Neljandaks jäänud neljase eessõudja Taimsoo: pettumust on omajagu, raskust sama palju otsa

Olümpiahooajal Eesti sõudmise lipulaevaks loodud neljapaadi neljas koht finaalsõidus ei olnud see, mille üle asjaosalised sisimas rõõmu saanuks tunda.

Ületanud finišijoone pronksisest Austraalia paadist ligi poolteist sekundit hiljem, vajusid mehed paadis pikali. Jalad piimhapet täis ja südamed lõhkemiseni vasardamas. Eessõudja Kaspar Taimsoo haaras peast.

„Ütleks jah, et neljas koht on jama,” ohkas paatkonna treener Matti Killing samal ajal legendaarset Kaido Kaaberma 20 aasta tagust tsitaati meenutades, kui meeste finišist oli möödunud ligikaudu kolmveerand tundi ning sõudjad ise polnud veel Eesti ajakirjanike ette jõudnud.

Neljas koht pole paha, aga...

Iseasi, kui palju keegi seda välja näitas, aga medalita jäämine näris selgesti paatkonna liikmete hinge. „Esmane emotsioon oli pettumus, kuigi ei tohiks olla. See on paratamatus. Saad aru, kui reaalne on nüüd just medali eest sõita,” rääkis Allar Raja ning püüdis sõidu juures häid külgi leida. Neid kahtlemata oli – näiteks meeleheitliku pingutuse puudumist ei saanud neljale sõudjale sel päeval Eton Dorney sõudekeskuses kindlasti keegi ette heita.

Pulbitsevast sisemusest andis ilmselt aga kõige rohkem aimu intervjuu lõppakord, mil Raja eemale pöördudes rehmas: „Kurat, tegelikult ajab ikka ilgelt närvi!”

„Tehtud. Mitte nii, nagu tahtsime, aga vähemalt realiseerisime end maksimaalselt, tallele midagi ei jäänud. Me pole väga pettunud. Kahju lihtsalt, et esimene sõidu pool ei olnud see, mis oleks pidanud,” sõnas paadi kogenuim liige, Pekingi olümpiahõbe Tõnu Endrekson vaoshoitumalt.

Andrei Jämsä lisas: „Natuke kurb tunne oli finišisse jõudes. Aga sõitsime end tühjaks. Esimesed kaks olid kindlasti üle, Austraaliat oleks võinud võita.”