Nikitin õrritab näljast koera

Kreeka-rooma maadleja Valeri Nikitin valmistub tiigrihüppeks - kuu aja pärast toimub Kouvolas EM. "Võistluse eel olen nagu näljane koer, kes murrab endast kaks korda suurema või kolm korda väiksema," on rammumees öelnud.

Praegu ei meenuta Nikitin veel sugugi jahinäljas hagijat. äsja jäi seljataha 2. koha toonud Ungari MKetapp, sarja kokkuvõttes tõusis maarjamaalane liidriks. "Tahan esimeseks jäädagi. EM ja MM on ees, sealt saab keegi võtta 20 punkti," naerab rammumees mürinal, andes mõista, et too keegi võib olla ka tema.

"Senine esinemine näitab: püsin kindlalt kõrgemas klassis. Peaks juhtuma midagi väga hullu, et ma äkki enam üldse jalgu alla ei võta."

Nikitinit toetab meeskond

Tänavu sai Nikitinist Viru üksikjalaväepataljoni üleajateenija. "Sõjavägi pakkus hea võimaluse," ütleb Valeri.= "Võistlusprogrammi lisandusid relvajõudude EM ja MM. Tase on tugev: kaasa löövad Atlanta olümpiavõitja ja pronksimees."

Eesti riigis on Nikitini meelest hakatud tasapisi sportlastele mõtlema. "Varasematel aastatel tekkis mõte: kas üldse tasub nii kõvasti pingutada. Piisab, kui käid nurgatagustel turniiridel, saad esikoha kätte, ja oled tehtud mees."

Nikitinil on õnnestunud enda ümber koondada väike meeskond. Teda toetavad Pindi Kinnisvara, a/s Sadolin, Rapla maakond, kauplus Legend ja Tehas 43. "Varem kuulsin tihti päev enne võistlust, et raha pole," räägib rammumees muutustest. "Nüüd tean kuu-kaks ette, kus osalen. Valin sobivad jõuproovid, seejärel arutame, kas sinna sõita õnnestub. Kui rahakott ei kanna, otsime teise võimaluse. Selgus on majas, hoian kõvasti närvienergiat kokku."

Nikitinit jälgivad arstid Sergei Voronetski ja Eldur Annus. Ungaris andiski taas tunda põlvevigastus, mis maadlejat piinas juba enne Atlanta olümpiamänge. "Kui pinge läheb suureks, tuletab trauma end meelde. Ungaris tegin finaalmatshis kaks võtet, mõlemal korral jäid jalad "lukku". Pingutuste hinnaga oleksin ehk hakkama saanud, kuid eelistasin mitte riskida - EM ootab ees. Tiitlivõistlusel ei mõtlekski ma ennast hoida."

Välisklubid pakuvad lepinguid

Pärast Atlanta olümpiamänge ütles Nikitin, et endistviisi ta vireleda ei taha - see oleks liiga julm. "Võin veel kuus-seitse aastat tipus püsida," põhjendab maadleja toonasi kõhklusi. "Raiskan kogu energia spordile ja ühel hetkel avastan: kõik on tore, Valeri, aga mis saab edasi? Pean jätma tuleviku tarvis teatud jõuvaru."

Nikitin tõdeb: tippsport on äri, kõrgeimal tasandil rassimist ei saa võtta hobina. "Ma ei nõua miljonit, tahan korralikult trenni teha ning võistelda, tugevaks saada. Loomulik oleks üht-teist ka tulevikuks kõrvale panna. Välisklubid pakuvad soodsaid lepinguid. Hakkadki mõtlema: kas olen loll, et loobun? Võin võidelda kodumaa eest, aga nii suur patrioot ma pole, et tervise hinnaga tähtede poole sammun. Kui tasu on liiga väike, tuleb vahetada töökohta või õppida teine amet."

Nikitini meelest on Eesti sporti jäänud vaid tugeva hingega atleedid. "Need, kes mõtlevad - kui poolel teel pidama jään, siis hiljem kahetsen. ära minna on lihtne, tagasi tulla hoopis keerulisem. Ma ei saa söögiraha puudumisel nurgas istuda ja oodata. Vahepeal võib rong lootusetult kaugele kihutada."

Vene kool karastas

Nikitin ei ihka raha saada ilusate silmade eest, riiklike toetuste jagamisel tuleb tema arvates lähtuda karmidest põhimõtetest. "Kui sportlane sööb ja magab korralikult, kui tema närvid on puhanud, võib kaotuse taga olla vaid trauma või kehv treening. Halvast loosiõnnest saavad rääkida juuniorid, kes esmakordselt paremikuga rinda pistma lähevad."

Kõhu kõrvalt ei pea Valeri enam kokku hoidma, sportlastee pole aga tänagi lilleline. "Tänan jumalat, et seljataga on karm vene maadluskool," ütleb matilrassija. "Sain hea karastuse. Ilmselt olen piisavalt haige inimene, suudan raskused unustada ja suure tahtmise najal jätkata.

Aga kui võistlustel sagib iga mati ääres kümme videomeest, tunnen end tahes-tahtmata teisejärgulise tegelasena. Oleks mul samasugune abimeeste brigaad, ei näeks teel medalile ühtegi takistust."

Tänavustel MKetappidel on Nikitin käinud rahapuudusel üksinda. "Ma ei märkagi kõiki oma vigu. Matshide vahel lõõgastuda ei õnnestu, pean kogu aeg valvel olema. Kui lõpuks matile minna tuleb, kummitab väsimus. Võin olla tippvormis, aga medalit ei saa. Hiljem arutlen - kus jälle vea tegin? Tegelikult läks kõik õiget rada, lihtsalt inimvõimete piir tuli ette."

Tahab vastased minema pühkida

Varem käis Nikitin ennast pärast ränka kaotust metsas tühjaks karjumas. Viimasel ajal pole jalustrabavaid altminekuid ette tulnud, kuid puud on maadleja raevuka hääle tormis aeg-ajalt ikka kõikunud. "Vahel tunned, et ei saa omaltpoolt enam midagi teha, need, kellest kõik sõltub, magavad surmaund," selgitab Nikitin. "Veel aasta tagasi näis, et Eestis ei tahetagi tippsporti arendada, minu põlvkond kadus maadlusest. Nüüd nõuab augu täiskühveldamine aega, mida minul pole."

Esialgu veel lustakas meeleolus Nikitinil seisab ees EMi eelne "kõige lollim periood, mil närvid tõmbuvad sedavõrd pingule, et tahaks kellelegi kallale karata". "Põhiline on tahe ja usk oma võimetesse," kõmistab maadleja. "Olen kõiki nimekaid mehi võitnud, paraku erinevatel jõuproovidel. Kindlasti tuleb ka täistabamus. Kui mitte EMil, siis mõnel järgmisel võistlusel. Olen jõudnud meheikka. Ma ei oota, et tugevad konkurendid eest kaoksid. Tahan nad areenilt minema pühkida."

TõNU KEES