NO99 "Pööriöö uni". Vaim, ja mitte lihtsast liigist


Noortel nagu Hermial (Rea Lest) ja Demetriusel (Jarmo Reha) on laval pidevalt tegemist ning nende tegevus on peamiselt seotud armastuse ja vihkamisega.
Noortel nagu Hermial (Rea Lest) ja Demetriusel (Jarmo Reha) on laval pidevalt tegemist ning nende tegevus on peamiselt seotud armastuse ja vihkamisega. Foto: Ene-Liis Semper

„Pööriöö uni” on interdistsiplinaarsetel kunstidel põhinev vereülekanne. Peamine ülekandemeetod on videokunst, doonorid on William Shakespeare ja Felix Mendelssohn Bartholdy ning doktorid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

Juba esimene lavaline võte annab rabava efekti. Keset saali, põranda tasapinnal asuva lava kohal on suur ringikujuline ekraan, mis annab pilti mõlemale poole. Aga tegu pole lihtsa ringi, vaid läätse meenutava ringiga, s.t pildi moonutus serva suunas aina kasvab, nii et sinna sattudes on näiteks dirigendikepp kõveram kui reaalajas. Inimeste nägudest ma ei räägigi, seda peab ise vaatama. Samuti on juba ERSO esimene etteaste mitte ainult kuulamis-, vaid ka vaatamisväärsus. Kui mängu tulevad näitlejad, läheb muidugi veel põnevamaks.

Sedavõrd võimsaid ja uudseid lahendusi pole Eesti teatris nähtud. Läätse või kera imiteeriv topeltekraan ning pärislaval salvestatava otsepildi transleerimine sellele on suur samm edasi ka novaatorliku „Mu naine vihastas” lavastusega võrreldes. Muidugi pole pildi moonutus tehnitsistlik eesmärk omaette. See teenib ideed luua Shakespeare’ile omane unenäolisuse ja muinasjutulisuse õhustik. Ja teenib täiega.

­Virtuooslikule ­visuaalile lisandub Shakespeare’i võimas tunnete­kujutus ja sõnamaagia.

Visuaalsete võtete ring aina laieneb. Eriti leidlik on süžeesse mittepuutuvate elementide kasutamine: näitleja pikendamine juuste abil, hõbetikandiga tähed muidu ülimalt askeetlikel kostüümidel, soengute varieerimine, nutust punased silmad... Lavastust edasiviivad leidud on veel animatsiooni ja otsepildi vaheldumine ning põimimine, näitlejate, koori ja orkestri sidumine (ka dirigent Olari Elts omandab näitlejafunktsiooni), mehe muutumine naiseks ja edasi lõviks („Ma möirgan nagu ööbik”), taustavärvide ja -mustrite vaheldumine ning Nick Bottomi etteasteteks mustvalge pildi sissetoomine.

Teatri NO99 üks omapärasid on see, et mängigu näitleja nii esileküündivalt kui tahes, alati on ta on rakendatud temast veel mõõtmatult suurema universaalse idee ja/või esteetilise nõude käsutusse. Seetõttu mõjuvad näitlejad siin väiksematena kui teistes meie teatrites – muidugi optiliselt, mitte väärtuselt. Nad on kuningad, kes näivad etturitena. Sama mulje jätab ka NO40 „Pööriöö uni”, kus tehniliselt virtuooslikule ja originaalsele visuaalile lisandub Shakespeare’i võimas tunnetekujutus ja sõnamaagia. Viimased kaks pole kapitaalsetest kärbetest ja mõnest juurdepookest hoolimata midagi kaotanud. Vastupidi, hulga tegelaste väljajätmine ja teksti keskendumine nelja noore suhtedraamadele kontsentreerib konflikte äärmuseni.

Lavastatud sentimeetermõõdustikus

Neljast näitlejatööst saab rääkida ühiselt: Helena (Helena Pruuli), Hermia (Rea Lest), Demetrius (Jarmo Reha) ja Lysander (nähtud etenduses Simeoni Sundja). Neil on omavahel kogu aeg palju tegemist, kuid see tegevus põhineb üksnes kahel ajendil: armastus ja vihkamine. Nii saadakse ühest küljest naeruväärsed, teisalt eriti intensiivsed ekraanikujud. Oluline on seegi, et kõik neli pole veel väga tuntuks saanud, nii et suudavad jäägitult oma tegelasi edasi anda, segamata siirust ja vahetust mõnest telefonireklaamist või rämpsseriaalist mõjutatud auraga.

Sisu ja vormi karjuv vastuolu ei häiri tükki kui kunstiliselt kindlat tervikut.

Jörgen Liik monoteatri juhi Bottomina peab üksi nende nelja vastu saama. Mängulises ja psühholoogilises plaanis saab ka. Tema eelis on võimalus maske vahetada, peale selle ajab ta ainsana vahepeal päris mõistlikku juttu, tutvustades (ja markeerides) oma tähelepanuväärseid teatriuuenduslikke kavu. („Ja kui mina seda mängin, siis hoidku publik oma silmi.”) Sealjuures sulandub ta laitmatult ansamblisse, kellega tal eriti kokkupuuteid ju pole. Siiski häirib Liigi puhul kohati liiga paksude värvide kasutamine – nii otsesel (välisel) kui ka kaudsel (karakteriloome) kujul. Mitte et see oleks alusetu, aga see on dissonants. Füüsilisest küljest tuleb kõigil viiel vaeva näha – kaamera fookuses tuleb olla täiesti täpselt. Võib öelda, et „Pööriöö uni” on lavastatud sentimeetermõõdustikus.

Kõigist kaalukatest muudatustest hoolimata jääb lavastus žanrilt täpselt Shakespeare’i lainele, romantiliseks komöödiaks. Olgugi et traditsioonilised naljamagnetid on kas välja jäetud (käsitöölised) või kärbitud üksnes teksti lugemiseni (Puck). Mõjuvalt kasutatakse üht koomika põhivormi: tegelaste käitumise ebaloogilisust. („Lõbus järg on meie lool: küll on narrust inimsool!”) Läbivalt tekitab elevust tegelaste vastuolu sisemise traagika ja formaalse üksnes enese imetlemisele suunatud kaamerasse mängimise vahel – viimast valdavalt suures või isegi ülisuures plaanis. Liiga tõsiseks ei luba meeleolul muutuda ka asjaolu, et enamik ekraanile jõudvat tegevust toimub pikali või poolpikali. Lavastajate suureks võiduks ja ametisaladuseks jääb see, et sisu ja vormi karjuv vastuolu ei häiri absoluutselt tükki kui kunstiliselt kindlat tervikut.

Loe veel

Lavastuse käigus muutub nii pildiliselt kui ka idee tasandil keskseks müüri kujund. See asub armastajate vahel, sinna tehakse pragusid. („Oh, suudle läbi müüriaugu mind!”) Aga mine võta kinni, millal praod müüri lõplikult murendavad, millal karm töömehekäsi need suleb.

Oleks olnud täiesti õigustatud, kui Semper ja Ojasoo oleksid ka ise episoodiliselt laval mõne selfi teinud.

Lavastuse suurim ebakõla on puändi puudumine või hajutatus. Sisuliseks ja visuaalseks finaaliks jääb rõngasekraanile uue, taevaliku dimensiooni andmine ja puhastamine nähtud peadpööritavast visuaalsest tulevärgist. Edasised monoloogid ei lisa nähtule midagi. Võimalik, et autorid soovisid karsket puhtust vastandada varasemale kaamerate ees väänlemisele, s.t eelistada siiraid tundeid võltsile. Aga usutav see polnud, kokkuvõttes võitis ikka võlts. Pisipuuduseks võib nimetada esimese vaatuse lõpus ja teise alguses tempo kadumist. Seda kolme põhjuse kuhjumise tõttu: pikad muusikalised vahepalad, väljavenitatud videoklipid ja vaheaeg. Tõsi, pärast esimese vaatuse efektidega pimestamist on vaataja autorite visiooni ja võtete arsenaliga juba tuttavam ning kahjuks ka harjunum.

„Pööriöö unenägu” mõjub veidi kelmikalt, NO99 eneseirooniana. Vormilise täiuse saavutamine, näitlejate allutamine esteetilisele printsiibile, rõhutatud elitaarsus – kõik see on tükis sedavõrd võimsalt ja eredalt esindatud, et oleks olnud täiesti õigustatud, kui Semper ja Ojasoo oleksid ka ise episoodiliselt laval mõne selfi teinud. Soovitavalt koos lõviga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare