Olé España! Tiki-taka aitas murda hispaanlaste MM-needuse!

„Igavesed ebaõnnes­tujad” võivad selle tiitli lõplikult unustada – Hispaania on finaalis.

Kuigi turniiri eel pakkus lai jalgpallimaailm ülivõimsalt võidusoosikuks Hispaania meeskonda, suutis sakslaste noor ja vägev vutitiim kolmapäeva õhtuks kaardid nii segi paisata, et Durbanis Moses Mabhida staadionil peetud matšile sammus favoriidina ikkagi Die Nationalmannschaft. Ja mis seal imestada – nende väravanälg, mänguoskused ja noore meeskonna võidutahe näisid ületamatud. Kes võiks neid peatada? Kuid Hispaania tõestas taas kord, et neid on vara maha kanda. Kui nad ei suuda korraldada sellist väravatesadu nagu sakslased, suudavad nad siiski midagi muud. Midagi, milles pole neile võrdväärset terves maailmas. Nende trump on niinimetatud tiki-taka: kaval, kiire, ülitäpne söödumäng, mis nurjab vastaste taktika, lõhub nende mängu, uinutab ja väsitab nende pallureid ning paneb nad platsil „varje jahtima”. Maailma parimaid keskväljamehi, sakslaste Bastian Schwein­steiger sai vaevalt palli lähedale – osavalt nullisid hispaanlased tema püüdlused. Ka kõige paremast mängulugemise oskusest, rünnaku ülesehituse kavast pole suurt kasu, kui sa lihtsalt ei saa palli.

Mesut Özil väsis söötude järel joostes, paremal äärel tundsid sakslased suuresti puudust Thomas Mülleri väledatest jalgadest. Lukas Podolski ja Miroslav Klose jäidki sööte ootama – mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hispaania võitis teenitult. Hispaanlaste kuninganna seisis staadionitribüünil ja säras üle terve näo. Peaminister Jose Luis Rodriguez Zapatero, kes jälgis mängu pereringis Madridis, tegi avalduse: „Nad mängisid intelligentselt, elegantselt ja kirglikult. Nad mängisid nagu tõeline meeskond. Täna on kohutavalt õnnelik päev.” Muidugi – see oligi kõigile His­paania koondise poolehoidjatele õnnelik päev. Erakordne päev. Alatised ebaõnnestumised MM- ja EM-finaalturniiridel olid koondisele külge kleepinud „äraneetu” sildi. See lõi murenema 2008. aasta EM-võidu järel, MM-i finaali pääsuga on see igaveseks lennanud ajaloo prügikasti.

Geniaalne keskväli

Palju on kõneldud hispaanlaste vilkast ründemehest David Villast, kel on suured teened toreadooride maa finaali vedamisel. Suuri kiidusõnu on teeninud Hispaania raudne kaitserusikas: koduliiga superklubides teemantideks lihvitud Carles Puyol, Gerard Pique, Joan Capdevila ja Sergio Ramos. Maailma parimaks väravavahiks peetavast Iker Casillasest rääkimata. Kuid tegelikult seisab Hispaania tõeline trump hoopis keskväljal. Raske on leida võrdset nelikut Xavile, Andres Iniestale, Xabi Alonsole ja Sergio Busquetsile. Nende tehnika on timmitud meisterlikuks, nad loevad üksteist justkui telepaatia teel. Hispaanlaste silmale kauni söödurohke mängustiili niite tõmmatakse just keskväljalt, kus mängujuht Xavi näib täpselt teadvat, mis sünnib tema kaaslaste peades ning kuidas murda vastaste vastupanu. Sakslasest vutianalüütik Raphael Honigstein, kes teeb kaastööd riigi suurimale kvaliteetpäevalehele Süddeutsche Zeitung, nendib, et just ibeerlaste mängustiil ongi see, mis nende vastastele saatuslikuks saab – sest keegi teine ei suuda seda harrastada. „See on koondisejalgpallis radikaalne stiil, mis on hispaanlastel täiuslikuks arenenud alles viimase nelja aasta jooksul. Koondise tasemel ei näe enamasti sellist kollektiivset üksteisemõistmist ja sidusust, seda näitavad tavaliselt Meistrite liiga parimad klubid. 2006. aastal võttis Hispaania vastu otsuse: kuna nad pole füüsiliselt tugevamad ja vastupidavamad kui nende vastased, tuleb neil kes­kenduda palli monopoliseerimisele,” kirjutab Honigstein artiklis CBC telekanali netiküljel.

Just selle otsuse magusaid vilju on nad viimastel aastatel maitsnud. Miks on see nii edukas? Sest see stiil on ühtaegu nii kaitsev kui ka ründav. Pole vaja lülituda rünnakult kaitsesse või vastupidi, kui pall on kogu aeg sinu käes. Saksa vutianalüütik Honigstein läheb koguni nii kaugele, et nimetab hispaanlaste tiki-taka’t hollandlaste oma­aegse totaalse jalgpalli „märkimisväärseks edasiarenduseks”. Kui to­taalne jalgpall lõikas edu tänu mängijate positsioonivahetustele, siis hispaanlastel pole seda vaja enam teha: kogu töö teeb nende eest ära pall ise, vastased jooksevad end seda jahtides aga hingetuks. Mis on hispaanlaste mängust veel puudu? Niinimetatud finishing touch – oskus loodud võimalused ka väravateks vormistada. Kannatlikult luuravad nad oma šansse värava all, tiki-taka’tades palli edasi-tagasi. Nagu veetilk uuristab kivi sisse augu, nii viib nendegi sihikindel ja intensiivne surve vähemalt ühe korra mängu jooksul sihile. Meenutagem – sakslaste vastu tegid hispaanlased 13 pealelööki võrreldes vastaste viiega, Paraguay puuri poole saadeti teele 16 palli, vastastelt tuli nende poole üheksa pealelööki, portugallaste väravat pommitati kümnel korral, naaberriik vastas Hispaaniale kõigest kolmega.

Kuidas lüüa värav?

Hispaanlaste keskkaitsja Ge­rard Pique tunnistas pärast võitu sakslaste üle: „Mõnikord me mängime palli isegi liiga palju. Üritame palli hoida ega löö peale nii palju, kui tahaksime, kuid praegu see töötab. Kui vastased ei suuda skoorida, siis piisab meile võiduks ka ühest väravast.” Ainus meeskond, kelle vastu see taktika ei töötanud, oli mäletatavasti Šveits, kes avamängus kiirest kontrarünnakust 1:0 ära tegi ja seejärel täisjõududega kaitsesse tõmbus – siis ei aidanud tõepoolest ka tõsiasi, et Hispaania tegi mängu jooksul ko­gu­ni 24 pealelööki, millest ka­heksa lendasid postide vahele. Hollandilt pole finaalis sellist umbkaitsemängu aga ilmselt oodata. Kui ka oleks, väidavad hispaanlased, et õppisid Šveitsi-komistusest nii mõndagi. „Mis juhtus meiega pärast kaotust Šveitsile? Me kasvasime suureks,” selgitas Pique ajakirjanikele mängujärgsel pressikonverentsil. Talle sekundeerib ründeäss David Villa: „Oleme näidanud, et suudame tähtsatel hetkedel veelgi rohkem kasvada. Oleme finaalipääsu ära teeninud ning selle üle rõõmsad. Aga nüüd ta­hame olla maailmameistrid.” 1