Oliver Venno: nooruse lollusteks Euroopa tippu pürgides aega ei jää
Maarjamaa paljude aastate arvestuses parimat võrkpallurit Oliver Vennot, keda tunnustatud spordiajakirjanik Valeri Maksimov seab juba kõrvuti selliste suurnimedega nagu Viljar Loor ja Peet Raig, käisin intervjueerimas Saksamaa, Šveitsi ja Austria piire haarava maalilise piirijärve Bodensee äärses 60 000 elanikuga Friedrichshafenis.
Sealne võrkpallimeeskond VfB Friedrichshafen ehk kodu-klubi häälekalt toetavatele fännidele lihtsalt VfB (hääldada fau-eff-bee, tõlkes tähendab see lühend pallimängude klubi) sõlmis Vennoga, kes jõudis Sloveenia meistriklubiga ACH Volley Bled eelmisel hooajal Euroopa Meistrite liigas nelja parema sekka, alanud sügisel kaheaastase lepingu.
Alar Kaljuvee käe all pallurioskused omandanud 20-aastane Venno ehk uues kodusaalis lihtsalt Oli, võitis juba hooaja esimeses, 23. oktoobril peetud 3 : 0 või-dumängus pealtvaatajate südame. Klubi kutsutud külalised valisid ta kui meeskonna suurima punktikoguja mängu parimaks. Neli päeva hiljem peetud teises kohtumises Saksamaa keskosa klubiga Gotha kuulus Oliver samuti põhikoosseisu. Teisegi mängu võitmiseks kulus VfB-l vaid kolm geimi.
Muidugi, Saksamaal ei suuda võrkpall ilmaski konkureerida jalgpalliga. Kes on kord käinud kas kohaliku gigandi Müncheni Bayerni, tõelist vutikatla tunnet pakkuva Dortmundi Borussia või kas või tolle vihaseima kodurivaali Schalke 04 mängudel, teavad, et paar tuhat pealtvaatajat kaks korda rohkem mahutaval Friedrichshafeni ZF-Arenal on vaid piisk meres.
Võrkpallist eespool seisavad veel korvpall ja käsipall, ainult hoki on väljakualadest võrreldav. Aga linnas, kust Ferdinand von Zeppelin saatis teele oma esimese dirižaabli ja kuhu kolis ka Zeppelinile lennukimootoreid tootnud Wilhelm Maybach, on spordialade A ja O võrkpall.
VfB on Saksamaal omamoodi võrkpalli-Bayern – 2007. aastal võideti Moskvas Euroopa ihaldatuim ehk Meistrite liiga karikas, kodune meistritiitel on Bodensee äärde toodud 11. korral ja Saksamaa karikale on VfB nimi graveeritud kümnel korral. Seega on Oliver Venno tänavusest hooajast liikunud tõesti suurte sekka, et astuda Viljar Loori kõrvale, kelle nime taha on kirjutatud: olümpiavõitja, kahekordne maailmameister, viiekordne Euroopa meister ja neljakordne Euroopa klubide karika võitja.
•• Oliver, kas sul hooaja avamängu eel väike närv ka sees oli?
Alguses ikka oli. Uus asi, ei osanud midagi arvata, kuidas tulema hakkab. Aga nii oli vaid paar esimest punkti. Kui esimese rünnaku sain korralikult maha vajutatud, olin väga rahul ja enesekindlus tõusis.
•• Mis keeles sa meeskonnakaaslastega suhtled?
Inglise keeles ikka, meil on ju meeskonnas ainult neli sakslast.
•• Kas treeningud on ka ingliskeelsed?
Ei, treener seletab saksa keeles. Aga aru ma saan, nii et väga hull ei ole.
•• Õpid praegu ka saksa keelt?
Nii jooksu pealt. Olen saksa keelt õppinud, vaja vaid meelde tuletada. Kui hooaeg läbi, saan ka saksa keeles hakkama.
Hea meelega läheksin tagasi Bledi aega. Berliinis ütles äsja üks Sloveenia ajakirjanik mulle: „Tervita Vennot!” Ta ise sind küll ei tundnud, kuid eelmise hooajaga tegid enda ja võrkpalli seal kuulsaks. Mis mälestused sulle Sloveeniast jäid?
Kõik mälestused on väga head. Inimesed olid sõbralikud, nad ei puhu seda üles, et oled „kuulus”. Keegi ei tule linna peal patsutama, et kuule, palju õnne! Tullakse küll õnnitlema, aga ei hakata rumalaid küsimusi esitama ega närvidele käima. Sama on siin, superhea oli Bledist otse siia tulla. Inimesed on sõbralikud, treenerid on väga head ja juhtkond tasemel. Praegu on kõik absoluutselt perfektne.
•• Tunti sind Sloveenias tänaval ära, kui vaadati, et pikk poiss tuleb?
Eks nad teadsid, kes ma olen, aga ütlesid lihtsalt tere, mitte ei hakanud kommenteerima. Kui midagi öelda taheti, siis pigem võrkpalliplatsil pärast mängu – et hästi mängid või midagi sellist.
•• Kas Bledist oli raske lahkuda? Kuidas sa seda Tartust äraminekuga võrdled?
Ega Tartuga saagi eriti hästi võrrelda. Eestist välja saada oli väga raske, pärast seda on ees lihtsam teekond, nüüd on vaja järjest kõrgemale pürgida. Eelmist aastat vaadates oli ju Bled kõvem kui Friedrichshafen, sest VfB ei jõudnud Meistrite liiga nelja esimese sekka. Arvan, kui Glenn Hoag (kanadalasest treener – toim) oleks jätkanud Bledis, oleksin minagi sinna jäänud. Tema suutis mu usalduse võita, väga hea treener oli!
•• Kuidas VfB su ära meelitas? Millal ise teada said, et siia tuled?
Bledil oli lihtsalt raha vaja. Ega ma täpselt teagi, kuidas see käis.
Seda ikka tead, millal nad sind vaatamas käisid?
Friedrichshafeni treener (Stelian Moculescu – toim) pani mulle silma peale juba siis, kui Eesti mängis MM-i kvalifikatsiooni Rumeeniaga (2009. aasta augustis, Rumeenia võitis 3 : 1 – toim). Ning kui läksin müüki, tegi VfB kõige ahvatlevama pakkumise. Mitte just raha poolest kõige ahvatlevama, aga teadsin, et treener on võrratult hea. Ja et mul pole veel füüsiliselt kõik tipp-topp – aasta või kaks pean korralikult trenni tegema, enne kui saan kuskile kõrgemale minna.
Treener Moculescu on rääkinud ka, et pean arenema. Ise arvan, et päris kahte aastat pole vaja, loodan juba selle hooajaga areneda. Et järgmisel aastal oleksin juba päris tipus. Eks siis näeb, kas jään siia või tahab keegi mind ära osta.
•• Jalgpallis on tippude tipp Inglismaa, Itaalia ja Hispaania liiga, korvpallis NBA ja hokis NHL. Mis on võrkpallis võrreldav tipp ja mis liigas sa ise ilmtingimata tahaksid paari-kolme aasta pärast mängida?
Saksamaa liiga ei ole päris tipp. Siin on küll paar tugevat klubi, aga väga tugevad liigad on Venemaal ja Itaalias. Kolmas variant oleks Poola, aga kui sinna minna, tahaksin esiotsa meeskondadesse pääseda. Ja treener peab hea olema!
Kui olen juba natuke vanem, 25 või sinna kanti, ja füüsis on nii hea, et suudan oma keha piisavalt valitseda ja tean, mis mulle kasulik on, võin kuskile minna, kus saab ka raha teenida. Aga praegu on mul füüsis nõrk ja ma ise ei tea veel kõiki nippe, kuidas midagi teha.
•• Oled seega päris tipust hoo-aja-kahe-kolme kaugusel?
Ei oska seda ette ennustada, aga loodan järgmisel aastal kõvasti parem olla ja siis vaatab, mis edasi saab. Kõigepealt on vaja ennast kõvasti arendada.
Sel hetkel tuleb mängupauside ajal publiku meelt lahutanud klubitöötaja sõbralikult õlale patsutama ja palub Oliveri süüdlasliku näoga endaga kaasa. Tuleb minna, et saada kätte nn VIP-tsoonis klubi külaliste hääletusel mängu parimaks valitu auhind – pudel veini ja maruline aplaus. Ühtlasi loosib Oliver, kellel klubikaaslased tunnustavalt pead sasivad ja õlale patsutavad, ühele õnnelikule välja VfB valge kodumängude särgi. Kui jätkame vestlust, istuvad kõrvallauda meeskonnakaaslased, kes ilmselt on ka ise juba veinipudelile silma peale pannud.
•• Parima mängijana võitsid hetk tagasi auhinnaks pudeli veini. Kas sa seda juua ka võid? Kuidas teil režiim üldse on? Oled ju veel noor, kas lollusi ka teed?
Lolluste peal ma väljas pole, rohkem tahan ikka sporti teha. Kuigi, jah, vahepeal võib mõne õlle ikka teha. Täna õhtul kutsus üks sõber enda juurde, mängime ehk natuke pokkerit või teeme midagi lõbusat koos. Võtan selle veini muidugi kaasa, eks me joome selle ära. Kuid midagi väga erilist tegema ei hakka. Homme on küll vaba, põhimõtteliselt nagu saaks, aga endal ei ole tuju.
•• Kus sa siin elad?
Sain endale korteri, autoga on mul kodust trenni tulla viis minutit.
•• Mis auto klubi sulle andis?
Renault Clio.
•• See on päris väike auto, sa oled 210 sentimeetrit pikk – mahud ikka sisse ka?
Ei ole muret, auto on uus. Eelmisel aastal sain klubist Fiat Punto, mis oli sama suur.
•• Kas praegusel tasemel mängimine on ka majanduslikult kasulik? Ma ei küsi, kui palju sa palka saad, aga kas elad hästi ära ja paned midagi kõrvale ka?
Elan ära ja jääb raha, mida ka kõrvale panna. Enamik on ju siit poolt olemas, ise pean maksma telefoniarved, autokütuse ja oma lõunad-õhtusöögid. Raha tuleb kindlasti aastatega juurde, oleneb, mis liigasse lähen.
•• Õhtul teed kodus ise süüa või käid väljas?
Teen ise süüa, ei ole väga isu väljas käia.
•• Milline su tavaline päev siin üldse välja näeb?
Päevas on kaks trenni, vahepeale mahub magamine ja väike snäkk. Pärast õhtust trenni liigun koju, istun natukene netis ja vaatan filmi, räägin tüdruku ja vanematega, loen lehti ning lähen magama.
•• Sinu tüdruk Gerli elab ikka Eestis. Kas ta siia sinu juurde ei kavatse kolida?
Jah, ta on Eestis. Olen temaga sellest rääkinud, aga jätan vastuse enda teada (naeratades).
•• Kuidas su füüsis on uue liiga vastu võtnud?
Alguses oli väga raske, nii kui koju jõudsin, sõin ja kukkusin kohe magama, jõudu üldse ei olnud. Nüüd on juba parem.
•• Kui palju sul vaba aega jääb? Linnas kinos ka käid?
Kinos on ju kõik filmid saksakeelsed. Aga natuke olen ka linna jõudnud, pühapäevad on tavaliselt vabad.
•• Küsin sinult ka korvpalli kohta. Oled pikk poiss, miks sa võrkpalli valisid? Eestis otsitakse ju tikutulega pikki „rahvussporti” tegema?
Mu vanemad mängivad võrkpalli. Avan, et sellepärast valisingi. Lihtsalt läks nii, aga jään valikuga väga rahule.
•• Kui tagasi vaadata, siis seni on su kõige kirkamad medalid pärit rannavollest. Kas liival ka veel mängid või oled nüüd sajaprotsendiliselt saalile keskendunud?
Ma ei teagi, kuidas need koondiseplaanid praegu on, aga rannale pole aega jäänud.
•• Siin Bodensee ääres poleks muidugi soojal ajal probleemi, rand kohe kõrval, äkki võtad veel ette?
Eks seda näeb tulevikus, aga sinna on aega.
•• On sul muud sporti ka aega jälgida?
Väga mitte, ainult nii palju kui Eesti lehtedest loen. Mulle väga ei meeldigi telekast midagi vaadata. Tugitoolisport on igav. Ise mängida on äge, kuid teisi vaadata igav.
•• Sel aastal pole Friedrichshafenil ilmselt muud eesmärki kui kodune tiitel ja karikas kindlasti ära võita?
Mõlemad peame ära võitma, klubi eesmärk on ka Euroopas alarupis hästi esineda. Aga meeskonnas oleme rääkinud, et peab ikka Meistrite liigas nelja parema sekka jõudma ja siis selle ka ära võitma! Eesmärgid peavad olema maksimaalsed, siis ka pingutad maksimaalselt.
•• Räägime Eesti koondisest. Oled seal igas mõttes liidriks tõusnud. Peale selle on sind meedias nimetatud praeguse hetke parimaks Eesti pallimängijaks. Kas tunned ka ise vastutusekoormat?
Elan oma tavalist elu edasi. Ajakirjandusel ei ole mõtet lasta ennast väga mõjutada, muidu võin ülbeks kätte ära minna. Väga ma sellele ei keskendu, kas olin parem siin või seal. Mis siis? Mis oli, jäi minevikku. Mina mõtlen tulevikule.
•• Koondises lasub ju sinu kui kõige kaugemale jõudnud ja tuntuima mängija õlul siiski väike koorem.
Minugipoolest võin ju kõige tuntum olla, aga võrkpall on meeskonnamäng ja kõik peavad endast parima andma. Mina võin ju endast kõik anda, aga see ei anna midagi, kui teised järele ei tule.
•• Mida sa järgmisel aastal peetavalt EM-i finaalturniirilt ootad? Alagrupp Venemaa, Tšehhi ja Portugaliga on ju üsna tugev.
Tegelikult ei ole alagrupp väga karm. Tšehhid pidid olema sellised, kes üks päev mängivad hästi ja teine päev mitte. Nende tase pidi olema väga kõikuv. Tõsi, samas mängivad nad jälle kodus. Portugali pole ma näinud, mu meeskonnakaaslane João José on Portugalist, muud ma neist ei tea. Aga eks ole näha, mis suvel saab. Praegu on vara ennustada.
•• Millal sa järgmine kord Eestisse lähed? Ehk jõulude ajal?
Mais lähen. Hea oleks, kui siingi saaksin jõule pidada, sest graafik on nii tihe.
•• Rääkisime su eesmärkidest võrkpallurina. Aga mida sa üldisemalt elus tahad saavutada? Kus sa end kümne-viieteist-kümne aasta pärast näed?
Tahan mängida võrkpalli nii kaua, kuni liigesed vastu peavad. Loodan jõuda Itaalia või Venemaa esiklubisse, ja ka seal kõige parem mängija olla.
Kõiki Viljar Loori saavutusi korrata või üle lüüa on Oliveril enam kui keeruline. Kui kõik peaks klappima, võime ehk samasuguste sihtide ja oskustega vollemeeste kokkusaamisel ning absoluutselt kõigi tähtede perfektse seisu korral unistada isegi Vana Maailma medalist. Olümpiavõit tundub sama raske kui kuu taevast allatoomine. Aga võistkondlik maailmameister tippklubi koosseisus? Mis takistaks Euroopa parima diagonaalründajana näiteks Itaalias Trentinos meeskonnakaaslastega meistrikarikat pea kohale tõstmast? Pealegi, rannavõrk-pallis ta juba on maailmameister.
Arvamus
Stelian Moculescu,
VfB Friedrichshafeni treener
Oliver peab enne sel hooajal tippvormi jõudmist veel pisut tehnikat õppima ja ka füüsisega tööd tegema. Ta on pärast suvepausi juba pisut alla võtnud. Oliveril on vaja silmas pidada, et ta väga tihti Burger Kingis ei käiks. Ent usun, et ta saab ka ise aru vajadusest olla igas mõttes professionaalne mängija, mitte ainult väljakul, vaid ka muidu. Tal on väga hea pea, kuid tuleb meeles pidada, et „üleval” ei pea kõik korras olema mitte ainult võrkpalli, vaid kogu terviku mõttes. Oliver vajab kindlasti veel kaht aastat, et päris tippu jõuda. Need asjad ei käi lihtsalt nii kiiresti. Füüsise vormimine võtab aega, tehniliselt on tal juba praegu väga hea baas.
Usun, et Oliveril on sarnaselt avamänguga võimalik põhikoosseisus jätkata. Meil on muidugi teisigi häid mängijaid, aga kui Oliver samal kombel jätkab, on šansid avakuuikus jätkata head. Seda ka Euroopa Meistrite liigas.
Sel hooajal tahame võita meistritiitli, see on meie tähtsaim eesmärk. Kui võidame ka karika, on veel parem. Meistrite liigas oleks edu ainuüksi edasipääs, sest oleme grupis Trentino Bet-Clici, Poola PGE Skra Belchatowi ja Rumeenia Remat Zalauga. Trentino võitmine pole reaalne, aga Belchatowi võime võita, võimalused on head.
Arvamus
Veiko Lember,
endine Eesti koondise kapten
Pallimängus saab mängija potentsiaali hinnata selle järgi, mis liigadesse kunagi välja jõutakse. Kui Oliver jõuab ühel päeval näiteks Venemaa või Itaalia liigasse, on ta ilmselt oma ootused-lootused täitnud. Ja lootused on päris kõrged, ka tal endal. Minu arvates on väga hea, et ta on ka ise selle välja öelnud.
Ka arenemise varu on täiesti olemas. Oliveril on selles suhtes hästi läinud, et ta on harjutanud mõistlike treenerite juures, tema füüsist pole jõusaalis üle forsseeritud, sest see võiks tervisele kätte maksta. Eesti koondiseski on Oliver oluline lüli, aga pallimängu lõpptulemus ei sõltu täielikult ühest mehest. Võime ju seda ka niipidi vaadata, et kui Oliveril on halb päev või kui ta saab vigastada, siis oleks pingilt asendaja võtta. Aga kui näiteks sidemängija Kert Toobaliga midagi juhtub, on ilmselt häda palju suurem.
Arvamus
Valeri Maksimov,
ajakirjanik ja Volley.ee toimetaja
Selge on, et Oliverile hakatakse lepingut pakkuma ka kõrgematest klubidest, kui just vigastused segama ei hakka.
Tema arengu eest tuleb tunnustada Alar Kaljuveed, kelle käest sai Oliver väga korraliku tehnilise ettevalmistuse. Tänu sellele ei pea ta midagi ümber õppima, vaid lihtsalt mõningaid asju arendama ja see tuleb aastate ning kogemustega.
See, et ta Blediga mängis kevadel Euroopa Meistrite liiga esinelikus, on erakordne saavutus. Jalgpalli puhul läheks meedia hulluks, kui keegi saaks AC Milani või mõnda Inglismaa või Hispaania klubisse. Kahjuks pole alad samal tasemel, jalgpalli ei saa korvpalli või võrkpalliga võrrelda.
Ma ise pean Eesti kõigi aegade kolmeks parimaks mängijaks Viljar Loori, Peet Raigi ja Oliveri. Temast võib ilma kahtluseta saada ka Euroopa tasemel suurnimi.
Eeldus number üks: tal on väga tugev närvisüsteem. Eeldus number kaks on väga hea koordinatsioon ja tehnika tema füüsise juures. Meil on olnud palju mängijaid, kes ei pea pingele vastu, kuid Venno puhul on häälestus seda parem, mida pingelisem olukord on.
Kui midagi tema puhul karta, siis vigastusi. On tänuväärt, et Oliver sattus Bledis väga tugeva Kanada treeneri käe alla, kes laskis tal areneda ega forsseerinud noorukit üle. Hoag lubas ka teistel sama koha peal mängida. Loodan, et ka Moculescu laseb oma rumeenlasest kaasmaalasel [Adrian Gontariul] aeg-ajalt mängida teist diagonaali, muidu läheb koormus väga suureks.
Oliver on juba koondise selge liider. On teada, et tegemist on mehega, kelle peale võib loota, kui mõni teine ära kukub.
Järgmise suve EM-ile ette vaadates on meie alagrupis peale Venemaa meeskonnad (Tšehhi ja Portugal), kellele kõigile võib kaotada, aga ka neid kõiki võita. Loodan, et ikka kolme hulka saame, muidu oleks pettumus liiga suur.
Eluloolist
Oliver Venno
võrkpallur
•• Sündinud: 23. mail 1990 Tartus
•• Pikkus: 210 cm
•• Haridus: Laeva põhikool ja
Ülenurme gümnaasium
•• Keeled: valdab inglise keelt, saab aru saksa keelest.
•• Perekond: vend Olari (18) ja õde Airi (16) mängivad noorte-klassis võrkpalli.
•• Nurgaründajast 197 sentimeetri pikkune vend Olari kuulub ka Pere Leiva meeskonda. Võrkpalli mängivad ka ema Anneli ja isa Olev.
Võrkpall
•• Alustas kolmandas klassis, esimene treener oli Alar Kaljuveer. Noorteklassis mängis võrkpalli-klubis Panter – nüüdne spordiklubi Duo, mille egiidi all mängib ka Tartu Pere Leiva võrkpalliklubi.
Saavutused rannavõrkpallis
•• Euroopa meister (2007) alla 18-aastaste seas koos Kristo Kolloga. U19 maailmameister 2008 koos Kristo Kolloga
Klubid
•• 2006–2009 Tartu Pere Leib
•• 2009–2010 Sloveenia meisterklubi ACH Volley Bled
