Mis ühendab nüüdisaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertini, Belgia võidusõitjat Jacky Ickxi, Eesti tuntumat kergejõustikumänedžeri Aivar Karotamme, meie aegade üht paremat väravpallurit Riho-Bruno Bramanist, korvpallikoondise kauaaegset tagamängijat Rauno Pehkat, Prantsusmaa vutikoondise raudvara Lilian Thurami ja Argentina tennisekuulsust David Nalbandiani ning kes saabus 1942. aasta 1. jaanuaril laevaga Helsingist Tallinna? Kui te veel ei teadnud, siis nüüd saate teada.

S Ü N N I P Ä E V

»»» 1863 Pierre de Coubertin
, Prantsuse pedagoog, ajaloolane ja sporditegelane, olümpiamängude taaselustaja (Pariis - surn. 02.09.1937 Genf). Aristokraatlikust perekonnast pärit parun pidas spordiharrastust noorte harmoonilises arengu tähtsaks osaks. Nooruses oli tema lemmikalaks ragbi, 20. märtsil 1892 oli de Coubertin esimeste Prantsuse meistrivõistluste finaalis kohtunikuks. 23. juunil 1894 kogunes Sorbonne'is tema initsiatiivil rahvusvaheline kongress, mille eesmärgiks oli olümpiamängude taaselustamine antiiksete mängude eeskujul. Kongressil loodi rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK), mille esimeseks peasekretäriks sai de Coubertin, presidendiks aga kreeklane Demetrius Vikelas. Otsustati, et esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud peetakse 1896. aastal Ateenas. De Coubertin tegutses ROK-i presidendina aastatel 1896-1916 ja 1919-1925, algatas nüüdisaegses spordis kettaheite, maratonijooksu ja moodsa viievõistluse harrastamise. Olümpiakuld 1912 kirjanduse alal ("Ood spordile" Georges Hohrodi/Martin Eschbachi pseudonüümi all). Suri 2. septembril 1937 Genfis. 1964 seadis ROK oma kõrgeima autasuna sisse Pierre de Coubertini medali, mis antakse sportlasele, kes demonstreerib olümpiaalal tõelist võitlusvaimu ja järgib ausa mängu põhimõtteid. Esimesena sai selle sakslane Lutz Long (postuumselt), seni viimasena brasiillane Vanderlei Lima.

»»» 1878 Herbert Chapman, Inglismaa jalgpallur ja treener (Sheffield - surn. 06.01.1934 Hendon, Middlesex). Inglise jalgpalliajaloo üks edukamaid ja mõjuvõimsamaid treenereid, tuntud kui WM-süsteemi (3-3-4) rakendaja. Pärit söekaevuri perekonnast, õppis inseneriks. Pärast mitmeid amatöörklubisid liitus ta 1901. aastal Northampton Towniga ning temast sai elukutseline. Mängis veel Sheffield Unitedis, Notts Countys ja Tottenham Hotspuris.  Chapman alustas treenerina 1907 ning viis Southern League'i põhjas virelenud klubi 1909 liiga võitjaks. Ka järgneval kolmel hooajal kuuluti liigas nelja parema sekka. 1912 sai temast Leeds Unitedi sekretär-mänedžer, kuid finantsskandaali tõttu pidi lahkuma. Märtsis 1921 sai Chapmanist Huddersfield Towni peatreener ning järgmisel kevadel võitis klubi FA Cupi ning krooniti 1924, 1925 ja 1926 Inglismaa meistriks. Viimane tiitel tuli küll juba ilma Chapmanita, sest 1925. aasta suvel palkas Henry Norris ta Londoni Arsenali juhendama. Londoni klubi tuli Inglismaa karikavõitjaks 1930 (finaalis löödi Huddersfieldi) ja meistriks 1931, 1933 ja 1934.  Inglismaa koondise eesotsas oli Chapman ühe korra 1933, kui Inglismaa kohtus Roomas Itaaliaga (1:1). Suri ootamatult 1934. aasta jaanuaris kopsupõletiku tagajärjel. Ka tema vend Harry oli jalgpallur, kuid mängijana vennast hoopis edukam - Sheffield Wednesday värvides tuli ta XX sajandi alguses kaks korda Inglismaa meistriks ja võitis korra FA Cupi.

»»» 1890 Max "Gaberl" Gablonsky, Saksamaa jalgpallur ja kergejõustiklane (surn. 16.06.1969 ).  Aastal 1910 oli esimene Saksamaa koondisse pääsenud Müncheni Bayerni mängija. Kokku pidas koondises neli mängu, Bayerni eest 1922. aastani üle pooletuhande kohtumise. 1912. aastal arvati ta Stockholmi olümpial osalevasse Saksamaa 4 x 100 m jooksu meeskonda, kuid mängudel ta siiski kaasa ei teinud.

»»» 1899 Jack Beresford, Suurbritannia sõudja (Chiswick, Greater London - surn. 03.12.1977 Shiplake, Oxfordshire). Võitis 1920-1936 viitel olümpiamängudel järjest medali. Järgmisena suutis sama korrata alles tema kaasmaalane Steven Redgrave aastatel 1984-2000. Beresford alustas Antverpeni mängudel hõbedaga ühepaadil (kaotas sõudmisajaloo ühes tasavägisemas finaalis ameeriklasele John B. Kellyle), võitis samas paadiklassis kulla 1924 Pariisis, hõbeda Suurbritannia kaheksapaadis 1928 Amsterdamis, teise kulla roolijata neljapaadil 1932 Los Angeleses ning kolmanda kulla paarisaerulisel kahepaadil 1936 Berliinis. 1940. aastal oli ta kahepaadil endiselt üks medalisoosikuid, kuid mängud jäid II maailmasõja puhkemise tõttu ära. Henley kuninglikul regatil võidutses inglane erinevates paadiklassides kokku üheksa korda, aastatel 1920-1927 võitis ta Thamesi jõel kaheksa korda järjest ühepaatide võistluse Wingfield Sculls. Berliini olümpia avaparaadil oli Beresford Briti delegatsiooni lipukandja, tema isa Julius Beresford võitis 1912 Stockholmi olümpial kaheksapaadis pronksi, sõudja oli ka vend Eric. Kõik kolm olid Thames Rowing Clubi liikmed.

»»» 1906 Frank Stack, Kanada kiiruisutaja (Winnipeg, Manitoba - surn. 05.01.1987 Winnipeg, Manitoba). Taliolümpial 1932 Lake Placidis jõudis finaali kõigil neljal distantsil, saades 10 000 meetris kolmanda, 500 ja 1500 meetris neljanda ning 5000 meetris seitsmenda koha.

»»» 1908 Hitomi Kinue, Jaapani kergejõustiklane (Okayama - surn. 02.08.1931 Osaka). Sai 1928. aasta Amsterdami olümpiamängudel naiste 800 m jooksus hõbemedali ajaga 2.17,9. Jooksu võitis sakslanna Lina Radke 2.16,8-ga (MR, mis püsis 16 aastat), kuid et enamus osalejatest olid pärast jooksu nii "tapetud", jäi 800 m jooks ROK-i otsusel kuni 1972. aastani naiste pikimaks jooksumaaks olümpiamängudel.  1930. aastal Göteborgis peetud naiste Maailmamängudel sai ta kulla kaugushüppes, hõbeda kettaheites ja pronksi 100 jardi jooksus, 1930 Prahas kuulus talle neli medalit - kuld kaugushüppes, hõbe kolmevõistluses ning pronksid 60 m jooksus ja kettaheites. Järgmisel aastal suri esimese Jaapani naisena olümpiamedali võitnud Kinue 23-aastaselt tuberkuloosi. Surm saabus samal päeval kui kolm aasta varem oli toimunud 800 m jooksu olümpiafinaal. Kinue püstitas erinevatel aladel hulgaliselt maailmarekordeid, kuid ametlikena läksid neist arvesse vaid neli: 100 m jooksu 12,2 (1928), 200 m jooksu 24,7 (1929) ning kaugushüppe 5.50 (1926) ja 5.98 (1928).

»»» 1918 Willemijntje "Willy" den Ouden, Hollandi ujuja (Rotterdam - surn. 06.12.1997 Rotterdam). Esindas oma kodumaad kahel olümpial ja tuli mõlemal medalile. 1932 Los Angeleses kuulus talle 100 m vabaujumises ja 4 x 100 m vabalt teateujumises hõbemedal, 1936 Berliinis oli ta teateujumises üks kullaomanikke. Den Oudeni tippaastad jäid siiski olümpiamängude vahele. 9. juulil 1933 alistas ta Helene Madisonile kuulunud 100 m vabaujumise MR-i, saades ajaks 1.06,0. Seda aega parandas ta veel kolm korda ning 27. veebruaril 1936 Amsterdamis ujutud 1.04,6 jäi naiste MR-iks 1956. aastani, mil sellest oli kiiremad esmalt Dawn Fraser ja kümme päeva hiljem ka Cocky Gastelaars. 100 m maailmarekord oli hollandlanna käes 22 aastat ja 8 kuud. Rekordeid ujus den Ouden ka 200 m ja 400 m vabaujumises, samuti viiel muul distantsil. 14. mail 1940 sai tema maja Rotterdamis pommitabamuse ning kõik auhinnad ja medalid hävisid. Pärast sõda elas van Ouden aastaid Rootsis, kuid suri 6. detsembril 1997 oma sünnilinnas Rotterdamis).

»»» 1919 Rocky Graziano, USA profipoksija (New York City  - surn. 22.05.1990 New York City). Amatöörina New Yorgi meistriks kroonitud Graziano oli edukas ka profiringis - 16. juulist 1947 kuni 10. juunini 1948 kuulus talle keskkaalu meistrivöö. 1948. aasta detsembris määras NBA (National Boxing Association) Grazianole tähtajatu võistluskeelu nii USA, Kanada, Kuuba, Mehhiko ja ka Euroopa riikide pinnal, sest ta jättis ilmumata 1. detsembril toimuma pidanud matšile Fred Apostoliga. Tänu mänedžer Ralph Tribuanile sai Graziano oma litsentsi siiski juba 1950. aastal tagasi. Pidas profiringis 83 matši, võitis neist 67 (52 nokaudiga), kaotas 10 ja viigistas 6. Poksimaailmas üheks kõigi aegade parimaks nokauteerijaks peetav mees suri 71-aastaselt 22. mail 1990.

»»» 1921 Alain Mimoun O'Kacha, Prantsusmaa kergejõustiklane (El-Telaghi, Alžeeria)  . II maailmasõja järel mitu korda nii 5000 m kui 10 000 m jooksus Prantsusmaa meistriks kroonitud, jäi ta oma kahel esimesel olümpial kolm korda teiseks. 1948 Londonis sai ta hõbeda 10 000 m jooksus, neli aastat hiljem nii 5000 m kui 10 000 m jooksus. Kõigil kordadel oli temast kiirem vaid üks mees, tšehh Emil Zatopek. Mimouni tähetund saabus aga 1956. aastal Melbourne'is, kus ta võitis olümpiakulla maratonijooksus ajaga 2:25.00. Ka siis oli Zatopek tema suurimaks konkurendiks, kuid leitsakus (jooksu ajal oli sooja 36 kraadi) tundis 35-aastane Mimoun end paremini - aasta noorem tšehh jõudis kohale alles kuuendana. Samal hommikul oli Mimoun saanud isaks ning pani oma tütrele nimeks Olympia. Ta osales ka 1960. aasta olümpiamängudel Roomas, kuid suurema eduta, karjääri viimase võistluse tegi 1966. aastal. Prantsusmaal on ta siiani rahvuskangelane - enam kui 30 spordisaali ja staadionit kannavad tema nime.

»»» 1924 Elisabeth "Betty" McKinnon, Austraalia kergejõustiklane. Londoni olümpial 1948 sai koos Shirley Stricklandi, June Mastoni ja Joyce Kingiga naiste 4 x 100 m teatejooksus Hollandi naiskonna järel hõbemedali.

»»» 1924 Klaus Junge, Saksamaa maletaja ( Concepción, Tšiili - surn. 17.04.1945 Welle, Saksamaa). 1941. aastal tuli 17-aastane noormees Hamburgis Saksamaa meistriks. Sõja ajal võitis mitmeid turniire, 1942 jagas Salzburgi turniiril Aleksandr Alehhini ja Paul Kerese järel kolmandat-neljandat kohta. Hukkus sõjaväelasena kolm nädalat enne sõja lõppu Welle lähistel lahingus. 1946 peeti Regensburgis esimene Klaus Junge mälestusturniir. Robert Hübneri arvates oli Junge Saksamaa XX sajandi suurim maleanne.

»»» 1929 Aulis Kallakorpi, Soome suusahüppaja (Kuusankoski - surn. 15.05.2005 Mikkeli). Sai Cortina d'Ampezzo taliolümpial 1956 hõbemedali, 1954/1955 võitis Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee etapid Oberstdorfis ja Ga-Pas (oma sünnipäeval!) ja sai kokkuvõttes kolmanda koha, aasta hiljem jagas Oberstdorfis esikohta kaasmaalase Eino Kirjoneniga. Esimene soomlasest suusahüpete võitja Holmenkolleni suusamängudel (1955), Salpausselkä mängude võitja 1953.

»»» 1931 Anatoli Bogdanov, N Liidu laskur (Leningrad - surn. 30.09.2001). Olümpiakuld 1952 Helsingis vabapüssi (1123) ja 1956 Melbourne'is väikepüssi standardharjutuses (1172). Mitmekordne maailmameister, Euroopa meister ja NSV Liidu meister. 1957. aastal Lenini ordeniga autasustatud Bogdanov töötas Moskvas Timošenko-nimelises Keemiakaitseakadeemias vanemõpetajana.

»»» 1933 Ford Hiroshi Konno, USA ujuja (Honolulu, Hawaii) . Helsingi olümpial 1952 võitja 1500 m vabaujumises (18.30,3 oli uus OR) ja 4 x 200 m vabalt teateujumises, hõbe 400 m vabaujumises ning 1956 Melbourne'is 4 x 200 m vabalt teateujumises. Püstitas 1954 maailmarekordi 200 m (2.03,9) ja 400 m (4.26,7) vabaujumises. Valitud 1972 ujumise Kuulsuste halli.

»»» 1934 Giuseppina Leone, Itaalia kergejõustiklane (Torino). 1960 Rooma olümpial naiste 100 m jooksu pronksivõitja Wilma Rudolphi (USA) ja Dorothy Hymani (Suurbritannia) järel. 1954. aasta EM-il kuulus 4 x 100 m jooksus pronksi võitnud Itaalia naiskonda, 100 m jooksus oli 1954. aastal neljas ja 1958. aasta EM-il viies. 21. oktoobril 1956 püstitas Bolognas Euroopa rekordi 100 m jooksus 11,4 sekundiga.

»»» 1939 Phillip "Phil" William Read, Suurbritannia ringrajasõitja (Luton). Hüüdnime The Prince of Speed kandnud motomees oli esimene, kes võitis MM-tiitli kolmes masinaklassis (125, 250 ja 500 cm3). Aastatel 1961-1976 osales ta peamiselt Yamaha ja MV Agusta piloodina 113 GP-sõidul, võitis neist 52 ja lõpetas esikolmikus 121 korda. 125 cm3 klassis tuli ta maailmameistriks 1968, 250-lisel 1964, 1965, 1968, 1971 ja 500-lisel 1973 ja 1974. Tõi Yamahale 1964. aastal esimese MM-tiitli ringrajalt. Viimast korda võistles 43-aastasena 1982 Isle of Mani TT-l.

»»» 1945 Martin Schanche, Norra võidusõitja (Trondheim). Kuuekordne Euroopa meister rallikrossis - 1978, 1979,  1981, 1984, 1991 ja 1995. Hüüdnime Mister Rallycross alustas alles 1972. aastal, olles juba 27-aastane. Pärast autospordist loobumist hakkas tegelema kohaliku poliitikaga, poeg Martin juunior oli üks Norra MM-ralli korraldajaid.

»»» 1945 Jacques Bernard "Jacky" Ickx, Belgia võidusõitja (Brüssel). Võitis F1 autode MM-sarjas aastatel 1967-1979 kaheksa GP-d ja lõpetas 25 korda esikolmikus. Parimaid stardikohti jäi tema nimele 13 ja kiireimaid ringe 14. Osales 120 etapil kokku üheksas meeskonnas - Cooper, Ferrari, Brabham, McLaren, Williams, Lotus, Wolf, Ensign ja Ligier. Debüteeris 1967. aastal Nürburgringil Matra F2 klassi vormeliga, kuid sai ajasõidus Dennis Hulme'i ja Jim Clarki järel kolmanda koha. Ickx pidi küll tollaste reeglite kohaselt startima viimaselt kohalt, kuid juba nelja ringi järel oli viiendal kohal, olles möödunud tosinas F1 autost! 12. ringi järel oli belglane sunnitud auto esivedrustuse purunemise tõttu siiski katkestama. Tema debüüt F1 autoga (Cooper-Maserati) oli veel samal aastal Monzas, kus ta lõpetas kuuenda kohaga. 1968 oli tema sõiduriistaks juba Ferrari, kolmandal etapil Spas sai ta kolmanda koha. 1969. aastal võitis ta Jack Brabhami autoga oma esimesed GP-d Kanadas ja Saksamaal. Lisaks F1-le osales Ickx ka sportautode võidusõitudel ning võitis neist mainekaima, Le Mans'i 24 tunni sõidu kuus korda (1969, 1975, 1976, 1977, 1981, 1982), neist kolm korda koos inglase Derek Belliga. Ringrajasõiduga lõpetanud, võitis ta 1983. aastal Pariisi - Dakari kõrberalli. Viimastel aastatel võistelnud koos oma tütre Vaninaga ja osalenud ka vanaautode võidusõitudel. Le Mans'i aukodanik aastast 2000.

»»» 1946 Roberto Rivelino, Brasiilia jalgpallur, poolkaitsja (São Paulo) . Alustas karjääri futsali-mängijana, püüdis 1963. aastal pääseda oma lemmikklubisse Palmeirasesse, kuid lükati väheste oskuste tõttu tagasi. Sai lepingu Corinthiansiga, kus mängis 1974. aastani ja lõi 471 liigamängus kokku 141 väravat. Karjääri viimased aastad mängis Fluminenses (1974-1978) ja Al-Hilalis (1978-1981). Brasiilia koondises mängis ta 1965-1978 kokku 122 mängu ja lõi 43 väravat. 1970 tuli ta maailmameistriks, lüües finaalturniiril kolm väravat, 1974 oli Brasiilia koondises neljas ja 1978 kolmas. Tuntud oma hirmtugeva vasaku jala löögi, ülikaugete karistuslöökide, pikkade söötude, pallikäsitsuse ja vuntside poolest. Teda peetakse ka jalgpallis elastico (ka flipflat) nime saanud nõksutava liigutuse pioneerina (sama nippi kasutavad praegustest tähtedest edukalt Ronaldinho ja Zlatan Ibrahimović). Pärast tegevmängijana lõpetamist on tegutsenud jalgpallivaatleja ja treenerina.

»»» 1946 Horst-Rüdiger Schlöske, Saksa kergejõustiklane (Berliin). Saksamaa LV eest võisteldes 1971. aasta Euroopa meistreid 4 x 400 m teatejooksus,  hõbe samal alal 1974 ja pronks 1969. Müncheni olümpial 1972 sai 400 m jooksus viienda ja 4 x 400 m teatejooksus neljanda koha.

»»» 1951 Hans-Joachim Stuck, Saksamaa autovõidusõitja (Garmisch-Partenkirchen). Osales F1 autode MM-sarjas 1974-1979 neljas meeskonnas (March, Brabham, Shadow, ATS) kokku 81 etapil (starti pääses 74 korda), lõpetas kahel GP-l esikolmikus (Saksa ja Austria GP-l 1977 kolmas) ja kogus 29 punkti. Enne ja pärast F1-karjääri osales edukalt sport- ja turismiautode sarjades (Nürburgringi, Spa ja Le Mans'i 24 tunni sõit). Legendaarse saksa võidusõitja Hans Stucki poeg, elab Austrias, hüüdnimed Strietzel ja Rainmeister (sõitis hästi märjal rajal). Pika kasvu tõttu (194 cm) tuli tema jaoks sageli auto kokpiti ümber ehitada. Karjääri lõpetas 2005. aasta novembris pärast Kyalami rajal (LAV) peetud Grand Prix Mastersi võidusõidu kuuendat kohta.

»»» 1957 Aivar Karotamm, Eesti kergejõustikutreener ja sporditegelane (Tõstamaa). Eesti tuntumaid kergejõustikumänedžere on lõpetanud TSIK-i (1975) ja TPedI kehakultuuriteaduskonna (1979). Püstitanud Eesti noorterekordeid tõkkejooksudes, harrastanud kümnevõistlust (6379) ja odaviset (66.40). Töötas 1979-1993 Kalevi kergejõustikukooli treenerina sealhulgas odaviskajate üleliidulise rühma (Heino Puuste, Marek Kaleta, Sulev Lepik, Donald-Aik Sild) vanemtreenerina. 1991-1997 Tallinna kergejõustikuklubi Kalev esimees, aastast 1997 Kergejõustikuliidu mänedžer. Tegutsenud mänedžerina alates 1988. aastast (IAAF-i litsents 1992), hoolealused peamiselt Venemaa, Ukraina, Valgevene, Leedu, Eesti ja Soome kergejõustiklased. Olnud rahvusvaheliste sise- ja välivõistluste üks eestvedajaid Eestis.

»»» 1957 Ramaz Šengelia, Gruusia jalgpallur, ründaja (Kutaisi) . Alustas karjääri kodulinna klubis Torpeedos (1971-1976), jätkas Tbilisi Dinamos (1977-1988) ja lõpetas Rootsis IFK Holmsundis (1989-1990). Mängis NSV Liidu koondises (1979-1983) 26 mängu ja lõi 10 väravat. Euroopa noortemeister 1980, NSV Liidu meister 1978, NSV Liidu karikavõitja 1979 ja Euroopa karikavõitjate karikavõitja 1981. Mängis MM-võistluste finaalturniiril 5 mängu ja lõi 1 värava.

»»» 1959 Panagiotis Giannakis, Kreeka korvpallur ja treener (Ateena). Hüüdnime Draakon saanud mees on Euroopa korvpallis tuntud kuju nii mängija kui treenerina. 1987. aastal oli ta Kreeka koondise kapten, kui meeskond võitis kodupubliku ees Euroopa meistritiitli. Kaks aastat hiljem Jugoslaavias sai ta EM-ilt hõbeda. Alustas oma karjääri Ionikos Nikaias, edasi mängis Arise, Panionios BC ja lõpuks Panathinaikose eest (Euroopa meister 1996). Mängijana lõpetas pärast Atlanta olümpiat (2. augustil 1996), olles kaasa teinud Euroopas rekordilised 351 mängu. Juba järgmisel aastal sai temast rahvusmeeskonna peatreener (EM-il 1997 ja MM-il 1998 neljas koht). Edasi töötas Panionioses ja Maroussis, viies viimase keskpärastest klubist Kreeka meistrisarjas kolmandaks. 2004 võttis Giannakis taas üle koondise ning Ateena olümpial oli Kreeka meeskond viies. 2005 tulid kreeklased tema juhtimisel teist korda Euroopa meistriks, 2006 said MM-il Hispaania järel teise koha ja Pekingi olümpial kuuenda koha. MM-i poolfinaalis võideti seejuures esimest korda ajaloos USA 101:95. Viskas 1984. aastal Ionikose kasuks mängus Arisega 72 punkti. 1982. aasta NBA draftis valis Boston Celtics ta 207-ndana, kuid NBA-sse ei jõudnud kreeklane kunagi.

»»» 1960 Sergei Danilin, N Liidu kelgutaja (Moskva). 1981 tuli ta ühekelgul maailmameistriks, 1986 Euroopa meistriks ning 1984. aasta taliolümpiamängudel Sarajevos sai Paul Hildgartneri (Itaalia) järel hõbemedali.

»»» 1962 Sven Nylander, Rootsi tõkkejooksja (Varberg). EM-võistlustelt võitis rootslane 400 m tõkkejooksus kaks hõbedat (1990 ja 1994) ja ühe pronksi (1986), kuid nii olümpialt kui MM-idelt jäid tema parimateks neljandad kohad. Olümpial oli ta esimene medalita jääja 1984 Los Angeleses ja tosin aastat hiljem Atlantas, MM-il 1983 Helsingis ja neli aastat hiljem Roomas. MM-võistlustel tegi taas kaasa viis korda ja jõudis kolm korda finaali. Isikliku ja Põhjamaade rekordi 47,98 jooksis Nylander Atlanta olümpiafinaalis. 2006. aastal tunnistas mees, et tarvitas kokaiini.

»»» 1963 Lina Kačiušyte, Leedu ujuja (Vilnius). 1980. aasta Moskva olümpial võitis NSV Liidu koondises 200 m rinnuliujumises olümpiakulla uue olümpiarekordi 2.29,54-ga. NSV Liidu noortekoondisse arvati Arvydas Gražiūnase õpilane 1976, kaks aastat hiljem püstitas ta MM-il Berliinis 200 m rinnuliujumises kaks MR-i - esimese eelujumises ja teise finaalis. Järgmisel aastal püstitas ta 200 m brassis kolmanda MR-i ning see püsis 1985. aastani. Kaciušyte oli esimene, kes sai 200 m rinnuliujumise aja alla 2.30.

»»» 1963 Dražen Ladić, Horvaatia jalgpallur (väravavaht) ja treener (Čakovec). Mängis 1990. aastal kaks korda Jugoslaavia koondises ning aastatel 1990-1999 kokku 59 korda Horvaatia koondises (debüteeris 4. septembril 1994 Tallinnas Eesti vastu). MM-võistluste pronks 1998. 185 cm pikkune Ladić mängis klubijalgpalli vaid kodumaal (NK Varteks, Zagrebi Dinamo, Bugojno Iskra). 2001-2004 oli Horvaatia koondise väravavahtide treeener, 9. augustil 2006 nimetati Horvaatia U-21 koondise peatreeneriks pärast Slaven Bilići siirdumist A-koondise juhiks.

»»» 1965 Andrew Valmon, USA kergejõustiklane (Toms River, New Jersey) . Manchester Townshipis kasvanud 400 m jooksja kuulus 1992. aastal Barcelona olümpial 4 x 400 m teatejooksu võitnud meeskonda ja aasta hiljem Stuttgardis maailmameistriks tulnud nelikusse. MM-ilt on tal teatejooksus veel pronks (1991 Tokyo). Sise-MM-il 1991 Sevillas sai ta 400 m jooksus hõbeda. 1992. aastal jooksis ta oma isikliku rekordi 44,28. Pärast tippspordist loobumist töötab treenerina Marylandi ülikoolis. Abielus samuti endise jooksukuulsuse Meredith Raineyga.

»»» 1966 Mika Nieminen, Soome jäähokimängija, ründaja (Tampere) . 1985-2002 kestnud karjääri jooksul sai ta olümpiamängudelt kaks pronksi (1994 ja 1998), tuli korra maailmameistriks (1995) ja sai kaks korda hõbeda (1992 ja 1994). Lisaks Soome klubidele (Lahti Kiekoreipas, Tampere Ilves, Rauma Lukko, Helsingi Jokerit, HIFK) mängis veel Rootsis Luleå HF-is (1992-1995) ja Šveitsis Zürichi Grasshopperis (1995-1997).

»»» 1966 Nikolai Guljajev, N Liidu kiiruisutaja (Moskva). Olümpiavõitja 1988 Calgarys 1000 m distantsil ajaga 1.03,03.

»»» 1967 Riho-Bruno Bramanis, Eesti käsipallur, parem-sisemine (Tallinn) . Alustas treeninguid 1978 Enno Karrisoo juhendamisel. Mänginud Riia Celtnieksis, Sarkanais Zvaigznes (Läti meistrivõistluste hõbe 1988 ja pronks 1989), Tallinna Kooperaatoris (Eesti meister 1990), Tallinna Lihakombinaadi meeskonnas (Eesti meister 1991), Stockholmi BK Söderis, Sävehof IK-s (Rootsi meistrivõistluste hõbe 1995 ja pronks 1996), Hiroshima Wakunaga meeskonnas (Jaapani meister ja meistrivõistluste parim mängija 1997, viiekordne karikavõitja ja Aasia klubide karikavõistluste teine 1997) ja HC Chocolate Boysis (Eesti meister 2005, hõbe 2006 ja 2007). Chocolate Boysi treener (2004) ja peatreener (2006-2008) ning Eesti koondise peatreener (2005-2008). Eesti koondises 1984-2005, Eesti parim käsipallur kaheksa aastat järjest (alates 1994). Pikkus 197 cm, kaal 103 kilo.

»»» 1968 Davor Šuker, Horvaatia jalgpallur, ründaja (Osijek). 1998. aasta MM-võistluste pronks ja finaalturniiri edukaim väravakütt. Kaks mängu ja üks värav Jugoslaavia koondises, 69 mängu ja 45 väravat Horvaatia koondises. Alustas Osijekis ja Zagrebi Dinamos, 1991-1996 mängis Sevillas (76 väravat liigas) ja 1996-1999 Madridi Realis (38). Edasi mängis Inglismaal (Arsenal 1999-2000 ja West Ham United 2000-2001) ja lõpetas karjääri 1860 Münchenis (2001-2003).

»»» 1969 Rauno Pehka, Eesti korvpallur (Keila). Alustas treeninguid 1978. aastal Pearn Pressraua õpilasena, jätkas Üllar Kerde ja hiljem Jaanus Levkoi juhendamisel. Võitis NSV Liidu koolinoorte spartakiaadil 1984 hõbeda ja noortemeistrivõistlustel C-klassis kulla 1983 ja A-klassis pronksi 1987. Mängis 1984-1988 NSV Liidu noorte ja juunioride koondises, oli 1985 noorte EM-il ja 1988 juunioride EM-il viienda koha saavutajaid. Eesti meeskonnas 1993 EM-il kuuenda koha saavutajaid, NSV Liidu viimane meister 1991.  Eesti meister 1992, 1995 ja 1996-1998. Ajateenistuses olles sai Riia ASK-s mängides (1987-1989) Läti meistrivõistluste kulla ja oli 1988 Läti karikavõitja, profikorvpallurina oli 1994 SWH Broceni meeskonnas Läti meistreid ja karikavõitjaid. Mänginud ka Iisraeli klubides Beitar Ramat Gan (1992-1993) ja Maccabi Irony Ramat Gan (1998-1999) ning Belgias Oostende Telinduse meeskonnas (2001). Tegutsenud teles saatejuhina (TV 3 Bingo Loto), kirjutanud ja esitanud laule (CD Aeg maha samanimelise ansambliga. Aastast 2007 Eesti korvpalli meistriliiga tegevjuht.

»»» 1970 Sergei Kirjakov, N Liidu/Venemaa jalgpallur, ründaja (Orjol) . Mängis N Liidu ja SRÜ koondises 36 mängu, osales 1992. aasta EM-il. Mängis 1992-1998 Bundesliga klubis Karlsruher SC-s (145 mängu, 29 väravat) ja 1998/1999 Hamburger SV-s (29/5).

»»» 1971 Robert "Bobby" Holik, Tšehhi hokimängija, ründaja (Jihlava). Endise Tšehhoslovakkia koondislase (maailmameister 1972) Jaroslav Holiku poeg. 1989. aasta NHL-is draftis valiti 10-ndana Hartford Whalersi poolt. Mängis Whalersis kaks hooaega, seejärel 10 hooaega New Jersey Devilsis, kus võitis ka kaks Stanley karikat (1995, 2000). Hooajal 2002/2003 siirdus vabaagendina New York Rangersisse ning 2005. aastal samal viisil Atlanta Thrashersisse. 2. oktoobril 2007 nimetati Holik selleks hooajaks Atlanta meeskonna kapteniks. 1. juulist 2008 tagasi Devilsis.

»»» 1972 Lilian Thuram, Prantsusmaa jalgpallur, kaitsja (Pointe-à-Pitre, Guadeloupe). 17. oktoobri 2007 seisuga oli ta Prantsuse koondises mänginud rekordilised 126 mängu (ületas juunis 2006 Marcel Desaillyle kuulunud senise rekordi 116 mängu). Löönud koondise kasuks 2 väravat, mõlemad 1998. aasta MM-i poolfinaalis Horvaatia vastu. Debüteeris koondises 1994. Esimene klubi oli AS Monaco (1991-1996), järgnesid Parma (1996-2001), Torino Juventus (2001-2006) ja alates 2006. aastast FC Barcelonas (leping 2008. aastani). Pidi suvel 2008 liituma üheks hooajaks PSG-ga, kuid arstid avastasid tema südametöös häireid ning juulis 2008 teatas Thuram on karjääri lõpetamisest. Maailmameister 1998 ja hõbe 2006, Euroopa meister 2000. Tahtis saada katoliku preestriks, kuid jalgpall paelus rohkem.

»»» 1975 Becky Kellar, Kanada hokimängija, kaitsja (Hagersville, Ontario provints). Teinud kaasa kolmedel olümpiamängudel, 1998 Naganos sai ta Kanada naiskonnas hõbeda, 2002 Salt Lake Citys ja 2006 Torinos kullavõitjaid. NWHL-is kaitseb ta Oakville Ice'i klubi värve. Lapsena oli tema harrastuseks samuti jääl mängitav ringette.

»»» 1975 Christopher John "Chris" Anstey, Austraalia korvpallur, keskmängija (Melbourne) . Alustas 1994. aastal kodumaal (Melbourne Tigers ja South East Melbourne Magic). 1997 siirdus NBA-sse, kus mängis koos Martin Müürsepaga Dallas Mavericksis (1997-1999) ja Chicago Bullsis (1999-2000). 2001. aastal pöördus tagasi kodumaale (Victoria Titans), edasi mängis Venemaal Permi Ural Greatis (2003) ja Kaasani Unicsis (2004-2005). Alates 2006. aastast mängib taas Tigersis, hooajal 2007/2008 mõnda aega ka koos Müürsepaga. 2002. aastal Austraalia parim korvpallur, 2003 Venemaa meistrivõistluste parim keskmängija ja ULEB Cupi MVP, 2004 FIBA Euroliiga võitja Unicsiga. Pekingi olümpial 2008 viies koht.

»»» 1975 Andreas Wels, Saksamaa vettehüppaja (Schönebeck). 1997 Euroopa meister 1 m hoolaualt ja 2004 3 m hoolaualt. Koos Tobias Schellenbergiga võitis 2000 ja 2006 EM-kulla sünkroonhüpetes 3 m hoolaualt. Ateena olümpial 2004 ja 2005. aasta MM-il saadi samal alal hõbemedal. EM-il 2002 olid Wels ja Schellenberg teised ning MM-il 2003 ja 2007 kolmandad.

»»» 1976 Caleb Wyatt, USA motokrossisõitja. 25. aprillil 2002 sooritas ta Rogue Valley rajal esimesena suure mootorrattaga triki nimega backflip. 2004. aasta jaanuaris võitis ta X-Gamesil Moto X klassis parima trikisooritaja tiitli.

»»» 1977 Hasan Salihamidžić, Bosnia jalgpallur, poolkaitsja (Jablanica). Sõlmis juba noorteklassis lepingu Hamburger SV-ga ning alates 1995. aastast mängis Bundesligas 72 mängu ja lõi 19 väravat. 1998. aastal siirdus ta Müncheni Bayernisse ja lõi kuni 2007. aasta lõpuni 234 liigamängus 30 väravat. 15. jaanuaril 2007 sõlmis ta nelja-aastase lepingu Torino Juventusega. Bosnia & Hertsegoviina koondises mängis Salihamidžići aastatel 1996-2006 kokku 43 mängu ja lõi 6 väravat. Salihamidžići isa on moslem ja ema bosnialanna, abikaasa hispaanlanna Esther Copano.

»»» 1979 Adil Kaouch, Maroko kergejõustiklane (Ksar-el-Kebir, Tanger-Tetouan). 1998. aasta juunioride maailmameister 1500 m jooksus. 1999. ja 2001. aasta MM-il oli oma kaasmaalasele Hicham El Guerrouj'ile jäneseks, 2005 Helsingis sai hõbemedali. Sydney olümpial 2000 ei pääsenud Kaouch eeljooksust edasi, 2004 Ateenas oli üheksas.  Aprillis 2006 sai krossijooksu MM-il lühemal distantsil hõbemedali. 13. juulil 2007 andis IAAF-i Kuldse liiga osavõistlusel Roomas positiivse dopinguproovi ja 9. augustil teatas IAAF, et Kaouchile määratakse võistluskeeld. 1500 m isiklik rekord 3.30,77 (2007 Roomas).

»»» 1981 Mladen Petrić, Horvaatia jalgpallur, ründaja (Dubrave). Horvaatia koondises alates 2001. aastast 31 mängu ja 10 väravat. EM-võistluste finaalturniiril 2008. Valikturniiril lõi 7 väravat (Horvaatia paremuselt teine väravakütt Eduardo järel), neist viimase Wembleyl Inglismaa vastu (3:2). Klubid: FC Baden (1998-1999), Zürichi Grasshoppers (1999-2004), FC Basel (2004-2007), Dortmundi Borussia (2007-2008) ja Hamburger SV (2008-).

»»» 1981 Zsolt Baumgartner, Ungari võidusõitja (Debrecen). Debüteeris esimese ungarlasena F1 autode MM-sarjas 2003. aasta Ungari GP-l Jordani meeskonnas. 2004. aasta hooaja sõitis ta Minardi meeskonnas ning jõudis USA GP-l ka viimasele punktikohale ehk kaheksandaks, lisaks sõitis ungarlane end veel kaks korda esikümnesse (9. koht Monacos ja 10. koht Kanadas). Kokku osales ta 20 etapil. Alates 2007. aasta novembrist on Baumgartner Champ Car World Seriesi meeskonna Minardi Team USA testi- ja varusõitja.

»»» 1982 David Nalbandian, Argentina tennisist (Unquillo, Cordoba provints). Mänginud profina alates 2000. aastast, võitnud üksikmängus 9 turniiri. Noorteklassis võitis US Openi (1998, finaalis alistas Roger Federeri) ja Wimbledoni (1999). Juba oma teisel profiaastal 2001 jõudis maailma 50 parema sekka, 2002. aastal tõusis Argentina esireketiks. Samal aastal jõudis ta debütandina Wimbledonis finaali ja võitis esimesed kaks ATP turniiri. Ülejäänud suure slämmi turniiridel on ta vähemalt ühe korra mänginud poolfinaalis - Australian Openil 2006, French Openil 2004 ja 2006 ja US Openil 2003. Aastal 2005 võitis Nalbandian Tennis Masters Cupi, olles Guillermo Vilase järel teine Argentina tennisist, kes sellega hakkama saanud. ATP edetabelis on argentiinlase kõrgeim koht kolmas (20. märtsil 2006). 2007. aasta sügisel võitis ta kaks korda maailma edetabeli kahte paremat Roger Federeri ja Rafael Nadali. 27. oktoobri 2008 seisuga oli ta maailma 11. reket.

»»» 1983 Calum Raymond Paul Davenport, Inglise jalgpallur, keskkaitsja (Bedford) . Mänginud Coventry Citys (2001-2004), Tottenham Hotspuris (2004-2007) ja alates 18. jaanuarist 2007 West Ham Unitedis (üleminek 3,0 miljonit naela), kelle eest ta mängis laenulepingu alusel ka 2004. aastal (sama ka Southamptonis ja Norwich Citys). Jaanuaris 2008 siirdus laenulepingu alusel kuuks ajaks Watfordi. Tunnistati Coventrys 2003/2004 aasta mängijaks. Mänginud 8 korda Inglise U-21 koondises.

»»» 1984 José Paolo Guerrero Gonzales, Peruu jalgpallur, ründaja (Lima) . Alustas karjääri Lima Alianzas (1992-2002), kelle eest lõi üle 200 värava. Jätkas Müncheni Bayernis (2002-2006) ja alates juunist 2006 Hamburger SV-s. Guerrero leping lõpeb 2010. aastal. Bundesliga eelmisel hooajal lõi just tema HSV võiduvärava Bayerni vastu, mis jättis Müncheni klubi eemale UEFA Meistrite karikasarjast. Peruu koondisse kuulub ta alates 2004. aastast, pidanud 24 mängu ja löönud 9 väravat. 2007. aasta Copa Americal tunnistati ta Peruu koondise parimaks mängijaks.

»»» 1985 Steven Davis, Põhja-Iirimaa jalgpallur, poolkaitsja (Ballymena). Alustas profikarjääri 2003. aastal Aston Villas ja jõudis samal hooajal Inglise liiga karikasarja poolfinaali. Hooajal 2005/2006 tunnistati klubi aasta mängijaks, parimaks noormängijaks ja ka fännide lemmikuks. 5. juulil 2007 liitus Davies Fulhamiga, mille peatreener oli Põhja-Iirimaa koondise endine loots Lawrie Sanchez. Oli 31. jaanuarist 2008 kuuekuulise laenulepingu alusel Glasgow Rangersis, augustis sõlmis oma lapsepõlve lemmikklubiga nelhja-aastase lepingu. Põhja-Iirimaa koondises debüteeris Davis 9. veebruaril 2005 mängus Kanada vastu. Nüüdseks on ta pidanud 32 mängu ja löönud 2 väravat. 21. mail 2006 sai temast mängus Uruguayga Põhja-Iirimaa koondise kõigi aegade noorim kapten.

S U R M A PÄ E V

««« 1969 Bruno Söderström, Rootsi kergejõustiklane (Stockholm - sünd. 28.10.1881 Stockholm). Võistles peamiselt odaviskes ja teivashüppes, esimesel alal sai Ateena vaheolümpiamängudel 1906 pronks- ja teisel hõbemedali. Londoni olümpial 1908 kuulus talle teivashüppes pronks.

««« 1975 Kaarle "Kalle" Johan Jalmari Anttila, Soome maadleja (Helsingi - sünd. 30.08.1887 Muhos, Oulu). Olümpiavõitja 1920 Antverpenis vabamaadluse I kergekeskkaalus (kuni 67,5 kg) ja 1924 Pariisis kreeka-rooma maadluse kergekaalus (kuni 62 kg). Üks kolmest maadlejast, kes võitnud olümpiakulla mõlemas maadlusviisis. Maailmameister 1921 Helsingis ja 1922 Stockholmis kreeka-rooma maadluse kergekaalus.  Kümnekordne Soome meister aastatel 1915-1929. Lõpetas maadlusega 1932, ametilt oli rätsep. Tema poeg Kalle Anttila (1926-1993) oli tuntud kaubandusketi Anttila rajaja.

««« 1980 Frank Clifford Wykoff, USA kergejõustiklane (Altadena, California - sünd. 29.10.1909 Des Moines, Iowa). Oli esimene kergejõustiklane, kes kuulus kolm olümpiat (1928-1936) järjest 4 x 100 m teatejooksu võitnud meeskonda, kusjuures kõik kolm finaali lõppesid MR-iga. 100 m jooksus sai ta nii Amsterdamis kui Berliinis neljanda koha. Mais 1930 jooksis ta 100 jardi MR-iks 9,4 ning kordas seda aega kuu aega hiljem. Pärast tippspordist loobumist töötas Los Angelese koolisüsteemis õpetaja ja administraatorina. Wykoffi slogan "Clean Speech, Clean Sport, Clean Scholarship, Clean Life," kinnitati 1938 YMCA juhtlauseks.

««« 1986 Bruce A. Norris, USA jäähokitegelane (Stony Brook, New York City - sünd. 19.02.1924 Chicago, Illinois). NHL-i klubi Detroit Red Wingsi omanik 1955-1982 ja NHL-i klubiomanike nõukogu esimees. James E. Norrise poeg ja James D. Norrise vend. Norrise perekond oli Red Wingsi omanik peaaegu pool sajandit enne kui klubi müüdi Mike Ilitchile. Norris arvati jäähoki Kuulsuste halli liikmeks 1969, tema isa ja vend kuulusid sinna juba varem.

««« 1986 Alfredo Binda, Itaalia jalgrattur (Cittiglio - sünd. 11.08.1902 Cittiglio, Varese). Sündinud Itaalias, kuid üles kasvas Prantsusmaal (Nice). Elukutseliseks hakkas 1922, kuid tõeline läbimurre tuli 1925. Giro d'Italial võidutses ta viiel aastal (1925, 1927, 1928, 1929, 1933), Giro di Lombardial neljal (1925, 1926, 1927, 1931). Tema Giro etapivõitude arvu rekordi (41) ületas Mario Cipollini alles 2003. aastal, 1927. aastal võitis ta 15 etapist 12, 1929. aastal 8 etappi järjest. 1930. aastal pakuti talle raha, et mees Girol ei osaleks. Binda võttis raha vastu ning osales Tour de France'il, võites kaks etappi. MM-võistlustelt sai ta grupisõidus kolm kulda (1927 Nürburgringil, 1930 Liege'is ja 1932 Roomas) ja üje pronksi (1929 Zürichis). Pärast tegevsportlasena lõpetamist oli Fausto Coppi ja Gino Bartali treener.

««« 1988 Anna Sipos, Ungari lauatennisist (Budapest - sünd. 03.04.1908 Szeged). Võitis MM-võistlustelt 21 medalit, neist 11 olid kullad. Võidutses üksikmängus 1932 ja 1933, naispaarismängus koos kaasmaalase Mária Mednyánszkyga kuus aastat järjest 1929-1934 ning segpaarismängus koos Istvan Keleniga 1929 ning Viktor Barnaga 1932 ja 1935. Lauatennise Kuulsuse hallis 1993 ja juudi spordikuulsuse hallis 1996.

««« 1991 Inga Gentzel, Rootsi kergejõustiklane (Nyköping, Södermanland - sünd. 24.04.1908 Stockholm). Amsterdami olümpial 1928 pronksmedal 800 m jooksus. Parandas 1928 kolm korda Rootsi rekordit, neist viimane püsis 1943. aastani.

««« 1994 Arthur Porritt, Uus-Meremaa kergejõustiklane (St. John's Wood, Greater London - sünd. 10.08.1900 Wanganui, Manawatu-Wanganui). Pariisi olümpial 1924 võitis 100 m jooksus pronksmedali ja oli 200 m poolfinaalis viies. Elukutselt arst, oli 1934-1967 ROK-i liige ja 1961-1967 ROK-i meditsiinikomisjoni juht. Uus-Meremaa kindralkuberner 1967-1972.

««« 1998 Helen Wills-Moody-Roark, USA tennisist (Carlmel, California - sünd. 06.10.1905 Centerville, California). Maailma kõigi aegade üks edukamaid naistennisiste. Võitis kolmes mänguliigis kokku 31 suure slämmi turniiri, neist üksikmängus seitse US Openil, kaheksa Wimbledonis ja neli French Openil. Kui välja jätta 1926. aasta French Open ja Wimbledon, jõudis ta üksikmängus vähemalt finaali kõigil suure slämmi turniiridel, kus ta osales. Pariisi olümpiamängudel 1924 võitis nii üksikmängu kui naispaarismängu. Aastatel 1919-1938 võitis ta 398 mängu ja kaotas vaid 35 (võiduprotsent 91,9!), 1927-1932 püsis ta 158 mängu järjest kaotuseta, kusjuures ei loovutanud vastasele settigi. Detsembris 1929 abiellus Frederick Moodyga, lahutas 1937 ja oktoobris 1939 abiellus Aidan Roarkiga. Umbes pool oma tiitlitest võitis ta Helen Willsi nime all ja teise poole Helen Wills-Moodyna.

««« 2000 Gerda Gräfin Paumgarten-Hohenschwangau, Austria mäesuusataja (Viin - sünd. 04.02.1907 Graz). Slaalomi maailmameister 1936, kahevõistluse hõbe 1933 ja pronks 1936 ning kiirlaskumise pronks 1933. Võitis 1936 slaalomi mainekal Arlberg-Kandahari võistlusel St. Antonis.

««« 2005 Dmitri Neljubin, N Liidu/Venemaa jalgrattur (Sankt-Peterburg - sünd. 08.02.1971 Sankt-Peterburg). Souli olümpial 1988 võitis 17-aastane piiterlane koos Vjatšeslav Jekimovi, Artūras Kasputise ja Gintautas Umarasega trekil 4000 m meeskondliku jälitussõidu.  Leiti uue aasta hommikul oma kodulinnas tapetuna (noahaav kopsus). 2008. aasta detsembris teatas Peterburi miilits, et Neljubini tapmises kahtlustatavad on tabatud.

S Ü N D M U S E D

¤ 1838  peeti Adelaide'is Lõuna-Austraalia esimene hobuste võiduajamine.
¤ 1840  peeti esimene teadaolev bowlingumatš USA pinnal. Võistluspaigaks oli Knickerbocker  Alleys (New York City).
¤ 1902  peeti Pasadenas (California osariik) esimene pesapalli Rose Bowli mäng. Michigani Ülikool võitis Sanfordi 49:0.
¤ 1909  püstitas ameeriklane Robert Fowler New Yorgis maratonijooksus mitteametliku maailmarekordi 2:52.45,4. Senine mark kuulus 1904. aastast teise ameeriklase John Hayesi nimele, kes Londonis sai ajaks 2:55.18.
¤ 1927  sai Eesti elukutseline poksija Ervin Krauser Brasiilias esimese kaotuse, jäädes Rio de Janeiros peetud kohtumise teises raundis nokaudiga alla Jose Santasele Portugalist.
¤ 1937  avalikustasid soomlased kõigi aegade amatöörmaadlejate maailma edetabeli. Soomlaste koostatud tabelis kuulus eestlastele kaks esikohta - parim kärbeskaallane Eduard Pütsep ja raskekaallane Kristjan Palusalu. Elukutseliste parimaks hinnati Gerog Lurich Aleksander Abergi ees.
¤ 1942  saabus Helsingist Tallinna laev, mille pardal oli 601 sõjavangi, teiste hulgas ka kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu.
¤ 1949  tühistas rahvusvaheline ujumisliit FINA kõik senised rekordid rinnuliujumises ja hakkas aasta algusest registreerima rekordeid eraldi rinnuli- ja liblikujumises.
¤ 1950  võitis São Paulo traditsioonilise uue aasta jooksu soomlane Viljo Heinonen.
¤ 1951  võitis São Paulo traditsioonilise uue aasta jooksu tšehh Emil Zatopek.
¤ 1953  võisteldi esimest korda uue aasta esimesel päeval Garmisch-Partenkirchenis, Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee teisel etapil. Esimene võitja oli 1936. aasta olümpialinnas norralane Asgeir Doelplads, järgnesid hilisem turnee üldvõitja Sepp Bradl (Austria) ja Toni Brutscher (SLV).
¤ 1954  võitis Austraalia tennisemeeskond Melbourne'is neljandat aastat järjest Davise karika.
¤ 1966  tuli Aasia lahtistel tennisemeistrivõistlustel Calcuttas kolmekordseks meistriks Tiiu Soome. Naisüksikmängu finaalis alistas ta ameeriklanna K.Proseni 6:3, 1:6, 6:1.
¤ 1969  trahvis NHL-i klubi Los Angeles Kingsi omanik Jack Kent Cooke kõiki meeskonna mängijaid 100 dollariga, et need ei vaidleks mängu ajal kohtunikuga.
¤ 1971  alustas tegevust Jõu Kesknõukogu Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool.
¤ 1973  võitis Margaret Court 47. Australian Openi naisüksikmängu finaalis teise austraallanna Evonne Goolagong-Cawley 6:4, 7:5.
¤ 1980  võitis Barbara Jordan 54. Australian Openi naisüksikmängu finaalis teise ameeriklanna Sharon Walshi 6:3, 6:3.
¤ 1988  Tšehhi päritolu tennisemängijast Hana Mandikovast sai Austraalia kodanik.
¤ 1990  USA kaabel-TV turule ilmus Sports News Network.
¤ 1991  avaldatud FIDE reitingutabelis jagas Jaan Ehlvest (2650) koos Jevgeni Barejevi ja Mihhail Gurevitšiga
5.- 7. kohta. Eespool olid vaid Garri Kasparov (2800), Anatoli Karpov, Boriss Gelfand ja Vassili Ivantšuk.
¤ 1994  Venemaa vabaujuja Aleksandr Popov püstitas Hongkongis peetud võistlustel lühiraja (25 m) maailmarekordi 100 m vabaujumises 47,83 sekundiga. Senist, brasiillasele Gustavo Borgesele kuulunud rekordit parandas Popov 0,11 sekundiga.
¤ 1998  murdis Kristina Šmigun Otepääl Kellamäel mootorsaaniga vastu puud sõites ja kukkudes rangluu ning seadis nii küsimärgi alla oma osalemise Nagano olümpial.
¤ 2006  Austraalia jalgpalliliit lahkus ametlikult Okeaania Jalgpallikonföderatsioonist ja liitus Aasia Jalgpallikonföderatsiooniga.
¤ 2008  võitis suusahüppajate Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee teise etapi Garmisch-Partenkircheni uue näo saanud trampliinil austerlane Gregor Schlierenzauer, hüpates teises voorus mäe rekordiks 141 m. Esimeses voorus rekordi 139 meetrile viinud soomlane Janne Ahonen oli teine, jäädes maha 1,7 punktiga.

Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet

Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, internet