Kes oli suure spordiriigi Kanada esimene olümpiavõitja? Millist elukutset pidas olümpiavõitja Voldemar Väli Tallinna sadamas? Kes kandis hüüdnime Big M? Kes lõpetas Tour de France'il Eddy Merckxi võituderea? Mis on poksikuulsuse George Foremani viie poja nimed? Kus on sündinud Serbia esimaletaja Alisa Marić?

SÜNNIPÄEV

»»» 1865 Josef Fischer
, Saksamaa jalgrattur (Atzerln – surn. 03.03.1953 München). Esimesi rahvusvahelise tasemega saksa rattureid. Võitis 1896 esimese Pariisi - Roubaix' klassiku, kulutades 280 km läbimiseks 9:17. Neli aasta hiljem võitis Bordeaux' - Pariisi tuuri. Võistles maanteesõidus 1892-1904 ning alates 1897. aastast ka trekil. Augustis 1894 edestas ta rattaga sõites hobusega ratsutanud William Cody juuniori.

»»» 1873 George Washington Orton, Kanada kergejõustiklane (Strathroy, Ontario – surn. 25.06.1958 Center Harbor, Meredith, New Hampshire). Olümpiavõitja 1900 Pariisis 2500 m takistusjooksus ja -pronks 400 m tõkkejooksus. 4000 m takistusjooksus oli mees viies. Kanada esimene olümpiavõitja. Õppis Toronto ja Pennsylvania ülikoolis, XIX sajandi lõpus oli Põhja-Ameerika üks edukamaid keskmaajooksjaid. Võitis Kanadas, USA-s ja Suurbritannias esikohti ühe ja kahe miili jooksus ning takistusjooksus. Ortoni 1892. aastal saavutatud tulemus miilijooksus 4.21,8 püsis Kanada rekordina 30 aastat. Statistikud on tema võitude arvuks arvutanud 121. Pärast karjääri lõppu tegutses Pennsylvania ülikoolis treenerina ja kirjutas ülikooli kergejõustikuajaloost raamatu. Suri 85-aastaselt.

»»» 1903 Voldemar Väli, Eesti maadleja (Kuressaare – surn. 13.04.1997 Stockholm). Olümpiavõitja 1928 Amsterdamis kreeka-rooma maadluse kergekaalus ja -pronks 1936 Berliinis kreeka-rooma maadluse I kergekeskkaalus. Osales ka Pariisis 1924. EM-võistluste kuld 1926 ja 1927 kergekaalus ning hõbe 1930 ja 1931 I kergekeskkaalus. Eesti meister 1922, 1924, 1926 kreeka-rooma maadluse sulg- ning 1928-1940 ja 1942 kergekaalus, 1928 ja 1929 vabamaadluse kergekaalus. Siirdus 1944 Rootsi, viimast korda maadles ta 1945 Stockholmis eestlaste matšis Stockholmi koondise vastu, võites mitmekordse Rootsi meistri ja olümpiamedalimehe Einar Karlssoni. Algul töötas Väli metallitöölisena, hiljem asutas koos abikaasaga nukutehase. Esindas Eesti Vabariiki 34 korda, mis on Eesti rekord raskejõustikus. Eesti meistri tiitlite arvult (19) jääb ta alla vaid Johannes Kotkasele (22). Klubi Tallinna Sport, elukutselt kraanajuht Tallinna sadamas. Oma karjääri jooksul pidas Voldemar Väli üle poole tuhande matši, millest võitis üle 90%. Eesti tippu kuulus ta 21 aastat. Teda peeti kogu maailmas silmapaistvaks tehnikameheks, suutis välkkiirelt võtteid sooritada ja kogemuste kasvades kujunes suurepäraseks taktikuks, mis lubas tasavägistest matšidest ikka võitjana väljuda. Väli kasvas Tallinnas, sportima hakkas ta 1920. Sulgkaallasena oli ta samas kaalus Eduard Pütsepaga, olles tema harjutus- ja võistluspartner. Võistles aastani 1926 sulgkaalus, edaspidi kergekaalus. Ainus saarlasest olümpiavõitja.

»»» 1916 Donald Maurice Metz
, Kanada hokimängija, ründaja (Wilcox, Saskatchewan – surn. 16.11.2007 Regina, Saskatchewan). Mängis seitse hooaega Toronto Maple Leafsis ning võitis selle aja jooksul viis korda Stanley karika (1942, 1945, 1947, 1948, 1949). Vahtralehtede eest mängis ka tema vend Nick Metz. 1942. aasta karikafinaalis Detroit Red Wingsi vastu viskas viiendas mängus kolm väravat ja andis kaks söötu, kui Maple Leafs võitis 9:3. Kuuendas mängus viskas Metz Toronto klubi võiduvärava, ehkki pääses väljakule alles siis, kui Maple Leafs oli juba 0:3 taga. Torontolased võitsid selles finaalseerias kõik neli mängu, milles Metz kaasa tegi. Mängis oma karjääri jooksul NHL-is 172 mängu ja kogus põhihooajal 55 punkti (20+35).

»»» 1921 Rodger Ward, USA autovõidusõitja (Beloit, Kansas – surn. 05.07.2004 Anaheim, California). Indianapolise 500 miili sõidu võitja 1959 ja 1962, teine koht 1960 ja 1964. USAC Championship Cari sarja meister 1959 ja 1962. Aastatel 1950-1964 startis kokku 150 võistlusel, võitis neist 26 ja lõpetas enam kui pooltel kordadel esikümnes. Et Indy 500 kuulus ka F1 MM-sarja, teenis Ward selles arvestuses ühe võidu ja kahe pjedestaalikoha eest 14 punkti.

»»» 1922 William Beveridge "Billy" Liddell
, Šotimaa jalgpallur, poolkaitsja (Townhill - surn. 03.07.2001 Mossley Hill). Šotimaa koondises 1942-1955 kokku 36 mängu ja 11 väravat. Mängis kogu karjääri Liverpoolis (1938-1961), kokku 534 mängu ja 228 väravat, klubi edukaim väravakütt kaheksal hooajal. Inglismaa meister 1947.

»»» 1938 Francis William "Frank" Mahovlich
, Kanada jäähokimängija, ründaja (Timmins, Ontario). Mängis 1957-1979 NHL-is Toronto Maple Leafsi, Detroit Red Wingsi, Montreal Canadiensi, Toronto Torose ja Birmingham Bullsi eest, kuuekordne Stanley karika võitja. Horvaatia immigrantide poeg (Franjo Mahovlić) alustas NHL-is 1957 Maple Leafsis, viskas kohe esimesel hooajal 20 väravat ning hooaja parimale uustulnukale mõeldud Calder Memorial Trophy. Hooajal 1960-1961 pani Vahtralehtede peatreener Punch Imlach ta ühte ründekolmikusse Red Kelly ja Bob Neviniga ning see kolmik oli ka klubi edukaim. Mahovlichi poolt sel hooajal visatud 48 väravat jäid klubi rekordiks 21 aastaks. 1962 võitis Mahovlich esimest korda Stanley karika (sama kordus 1963 ja 1964) ning oli alati meeskonna edukaim väravakütt. Pinge ja kuulsuse eest tuli maksta ka lõivu - ründaja pidi kurnatuse ja depressiooni tõttu kaks korda haiglaravil viibima. 1967 võitis Maple Leafsiga oma neljanda Stanley karika, ehkki aasta oli talle väravate poolest viimase seitsme hooaja kõige tagasihoidlikum. 3. märtsil 1968 kaubeldi Big M koos mitme teise mängijaga Detroit Red Wingsi. Koostöö Gordie Howe ja Alex Delvecchioga sujus ning hooaja lõppedes oli Mahovlich visanud oma karjääri rekordilised 49 väravat. Punatiibades mängis samal ajal ka tema noorem vend Peter Mahovlich. 13. jaanuaril 1971 vahetati Mahovlich Montreal Canadiensi ja taas oli ta vennaga samas meeskonnas. Kolm ja pool hooaega Montrealis tõid Stanley karika 1971 ja 1973, hooajal 1971-1972 kogus ta 96 ja järgmisel hooajal 93 punkti. Osales 1972 Team Canada koosseisus mängudeseerias N Liidu koondisega. 1974 lahkus NHL-ist WHA-sse (World Hockey Association), kuid arvati Kanada meeskonda ka 1974. aasta seerias nõukogulaste vastu. WHA-s mängis Toronto Torose ja Birmingham Bullsi eest ning lõpetas karjääri 1978. aastal 40-aastaselt. 1979 üritas ta veel tagasitulekut NHL-is (Detroit Red Wings), kuid edutult ning riputas 7. oktoobril 1979 uisud lõplikult varna. 1998 sai Mahovlichist Kanada parlamendi (Senati) liige, samal aastal paigutati ta Kanada kõigi aegade paremate hokimängijate pingereas 26. kohale.

»»» 1939 William "Bill" Anthony Toomey
, USA kergejõustiklane (Philadelphia, Pennsylvania). Olümpiavõitja 1968 Mexico Citys kümnevõistluses 8193 punktiga (kogus esimesel päeval olümpiarekordi 4526 punkti, tema 400 m aeg 45,6 on kümnevõistluse OR siiani). Pan Ameerika mängude võitja 1967. Tuli USA meistriks viis aastat järjest (1965-1969). 1969 püstitas MR-i 8417 punktiga (1966 kogus 8234 punkti, kuid seda IAAF rekordiks ei kinnitanud). Viievõistluses USA meister 1960-1964, MR 1969. aastal. Võitis karjääri jooksul 23 kümne- ja 6 viievõistlust. Nimetati kompanii ABC poolt maailma parimaks sportlaseks 1968 ning sai 1969 USA parimale amatöörsportlasele mõeldud James E. Sullivani auhinna. USA kergejõustiku Kuulsuse halli liige alates 1975. ja olümpia Kuuluse halli liige 1984. aastast. Abiellus 1969 samuti olümpiamängudel kulla võitnud inglanna Mary Randiga, kaks tütart, Samantha ja Sarah. Abielu lahutati 1991. Osalenud aktiivselt olümpialiikumises. Elab Californias San Luis Obispo lähedal rantšos koos oma teise abikaasa Trishiga.

»»» 1946 Robert Gadocha, Poola jalgpallur, ründaja (Krakow). Poola koondises 1967-1975 kokku 62 mängu ja 16 väravat. Olümpiavõitja 1972 Münchenis, MM-võistluste pronks 1974. Alustas 1957 Krakówi Garbarnias, edasi mängis veel sama linna klubis Wawel. Siirdus 1966 Varssavi Legiasse (Poola meister 1969, 1970, karikas 1973), kus mängis 1975. aastani (206 liigamängu, 72 väravat). 1975-1977 oli tema koduklubi FC Nantes, edasi mängis USA-s Chicago Stingi, Hartford Helliose ja Sarasota Venice'i eest. Lõpetas karjääri 1995. aastal. Elab Sarasotas (Florida), abikaasa Dina ja poeg Robert.

»»» 1948 Bernard Thévenet
, Prantsusmaa jalgrattur (Saint-Julien-de-Civry). Tour de France'i võitja 1975 ja 1977, Prantsusmaa meister maanteesõidus 1973, Dauphiné Libéré velotuuri võitja 1976 ja 1977 ning Tour de Romandie' võitja 1972. Lõpetas Tour de France'il viiekordse võitja belglase Eddy Merckxi valitsusaja. Alustas amatöörina 1963. aastal, 1965 ja 1966 tuli juba Burgundia meistriks ja 1968 Prantsusmaa juunioride meistriks. Profiks siirdus pärast sõjaväeteenistust 1970. aastal ja liitus Peugeot-BP-Michelini meeskonnaga. Samal aastal osales esimest korda ka Tour de France'il ning võitis mägedes etapi lõpuga La Mongie's. 1972. aastal kukkus raskelt ühel laskumisel ja teda tabas amneesiahoog, kuid Thénevent siiski jätkas Touri ning võitis neli päeva hiljem mägedeetapi Mont Ventoux's. 1973 oli ta Touril Luis Ocaña järel teine, 1974 haiguse tõttu ei osalenud. 1975 ründas Thévenet Eddy Merckxi Col d'Izoardis ja triumfeeris liidrisärgis Pariisi Champs-Élysées'l, kus Tour lõpetati esimest korda. Merckx sai teise koha, kaotades kolme minutiga. 1977 võidutses Thévenet Touril teist korda, kuid andis pärast Pariisi - Nice'i velotuuri positiivse dopinguproovi, lisaks pidi talvel maksapuudulikkuse tõttu haigevoodisse heitma. Prantslane alustas ka 1978. aasta Tour de France'i, kuid katkestas pärast teist mägist etappi. Lahkus 1979 Peugeot' meeskonnast ja liitus hispaanlaste Tekaga. Lõpetas karjääri 1981 etapivõiduga Circuit de la Sarthe'i tuuril. Pärast tippspordist loobumist tunnistas anaboolsete steroidide tarvitamist ning kutsus üles dopingu vastu võitlema. Tegutsenud mitme rattameeskonna spordidirektorina (La Redoute, R.M.O.) ja telekommentaatorina. Rattariietust müüva firma omanik.

»»» 1949 George Edward Foreman
, USA poksija (Marshall, Texas). Olümpiavõitja 1968 Mexico Citys raskekaalus. Profipoksi raskekaalu kahekordne maailmameister, vanim poksija, kes raskekaalu tiitlit vallanud. Alustas profiringis 1969, esimese tiitlimatšini jõudis võidult võidule sammudes 22. jaanuaril 1973 Kingstonis (Jamaica), vastaseks Joe Frazier. Esimeses kahes raundis saatis Foreman vastase kokku kuus korda põrandale ning sai maailmameistrivöö endale. Kaitses tiitlit Jose Romani ja Ken Nortoni vastu, kuid 1974 kaotas Sairis Muhammad Alile. Haigestus 1977. aastal pärast kaotust Jimmy Youngile ning loobus poksimisest. Tuli ringi tagasi alles 1987 ning tõusis taas maailmameistriks 5. novembril 1994, kui alistas Las Vegases Michael Mooreri. 45-aastane Foreman oli saanud tiitli tagasi 20 aastat pärast selle kaotamist. Mõlemad saavutused on siiani ületamata. Oma viimase matši pidas 1998. aastal Shannon Briggsiga ja kaotas. Profiringis pidas Foreman kokku 81 kohtumist, võitis neist 76 (sh. 68 nokaudiga) ja kaotas 5. Ajakiri The Ring valis ta maailma kõigi aegade veerandsaja parema poksija sekka. Hüüdnimi Big George. Olnud edukas ka ärimehena (grillrestoranid) ja omab kirikut. Foremanil on kümme last, kõik viis poega kannavad isaga sama eesnime (George Jr., George III, George IV, George V ja George VI) ning ta kutsub oma poegi hüüdnimedega (Monk, Big Wheel, Little George). Foremani tütred on Michi, Freeda, Georgetta, Natalie ja Leola.

»»» 1949 Walter Shawn Browne
, USA maletaja (Sydney, Austraalia). USA nimekaim maletaja pärast Robert Fischeri valitsusaega. Isa ameeriklane, ema austraallane, 1952 kolis pere New Yorki. USA juunioride meister 1966, USA meister 1974, 1975, 1977, 1980, 1981 ja 1983 (rohkem meistritiitleid on vaid Fischeril ja Samuel Reshevskyl). Osalenud kuus korda maleolümpial (esindas kaks korda Austraaliat ja neli korda USA-d), pronksmedali saajaid 1974, 1978, 1982 ja 1984 USA koondises. Võitnud 1970. ja 1980. aastatel mitmeid turniire (Wijk aan Zee 1974 ja 1980, New York Open 1983 jt.). 1966. aastast ka professionaalne pokkerimängija, 1988 oli üks ülemaailmse kiirmale liidu loojatest.

»»» 1950 Winfried Schäfer, Saksamaa jalgpallur (poolkaitsja) ja treener (Mayen). Mängijana tegutsenud kolmes klubis - Mönchengladbach Borussia (1968-1970, 1977-1985), Offenbachi Kickers (1970-1975) ja Karlsruher SC (1975-1977). Saksamaa meister Borussiaga 1970 ja UEFA karikasarja võitjaid 1979, Saksamaa karikavõitja 1970 Kickersiga. Treenerina alustas 1986 Karlsruhes ning püsis selles klubis 1998. aastani. Edasi lühikest aega VfB Stuttgardis ja Berliini Tennis Borussias. Alates 2001. aastast töötanud välismaal: Kameruni koondis (2001-2004), Dubai Al-Ahli (2005-2007) ja Al-Ain (2007-). Viis Kameruni meeskonna 2002 Aafrika meistriks ja 2003 Confederations Cupi finaali.

»»» 1952 Oleg Romanišin, Ukraina maletaja (Lvov). Euroopa juunioride meister 1973, samal aastal sai ka rahvusvahelise meistri nimetuse. 1975 jagas N Liidu meistrivõistlustel Tigran Petrosjani järel teist kohta koos Boris Gulko, Mihhail Tali ja Rafael Vaganjaniga. 1976. aastast suurmeister. Turniirivõite: Odessa 1974, Novi Sad 1975, Jerevan 1976, Hastings 1976/1977, Leningrad 1977 (koos Taliga), Gausdal 1979, Polanica Zdroij 1980, Lvov 1981 (koos Taliga), Jurmala 1983, Moskva 1985 ja Reggio Emilia 1986 (koos Ulf Anderssoni ja Lubomir Ljubojevićiga). Teine koht Tilburgis 1979 (Anatoli Karpovi järel) ja Dortmundis 1982 (Vlastimil Horti järel). Viimastel aastatel väheaktiivne. Maleolümpial 1978 esindas N Liitu, 1990. aastatel Ukrainat. Kaks hõbe- ja kaks pronksmedalit. Meeskondlikelt EM-võistlustelt kuus kulda ja üks hõbe.

»»» 1953 Robert "Bobby" Woodward Rahal, USA autovõidusõitja (Medina, Ohio). Sõitjana CART-sarja võitja 1986, 1987 ja 1992 (oma meeskonnas Rahal-Hogan Racing). Indianapolise 500 miili sõidu võitja 1986, teine 1990 ning kolmas 1994 ja 1995. Olnud edukas ka sportautode võidusõitudel (esikoht Daytona 24 tunni sõidul 1981 ja Sebringi 12 tunni sõidul 1987). 1978 tegi Wolfi meeskonnas kaasa ka kaks F1 MM-sarja sõitu (USA ja Kanada GP). Lõpetas võidusõitjana 1998. Tiimiomanik koos David Lettermaniga (Rahal Letterman Racing), 2004 tõi Buddy Rice'i tiimile võidu Indianapolises. 2005 sõitis sama meeskonna autoga Danica Patrick, esimene naine, kes Indianapolise 500 miilis vähemalt ühe ringi juhtinud. 2000. aastal oli Rahal mõnda CART-i president ning ka Jaguari F1 meeskonna mänedžer. Tema firma Bobby Rahal Automotive Group müüb Lääne- ja Kesk-Pennsylvanias paljusid Jaapani ja Euroopa automarke. Nii vanavanemad kui vanemad olid Liibanoni päritolu. Elab New Albanys, Ohios.

»»» 1953 Guido Kratschmer, Saksamaa kergejõustiklane (Klotzenhof). Olümpiahõbe 1976 Montrealis kümnevõistluses. Neljas koht 1984 Los Angeleses. EM-võistluste pronks 1974 Roomas, esimestel MM-võistlustel 1983 Helsingis 9. koht. Maailmarekord 8667 punkti 14. juunil 1980 Bernhausenis. Üksiktulemused rekordseerias: 10,58 - 7.80 - 15.47 - 2.00 - 48,04 - 13,92 - 45.52 - 4.60 - 66.50 - 4.24,15. Pidi olümpiaboikoti tõttu eemale jääma Moskva olümpiast, mille võitis Daley Thompson, kelle MR-i ta ületas. Klubi USC Mainz. Saksamaa kõigi aegade edetabelis (SDV+SLV) kuues koht Jürgen Hingseni, Uwe Freimuthi, Siegfried Wentzi, Frank Busemanni ja Torsten Vossi järel.

»»» 1958 Anatoli Pissarenko, N Liidu/Ukraina tõstja (Kiiev). Kolmekordne maailmameister üliraskekaalus (1981-1983), neljakordne Euroopa meister (1981-1984), püstitas 15 maailmarekordit. Alates 1994. aastast Ukraina tõsteliidu president, 1998. aastast Ukraina olümpiakomitee asepresident, 2002. aastast Ukraina parlamendi (ülemraada) liige.

»»» 1958 Edward "Eddie" McKay Cheever, Jr., USA autovõidusõitja (Phoenix, Arizona). Võistles ligi 30 aastat erinevates masinaklassides (F1, sportautod, CART, Indy Racing League), nüüd IRL-i meeskonna omanik. Cheever osales F1 MM-sarjas 143 etapil (132 starti), mis on USA pilootide rekord. Aastatel 1978-1989 sõitis üheksa erineva tiimi eest (Theodore, Hesketh, Osella, Tyrrell, Ligier, Renault, Alfa Romeo, Haas Lola, Arrows). Kokku 70 punkti ja üheksa kohta esikolmikus (0+2+7). 1997 moodustas oma IRL-i meeskonna (Cheever Racing) ning võitis aasta hiljem Indianapolise 500 miili sõidu piloodi ja tiimipealikuna. CART-sarjas osales 82 sõidul, kuid esikohti ei saanud, IRL-i sarjas 77 sõitu ja 5 võitu.

»»» 1958 Garry Cook
, Suurbritannia kergejõustiklane (Wednesbury, West Midlands). Olümpiahõbe 1984 Los Angeleses ja MM-võistluste pronks 1983 Helsingis 4 x 100 m teatejooksus. Augustis 1982 püstitas Crystal Palace'i staadionil koos Peter Elliotti, Steve Crami ja Sebastian Coe MR-i 4 x 800 m teatejooksus 7.03,89. Isiklik rekord 400 m jooksus 46,0 (1981). Töötas pärast sportlaskarjääri lõppu kooliõpetajana (kehaline kasvatus ja geograafia), alates 2003. aastast täiskasvanute treener. Abielus samuti olümpiamängudel osalenud Kathy Cookiga, kolme lapse isa. Elab Walsallis.

»»» 1959 Chandra Danette Cheesborough, USA kergejõustiklane (Jacksonville, Florida). Olümpiavõitja 1984 Los Angeleses 4 x 100 m ja 4 x 400 m teatejooksus ja -hõbe 400 m jooksus. Tõusis esile juba 16-aastasena, kui võitis 1975 Pan Ameerika mängudel kaks kuldmedalit ja püstitas USA rekordi 200 m jooksus (22,77). 1976 USA juunioride rekord 11,13 sekundit 100 m jooksus, Montreali olümpial sai samal distantsil kuuenda koha. USA sisemeister 200 jardi jooksus 1979, 1981, 1982 ja 1983. Jooksis 1984. aastal kaks USA rekordit 400 m jooksus, Los Angelese olümpial joostud 49,04 jäi ka tema parimaks. 200 m isiklik rekord 21,99. Pärast karjääri lõppu hakkas treeneriks ning töötas oma koduülikoolis Tennessee State'is. Alates 18. märtsist 2007 töötas USA olümpiakoondise abitreenerina (sprint ja tõkkejooksud).

»»» 1960 Claudia Losch, Saksamaa kergejõustiklane (Wanne-Eickel). Olümpiavõitja 1984 Los Angeleses kuulitõukes. Saksamaa LV sisemeister 1983, 1984, 1987, 1988 ja 1989 ning välimeister kümme aastat järjest (1982-1991). Olümpiafinaalis edestas Mihaela Loghinit (Rumeenia) ja Gael Martinit (Austraalia). 180 cm pikk ja 84 kg raske. Klubid LAC Quelle Fürth, LG Bayer Leverkusen ja LC Olympiapark München. Kahtlustati dopingutarvitamises nagu teisigi Christian Gehrmanni õpilasi, 1990 keeldus dopingukontrollist.

»»» 1963 Francesco Panetta, Itaalia pikamaajooksja (Siderno). Maailmameister 1987 Roomas 3000 m takistusjooksus ja hõbe 10 000 m jooksus. EM-il 1986 sai Stuttgardis takistusjooksus hõbemedali idasakslase Hagen Melzeri järel, 1990 Splitis kulla. Olümpiamängudel 1988 Soulis üheksas. Püstitas arvukalt Itaalia rekordeid (lisaks takistusjooksule ka 5000 m ja 10 000 m jooksus). 3000 m takistusjooksu isiklik rekord 8.08,57 (1987). Pärast karjääri tegutsenud suurvõistlustelt RAI Spordi kommentaatorina.

»»» 1963 Kira Ivanova, N Liidu iluuisutaja (Moskva – surn. 18.12.2001 Moskva). Olümpiapronks 1984 Sarajevos naisüksiksõidus, 1988 Calgarys 7. koht. MM-võistluste hõbe 1985, EM-võistluse hõbe 1985-1988. Esimene N Liidu naisüksiksõitja, kes võitis olümpiamängudelt medali. Lõpetas karjääri pärast Calgary olümpiat ja tegutses Moskvas treenerina, samuti osales jääshow'des. Viimastel eluaastatel oli alkoholisõltlane, mõrvati Moskvas noahoopidega.

»»» 1964 Karen ja Sarah Josephson, USA kujundujujad (Bristol, Connecticut). Kaksikõed. Olümpiavõitjad 1992 Barcelonas ja -hõbedad 1988 Soulis duettide arvestuses. MM-võistluste kuld- 1991 Perthis ja hõbemedal 1986 Madridis.

»»» 1967 Jan Åge Fjørtoft, Norra jalgpallur, ründaja (Ålesund). Norra koondises 1986-1996 kokku 71 korda ja lõi 20 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1994. Viimane mäng koondise 1997 Gruusia vastu. Klubid: Gursken AK (1976-1982), IL Hødd (1982-1986), Hamarkameratene (1986-1988), Lillestrøm SK (1988-1989), Viini Rapid (1989-1993), Swindon Town (1993-1995), FC Middlesbrough (1995-1996), Sheffield United (1996-1997), FC Barnsley (1997-1998), Frankfurdi Eintracht (1998-2001), Stabæk IF (2001-2002) ja Lillestrøm SK (2002). Norra liiga edukaim väravakütt 1988. Pärast lõpetanud töötanud telekommentaatorina.

»»» 1967 Monika Maierhofer, Austria mäesuusataja (Trofaiach). Aastatel 1987-1995 maailma üks paremaid slalomiste, kuid tiitlivõistlustel õnnetu. Parimaks jäi kuues koht MM-võistlustel 1989 Vailis. MK-sarjas jõudis korduvalt pjedestaalile, kuid võitis vaid ühe etapi (2. veebruaril 1992 Grindelwaldis). Loobus 1995.

»»» 1970 Alisa Marić, Ameerika päritolu Serbia maletaja (New York City). Võitis 1990 koos hiinlanna Xie Jun'iga MM-võistluste kandidaatide turniiri Boržomis, kuid kaotas lisamatši tulevasele maailmameistrile 2,5:4,5. 1992 jagas kandidaatide turniiril Shanghais 4.- 5. kohta nagu ka 1994 Tilburgis. 1997 jagas samalaadsel turniiril Groningenis 5.- 7. kohta. 2000. aasta MM-il jõudis New Delhis poolfinaali, kus kaotas Qin Kanying'ile (Hiina). 2001 Moskvas kaotas kolmandas ringis tulevasele maailmameistrile Zhu Chen'ile (Hiina). Maleolümpia pronks 1988 Salonikis ja individuaalne pronks Elistas 1998. Mänginud Jugoslaavia/Serbia naiskonna esimesel laual üheksal maleolümpial järjest (1986-2006). Kolmekordne Euroopa klubide karikavõitja Belgradi Agrouniverzali koosseisus. Peetakse kõigi aegade parimaks Serbia  ja parimaks USA-s sündinud naismaletajaks. Elab Belgradis, kuid tal on topeltkodakondsus (USA ja Serbia). Kaksikõde Mirjana on samuti maletaja, õed on nüüdisaegses males ainsad kaksikutest suurmeistrid.

»»» 1972 Thomas Alsgaard, Norra murdmaasuusataja (Lørenskog). Olümpiavõitja 1994 Lillehammeris 30 km (v), 1998 Naganos 15 km (v) ja teatesõidus ning 2002 Salt Lake Citys jälitussõidus ja teatesõidus ning -hõbe 1994 Lillehammeris teatesõidus. MM-võistluste kuld 1995 Thunder Bays teatesõidus, 1997 Trondheimis teatesõidus 1999 Ramsaus 15 km (v), 2001 Lahtis teatesõidus ning 2003 Val di Fiemmes 30 km (k, ühisstart) ja teatesõidus.  Lisaks kaks hõbedat ja üks pronks. MK-sarjas osales 98 etapil, võitis neist 11 ja lõpetas 29 korda esikolmikus. Kaheksanda etapivõidu sai 10. veebruaril 2000 Otepääl (15 km klassikat). MK-sarja üldvõitja 1998. Suusatajakarjääri lõppedes harrastas autorallit ja osales isegi Jyväskyläs MM-ralli etapil, võistelnud autorallis ka Eestis. Tippsportlasena 190 cm pikk ja 82 kg raske. Holmenkolleni medal 2001 koos Adam Malyszi ja Bente Skariga.

»»» 1973 Félix 'Tito' Juan Trinidad Jr.
, Puerto Rico poksija (Cupey Alto). Puerto Rico kõigi aegade edukamaid poksijaid koos Wilfred Benitezi, Wilfredo Gómezi ja Hector Camacho kõrval. Keskkaalu maailmameister 1992-2001 (IBF, WBA, WBC). Võitnud 45 matšist 42 (sh. 35 nokaudiga) ja kaotanud vaid 3.

»»» 1973 Glenn "Big Dog" Robinson, USA korvpallur (Gary, Indiana). Mängis profina 1994-2005, NBA drafti esimene valik 1994 (Milwaukee Bucks). Klubid: Bucks (1994-2002), Atlanta Hawks (2002-2003), Philadelphia 76ers (2003-2004) ja San Antonio Spurs (2005). Allkirjastas Bucksiga 10-aastase lepingu 68 miljonile dollarile (NBA uustulnukate rekord). Arvati 1996 USA olümpiakoondisse, kuid ei saanud vigastuse tõttu kaasa mängida. Robinson on Bucksi ajaloo paremuselt teine skoorija (seitse hooaega kaheksast hooaja keskmine üle 20 punkti). Karjääri jooksul 14 234 punkti (keskmine 20,7 mängus), mängus keskmiselt 6,1 lauapalli, 2,7 söötu ja 1,2 vaheltlõiget.

»»» 1974 Steve Marlet, Prantsusmaa jalgpallur, ründaja (Pithiviers). Prantsusmaa koondises 2000-2004 kokku 23 mängu ja 6 väravat. FIFA Confederations Cupi võitja 2001 ja 2003. EM-võistluste finaalturniiril 2004. Klubid: Red Star 93 (1991-1996), AJ Auxerre (1996-2000), Lyoni Olympique (2000-2001), Fulham (2001-2003), Marseille' Olympique (2003-2005), VfL Wolfsburg (2005-2006) ja FC Lorient (2006-2007). Fulhami ajaloo kalleim ost -  11,5 miljonit naela jaanuaris 2002. Lõi 54 mängus vaid 11 väravat ning tema palkamine sai saatuslikuks meeskonna peatreenerile Jean Tiganale.

»»» 1976 Ian James Poulter, Inglismaa golfar (Hitchin). Mänginud elukutselisena alates 1995. aastast, 9 turniirivõitu (sh. European Touril 7), majoritel parim tulemus British Openi teine koht 2008. Hooajalõpu turniiri Volvo Mastersi võitja 2004. Ryder Cupi võitjaid 2004, osaleja 2008. World Cupil Inglismaa koondises 2001, 2007, 2008. Seve Trophy võitjaid Suurbritannia esinduses 2003, 2005.

»»» 1978 Gavin Peter McCann, Inglismaa jalgpallur, poolkaitsja (Blackpool, Lancashire). Inglismaa koondises üks mäng 2001. aastal Hispaania vastu Birminghami Villa Parkis. Klubid: Everton (1995-1998), Sunderland (1998-2003), Aston Villa (2003-2007) ja Bolton Wanderers (2007-).  Evertoni noorteakadeemia kasvandik. Sunderlandi koosseisus Inglise esimese divisjoni võitjaid 1999.

»»» 1978 Tanel Tein, Eesti korvpallur (Tartu). Lõpetas 1996 Tartu Karlova gümnaasiumi ja astus TÜ KKT-sse liikumisravi erialade. Alustas korvpallitreeninguid 8-aastaselt Tartu korvpallikoolis Tõnu Lusti juhendamisel. Oli 1994 Eesti noortemeistreid, viienda koha saavutajaid noorte olümpiapäevadel 1995. Mänginud Eesti noorte ja juunioride koondises, aastast 1997 Eesti koondises. Õppis 1998-1999 USA-s St. Francise ülikoolis ja mängis selle meeskonnas USA üliõpilasliigas (NCAA). Eesti meister 2000 ja 2001 Tartu Delta ning 2007 ja 2008 TÜ/Rocki meeskonnas. Wroclawi Slaskis Poola karikavõitja 2004, hooajal 2004/2005 mängis Berliini ALBA-s, 2007 lühikest aega ka Moskva oblasti Dinamos.

»»» 1983 Li Nina, Hiina naisvigursuusataja (Benxi, Liaoning). Olümpiahõbe 2006 Torinos vigurhüpetes ja viies 2002 Salt Lake Citys. Maailmameister 2005 Rukal ja 2007 Madonna di Campiglios. MK-sarjas 13 etapivõitu ja 35 korda esikolmikus (2001-2008).

»»» 1985 Anette Sagen, Norra suusahüppaja (Mosjøen). Maailma kõigi aegade üks paremaid naissuusahüppajaid. Pälvis rahvusvahelist tähelepanu 2004. aastal, mil teda ei lubatud võistlema Vikersundi lennumäele (K-185), ehkki tulemused olid head. Sageni peamine oponent oli FIS-i suusahüppekomitee norralasest juht Torbjørn Yggeseth. Võitis Holmenkolleni mängude raames kaks viimast naiste võistlust 2004 ja 2005. Võitis 2006 kokku 22 võistlust. Naiste Continental Cupi sarjas alates 2003. aastast 38 etapivõitu, sarja üldvõitja 2005-2008, paljukordne Norra meister. Naiste MR 174,5 m (5. märtsil 2004 Vikersundis).

»»» 1990 Mario Innauer, Austria suusahüppaja (Graz). Juunioride maailmameister 2006 Kranj'is meeskonnavõistluses koos Gregor Schlierenzaueri, Arthur Pauli ja Thomas Thurnbichleriga. MK-sarjas seni kõrgeim koht viies (Titisee-Neustadtis 2007). Jõudis Austria koondisse juba 2005. Klubi SV Innsbruck-Bergisel (treener Werner Schuster). Olümpiavõitja Anton Innaueri poeg.

SURMAPÄEV

««« 1935 Edwin Harold "Teddy" Flack
, Austraalia kergejõustiklane ja tennisist (Berwick, Victoria – sünd. 05.11.1873 London, Inglismaa). Olümpiavõitja 1896 Ateenas 800 m ja 1500 m jooksus ning -pronks tennise paarismängus. Sündis Londonis, poiss oli viieaastane, kui perekond asus elama Austraaliasse. Tuli New South Walesi ja Victoria meistriks miilijooksus. 1894 saatis raamatupidamisfirma omanikust isa ta Londonisse õppima (Price Waterhouse'i juurde). Liitus Londoni Athletic Clubiga ning sõitis Austraalia esindajana ka Ateenas. Võitis mängude teisel päeval 1500 m, neljandal päeval 800 m ning viiendal päeval läks jooksma ka maratoni, ehkki polnud varem kunagi võistelnud pikemal distantsil kui 10 miili. Jooksis pikka aega Albin Lermusiaux' järel teisena ning kui prantslane 32. kilomeetril katkestas, tõusis liidriks. 4 km enne finišit varises Flack kokku ja oli sunnitud katkestama. Tegi Ateenas kaasa ka tennises, ehkki oli sel alal tundmatu suurus. Üksikmängu avaringis kaotas ta kreeklasele Aristidis Akratopoulosele, kuid paarismängus jõudis koos inglasest sõbra George S. Robertsoniga poolfinaali. Nende esimese ringi vastased loobusid, poolfinaalis jäädi alla Dionysios Kasdaglisele (Egiptus) ja Demetrios Petrokokkinosele (Kreeka). Pärast olümpiat naasis Austraaliasse ning pidas Berwicki lähistel kuni surmani perefarmi (kasvatas friisi tõugu karja). Berwickis on tema nime kandev park.

««« 1960 Jean-Baptiste "Jack" Laviolette
, Kanada jäähokimängija, kaitsja (sünd. 27.07.1879 Belleville, Ontario). Üks esimesi prantsusekeelseid hokitähti, mängis üheksa hooaega Montreal Canadiensi eest. Oli 1910 klubi esimesel hooajal üheaegselt Canadiensi mängija, esimene treener ja peamänedžer. Stanley karika võitjaid 1916. Jõudis ühe hooaja (1917/1918) mängida ka NHL-is, tema karjääri mängijana lõpetas 1919. aastal autoõnnetus, milles ta kaotas parema käe.

««« 1971 Ignazio Giunti
, Itaalia autovõidusõitja (Buenos Aires – sünd. 30.08.1941 Rooma). Sai tuntuks sportautode võidusõitudel. 1968 sai Alfa Romeol sõites Targa Floriol teine ja Le Mans'i 24 tunni sõidul neljas koht koos Nanni Galliga. 1970 võitis Ferrari meeskonnas Sebringi 12 tunni sõidu ja Targa Florio ning debüteeris ka F1 MM-sarjas. Lõpetas kohe esimese võistluse (Belgia GP) neljandana ning osales samal aastal veel kolmel etapil. Giunti hukkus Buenos Aireses peetud 1000 km sõidul, kui tema Ferrari 312 PB prototüüp kihutas tagant sisse Jean-Pierre Beltoise' Matra 650-le (prantslase autol oli lõppenud bensiin ja ta lükkas masinat parajasti raja äärde). Giunti auto lahvatas põlema ja piloot hukkus leekides.

««« 1978 Hartwig Steenken
, Saksamaa ratsutaja (Hannover – sünd. 23.07.1941 Twistringen). Olümpiavõitja 1972 Münchenis takistussõidu võistkonnavõistluses ja neljanda koha jagajaid individuaalselt. Maailmameister 1974 Hicksteadis individuaalselt, Euroopa meister 1971 Aachenis individuaalselt ja 1975 Münchenis meeskondlikult. Saksamaa meister 1969, 1970, 1973. Kõik kullad (v.a 1975) sai hobusega Simona. Juulis 1977 langes autoavarii järel koomasse ja suri teadvusele tulemata pool aastat hiljem.

««« 1978 Roberto Bonomi, Argentina autovõidusõitja (sünd. 30.09.1919 Buenos Aires). Osales 1960 ühel F1 autode MM-sarja etapil, saades Argentina GP-l 11. koha. 1952 ja 1953 võidutses sportautode sarjas.

««« 1996 Roger Allan Crozier
, Kanada jäähokimängija, väravavaht (Newark, Delaware - sünd. 16.03.1942 Bracebridge, Ontario). Mängis NHL-is 14 hooaega, klubid Detroit Red Wings, Buffalo Sabres ja Washington Capitals. Calder Memorial Trophy 1965 (NHL-i hooaja parim uustulnuk) ja Conn Smythe Trophy 1966 (Stanley Cup karikasarja MVP; esimene auhinnaomanik, kes kuulus finaalis kaotanud meeskonda). Suri 53-aastaselt eesnäärmevähki.

««« 2003 Júlio Botelho ehk Julinho, Brasiilia jalgpallur, ründaja (São Paulo – sünd. 29.07.1929 São Paulo). Brasiilia koondises 1951-1956 kokku 31 mängu ja 13 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1954 Šveitsis lõi kaks väravat. Mängis 1951-1967, klubid kodumaal Portuguesa (1951-1953, 1955), Fluminense (1954) ja Palmeiras (1958-1967), Euroopas Fiorentina (1955-1958). Itaalia meister 1956, mängis 1957 Euroopa meistrite karikasarja finaalis Madridi Reali vastu (0:2). Rio ja São Paulo ühiste meistrivõistluste võitja 1952, 1955, 1965, São Paulo meister 1959, 1963, 1966. Brasiilia karikavõitja 1960.

««« 2005 Kalevi Nikolai Hämäläinen, Soome murdmaasuusataja (Juva – sünd. 13.12.1932 Juva). Olümpiavõitja 1960 Squaw Valleys 50 km distantsil. Maailmameister 1958 Lahtis 30 km ning pronks 1958 teatesõidus ja 1962 Zakopanes 50 km distantsil. Klubid Juvan Urheilijat, Evon Metsäpojat ja Sulkavan Urheilijat-41. Startis olümpiavõiduga lõppenud maratonis esimesena. Keskendus vaid tippvõistlustele, püüdis pääseda ka Grenoble'i mängudele, kuid teda ei arvatud Soome koondisse. Töötas metsatehniku ja põllupidajana.

««« 2005 Helmut Losch, Saksamaa (SDV) tõstja (Stralsund - sünd. 12.10.1947 Barth). Olümpiapronks 1976 Montrealis üliraskekaalus, 1972 Münchenis raskekaalus neljas koht. MM-võistluste hõbe 1973 ja 1977 ning EM-võistluste hõbe 1973 ja 1977 kahevõistluses. MM-ilt kokku 8 (1+5+2) ja EM-ilt 8 (0+5+3) medalit. 1971. aasta MM-il Limas võitis rebimise ja võitis esimese sakslasena tõstmises MM-kulla. Suri 57-aastaselt südameinfarkti tagajärjel.

SÜNDMUSED


¤ 1914
parandas norralane Oscar Mathisen oma karjääri jooksul kolmandat korda 500 m kiiruisutamise MR-i, saades Oslos ajaks 43,7.
¤ 1943 sai Lüganusel peetud poksivõistlustel ringis surmavalt vigastada Tartu kalevlane Vello Saarep. Suurejoonelised matused toimusid nädal hiljem Tartus Maarja surnuaial.
¤ 1945 lõppes Riias peetud Balti maleturniir Paul Kerese võiduga. Samas peetud Eesti ja Läti matškohtumine lõppes eestlaste võiduga 17:8.
¤ 1955 kogus N Liidu kiiruisutaja Dmitri Sakunenko Medeos kiiruisutamise suures mitmevõistluses MR-summa 184,638 punkti (500 m - 42,6, 5000 m - 7.54,9, 1500 m - 2.13,0, 10 000 m - 16.44,3).
¤ 1956 saavutas kahevõistleja Uno Kajak rahvusvahelistel võistlustel Šveitsi Le Brassaus's kaheksanda koha ja kindlustas endale koha N Liidu olümpiameeskonnas.
¤ 1972 lõppes Los Angeles Lakersi 33-mänguline võiduseeria kaotusega Milwaukee Bucksile 104:120.
¤ 1976 jõudis New Yorgis lõpule N Liidu hokiklubide (Moskva CSKA ja Krõlja Sovetov) esimene kohtumistesari NHL-i klubidega. Teiste klubide mängijatega tugevadatud Vene meeskonnad jäid kokkuvõttes plussi, ehkki CSKA kaotas 1:3 NHL-i hetke tugevaimale Philadelphia Flyersile ja Chicago Blackhawks alistas Krõlja Sovetovi 12:6.
¤ 1980 laskis Boston Bruinsi debütandist väravavaht Jim Stewart mängu esimese nelja minutiga enda väravasse kolm ja esimese kolmandiku lõpuks viis litrit. See oli Stewarti ainus mäng NHL-is.
¤ 1982 püstitas Petra Schneider (SDV) naiste 1500 m vabaujumises MR-i ajaga 15.43,31.
¤ 1990 kiitis NCAA heaks dopinguproovide võtmise ülikoolide jalgpallivõistlustel.
¤ 1999 võitis Tallinna Mõõga epeeturniiri Aleksei Gorbatšuk Ukrainast. Kaido Kaaberma pidi leppima teise kohaga.
¤ 1999 võitis üheksanda rahvusvahelise kiirturniiri "Meenutades Paul Kerest" Viktor Gavrikov. Jaan Ehlvest jagas Vladimir Malanjukiga 2.- 3. kohta.
¤ 2002 laskis Eesti Post käibele 2002. aasta Salt Lake City taliolümpiamängudele pühendatud postmargi. Kaheksakroonise nominaaliga postmargi kujundas Riho Luuse ning trükikoda Vaba Maa trükkis seda 300 000 eksemplari.

Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet

Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet