SÜNNIPÄEV
»»» 1872 William Charles "Charlie" Athersmith, Inglismaa jalgpallur, poolkaitsja (Bloxwich, Staffordshire - surn. 18.09.1910 Shifnal, Shropshire). Inglismaa koondises 1892-1900 kokku 12 mängu ja 3 väravat. Mängis 1891-1901 Aston Villas kokku 307 mängu ja lõi 85 väravat. Inglismaa meister 1894, 1896, 1897, 1899 ja 1900, FA Cupi võitja 1895 ja 1897. Lõpetas karjääri Small Heathis 1901-1905.
»»» 1883 Victor Louis Johnson, Suurbritannia jalgrattur (Aston Manor, Warwickshire – surn. 23.06.1951, Sutton Coldfield). Olümpiavõitja 1908 Londonis trekil 660 jardi sõidus. Osales ka sprindifinaalis, kuid et keegi ettenähtud aja piiresse ei mahtunud, tühistati kõik tulemused ja medaleid välja ei antud. Elukutselt oli puusepp, isa ehitas jalgrattaid.
»»» 1886 Thomas Franklin Ahearn, Kanada klubiomanik ja poliitik (Ottawa, Ontario – surn. 17.11.1962). Omandas 1924 Tommy Gormanilt 1920-1923 neli aastat järjest Stanley karika võitnud Ottawa Senatorsi aktsiate kontrollpaki. 1927 võitis Senators veel korra karika, kusjuures koosseisus olid sellised tähed kui Jack Adams, King Clancy, Alex Connell, Cy Denneny, Frank Finnigan, Hec Kilrea, Frank Nighbor ja Hooley Smith. Suure majanduskriisi ajal sattus Senators suurtesse raskustesse ning Ahearn kaotas neil aastatel umbes 200 000 dollarit isiklikku raha. Oli 1930-1935 Kanada parlamendi liige, valiti Kuuluse halli 1962.
»»» 1907 Kalle Jalkanen, Soome murdmaasuusataja (Suonenjoki - surn. 05.09.1941 Kirjasalo). Olümpiavõitja 1936 Ga-Pa's 4 x 10 km teatesõidus. Sõitis soomlaste nelikus viimast vahetust ja alustas sõitu 1.23 norralasest Bjarne Ivarsenist hiljem. Poolel maal oli ta norralase kinni püüdnud, kuid ühel laskumisel kukkus ja Ivarsen pääses uuesti juhtima. Pool kilomeetrit enne lõppu sai Jalakanen konkurendi uuesti kätte ja edestas teda finišis kuue sekundiga. MM-võistlustelt kuld 1938 Lahtis 50 km, hõbe 1937 Chamonix's 18 km ja teatesõidus ning pronks 1938 Lahtis 18 km. Hukkus jätkusõja lahingus Ingerimaal.
»»» 1910 Bernard Voorhoof, Belgia jalgpallur (Lier – surn. 18.02.1974 Lier). Belgia koondise kõigi aegade edukamaid väravalööjaid koos Paul van Himstiga. Kui Voorhofil kulus 30 värava löömiseks 61 mängu, siis van Himstil 81. Alustas karjääri Lierse SK-s ja jäi sellesse klubisse 21 aastaks. Lõi Lierse'i eest 529 mängus 350 väravat ja tuli kaks korda Belgia meistriks. Osales 1930, 1934 ja 1938 MM-võistluste finaalturniiril ning oli üks kuuest persoonist (viis mängijat ja üks ametnik), kes lõid kaasa kõigil kolmel enne II maailmasõda peetud MM-turniiril. FIFA andmetel olid ülejäänud mängijad Edmond Delfour, Étienne Mattler, Nicolae Kovacs ja Patesko, kohtunik aga Jean Langenus. Mitmete allikate järgi Patesko 1930. aastal siiski Brasiilia koondises ei olnud.
»»» 1914 Karl Sutter, Saksamaa kergejõustiklane (Basel). Euroopa meister 1938 teivashüppes 4.05-ga. Saksamaa meister 1937 ja 1939. Klubi FC Freiburg.
»»» 1932 Michel Leblond, Prantsusmaa jalgpallur, poolkaitsja (Reims). Prantsusmaa koondises 1954-1957 kokku 4 mängu ja 1 värav. Osales 1954 MM-võistluste finaalturniiril Šveitsis. Klubid: Stade de Reims (1949-1961) ja RC Strasbourg (1961-1964). Mängis Reimsi koosseisus kaks korda (1956 ja 1960) finaalis ning oli esimene jalgpallur, kes selle sarja finaalis värava lõi. Prantsusmaa meister 1953, 1955, 1958 ja 1960 ning karikavõitja 1958.
»»» 1937 Tamara Press, N Liidu kergejõustiklane (Harkov). Olümpiavõitja 1960 Roomas ja 1964 Tokyos kuulitõukes ning Tokyos kettaheites, -hõbe Roomas kettaheites. Kettaheite maailmarekord oli 1960-1967 tema nimel, parandas seda kuus korda (57.15-59.70). Euroopa meister 1962 Belgradis nii kuulitõukes kui kettaheites, pronks 1958 Stockholmis kuulitõukes. Noorem õde Irina võitis olümpiakulla viievõistluses ja tõkkejooksus, mõlema puhul oli kahtlusi, et tegemist on hermafrodiitidega, kuid sookontrolli rakendati suurvõistlustel esimest korda alles 1968 ning selleks ajaks olid mõlemad juba oma võistlemised lõpetanud (1966). Tamarast sai hiljem insener, Irinast (suri 2004) sai piirivalvevägede ohvitser.
»»» 1938 Manuel Martínez Santana, Hispaania tennisist (Madrid). Võidutses kolmel suure slämmi turniiril: Prantsusmaa meistrivõistlustel üksikmängus 1961 ja 1964, paarismängus 1963; Wimbledonis 1966 ja USA meistrivõistlustel 1965 üksikmängus. Võitis üksikmängu Mexico City olümpial 1968, kui tennis oli näidisala. Olnud kahel korral ka Hispaania Davise karikasarja meeskonna kapten, praegu Madridi Mastersi üks korraldajaid. Tema suust pärineb enne Wimbeldoni finaali lause: "Muru on lehmade jaoks."
»»» 1943 Andrzej Badenski, Poola kergejõustiklane (Varssavi). Olümpiapronks 1964 Tokyos 400 m jooksus. Osales ka 1968 Mexico Citys ja 1972 Münchenis. EM-võistluste kuld 1966 Budapestis 4 x 400 m teatejooksus ja hõbe samas 400 m jooksus. Kahekordne Euroopa sisemeister (1968, 1971), lisaks hõbe (1970). 1974 põgenes Läände ja elab praegu Saksamaal.
»»» 1949 Tapio Räisänen, Soome suusahüppaja (Taivalkoski). Maailmameister 1978 Lahtis suurel mäel ja kuues koht normaalmäel. Sai enne MM-i Soome paremiku katsevõistlusel teise koha, kuid pääses koondisse vaid seetõttu, et Kari Ylianttila vigastas end treeningul. Edestas kullavõistlusel austerlast Alois Lipburgerit 0,3 ja idasakslast Falko Weisspflogi 0,8 punktiga. 1979 sai Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee neljandal etapil Bischofshofenis üheksanda koha ja see jäi ka tema karjääri kõrgeimaks kohaks väljastpoolt MM-i. Praegu tegutseb oma sünnikohas ettevõtjana (suusakeskus, hotell, paar restorani jms). 2007 ja 2008 aitas Matti Nykänenil valmistuda veteranide MM-iks.
»»» 1952 Vanderlei Luxemburgo da Silva, Brasiilia jalgpallur ja treener (Nova Iguaçu). Juhendas 1998-2000 Brasiilia koondist, ehitas meeskonna Rivaldo ümber. Copa America võitja 1999. Vabastati ametist pärast seda, kui koondis kaotas Sydney olümpial lisaajal Kamerunile 1:2, ehkki brasiillastel oli platsil kaks mängijat rohkem kui aafriklastel. Juhendanud ühtekokku 23 klubi, 2004-2005 oli Madridi Reali peatreener. Viinud oma hoolealused viis korda Brasiilia meistriks (1993, 1994, 1998, 2003 ja 2004) ja ühe korra karikavõitjaks (2003). Seni viimane töökoht Palmeiras.
»»» 1957 Phil Mahre, USA mäesuusataja (Yakima, Washington). Olümpiavõitja 1984 Sarajevos ja -hõbe 1980 Lake Placidis slaalomis. MM-võistluste kuld 1980 alpi kahevõistluses (ei kuulunud olümpiakavva). Võitis MK-sarjas kokku 27 etappi (11 kahevõistluses, 9 slaalomis ja 7 suurslaalomis), rohkem on ameeriklastest suutnud vaid Bode Miller. MK-.sarja üldvõitja kolm hooaega järjest 1981-1983. Pääses USA koondisse juba 1973. aastal 15-aastaselt ja osales 1976 olümpial Innsbruckis (suurslaalomis 18. koht). Esimese etapi MK-sarjas võitis 1977. Kaksikvend Steve on temast neli minutit noorem. Mõlemad loobusid 1985 ning asutasid Deer Valleys (Utah) Mahre Traing Centeri, mida veavad praegugi.
»»» 1957 Steve Mahre, USA mäesuusataja (Yakima, Washington). Olümpiahõbe 1984 Sarajevos slaalomis oma kaksikvenna Phili järel (vahe 0,21 sekundit). Maailmameister 1982 Schladmingis suurslaalomis. MK-sarja üldkokkuvõttes kolmas 1982 ja neljas 1981. Võitis MK-sarjas 9 etappi (6 slaalomis, 2 suurslaalomis ja 1 kahevõistluses) ning lõpetas 21 korda esikolmikus. Avaldas koos vennaga raamatu oma karjäärist ("No Hill Too Fast", 1985).
»»» 1958 Gaétan Boucher, Kanada kiiruisutaja (Charlesbourg, Quebec). Olümpiavõitja 1984 Sarajevos 1000 m ja 1500 m, -hõbe 1980 Lake Placidis 1000 m ja -pronks Sarajevos 500 m. Sprindispetsialist, sprindi mitmevõistluse maailmameister 1984 ning neljal aastal (1979, 1980, 1982, 1985) hõbemedalivõitja. Püstitas kaks MR-i - 1000 meetris 1.13,29 (1981) ja sprindi mitmevõistluses 148,785 punkti (1981). Isiklikud rekordid: 500 m 37,22, 1000 m 1.12,74, 1500 m 1.53,60, 3000 m 4.11,66, 5000 m 7.23,61 ja 10 000 m 15.56,4. Kanada parim sportlane (Lou Marsh Trophy) 1984 ja Oscar Mathiseni auhind 1984. Lõpetas karjääri 1988.
»»» 1958 Harri Kirvesniemi, Soome murdmaasuusataja (Mikkeli). Olümpiapronks 1980 Lake Placidis 4 x 10 km teatesõidus, 1984 Sarajevos 15 km ja teatesõidus, 1992 Albertville'is, 1994 Lillehammeris ja 1998 Naganos teatesõidus. MM-võistlustelt 1982-1995 kokku 8 medalit (1+3+4). Lõpetas karjääri pärast Lahti MM-i 2001, kus jäi vahele dopingukontrollis. Võitis Holmenkollenis 50 km (k) ja sai 1998 koos Fred Børre Lundbergi, Larissa Lazutina ja Aleksei Prokuroroviga Holmenkolleni medali. Oli pikka aega abielus Marja-Liisa Kirvesniemiga, kuid nüüdseks on abielu lahutatud. Töötab Karhu tootemänedžerina.
»»» 1960 Merlene Joyce Ottey, Jamaica/Sloveenia kergejõustiklane (Hanover, Jamaica). Olümpiamängudelt 1980-2000 kokku 9 (0+3+6) medalit, MM-võistlustelt 1983-1997 kokku 14 (3+4+7) medalit ja Rahvaste Ühenduse mängudelt 4 (3+1+0) medalit. Võistles 100 m, 200 m ja 4 x 100 m jooksus. Alates 2002. aastast esindanud Sloveeniat. 100 m kõigi aegade edetabelis neljandal (10,74) ja 200 meetris kolmandal (21,64) kohal. Andis 1999 Luzernis anaboolset steroidi nandrolooni sisaldanud dopinguproovi ning jäi eemale Sevilla MM-ist 1999. 2000 tühistas IAAF võistluskeelu protseduurireeglite rikkumise tõttu.
»»» 1961 Blyth Tait, Uus-Meremaa ratsutaja (Whangarei). Olümpiakuld 1996 Atlantas ja -pronks 1992 Barcelonas individuaalses ning -hõbe Barcelonas ja -pronks kolmevõistluse võistkonnavõistluses. Ratsutamise maailmamängudel 1990 ja 1998 nii individuaalne kui võistkondlik kuld.
»»» 1962 John Ngugi Kamau, Keenia kergejõustiklane (Kigumo, Murang'a). Olümpiavõitja 1988 Soulis 5000 m jooksus. Võitis krossijooksu MM-il viis kulda, neist neli järjest (1986-1989). Aafrika mängude võitja 1987 Keenias 5000 m jooksus. 1992 võitis krossi-MM-ilt viimase kulla, 1993 keeldus võistlusvälisest dopinguproovist ning sai nelja-aastase võistluskeelu, mida hiljem vähendati kahele aastale. See tähendas Ngugi karjääri lõppu.
»»» 1965 Ronald Fred Seikaly, USA korvpallur (Beirut, Liibanon). Maailmameister 1986. Valiti NBA draftis 1988 üldjärjestuses üheksandana Miami Heati poolt. Mängis NBA-s Heatis (1988-1994), Golden State Warriorsis (1994-1996), Orlando Magicus (1996-1998) ja New Jersey Netsis (1998, 1999) ning lõpetas karjääri FC Barcelonas (2000). Keskmängija (211 cm). NBA kõige rohkem arenenud mängija 1990. Võttis ühes mängus Heati eest 34 lauapalli ning blokeeris 8 vastaste pealeviset.
»»» 1966 Jonathan David Edwards, Suurbritannia kergejõustiklane (London). Olümpiavõitja 2000 Sydneys ja -hõbe 1996 Atlantas kolmikhüppes. MM-võistlustelt kuld 1995 Göteborgis (MR 18.29) ja 2001 Edmontonis, hõbe 1997 Ateenas ning pronks 1993 Stuttgardis ja 1999 Sevillas. EM-i kuld 1998 Budapestis ja pronks 2002 Münchenis. Sise-MM-ilt 2001 Lissabonis hõbe ja sise-EM-ilt 1998 Valencias kuld. Rahvaste Ühenduse mängude võitja 2002 Manchesteris. Hüpanud tuule toetusel 18.43 (+2,4 m/s). Jooksnud 100 meetrit 10,48-ga ja hüpanud kaugust 7.41. Pühendunud kristalsena keeldus alguses võistlemast pühapäeval ning jäi seetõttu eemale 1991. aasta MM-ist. Hiljem muutis oma tõekspidamisi. Euroopa parim kergejõustiklane 1995 ja 1998, BBC aasta sportlane 1995. Elab koos abikaasa Alisoni ning kahe poja, Nathani ja Samiga, Gosforthis (Newcastle Upon Tyne). Pilt 1
»»» 1966 Anne Elisabeth Elvebakk, Norra laskesuusataja. MM-võistlustelt 1986-1991 kokku 12 medalit (3+5+4), neist pooled individuaalselt. Kuld 1988 10 km, 1989 ja 1990 sprindis. MK-võistluste üldvõitja 1988, teine koht 1987 ja 1990 ning kolmas 1991.
»»» 1967 Antje Harvey-Misersky, Saksamaa (SDV) murdmaa- ja laskesuusataja (Magdeburg). Laskesuusatamises 1992 Albertville'is kuld 15 km, -hõbe teatesõidus ja sprindis ning 1994 Lillehammeris teatesõidus. Maailmameister 1995 Anterselvas ja pronks 1991 Lahtis teatesõidus. Murdmaasuusatamises sai 1985. aasta MM-il Seefeldis pronksi teatesõidus. Isa Henner Misersky oli SDV koondise treener, kuid keeldus oma tütrele ja teistele naiskonna liikmetele dopinguaineid andmast ning vallandati. 1989 jätkas karjääri laskesuusatajana. Abiellus 1993 USA laskesuusataja Ian Harveyga. Alates 1995. aastast elab USA-s Utah's ja 2000 sai kodakondsuse. Tütred Hazel ja Pearl. Dopingust keeldumise eest sai 1995 Heidi Kriegeri medali.
»»» 1969 Dennis Nicolaas Maria Bergkamp, Hollandi jalgpallur, ründaja (Amsterdam). Mängis 1990-2000 Hollandi koondises kokku 79 mängu ja lõi 37 väravat. Osales MM-võistlustel 1994 ja 1998 (neljas koht), EM-i finaalturniiril 1996 ja 2000. Klubid: Amsterdami Ajax (1986–1993), Milano Internazionale (1993–1995) ja Londoni Arsenal (1995–2006). Hollandi meister 1990, karikavõitja 1987, 1993, Inglismaa meister 1998, 2002, 2004 ja karikavõitja 1998, 2002, 2003, 2005. Euroopa karikavõitja karikasarja võitja 1987, UEFA karikasarja võitja 1992 ja 1994, UEFA Meistrite liiga finalist 2006. Hollandi meistriliiga edukaim väravalööja 1991, 1992, 1993. Hollandi parim jalgpallur 1992, 1993, Inglise liiga parim 1998 (nii ajakirjanike kui mängijate küsitlus). Oli tuntud oma lennukartuse poolest, mis tekkis pärast vahejuhtumit reisil 1994. aasta MM-ile (sai hüüdnime non-Flying Dutchman). Alates 2008. aastast Ajaxi ründajate treener ning Johan Neeskensi kõrval Hollandi B-koondise abitreener. Pilt 2
1
2
»»» 1970 David Gillespie Weir, Šoti jalgpallur, kaitsja (Falkirk). Mänginud Šotimaa koondises alates 1997. aastast 61 mängu ja löönud 1 värava. Olnud neli korda ka koondise kapten. Klubid: Falkirk (1992–1996), Hearts (1996–1999), Everton (1999–2007) ja Glasgow Rangers (2007–). Šoti karikavõitja 1998, 2008 ja liiga karikasarja võitja 2008.
»»» 1971 Ådne Søndrål, Norra kiiruisutaja (Notodden). Olümpiavõitja 1998 Naganos, -hõbe 1992 Albertville'is ja -pronks 2002 Salt Lake Citys, kõik 1500 m distantsil. Alustas mitmevõistlejana, alates 1996. aastast keskendus 1000 m ja 1500 meetrile. Üksikalade MM-ilt 4 kulda ja 6 hõbedat. Võitnud kokku 26 MK-etappi (7 korda 1000 m ja 19 korda 1500 m), MK-sarja võitja 1000 meetris 1996 ning 1500 meetris 1999 ja 2000. Oscar Mathiseni auhind 1998. Uisutas märtsis 1998 Calgarys 1500 m MR-i 1.46,43. Treener oli aastaid endine tippuisutaja Tom Erik Oxholm. Valiti 2002 ROK-i sportlaskomisjoni liikmeks kaasmaalase Johann Olav Kossi asemel.
»»» 1971 Doris Neuner, Austria kelgutaja (Innsbruck). Olümpiavõitja 1992 Albertville'is ühekelgul (noorem õde Angelika sai samadel mängudel hõbeda ja 1998 Naganos pronksi). MM-võistlustelt kaks hõbedat ja kaks pronksi (üks pronks ühekelgul, ülejäänud medalid võistkonnavõistluses). MK-sarja teine 1993.
»»» 1971 Tomasz Waldoch, Poola jalgpallur, kaitsja (Gdańsk). Poola koondises 1991-2002 kokku 74 mängu ja 2 väravat. Olümpiahõbe 1992 Barcelonas, osales MM-võistluste finaalturniiril 2002. Klubid: Zabrze Górnik (1988-1994), VfL Bochum (1994-1999), FC Schalke 04 (1999-20069 ja Bialystoki Jagiellonia (2007).
»»» 1972 Christian Wörns, Saksamaa jalgpallur, kaitsja (Mannheim). Saksamaa koondises 1992-2005 kokku 66 mängu. Mängis 1998. aasta MM-i finaalturniiril (saadeti veerandfinaalis Horvaatia vastu platsilt minema) ja EM-il 2004. Klubid: Mannheim Waldhof (1989-1991), Leverkuseni Bayer (1991-1998), Pariisi Saint-Germain (1998-1999) ja Dortmundi Borussia (1999-2008). Saksamaa meister 2002 ja karikavõitja 1993.
»»» 1972 Katja Seizinger, Saksamaa mäesuusataja (Datteln). Olümpiavõitja 1994 Lillehammeris ja 1998 Naganos kiirlaskumises ning Naganos lisaks alpi kahevõistluses. Pronks 1992 Albertville'is supersuurslaalomis ja Naganos suurslaalomis. MM-võistlustelt kuld 1993 Moriokas supersuurslaalomis, hõbedad 1996 Sierra Nevadas kiirlaskumises ja 1997 Sestrieres supersuurslaalomis ja kahevõistluses. MK-sarja üldvõitja 1996 ja 1998, kiirlaskumise parim 1992-1994 ja 1998, supersuurslaalomi võitja 1993, 1994-1996 ja 1998. Võitis MK-sarjas kokku 36 etappi (16 kiirlaskumises, 16 supersuurslaalomis ja 4 suurslaalomis). Saksamaa parim naissportlane 1994, 1996 ja 1998.
»»» 1973 Rüştü Reçber, Türgi jalgpallur, väravavaht (Korkuteli, Antalya). Mänginud Türgi koondises alates 1994. aastast 119 mängu. MM-võistluste pronks 2002, EM-il 2000 veerandfinalist ja 2008 poolfinalist, Confederations Cupi kolmas 2003. Teatas pärast EM-i koondisekarjääri lõpetamisest, kuid kutsuti uuesti meeskonda 2009. aasta kevadel. Klubid: Antalyaspor (1991-1994), Istanbuli Fenerbahçe (1994-2003, 2004-2007), FC Barcelona (2003-2004) ja Istanbuli Beşiktaş (2007-). Türgi meister 1996, 2001, 2005 ja 2007, karikavõitja 1998. Rüştü ande avastas Türgi koondise peatreener Fatih Terim. Märtsis 2004 valis Pelé ta 125 elava jalgpallilegendi sekka.
»»» 1974 Sylvain Wiltord, Prantsusmaa jalgpallur, ründaja (Neuilly-sur-Marne). Mänginud Prantsusmaa koondises 1999-2006 kokku 92 mängu ja löönud 26 väravat. MM-võistluste hõbe 2006, osales finaalturniiril ka 2002, Euroopa meister 2000, Confederations Cupi võitja 2001, 2003. Klubid: Stade Rennes (1991–1996, 1996-1997 laen, 2007–2009), Deportivo de La Coruña (1996-1997), Bordeaux' Girondins (1997–2000), Londoni Arsenal (2000–2004), Lyoni Olympique (2004–2007) ja Marseille' Olympique (2009-). Prantsusmaa meister 1999, 2005, 2006 ja 2007, Inglismaa meister 2002 ja 2004 ning karikavõitja 2002 ja 2003. Prantsuse liiga edukaim väravalööja ja Prantsusmaa aasta parim jalgpallur 1999. Vanemad on pärit Guadeloupe'ilt.
»»» 1975 Hélio Castroneves, Brasiilia autovõidusõitja (Ribeirão Preto, São Paulo). Champ Cari sarja ja IndyCar Seriesi edukamaid sõitjaid. Indianapolise 500 miili sõidu võitja 2001 ja 2002 (viies sõitja võistluse ajaloos, kes suutnud esikoha saada kahel aastal järjest) ja teine 2003. Champ Cari sarjas 1998-2001 kokku 6 etapivõitu ja 2001. aastal üldarvestuse neljas koht, IRL-is 2001-2008 kokku 14 võitu ja 28 parimat stardikohta, 2002 ja 2008 teine koht, 2003 ja 2006 kolmas. Sõitnud alates 2000. aastast Penske Racingus.
»»» 1975 Adam Deadmarsh, USA jäähokimängija, ründaja (Trail, British Columbia). Olümpiahõbe 2002 Salt Lake Citys. Valiti NHL-i draftis 1993 Quebec Nordiquesi poolt üldjärjestuses 14-ndana. Stanley karikavõitja 1996 Colorado Avalanche'iga (endine Nordiques), tema nimeks kirjutati karikale Deadmarch, hiljem see parandati, esimest korda ajaloos. Veebruaris 2001 kaubeldi Los Angeles Kingsi, teatas lõpetamisest septembris 2005 (põhjuseks varem saadud põrutus). Võttis USA kodakondsuse (ema ameeriklanna). Mängis juunioride MM-il USA koondise eest rekordilised 21 mängu. Elab Idahos ja on kaksikute tütarde isa.
»»» 1975 Ueli Kestenholz, Šveitsi lumelaudur (Uetendorf bei Thun). Olümpiapronks 1998 Naganos suurslaalomis. Maailmameister 2000 ja 2001, pronks 1995. X-Gamesi võitja Boarder-X klassis 2003 ja 2004.
»»» 1977 Nick Lars Heidfeld, Saksamaa autovõidusõitja (Mönchengladbach). Osalenud F1 autode MM-sarjas alates 2000. aastast 153 GP-sõidu stardis, lõpetanud 12 korda esikolmikus, saanud ühe parima stardikoha ja sõitnud kaks kiireimat ringi. Meeskonnad: Prost (2000), Sauber (2001-2003), Jordan (2004), Williams (2005), BMW Sauber (2006-). Kõrgeim koht viies (2007). Oli 1999 McLareni ja Prosti testisõitja. Saksamaa Formula Ford meister 1995 ja F3 meister 1997, F3000 rahvusvahelise sarja võitja 1999.
SURMAPÄEV
««« 1955 Tommy Burns (Noah Brusso), Kanada poksija (Vancouver, British Columbia - sünd. 17.06.1881 Chesley, Ontario). Pere kolis elama Detroiti (Michigan) ja seal hakkas tegelema poksiga, alates 1904. aastast võistles Tommy Burnsi nime all. Tõusis profipoksi raskekaalu maailmameistriks 23. veebruaril 1906, mil alistas Marvin Harti. Kaitses tiitlit edukalt 11 korda, kuni detsembris 1908 kohtus Sydneys Jack Johnsoniga (esimene mustanahaline poksija tiitlimatšil) ja kaotas (politsei lõpetas matši 14 raundi järel). Pärast karjääri lõppu tegutses New Yorgis alkoholiga kaubeldes (nn speakeasy), oli kindlustusagent ja turvamees. Elu viimasel veerandil kolis Californiasse ja tegutses evangelistina. Suri külaskäigul Kanadasse oma kirikuvenna juurde.
««« 1963 Gianfranco "Franco" Comotti, Itaalia autovõidusõitja (sünd. 24.07.1906 Brescia). Debüteeris 1928 Itaalia GP-l Talbotiga, 1930. aastatel sõitis Alfa Romeoga, võites 1933 Napoli Grand Prix ja 1934 Grand Prix du Comminges'. Pärast II maailmasõda jätkas võistlemist, osales F1 autode MM-sarjas kahel etapil (Itaalia GP 1050 Maserati ja Prantsuse GP 1952 Ferrariga). Oli 1962 üks üheksast endiste F1 sõitjate klubi asutajast.
««« 1967 Lorenzo Bandini, Itaalia autovõidusõitja (Monte Carlo – sünd. 21.12.1935 Barce, Liibüa). Osales F1 autode MM-võistlustel 1961-1967 kokku 42 võidusõidul, võitis neist 1 (Austria GP 1964) ja lõpetas 8 korda esikolmikus. 1 parim stardikoht ja 2 kiireimat ringi. MM-võistluste neljas 1964. Meeskonnad: Cooper-Maserati (1961), Ferrari (1962-1967) ja BRM (1963). Tegi 7. mail 1967 Monaco GP-l teisel kohal sõites 82. ringil avarii ning auto süttis põlema. Sai kolmanda astme põletushaavu ning suri kolm päeva hiljem printsess Grace nime kandvas haiglas.
««« 1984 Joaquim Fernandes Agostinho, Portugali jalgrattur (Quarteira – sünd. 07.04.1942 Praia de Santa Cruz). Alustas profikarjääri 1968, sai Tour de France'il 1978 ja 1979 kolmanda koha, võitis kokku 5 etappi (1979 ka legendaarse etapi finišiga Alpe d'Huezis), Vuelta a Españal teine koht 1974 ja 3 etapivõitu. Portugali meister 1968-1973. Hukkus võistlustel Lõuna-Portugalis, kui tema teele jooksis koer. Kiivrita sõitnud Agostinho kukkus ja suri õhtul ajuverevalumi tagajärjel.
««« 1998 Cesare Perdisa, Itaalia autovõidusõitja (sünd. 21.10.1932 Bologna). Osales F1 autode MM-võistlustel 1955-1957 kokku 7 võidusõidul ja lõpetas 2 korda esikolmikus. Meeskonnad Maserati ja Ferrari. Oli pärit rikka kirjastaja perekonnast. Märtsis 1957 loobus osalemast Sebringi 12 tunni sõidus, kui kuulis oma sõbra Eugenio Castellotti surmast Modena ringrajal.
SÜNDMUSED
¤ 1914 lõppes Hispaania karikafinaal Bilbao Athleticu ja Barcelona Espanyoli vahel baski meeskonna 2:1 võiduga.
¤ 1914 krooniti Šveitsi jalgpallimeistriks FC Aarau.
¤ 1921 annetas ärimees Eduard Saarepera VS Spordi jalgpallimeeskonnale hinnalise karika, mida hakati välja mängima Eesti jalgpallimeistrivõistlustel. 1826. aastal Londonis valmistatud 3,6 kg kaaluv ja 42 cm kõrge karikas oli olnud hobuste traavivõistlustel. Samal otstarbel kasutati karikat sajandi algul ka Venemaal, kust Saarepea selle omandas. Karika statuut nägi ette, et meeskond kes tuleb Eesti meistriks kas kolm aastat järjest või viis aastat vaheldumisi, omandab selle jäädavalt. 1927. aastal tuligi Sport viiendat korda Eesti meistriks ja sai karika endale jäädavalt. 1938. aastal otsustas Spordi juhtkond ellu kutsuda Eesti karikavõistlused ja panna auhinnaks igavesti rändava Saarepera karika. Viimast korda oli Saarepera karikas jalgpalliauhinnaks 1944.
¤ 1925 sai Prantsusmaa karika enda valdusse CASG Paris, alistades finaalis FC Roueni 3:2.
¤ 1925 võitis FC Barcelona Hispaania karikafinaalis Arenas Club de Guecho 2:0.
¤ 1929 mängiti golfi 64. British Open Muirfield Gullane'i radadel. Võidumees oli Walter Hagen 292 löögiga.
¤ 1934 võitis Prantsusmaa jalgpallikoondis Amsterdamis maavõistlusmängus Hollandi 5:4, ehkki juba esimese tosina minutiga jäid külalised kaotusseisu 0:3.
¤ 1936 sai Itaalia meistritiitli Bologna FC 1909.
¤ 1947 alistas Suurbritannia koondis Glasgow's peetud jalgpallimatšis FIFA koondise 6:1.
¤ 1948 võitis Prantsusmaa karika Lille OSC, kui finaalis võideti RC Lens 3:2.
¤ 1950 lõppes Budapestis 38 päeva kestnud male MM-võistluste valikturniir 10 suurmeistri osavõtul, mis pidi selgitama tiitlipretendendi Mihhail Botvinniku vastu. Esikohta jäid jagama Isaak Boleslavski ja David Bronstein. Paul Keres saavutas neljanda koha.
¤ 1962 kohtusid UEFA karikavõitjate karikasarja finaalis Madridi Atlético ja Fiorentina. Hispaania klubi võitis 3:0.
¤ 1964 lõi Nestor Combin kaks väravat ning Lyoni Olympique võitis Colombes'i staadionil peetud Prantsuse karikafinaalis Girondins de Bordeaux' 2:0.
¤ 1967 asutati Hollandis jalgpalliklubi AZ Alkmaar.
¤ 1970 võitis Boston Bruins pärast 29-aastast vaheaega taas Stanley karika. Otsustava värava St. Louis Bluesi vastu viskas lisaajal Bobby Orr. Bruins võitis finaalseeria 4:0.
¤ 1973 lõppesid NBA 27. meistrivõistlused New York Knicksi võiduga- Los Angeles Lakers alistati 4:1.
¤ 1973 selgus võitja ka Stanley karikasarjas - Montreal Canadiens lõi Chicago Blackhawksi mängudega 4:2.
¤ 1977 avati Viinis Gerhard-Hanappi-Stadion, mis seni oli kandnud Weststadioni nime. Viini SK Rapid sai endale moodsa kodustaadioni.
¤ 1978 kuulus UEFA meistrite karikaturniiril võit Liverpoolile, kui finaalis alistati FC Brugge 2:0.
¤ 1989 oli FC Barcelona UEFA karikavõitjate karikasarja finaalis parem Genua Sampdoriast 2:0.
¤ 1995 lõppes UEFA karikavõitjate karikasarja finaal Real Zaragoza ja Londoni Arsenali vahel hispaanlaste 2:1 võiduga.
¤ 1998 tähistas järjekordset Itaalia meistritiitlit Torino Juventus.
¤ 2003 tähistas järjekordset Itaalia meistritiitlit Torino Juventus.
¤ 2006 sai UEFA karika enda valdusse FC Sevilla, kui finaalis alistati Middlesbrough 4:0.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
