Päev spordiajaloos. 11. mai


Päev spordiajaloos. 11. mai
----

Loe veel

SÜNNIPÄEV

»»» 1889 Johannes Siir
, Eesti laskur (Kolga vald, Harjumaa – surn. 13.01.1941 Tallinn). Võitis 1931 Eesti laskuritest esimesena MM-il medali, pronksi vabapüssiharjutuses 40 lasku lamades (388). 1935, 1937 ja 1939 kuulus MM-il Eesti meeskonna juhtkonda. Oli aastast 1935 Eesti Laskurliidu juhatuse jooksva töö toimkonna esimees ja 1937-1940 abiesimees. Mobiliseeriti 1914 Vene sõjaväkke, ohvitseriettevalmistuse sai Moskvas (1915) ja Tondil (1923). 1933 lõpetas kõrgema sõjakooli. Vabadussõjas teenis 4. jalaväepolgus ja 1. diviisi tagavarapataljonis rooduülemana. Aastast 1935 oli jalaväe inspektor, kolonel.

»»» 1890 William "Willie" Reuben Applegarth, Suurbritannia kergejõustiklane (Guisborough, Yorkshire – surn. 05.12.1958 Schenectady, New York). Olümpiavõitja 1912 Stockholmis 4 x 100 m teatejooksus ja -pronks 200 m jooksus. Üks paremaid Euroopa sprintereid I maailmasõja aastatel. Briti AAA meister 100 jardi jooksus 1913 ja 1914, 220 jardis 1912-1914. Vahetult pärast Stockholmi olümpiat kordas ta Don Lippincottile kuulunud 100 m jooksu MR-i 10,6 ning püstitas 1914 uue rekordi 21,2 sekundiga 200 m jooksus. 1915 siirdus profiks ja emigreerus USA-sse. Töötas treenerina Mercersburgi akadeemias Pennsylvanias ning mängis Brooklyni meeskonnas American Soccer League'is. Applegarth suri 68-aastasena 1958 ehk samal aastal, mil ületati tema Suurbritannia rekord 9,8 sekundit 100 jardi jooksus.

»»» 1895 Jacques "Toto" Brugnon, Prantsusmaa tennisist (Pariis – surn. 20.03.1978 Pariis). Üks neljast Prantsuse "tennisemusketärist", kes domineerisid 1920. ja 1930. aastatel. Võitis paarismängus 10 suure slämmi turniiri - Austraalias meespaarismängu 1928, Prantsusmaal meespaarismängu 1927, 1928, 1930, 1932 ja 1934 ning segapaarismängu 1925 ja 1926 ning Wimbledonis meespaarismängu 1926, 1928, 1932 ja 1933. Mängis hästi ka üksikmängu, kuid suurturniire ei võitnud kordagi.

»»» 1905 Pedro Petrone, Uruguay jalgpallur, ründaja (Montevideo – surn. 13.12.1964 Montevideo). Maailmameister 1930, olümpiavõitja 1924 Pariisis ja 1928 Amsterdamis. Mängis klubijalgpalli Montevideo Nacionalis (Uruguay meister 1924, 1934) ja Fiorentinas (44 mängu ja 37 väravat; Serie A edukaim väravakütt 1932). Hüüdnimi Artillero.

»»» 1908 Agustín Sauto Arana, Hispaania jalgpallur, ründaja (Barakaldo, Vizcaya – surn. 21.08.1986 Valle de Trápaga, Vizcaya). Baski rahvusest jalgpallur, mängis Barakaldo CF-i, Bilbao Athleticu ja Euskal XI eest. Aitas Athleticul võita neli Hispaania meistritiitlit (1930, 1931, 1934 ja 1936) ja neli karikat (1930-1933). La Liga edukaim väravakütt 1930/1931 27 väravaga. Mängis liigas 118 mängu ja lõi 108 väravat. Hispaania koondisse kutsuti vaid ühe korra.

»»» 1925 Maximilian "Maxl" või "Max" Morlock, Saksamaa jalgpallur, ründaja (Nürnberg - surn. 10.09.1994 Nürnberg). Saksamaa koondises 1950-1958 kokku 26 mängu ja 21 väravat. Maailmameister 1954 (lõi finaalis Ungari vastu ka ühe värava). Saksamaa populaarsemaid jalgpallureid 1950. aastael ja 1960. aastate alguses. Mängis kogu karjääri (1940-1964) vaid 1. FC Nürnbergi eest, kokku üle 900 mängu ja umbes 700 väravat. Saksamaa meister 1948 ja 1961, karikavõitja 1962. Suri vähki.

»»» 1929 Arturo Maximo Yamasaki, Peruu päritolu Mehhiko jalgpallikohtunik (Peruu). Vilistas kolmel MM-turniiril, 1962 Tšiilis, 1966 Inglismaal ja 1970 Mehhikos kokku viite mängu. Tuntumad kohtumised Jugoslaavia - Saksamaa veerandfinaal 1962 ja Itaalia - Saksamaa poolfinaal 1970. Pärast lõpetamist oli Mehhiko jalgpalliliidu kohtunikekomisjoni esimees.

»»» 1934 John Kennedy "Jack" Twyman, USA korvpallur (Pittsburgh, Pennsylvania). Valiti NBA draftis 1955 Rochester/Cincinnati Royalsi (praegu Sacramento Kings) poolt üldjärjestuses kaheksandana ja mängis kogu karjääri (1955–1966) samas klubis. Oli Wilt Chamberlaini kõrval teine NBA-s, kelle hooaja keskmine punktisaak mängus oli üle 30 (hooajal 1959/60 31,2). Viskas kogu karjääri jooksul 15 840 punkti, valiti NBA teise meeskond 1960 ja 1962 ning osales Tähtede mängul kuus korda.

»»» 1943 Nancy Catherine Greene
, Kanada mäesuusataja (Ottawa, Ontario). Olümpiavõitja 1968 Grenoble'is suurslaalomis ja -hõbe slaalomis. Osales ka 19609 Squaw Valleys ja 1964 Innsbruckis. Sai 1968 MM-kulla alpi kahevõistluses (ei kuulunud olümpiakavva). Kuulus Kanada suusakoondisse 1959-1968, võitis naiste MK-sarja üldkokkuvõttes 1967 ja 1968. Kuuekordne Kanada ja kolmekordne USA meister. Oli aastatel 1968-1973 Kanada mäesuusakoondise treener. Kanada parim sportlane (Lou Marsh Trophy) 1967 ja 1968. Valitud Kanada parimaks naissportlaseks XX sajandil. Hüüdnimi Tiger.

»»» 1960 Jürgen Schult
, Saksamaa (SDV) kergejõustiklane (Amt Neuhaus, Alam-Saksimaa). Olümpiavõitja 1988 Soulis ja hõbe 1992 Barcelonas kettaheites. MM-võistluste kuld 1987 Roomas, hõbe 1999 Sevillas ning pronks 1993 Stuttgardis ja 1997 Ateenas. Euroopa meister 1990 Splitis, hõbe 1998 Budapestis ja pronks 1994 Helsingis. Juunioride Euroopa meister 1979. Viimast korda osales tiitlivõistlustel 2000 Sydneys, kui sai olümpiafinaalis kaheksanda koha. Heitis 6. juunil 1986 Neubrandenburgis maailmarekordiks 74.08 ning see tulemus on ületamatuna püsinud enam kui 8000 päeva. Alates 2002. aastast Saksamaa kergejõustikuliidus meeskettaheitjate treener. Pilt 1

»»» 1964 John Parrott, Inglise snuukerimängija (Liverpool). Maailmameister 1991, kui alistas finaalis tiitlikaitsja Jimmy White'i. Kaks aasta varem oli esikohapaaris kaotanud Steve Davisele. European Openi võitja 1989, 1990 ja 1996, Suurbritannia meister 1991. Oli kolm aastat järjest maailma edetabeli teine number. Mänginud elukutselisena alates 1983. aastast. Hüüdnimed The Entertainer, JP, Housewives' favourite.

»»» 1967 Alberto García Aspe
, Mehhiko jalgpallur, ründaja/poolkaitsja (Mexico City). Mängis Mehhiko koondises 1988-2002 kokku 109 mängu ja lõi 21 väravat. Osalenud kolme MM-il (1994, 1998, 2002). Klubid: UNAM Pumas (1984–1991), Necaxa (1991–1994, 1995–1997), River Plate (1995), Club América (1997–1999) ja Puebla FC (1999–2002). Neljakordne Mehhiko meister (1991, 1995-1997). Praegu Televisa kommentaator.

  1  2

»»» 1969 Simon Frans Vroemen, Hollandi kergejõustiklane (Delft, Zuid-Holland). EM-võistluste hõbe 2002 Münchenis 3000 m takistusjooksus. Alustas 1500 m jooksjana, kuid 1994 pühendus takistusjooksule. Sydney olümpial 2000 sai 12. ja 2004 Ateenas 6. koha. MM-il oli 2003 Pariisis 7. ja kaks aastat hiljem Helsingis viies. 26. augustil 2005 jooksus Brüsselis Euroopa rekordiks 8.04,95 ning on maailma kõigi aegade edetabelis parim mitteaafriklasest takistusjooksja. Teatas 2006 oma loobumisest, kuid tuli aasta hiljem Hollandi meistrivõistlustele "jäneseks" ja võitis meistrikulla. Lõpetanud Wageningeni ülikooli molekulaarbioloogina, väitekiri käsitles rohutirtsude stressifüsioloogiat. Töötab Shelli teenistuses.

»»» 1972 Tomáš Dvořák
, Tšehhi kergejõustiklane (Zlín/Gottwaldov). Olümpiapronks 1996 Atlantas kümnevõistluses. Maailmameister 1997 Ateenas, 1999 Sevillas ja 2001 Edmontonis. Sise-MM-i hõbe seitsmevõistluses 1995 Barcelonas, sise-EM-i kuld 2000 Gentis ja hõbe 2002 Viinis. Püstitas 4. juulil 1999 Prahas MR-i 8994 punkti. Ainus kümnevõistleja, kes kogunud kolm korda 8900 punkti või enam. Maailma hooaja edetabelijuht 1997 (8837), 1999 (8994) ja 2000 (8900). Euroopa parim meeskergejõustiklane 1999. Isiklikud rekordid kümnevõistluse aladel: 100 m 10,54, kaugus 8.07, kuul 16.88, kõrgus 2.09, 400 m 47,56, 110 m tj. 13,61, ketas 50.28, teivas 5.00, oda 72.32 ja 1500 m 4.27,69. Rekordid annaksid kokku 9296 punkti. Pilt 2

»»» 1973 Sabine Völker, Saksamaa kiiruisutaja (Erfurt). Olümpiavõitja 2006 Torinos naiskondlikus jälitussõidus, -hõbe 2002 Salt Lake Citys 1000 m ja 1500 m ning -pronks 500 m. MM-võistlustelt kolm hõbemedalit - 1997 500 m, 1998 sprindi mitmevõistluses ja 2001 1000 m. Püstitas hooajal 2001/2002 MR-i 1000 meetris ja võitis sel distantsil MK-sarja. 2005 tuli jälitussõidus koos Daniela Anschützi ja Anni Friesingeriga maailmameistriks. Lõpetas karjääri 2. juunil 2006.

»»» 1973 Tsuyoshi Ogata
, Jaapani kergejõustiklane (Kumano, Hiroshima). MM-võistluste pronks 2005 Helsingis maratonijooksus, 2003. aasta MM-il Pariisis oli 12. ja 2007. aasta MM-il Osakas 5. Olümpial 2008 Pekingis sai 13. koha. Isiklik rekord maratonis 2:08.37 (2003) ja poolmaratonis 1:01.50 (2002).

»»» 1974 Simon Aspelin, Rootsi tennisist (Saltsjöbaden). Mänginud elukutselisena alates 1998. aastast, saavutanud suuremat edu paarismängus. US Openi võitja 2007 meespaarismängus koos austerlase Julian Knowle'iga. Samal aastal jõudis ATP meistrivõistlustel Shanghais koos Knowle'iga finaali, kus kaotati Mark Knowlesile ja Daniel Nestorile. Olümpial 2008 Pekingis hõbemedal koos Thomas Johanssoniga. Kõrgeim koht maailma edetabelis üksikmängus 436. (17. augustil 1998) ja paarismängus seitsmes (3. märts 2008).

»»» 1977 Janne Petteri Ahonen
, Soome suusahüppaja (Lahti). Olümpiahõbe 2002 Salt Lake Citys ja 2006 Torinos suure mäe meeskonnavõistluses. MM-võistlustelt 1995-2005 kokku 10 (4+3+2) medalit, suusalennu MM-ilt 7 (0+5+2) medalit. Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee üldvõitja 1999, 2003, 2005, 2006 ja 2008, kokku 9 etapivõitu ja 25 kohta esikolmikus. MK-sarja üldvõitja 2003 ja 2004, teine koht 1999 ja 2006 ning kolmas 1995, 1996, 2000 ja 2008. Võitnud 36 etappi ja lõpetanud 105 korda esikolmikus. Esimene hüppaja, kes võitis ühel hooajal 12 etappi (2004/2005). Sooritas 2005 Planicas kõigi aegade pikima õhulennu 240 meetrit, kuid kukkus maandumisel. Soome parim sportlane 2005. Abielus Tiiaga, poeg Mico sündis 2001. Teatas aprillis 2008, et loobub motivatsioonipuudusel tippspordist, kuid hooajal 2009/2010 plaanib tagasitulekut.

»»» 1984 Andrés Iniesta Luján, Hispaania jalgpallur, poolkaitsja (Fuentealbilla, Albacete). Hispaania koondises alates 2006. aastast 35 mängu ja 6 väravat. Kuulus koondisse 2006. aasta MM-il, Euroopa meister 2008. U-16 (2001) ja U-19 (2002) vanuseklassi Euroopa meister, noorte MM-i finalist 2003. Alates 2002. aastast mänginud FC Barcelonas. Hispaania meister 2005 ja 2006 ning superkarika võitja 2006 ja 2007, UEFA Meistrite liiga võitja 2006.

»»» 1984 Arttu Ville Eemeli Lappi, Soome suusahüppaja (Kuopio). Maailmameister 2003 Val di Fiemmes suure mäe meeskonnavõistluses, samas normaalmäe võistluse kuues. Soome koondises 2002. aastast. Võitis oma seni ainsa MK-etapi 24. novembril 2006 Kuusamos.

»»» 1986 Vassiriki Abou Diaby
, Prantsusmaa jalgpallur, poolkaitsja (Pariis). Mänginud alates 2007. aastast Prantsusmaa koondises 2 mängu. Klubid: Auxerre (2004–2006) ja Londoni Arsenal (2006–). Ei saanud õlavigastuse tõttu osaleda UEFA Meistrite liigas finaalis 2007, samuti U-21 EM-i finaalturniiril. Elevandiluuranniku juurtega.

»»» 1987 Monica Roşu, Rumeenia riistvõimleja (Bacău). Olümpiavõitja 2004 Ateenas naiskonnavõistluses ja toenghüppes. MM-i naiskondlik hõbe 2003 Anaheimis, Euroopa meister 2004 Amsterdamis naiskondlikult ja toenghüppes. Alustas treeninguid 1991 ehk 4-aastaselt, sai 2005 vigastada ja lõpetas karjääri.

SURMAPÄEV

««« 1938 George Seymour Lyon
, Kanada golfar (Toronto, Ontario – sünd. 27.07.1858 Richmond, Ontario). Olümpiavõitja 1904 St. Louisis. Sõitis tiitlit kaitsma ka 1908 Londonisse, kuid viimasel minutil arvati golf olümpiakavast välja ning pole sinna siiani tagasi jõudnud. Alustas golfi harrastamist alles 38-aastaselt, kuid tuli Kanada amatööride meistriks aastatel 1898-1914 kokku 8 korda ning võitis 1981-1930 seenioride meistrikulla kokku 10 korda. Nimetati 1955 Kanada spordikuulsuse halli.

««« 1984 Anton Turek, Saksamaa jalgpallur, väravavaht. (Neuss – sünd. 18.01.1919 Duisburg). Maailmameister 1954 Šveitsis. Mängis aastatel 1950-1954 Saksamaa koondises 20 korda. MM-il Šveitsis kaitses sakslaste väravat kuuest mängust viies (vaid alagrupis 3:8 kaotatud mängus tulevaste finaalivastaste ungarlastega saatis peatreener Sepp Herberger väravasse seitse aastat noorema Heinz Kwiatkowski). Raadioreporter Herbert Zimmermann kirjeldas 181 cm pikkuse Tureki tegutsemist finaalis (3:2 sakslastele) sõnadega: "Toni, sa oled jalgpallijumal!" Hiljem tuli žurnalistil vabandada, sest kirikuisadele ei meeldinud jalgpalluri võrdlemine Jumalaga. Oma viimase mängu koondises pidas 35-aastane Turek sama aasta oktoobris, kui värsked maailmameistrid kaotasid prantslastele 1:3. Klubijalgpallis alustas Turek Duisburger Sportvereinis, 1936 liitus teise kohaliku klubi TuS Duisburg 48/99-ga. Sõja ajal mängis mõnda aega TSG Ulmi 1846-s ja TuS-is. 1946 sai tema klubiks Frankfurdi Eintracht, 1950-1956 kaitses Turek Düsseldorfi Fortuna värve ja lõpetas 1957. aastal Mönchengladbachi Borussias. Töötas Düsseldorfer Rheinbahn AG-s teenistujana, 1973 tabas teda jalgade osaline paralüüs. Suri Neussis 11. mail 1984 südamehaigusse. 24. juunil 2004 teatas Düsseldorfi linnapea Joachim Erwin, et üks rajatavatest tänavatest hakkab kandma Anton Tureki nime, kuid paraku ei saanudki tee kunagi valmis. See-eest nimetati Erkrathi staadion 30. septembril 2004 Toni-Turel-Stadioniks.

««« 1996 Ademir Marques de Menezes ehk Ademir, Brasiia jalgpallur, ründaja (sünd. 08.11.1922). Mängis Brasiilia koondises 1945-1953 kokku 39 korda ja lõi 32 väravat. MM-i hõbe 1950. Copa America võitja 1945, 1946, 1949 ja 1953, lõi 18 mängus 12 väravat. Brasiilia jalgpallikoondise kõigi aegade paremaid kesktormajaid, 1950. aasta MM-võistluste finaalturniiri edukaim väravakütt 9 tabamusega. Lõi Maracana staadionil esimese värava ametlikus mängus. Alustas karjääri Sport Recifes, liikus edasi Vasco da Gamasse, oli vahepeal kolm aastat Fluminenses. Mängis Vasco da Gama eest 429 mängu, lõi 301 väravat ning krooniti 5 korda Rio osariigi meistriks (1945, 1949, 1950, 1952, 1956). Veel ühe tiitli võitis Fluminensega (1946). Liiga edukaim väravakütt 1949 30 ja 1950 25 väravaga. Võimsa lõualuu järgi hakati teda kutsuma Queixada ehk Lõug. Lõpetas karjääri 1956, edasi tegutsenud kommentaatori, treeneri ja ärimehena.

««« 2006 Floyd Patterson, USA poksija (New Paltz, New York – sünd. 04.01.1935 Waco, Põhja-Carolina). Sündis vaeses perekonna viimase ehk üheteistkümnenda lapsena. Peagi kolis pere New Yorki, poiss hakkas poksitreeningutel käima 14-aastaselt. Cus D'Amato juhendamisel omandas ta poksioskused nii kiiresti, et arvati 1952. aastal Helsingisse olümpiale sõitnud USA koondisse. Keskkaalus võitis Patterson kõik oma neli vastast (neist kaks nokaudiga) ning krooniti 17-aastaselt olümpiavõitjaks. Amatöörina pidas ta 44 matši, võites neist 40 (37 nokaudiga). Pärast olümpiat sai temast elukutseline ning 30. novembril 1956 sai temast pärast Archie Moore'i nokauteerimist 21 aasta ja 10 kuu vanuselt poksiajaloo noorim raskekaalu maailmameister. Ta oli ka esimene olümpiavõitja, kes profina raskekaalus maailmameistriks sai. 26. juunil 1959 kaotas Patterson rootslasele Ingemar Johanssonile. Kohtunik peatas võitluse kolmandas raundis, kui Johansson oli ameeriklase juba seitse korda põrandale saatnud. Kordusmatšis 20. juunil 1960 saatis Patterson Johanssoni viiendas raundis "ööbikuid kuulama" ning sai esimesena poksiajaloos raskekaalu tiitli tagasi. Teist korda kaotas ta tiitli 25. septembril 1962, kui Sonny Liston nokautis ta juba esimeses raundis. Kordusmatš kümme kuud hiljem andis sama tulemuse - nokaut esimeses raundis. Pärast võite vähem tuntud poksijate üle tõusis Patterson aga taas esimeseks väljakutsujaks. Matš uueks meistriks kroonitud Muhammad Aliga peeti 22. novembril 1965. Seekord kestis löökidevahetus hulga kauem, kuid tehnilise nokaudiga 12. raundi lõpus sai võidu Ali. Viimast korda poksis Patterson MM-tiitli (NABF) pärast Aliga 20. septembril 1972 ning see kaotus veenis teda 37-aastaselt karjääri lõpetama. Patterson on siiani jäänud noorimaks raskekaalu maailmameistriks, sest Mike Tyson tõusis 1988. aasta juunis troonile kolm päeva enne oma 22. sünnipäeva. Pärast poksist loobumist sõbrunes Patterson Johanssoniga ning igal aastal käidi teineteisel külas, 1982 ja 1983 läbiti koos ka Stockholmi maraton. Elas kuni oma surmani New Paltzis (New York) ning teda tunti kui tõelist härrasmeest. Alzheimeri tõbi ja eesnäärmevähk viisid poksigeeniuse hauda 71 aasta vanuselt.

SÜNDMUSED

¤ 1893
püstitas Prantsuse rattur Henri Desgrange tunnisõidu maailmarekordi 35,325 km. Rekord püsis 18 kuud.
¤ 1895 peeti viies Bordeaux' - Pariisi rattasõit. Võitis taanlane Charles Meyer.
¤ 1900 alistas James J. Jeffries profipoksi raskekaalu tiitlimatši 23. raundis nokaudiga James J. Corbetti.
¤ 1919 võitis viimast korda USFSA egiidi all peetud Prantsusmaa meistrivõistlused Le Havre AC, võites finaalis Marseille' Olympique'i 4:1.
¤ 1924 tuli Šveitsi jalgpallimeistriks FC Zürich.
¤ 1925 asutati Tuneesia tuntuim spordiklubi l'Étoile Sportive du Sahel.
¤ 1928 võitis golfi 63. British Openi Walter Hagen 292 löögiga. Võisteldi Royal St. George'si väljakutel.
¤ 1947 võitis Prantsuse karika Lille OSC, võites finaalis RC Strasbourg'i 2:0.
¤ 1966 võitis UEFA meistrite karikasarja Madridi Real, kui finaalis võideti Belgradi Partizan 2:1.
¤ 1968 sai Stanley Cupi enda valdusse Montreal Canadiens, alistades St. Louis Bluesi 4:0.
¤ 1972 sai Stanley Cupi enda valdusse Boston Bruins, saades finaalseerias jagu New York Rangersi 4:2.
¤ 1977 sai UEFA karikavõitjate karikasarja võidukarika Hamburger SV, kui finaalis alistati Brüsseli RSC Anderlecht 2:0.
¤ 1983 võidutses UEFA karikavõitjate karikasarjas šotlaste Aberdeen, kui finaalis saadi jagu Madridi Reali 2:1.
¤ 1984 teatas hollandlane Johan Cruijff, et lõpetab karjääri jalgpallurina.
¤ 1984 kohtusid Prantsuse karikafinaalis FC Metz ja AS Monaco. Metz võitis 2:0.
¤ 1985 puhkes kahjutuli Bradfordi staadioni Valley Parade'i puutribüünil. 56 inimest hukkus ja 150 sai vigastada.
¤ 1985 avati Monacos uus staadion, Stade Louis II.
¤ 1988 selgus UEFA karikavõitjate karikasarja võitja Strasbourg'is. Belglaste KV Mechelen alistas Ajaxi 1:0.
¤ 1994 sai UEFA karika enda valdusse Milano Internazionale, kes kahemängulises finaalis oli Salzburgi Austriast parem nii kodus kui võõrsil 1:0.
¤ 1996 kuulusid Prantsusmaal nii meistritiitel kui karikas AJ Auxerre'ile.
¤ 1996 tegi Manchester United Inglismaal duubli, kui lisaks meistritiitlile alistati FA Cupi finaalis Liverpool 1:0. Võiduvärava lõi Prantslane Eric Cantona.
¤ 2002 sai FC Lorient Prantsusmaa karikafinaalis 1:0 võidu SC Bastia üle.
¤ 2002 krooniti Slovakkia koondis esimest korda jäähoki maailmameistriks.
¤ 2003 võitis FC Barcelona korvpalli Euroliiga finaalis Treviso Benettoni 76:65.
¤ 2003 sai FA Cupi enda valdusse Londoni Arsenal, alistades finaalis Southamptoni 1:0.
¤ 2003 lõppesid jäähoki MM-võistlused Kanada võiduga. Finaalis saadi jagu Rootsist 3:2.

Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet

Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare