Mis oli maratonijooksu esimese olümpiavõitja Spiridon Louise kõige väärtuslikum auhind? Kes olid osalised kahevõitluses, millele üks osalistest andis nimeks Thrilla in Manila? Mitu korda kattis uusmeremaalane John Walker oma karjääri jooksul ühe miili ajaga alla nelja minuti? Millise riigi meistriks on Ottmar Hitzfeld tulnud nii mängija kui juhendajana? Kes NBA tähtedest kandis hüüdnime Nique? Millisel spordialal on suusahunt Gunde Svan saanud EM-ilt pronksi?
SÜNNIPÄEV
»»» 1873 Spyridon "Spyros" Louis, Kreeka kergejõustiklane (Maroussi – surn. 26.03.1940 Maroussi). Olümpiavõitja 1896 Ateenas maratonijooksus. Vanemad Athanasios ja Kalomira olid vaesed talupojad, poiss jäi koolis mitu korda istuma ja oskas lõpetades vaevalt lugeda ja kirjutada. 1893 astus Ateena I jalaväerügementi ning sai komandör Papadiamantopoulose tentsikuks. Anekdoodid räägivad, et ta ilmutas sellel ametikohal silmapaistvaid jooksjavõimeid, kuid Louis ise eitas seda. Olümpiamängude ametlikel katsevõistlustel 22. märtsil Louis ei osalenud, 5. aprillil peetud lisakatsevõistlusel oli viies. Olümpiamaratonil tõusis liidriks 33. kilomeetril ning edestas finišis teise koha saanud Charilaos Vasilakost 7.13-ga. See on siiani olümpiaajaloos maratonivõitja suurim vahe järgnevatega. Prantsuse Instituudi liige Michel Bréal pani võitjale välja hõbekarika, ka Kreeka kuningas andis talle karika ja Ioannis Lambros antiikse liua. Üks pankur kinkis 20 000 drahmi, mille eest Louis ostis maatüki. Vene suursaadik kinkis konjakiserviisi, sest "kreeklased korraldasid jooksu türklastevastases vaimus". Üks daam annetas kuldkella, mida ta oli südame kohal kandnud. Üks habemeajaja lubas tal aasta aega tasuta habet ajada. Ühes kõrtsis tohtis võitja aasta aega tasuta süüa ja juua (sisuliselt küll mitmel pool mujalgi). Atika Raudtee kinkis talle eluaegse rongipileti. Kõige väärtuslikum auhind oli naine. Louis armastas Heleni Kontoid, kelle vanemad olid Amarusionis talupidajad. Enne jooksu olid nad abielu vastu, kuid pärast jäid nõusse. Kaasavara oli 4400 drahmi. Noored abiellusid 18. aprillil 1897. Louisil oli kolm poega: Panagyotis, Giorgios ja Nikos. Heleni jäi haiglaseks (põdes suhkruhaigust) ja suri 1935. Majanduslikult oli pere viletsal järjel. Louis oli sunnitud müüma oma maad ja tegema juhutöid kivimurdjana ja väljavahina. 1915 rääkis isegi ajakirjandus tema vaesusest. Mais 1925 Louis vahistati süüdistatuna dokumentide võltsimises ja oli vangis kuni jaanuarini 1926, kuid mõisteti süütõendite puudumisel õigeks. 1936 osales Louis aukülalisena Berliini olümpial, kus teda saatis suur publikumenu. Teda pildistati nii eestlaste kui ka Adolf Hitleri kõrval, kuid rahalises mõttes see tulu ei toonud. Oma elu lõpuaastatel sai ta küll tagasihoidlikku toetust riigilt, kuid suri ikkagi vaesuses. Tema matused 27. märtsil 1940 kujunesid riikliku tähtsusega sündmuseks.
»»» 1879 Ray Harroun, USA autovõidusõitja (Spartansburg, Pennsylvania – surn. 19.01.1968 Anderson, Indiana). AAA hooaja parim 1910, esimese Indianapolise 500 miili sõidu võitja 1911. 200 ringist 88 juhtinud esimese võitja keskmine kiirus oli 74,602 miili tunnis, võitja jaoks kestis võidusõit 6:42. Harrouni võiduauto, Firestone'i rehvidega kollane nr 32 Marmon "Wasp" on praegugi näha Indianapolise ringraja muuseumis. Esimesi võidusõitjaid, kes hakkas kasutama tahavaatepeeglit. Ameerika mootorispordi Kuulsuse hallis 2000.
»»» 1894 Georges Carpentier, Prantsusmaa poksija (Liévin, Lens – surn. 28.10.1975 Seine-et-Marne). Võistles aastatel 1908-1926 profina kokku neljas kehakaalus, kõige rohkem poolraske- ja raskekaalus. Pidas esimese matši juba 14-aastasena. Esimese EM-tiili saavutas 1911. aastal, 1. juunil 1913 võitis belglase Billy Wellsi ning krooniti raskekaalus Vana Maailma meistriks. Pärast I maailmasõda (seal oli Carpentier lendur) jätkas poksiga, 12. oktoobril 1920 alistas Jersey Citys Battling Levinsky neljandas raundis nokaudiga ning krooniti poolraskekaalus maailmameistriks. Jäi tiitlist ilma 24. juulil 1924, kui kaotas Senegalist pärit Battling Sikile. Pärast poksist loobumist 1927 teenis leiba vodevillides esinemisega, peamiselt Inglismaal ja USA-s, tegi kaasa filmides. Hüüdnimi Orchid Man.
»»» 1921 John Henry Davis, USA tõstja (Smithtown, New York – surn. 13.07.1984 Albuquerque, New Mexico). Olümpiavõitja 1948 Londonis ja 1952 Helsingis raskekaalus. Maailmameister 1938, 1946, 1947, 1949, 1950 ja 1951. 2-kordne USA meister poolraske- ja 10-kordne meister raskekaalus. Püstitas aastatel 1938-1951 erinevates kaaludes ja tõsteviisides kokku 18 ja kolmevõistluses 5 MR-i, neist parimateks jäid 155 kilo surumises, 149,5 kilo rebimises, 182,5 kilo tõukamises ja 482,5 kilo kolme tõste summas. Harjutas treenerita.
»»» 1924 Olivier Gendebien, Belgia autovõidusõitja (Brüssel - surn. 02.10.1998 Les Baux de Provence, Prantsusmaa). Võistles erinevates masinaklassides. Le Mans'i 24 tunni sõidu võitja 1958, 1960, 1961 ja 1962. F1 autode MM-sarjas 1956-1961 kokku 14 starti ja kaks pjedestaalikohta. Sõitis Ferrari, Reg Parnell Racingu, Emerysoni autodega. II maailmasõja ajal aktiivne vastupanuliikumises, hiljem teenis Briti armees Belgia langevarjurite üksuses. Pärast sõda tegutses Belgia Kongos metsatööstuses. Kodumaale tagasi pöördudes hakkas osalema esmalt rallivõistlustel, seejärel ka sportautode ringrajasõidus. Enzo Ferrari kutsus ta oma F1 meeskonda. Lisaks Le Mans'ile võidutses ka Targa Floriol (1958, 1961, 1962), autovõidusõidu Tour de France'il (1957, 1958, 1959), Reimsi 12 tunni sõidus (1957, 1958), Sebringi 12 tunni sõidus (1959, 1960, 1961) ja Nürburgringi 1000 km sõidus (1962). Pärast neljandat võitu Le Mans'is 1962. aastal loobus 38-aastasena võidusõidust. Suri oma kodus Lõuna-Prantsusmaal.
»»» 1930 Miles Gilbert "Tim" Horton, Kanada jäähokimängija, kaitsja (Cochrane, Ontario – surn. 21.02.1974 St. Catharines, Ontario). Mängis NHL-is 22 hooaega, klubid Toronto Maple Leafs, New York Rangers, Pittsburgh Penguins ja Buffalo Sabres. Stanley karikavõitja 1962, 1963, 1964 ja 1967. Sabres otsustas 1996. aastal numbriga 2 särki enam mitte kunagi välja anda. Tegutses edukalt ka ärimehena, oli Kanada suurima kohvi- ja sõõrikuäride keti Tim Hortons kaasasutajaid. Suri autoõnnetuse tagajärjel.
»»» 1944 Joseph William "Smokin' Joe" Frazier, USA poksija (Beaufort, Lõuna-Carolina). Olümpiavõitja 1964 Tokyos raskekaalus. Philadelphias tema ande avastanud Yancey Durham aitas Frazieri pärast Tokyost naasmist kokku kohalike ärimeeste grupiga Cloverlay, kes investeerisid tema profikarjääri ning ta sai pühenduda vaid harjutamisele. Durham oli Frazieri peatreener ja mänedžer kuni oma surmani augustis 1973. Frazieri esimene profimatš lõppes 1965. aastal Woody Goss nokautimisega esimeses raundis. Raskekaalu esimese tiitlimatšini jõudis 4. märtsil 1968 ning alistas New Yorgis tehnilise nokaudiga Buster Mathise – sõjaväeteenistusest keeldunud Muhammad Alilt ära võetud tiitel oli leidnud uue omaniku. Frazier alistas seejärel veel kuus vastast, nende seas 16. veebruaril 1970 Madison Square Gardenis ka WBA meistri Jimmy Ellise, mis tähendas absoluutset meistritiitlit. Seitsmendana oli 8. märtsil 1971 New Yorgis tema vastaseks Ali ise. Mehed pidasid vastu kõik 15 raundi, kuid kõik kohtunikud andsid võidu Frazierile. Meistrivööst jäi 182 cm pikk maailmameister ilma 22. jaanuaril 1973, kui George Foreman ta Kingstonis juba teises raundis põrandale saatis. Ka korduskohtumine 28. jaanuaril 1974 New Yorgis Aliga lõppes Frazieri kaotusega. Samal aastal võitis Frazier küll Jerry Quarry ja 1975. aasta märtsis Jim Ellise, kuid kolmas kohtumine Aliga tõi taas kaotuse. 1. oktoobril 1975 Manilas peetud WBA ja WBC tiitlimatš (Thrilla in Manila) lõppes 14. raundis Ali võiduga (tehniline nokaut). 15. juunil 1976 proovis Frazier Uniondale'is veel kord õnne Foremaniga, kuid kaotas seekord viiendas raundis nokaudiga. Pärast seda poksis Frazier veel vaid korra, kui viigistas 3. detsembril 1981 Chicagos 10-raundlise heitluse Floyd Cummingsiga. Frazier pidas profiringis kokku 37 matši, võitis neist 32 (sh. 27 nokaudiga), kaotas 4 ja viigistas 1. Pärast karjääri lõppu on aidanud noori treenida (Marvis Frazier), samuti juhendanud oma tütart Jackie Frazier-Lyde'i. Elab Philadelphias, kus talle kuulub poksisaal. Autobiograafia "Smokin' Joe".
»»» 1944 Vlastimil Hort, Tšehhi/Saksamaa maletaja (Kladno). Maailma üks paremaid mitte-nõukogude maletajaid 1960. ja 1970. aastatel. Suurmeister aastast 1965. Tšehhoslovakkia meister 1970, 1971, 1972, 1975 ja 1977. Turniirivõidud Hastingsis 1967/1968, Skopjes (1969) jm, 1970 maletas ta N Liidu - maailma matšil neljandal laual ja lõpetas Lev Polugajevski vastu pluss 1-ga. Emigreerus 1980. aastatel Saksamaale ning tuli oma uue kodumaa meistriks 1987, 1989 ja 1991. Osales korduvalt MM-võistluste tsooni- ja tsoonidevahelistel turniiridel, kuid kandidaatide turniirile jõudis vaid ühe korra - 1977-1978 kaotas esimeses ringis eksmaailmameister Boriss Spasskile. Andnud simultaani korraga 600 vastasele.
»»» 1946 Ryszard Szurkowski, Poola jalgrattur ja treener (Świebodowie). Olümpiahõbe 1972 Münchenis ja 1976 Montrealis maanteeratturite 100 km meeskonnasõidus. Amatööride maailmameister grupisõidus 1973 ning meeskonnasõidus 1973 ja 1975. Rahutuuri üldvõitja 1970, 1971, 1973 ja 1975. Poola aasta sportlane 1971 ja 1973. UNESCO Fair Play auhind 1970. Aastatel 1984-1988 Poola rattakoondise peatreener.
»»» 1949 Ottmar Hitzfeld, Saksamaa jalgpallur (ründaja) ja treener (Lörrach, Baden-Württemberg). Hariduselt matemaatikaõpetaja on ta jalgpallitreenerina viinud oma meeskonnad 18 tiitlivõiduni. Legendaarse austerlase Ernst Happeli kõrval ainus treener, kes suutnud Euroopa meistrite karikaturniiri (nüüd UEFA Meistrite liiga) võitjaks viia kaks erinevat klubi. Mängijakarjäär kestis 1960-1983, klubid TuS Stetten (1960-1967), FV Lörrach (1967-1971), FC Basel (1971-1975), VfB Stuttgart (1975-1978), FC Lugano (1978-1980) ja FC Luzern (1980-1983). Kahekordne Šveitsi meister FC Baseliga (1972 ja 1973), karikavõitja (1975) ja liiga edukaim väravakütt (1973 lõi 18 väravat). Treenerina alustas samuti Šveitsis (FC Zug 1983-1984, FC Aarau 1984-1988 ja Zürichi Grasshoppers 1988-1991). 1991 asus Dortmundi Borussia etteotsa ning püsis seal 1997. aastani. Müncheni Bayerni juhendaja 1998-2004 ja uuesti 2007-2008. Kahekordne Šveitsi meister (Grasshoppers 1990 ja 1991), kolmekordne karikavõitja (FC Aarau 1985, Grasshoppers 1989 ja 1990), seitsmekordne Saksamaa meister (Borussia 1995 ja 1996, Bayern 1999, 2000, 2001, 2003, 2008), kolmekordne karikavõitja (Bayern 2000, 2003, 2008) ja UEFA Meistrite liiga võitja (Borussia 1997 ja Bayern 2001), Intercontinental Cup (Bayern 2001). Kaks korda maailma aasta treener (1997 ja 2001).
»»» 1950 Zinaida Amossova, N Liidu murdmaasuusataja (Talazi rajoon, Krupskaja kolhoos, Džambuli oblast, Kasahstan). Olümpiavõitja 1976 Innsbruckis 4 x 5 km teatesõidus. Maailmameister 1978 Lahtis 10 km ja 20 km distantsil ning pronks 4 x 5 km teatesõidus. Võistles 1975-1983, esindas Novosibirski armeeklubi. Autasustatud 1976 ordeniga Austuse Märk.
»»» 1952 John George Walker, Uus-Meremaa kergejõustiklane (Papakura). Olümpiavõitja 1976 Montrealis 1500 m jooksus. Rahvaste Ühenduse mängude hõbe 1974 Christchurchis ja 1982 Brisbane'is 1500 m ning pronks 1974 800 m jooksus. Sai laiemalt tuntuks 1974 Rahvaste Ühenduse mängudel, kui lõpetas MR-iga päädinud jooksus Tansaania maileri 21-aastase Filbert Bayi (3.32,2) järel teisena ajaga 3.32,5. Nii võitja kui 22-aastane Walker alistasid senise maailmarekordi, samuti sündisid selles jooksus maailma kõigi aegade edetabeli 4., 5. ja 7. tulemus. 800 m jooksus sai Walker pronksi tema isiklikuks rekordiks jäänud 1.44,92-ga. Uus-Meremaal oli temast kiirem olnud vaid legendaarne Peter Snell. Maailmarekordini jõudis koolidirektori ja endise keskmaajooksja Arch Jelley juhendatud Walker miilijooksus. 12. augustil 1975 kattis ta Göteborgis võistlusmaa ajaga 3.49,4 (esimene alla 3.50 aeg!), kustutades rekorditabelist Bayi nime. Rekord püsis Walkeri nimel 17. juulini 1979, mil inglane Sebastian Coe saavutas Oslos 3.49,0. Walker jooksis ka 2000 m MR-i 4.51,4 (30. juunil 1976 Oslos), parandades Michel Jazy senist tippmarki ligi viie sekundiga. Sisetingimustes kuulus Walkerile 1500 m MR 3.37,4 (1979). 1982 Oslo Bisletti staadionil peetud Unistuste Miili jooksus püstitas esikolmik oma riigi rekordi – Steve Scott (USA) 3.47,69, John Walker 3.49,08 ja Ray Flynn (Iirimaa) 3.49,77-ga. Kaks viimast tippmarki püsivad siiani, Scotti tulemuse ületas 21. juulil 2007 Alan Webb. Walker saavutas esimese jooksjana miilidistantsil 100 korda aja alla nelja minuti, karjääri lõpuks oli see arv 135. 1996 teatas Walker, et ta on haigestunud Parkinsoni tõppe. Peab Aucklandi lähistel ratsutamistarvete poodi ja on Manukau City linnanõukogu liige.
»»» 1955 Hans-Joachim Hartnick, Saksamaa (SDV) jalgrattur (Cottbus). Olümpiahõbe 1980 Moskvas maanteeratturite 100 km meeskonnasõidus. Maailmameister 1979 meeskonnasõidus ja hõbe 1974. Rahutuuril esikoht 1976 ja teine koht 1975. Klubi SC Cottbus, treener Eberhard Pöschke. 2006 palgati Hiina naiste rattakoondise peatreeneriks, enne seda juhendas Saksamaa juunioride ja naiste maanteesõidu koondist, pärast tegutsenud treenerina kodulinnas Cottbusis.
»»» 1960 Jacques Dominique Wilkins, USA korvpallur (Pariis). NBA ajaloo üks viljakamaid viskajaid ja parimaid pealtpanijaid. Hüüdnimi Nique. Mängis Georgia ülikoolis 1979-1982 (keskmiselt 21,6 punkti mängus), 1982. aasta NBA draftis valis Utah Jazz ta esimeses ringis kolmandana. Ei jõudnud Jazziga palga suhtes kokkuleppele ning alustas oma karjääri hoopis Atlanta Hawksis, kuhu jäi 1994. aastani. Edasi mänginud veel Los Angeles Clippersis (1994), Boston Celticsis (1994-1995), Ateena Panathinaikoses (1995-1996), San Antonio Spursis (1996-1997), Bologna Fortitudos (1997-1998) ja viimati Orlando Magicus (1999). NBA parim punktiviskaja hooajal 1985/1986 (keskmine 30,3 punkti). NBA pealtpanekumeister 1985 ja 1990, Tähtede mängu osalejaid 9 aastat (1986-1994) järjest. NBA hooaja esiviisikus 1986, teises viisikus 1987, 1988, 1991 ja 1993 ning kolmandas 1989 ja 1994. Naismith Memorial Basketball Hall of Fame'i liige (2006). Euroopas võitis Panathinaikosega FIBA meistrite karikaturniiri ja Kreeka karika (mõlemad 1996). Viskas 8. detsembril 1992 põhihooaja mängus Atlanta ja Chicago vahel järjest sisse 23 vabaviset, mis on liiga rekord. Samuti NBA-s mänginud Gerald Wilkinsi vanem vend ja praegu Seattle'is mängiva Damien Wilkinsi onu.
»»» 1961 Andrea Carnevale, Itaalia jalgpallur, ründaja (Monte San Biagio). Itaalia koondises 1988-1990 kokku 10 mängu ja 2 väravat. MM-võistluste pronks 1990. Osales esimeses kahes alagrupimängus Austria ja USA vastu, kuid kaotas oma koha vahetusmehele Toto Schillacile, kes lõpuks tõusis kogu turniiri edukaimaks väravakütiks. Pärast MM-i liitus SSC Napoliga, lõi esimeses viies mängus neli väravat, kuid sai seejärel dopingupruukimise eest aastase mängukeelu. Klubid: US Avellino (1979-1981), AC Reggiana 1919 (1981-1983), Cagliari Calcio (1983-1984), Calcio Catania (1983-1984), Udinese Calcio (1984-1986), SSC Napoli (1986-1990), AS Roma (1990-1993), Udinese Calcio (1993-1994), Pescara Calcio (1993-1994), Udinese Calcio (1994-1995) ja Pescara Calcio (1995-1996).
»»» 1962 Emanuele Pirro, Itaalia autovõidusõitja (Rooma). Le Mans'i 24 tunni sõidu võitja 2000, 2001 ja 2002 Audi Sport Team Joestis koos Frank Biela ja Tom Kristenseniga ning 2006 ja 2007 koos Biela ja Marco Werneriga diiselmootoriga autol Audi R10 Diesel. Võitnud mitmeid võidusõite ka Ameerika Le Mans Seriesi sarjas koos Bielaga. F1 piloot 1989-1991, osales 37 GP-stardis Benettoni ja Scuderia Italia meeskonnas. Jõudis kaks korda punktikohale (viies ja kuues).
»»» 1962 Gunde Svan, Rootsi murdmaasuusataja (Dala-Järna). Olümpiavõitja 1984 Sarajevos 15 km ja teatesõidus ning 1988 Calgarys 50 km ja teatesõidus, -hõbe 1984 50 km ja -pronks 1984 30 km distantsil. Aastatel 1985-1991 MM-võistlustelt 11 (7+3+1) medalit. Holmenkolleni mängude võitja 15 km (1983) ja 50 km (1986, 1990). MK-sarja üldvõitja 1984, 1985, 1986, 1988, 1989). Rootsi parim sportlane 1984. Pärast tippspordist loobumist harrastas rallikrossi (üks kord Rootsi meister, EM-il 1. divisjoni N-rühmas pronks 1995), kuulus FIS-i murdmaasuusatamise alakomiteese. Töötas televisioonis saatejuhina (American Gladiators, Fort Boyard, Bingolotto). Osalenud paljudes telereklaamides ja täitnud kõrvalosa ka ühe lühifilmis. 2007. aastast Rootsi murdmaasuusatamise koondise peatreener.
»»» 1964 Laura Arraya-Gildemeister, Peruu tennisist (Cordoba, Argentina). Võitis neli WTA turniiri (1982 Tokyo, 1984 Miami, 1989 Schenectady ja 1989 San Juan), suure slämmi turniiridest jõudis Wimbledonis parimana veerandfinaali (1991). Vend Pablo Arraya kuulus oma tippaastatel ATP edetabelis 30 parema sekka. Oli abielus Tšiilis sündinud Peruu tennisisti Heinz Gildemeisteriga, kuid paar läks lahku. Praegu Limas tenniseakadeemia juhataja.
»»» 1965 Marina Kiehl, Saksamaa mäesuusataja (München). Olümpiavõitja 1988 Calgarys naiste kiirlaskumises Brigitte Örtli ja Karen Percy ees. MK-sarjas seitse etapivõitu (6 supersuurslaalomis ja 1 suurslaalomis). Võitis MK-sarja üldarvestuses supersuurslaalomis ja suurslaalomis nii 1985 kui 1986. Loobus tippspordist pärast Calgary olümpiat vaid 23-aastasena.
»»» 1967 Mehmed "Meho" Kodro, Bosnia & Hertsegoviina jalgpallur, ründaja (Mostar). Jugoslaavia koondises 2 mängu (1991-1992), Bosnia ja Hertsegoviina koondises 13 mängu ja 3 väravat (1996-2000). Bosnia üks kuulsamaid jalgpallureid, mängis peamiselt Hispaania klubides. Alustas 1985-1991 Mostari Veležis, kodusõja puhkedes emigreerus Hispaaniasse ja mängis Real Sociedadi (1991-1995), FC Barcelona (1995-1996), CD Tenerife (1996-1999) ja Deportivo Alavési (1999-2000) eest ning lõpetas karjääri Tel Avivi Maccabis (2000-2001). Mängis Real Sociedadi eest 129 liigamängus ja lõi 73 väravat. 5. jaanuaril 2008 kinnitati oma kodumaa koondise peatreeneriks, kuid vallandati sama aasta 17. mail.
»»» 1968 Mauro da Silva Gomes, Brasiilia jalgpallur, poolkaitsja (São Bernardo do Campo). Koondises 1991-2001 kokku 58 mängu. Maailmameister 1994 (7 mängu, 616 minutit), Copa America võitjaid 1997. Klubid: Guarani Futebol Clube (1988-1990), Clube Atlético Bragantino (1990-1992) ja Deportivo de La Coruña (1992-2005). Bragantinoga São Paulo meister 1990, La Coruña klubiga Hispaania meister (2000), kahekordne karikavõitja (1995, 2002) ja kolmekordne superkarika võitja (1995, 2000, 2002). UEFA Meistrite liiga poolfinalist 2004. Brasiilia Kuldpall 1991 ja Hõbepall 1992.
»»» 1969 Robert Prosinečki, Horvaatia jalgpallur (poolkaitsja) (Villingen-Schwenningen, Saksamaa). Jugoslaavia koondises 1989-1991 kokku 15 mängu ja 4 väravat, Horvaatia koondises 1993-2002 kokku 49 mängu ja 10 mängu. MM-võistluste pronks 1998 Horvaatia koondises, noorte maailmameister ja parim mängija 1987 Tšiilis Jugoslaavia koondises. MM-võistluste finaalturniiril 1990 Jugoslaavia koondises, EM-il 1996 ning MM-võistluste finaalturniiril 2002 Horvaatia koondises. Mänginud kokku tosina klubi eest, kõige pikemalt (1987-1991) Belgradi Crvena Zvezdas, millega võitis 1991 ka Euroopa meistrite karikasarja. 1991-1994 kuulus Madridi Reali koosseisus (55 mängu ja 10 väravat), 1995-1996 FC Barcelonas (19/2). Hooajal 2001/2002 pidas Portsmouthi eest 33 mängu ja lõi 9 väravat ning tõusis klubi fännide silmis legendiks - tema tegutsemine keskväljal, söödud ja väravad aitasid klubil kõrgliigast väljakukkumisest pääseda. Kirglik suitsetaja (kuulduste kohaselt pole kaks pakki päevas mingi probleem), kuid mängib endiselt jalgpalli Horvaatia viienda liiga klubis NK Savski Marof. Aastast 2006 Horvaatia koondise peatreeneri Slaven Bilići abiline. Hispaanias Renault' reklaaminägu.
»»» 1969 Eduardo Estíguar Hurtado Roa, Ecuadori jalgpallur, ründaja (Esmeraldas). Ecuadori koondise kõigi aegade edukaim ründaja - 1992-2002 kokku 74 mängu ja 26 väravat. Mänginud alates 1991. aastast paljudes klubides, lisaks kodumaale veel Šveitsis, Tšiilis, Mehhikos, USA-s, Argentinas ja Šotimaal. USA liigas (MSL) esimese hooaja (1996) paremuselt teine väravakütt Los Angeles Galaxy rivistuses. Alates 2007. aastast Deportivo Pereiras. Hüüdnimi El Tanque (Tank).
»»» 1972 Espen Knutsen, Norra jäähokimängija, ründaja (Oslo). Mängis NHL-is viis hooaega Anaheim Mighty Ducksi ja Columbus Blue Jacketsi eest, osalenud ainsa norralasena NHL-i Tähtede mängus (2002). NHL-i draftis 1990 valis Knutseni kümnendas ringis üldjärjestuses 204-ndana Hartford Whalers, kuid norralane siirdus üle ookeani alles 1997. Enne mängis Oslo Vålerengas ja Rootsi Djurgårdenis. NHL-is tegi kaasa vaid ühe hooaja Mighty Ducksi ja farmklubi Cincinnati Mighty Ducksi eest. Kevadel pöördus tagasi Djurgårdenisse. 2000 kutsus teda Ameerikasse tagasi Columbus Blue Jackets, soovitajaks klubi abitreener George Kingston, kes varem oli Norra koondise peatreener. Esimesel hooajal kogus Knutsen 66 mängus 53 punkti (11+42). Järgmistel hooaegadel jäid tulemused tagasihoidlikemaks. Lahkus NHL-ist 2005 ja naasis Djurgårdenisse. 2002 muutis litter tema pealeviske järel Calgary Flamesi kaitsjast Derek Morrisest suunda ning tabas Nationwide Arena tribüünil 13-aastast Brittanie Cecili, kes suri peavigastuste tagajärjel. Hiljem aitas Knutsen Columbuses korraldata heategevusüritusi tütarlapse mälestuseks. Lõpetas tegevmängijana vigastuse tõttu juulis 2005. Djurgårdeni president nimetas teda klubi ajaloo parimaks mängijaks. Praegu treenib Oslos oma endist koduklubi Vålerengat. Hüüdnimi kodumaal Shampo (tema isa on juuksur).
»»» 1974 Tor Arne Hetland, Norra murdmaasuusataja (Stavanger). Olümpiavõitja 2002 Salt Lake Citys individuaalses ja -hõbe 2006 Torinos meeskondlikus sprindis. Osales ka Nagano mängudel 1998 ja sai 50 km (v) 24. koha. Maailmameister 2001 Lahtis individuaalses sprindis ja teatesõidus ning 2005 Oberstdorfis meeskondlikus sprindis, hõbe 2005 ja pronks 2003 Val di Fiemmes individuaalses sprindis. Suusasprindi esimene olümpiavõitja ja ka maailmameister. Võitnud MK-sarjas 11 ind. etappi, neist üheksa sprindis ja kaks tavadistantsil (19. novembril 2005 Beitostølenis 15 km klassikat ja 15. detsembril 2007 Rõbinskis 30 km vabatehnikas ühisstardist). Alustas suusatamisega 1990, elab Trondheimis, klubi Byåsen IL, treener Ulf Morten Aune. Abiellus augustis 2004 samuti suusatajana tuntud Guri Knotteniga. Vanemad on Hellelandis talupidajad. Hetland on Rogalandi maakonna ainus olümpiavõitja. Räägib lisaks norra keelele inglise ja saksa keelt, hobid telemark-suusatamine, golf, mägironimine, matkamine, jalgpall ja vettehüpped. Ütlus: "Murdmaasuusatamine on nii lihtne sport, et sellest saavad aru isegi ameeriklased."
»»» 1975 Jocelyn Thibault, Kanada jäähokimängija, väravavaht (Montreal, Quebec). Mänginud profina alates 1993. aastast. Quebec Nordiques valis ta NHL-i 1993. aasta draftis üldjärjestuses 10-ndana ning temast sai liiga ajaloos teine 18-aastane põhikoosseisu mängija. Mängis Nordiquesi eest mõnda aega ka pärast Denveri kolimist ja nimemuutust (Colorado Avalanche). 1995 kaubeldi ta koos Andrei Kovalenko ja Martin Ručinskyga Montreal Canadiensi, kust liikus edasi Chicago Blackhawksi. 2003 osales NHL-i Tähtede mängus. Alates 10. augustist 2005 mängis Pittsburgh Penguinsis ning 5. juulist 2007 kuni hooaja lõpuni Buffalo Sabresis, kus oli Ryan Milleri järel teine number. Praegu vabaagent. Oli viimane võidukas väravavaht nii Montreal Forumis, Maple Leaf Gardensis ja Capital Centeris.
»»» 1978 Bonaventure "Barry" Kalou, Elevandiluuranniku jalgpallur, poolkaitsja (Oumé). Oma maa koondises alates 1998. aastast 51 mängu ja 12 väravat. Mänginud 1997 FIFA noorte MM-il ja 2006 ka täiskasvanute MM-il. Alustas kodumaal (ASEC Mimosas), 1997 liitus Rotterdami Feyenoordiga, kus mängis kuus hooaega ja sai publiku üheks lemmikuks (149 liigamängu, 35 väravat). 2003-2007 mängis Prantsusmaal (AJ Auxerre, Paris Saint-Germain, RC Lens), 2007-2008 AÜE klubis Al-Jazira. Hooajal 2008/2009 Hollandi klubis SC Heerenveen. Noorem vend Salomon oli samuti Feyenoordi hingekirjas, praegu Londoni Chelsea's.
»»» 1979 David Zabriskie, USA jalgrattur (Salt Lake City). MM-võistluste hõbemedal 2006 eraldistardist sõidus. Tuntud kui temposõitja, võitnud ühe etapi kõigil kolme suurtuuril (Vueltal 2004, Tour de France'il 2005 ja Giro d'Italial 2005), tulnud USA meistriks eraldistardist sõidus (2004, 2006, 2007, 2008). Tour de France'i ajaloos kolmas liidrisärki (2005) kandnud ameeriklane Greg Lemondi ja Lance Armstrongi järel (neljas ja viies olid 2006 George Hincapie ja Floyd Landis). Meeskonnad: 7-UP/ Colorado Cyclist (1999-2000), US Postal (2001-2004), Team CSC (2005-2007) ja Team Garmin-Chipotle (2008-).
»»» 1979 Marián Hossa, Slovakkia jäähokimängija, ründaja (Stará Ľubovna). Mänginud profina alates 1998. aastast. Ottawa Senators valis ta NHL-i 1997. aasta drafti esimeses ringis 12-ndana. Senatorsi põhikoosseisus pääses hooajal 1998/1999 ning jäi aasta parima uustulnuka tabelis teiseks. 23. augustil 2005 teatas hommikul, et on Senatorsiga sõlminud kolmeaastase lepingu 18 miljoni dollari peale, kuid juba pärastlõunal kaubeldi ta koos kaitsja Greg de Vriesiga Atlanta Thrashersisse (Senators sai vastu Dany Heatley). Kogus uue klubi eest esimesel hooajal 92 punkti (39+53), järgmisel hooajal sai esimese Thrashersi mängijana kirja 100 punkti (43+57). 2007-2008 mängis Pittsburgh Penguinsis, 2. juulil 2008 allkirjastas aasta lepingu Detroit Red Wingsiga 7,45 miljoni dollari peale. Mänginud Slovakkia koondises taliolümpial 2002 ja 2006, MM-võistlustel 1997, 1999, 2001, 2004, 2005, 2006 ja 2007. Vend Marcel Hossa kuulub New York Rangersisse. Osalenud NHL-i Tähtede mängul 2002-2004 ja 2007.
»»» 1981 Niklas Kronwall, Rootsi jäähokimängija, kaitsja (Stockholm). Olümpiavõitja 2006 Torinos, MM-kuld 2006 (turniiri parim kaitsja ja Tähtede meeskonna liige) ja pronks 2003. Üks kaheksast hokimängijast, kes tulnud ühel aastal nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks. Detroit Red Wings valis rootslase 2000. aasta NHL-i drafti esimeses ringis 29-ndana, kuid Kronwall mängis kuni 2003. aastani mängimist Djurgårdensis. Hooajal 2003/2004 mängis ta Detroidi eest 20 mängu, järgmisel hooajal tegi täishooaja Red Wingsi farmklubis AHL-is Grand Rapids Griffinsis ning sai liiga parima kaitsja auhinna (Eddie Shore Award). Septembris 2005 vigastas treeningmängus Colorado Avalanche'iga põlve ja pidi enam kui pool hooajast vahele jätma. Stanley Cupi võitja 2008. Hüüdnimi Nick Jr (võrdlus samuti Detrodis mängiva superkaitsja Nicklas Lidströmiga). Vend Staffan Kronwall mängib Toronto Maple Leafsis.
»»» 1982 Paul-Henri Mathieu, Prantsusmaa tennisist (Strasbourg). Alustas elukutselisena 1999, võitnud neli ATP turniiri üksimängus (2002 Moskva ja Lyon ning 2007 Casablanca ja Gstaad) ning ühe paarismängus. Kõrgeim koht maailma edetabelis üksikmängus 12. (7. aprillil 2008) ja paarismängus 103. (15. septembril 2008). Jõudnud aasta kolmel esimesel suure slämmi turniiril parimal aastal neljandasse ringi, US Openil kolmandasse ringi. teeninud auhinnaraha 3,12 miljonit dollarit. Alustas treeninguid 3-aastaselt koos venna Pierre-Yves'iga (praegu treener Strasbourg'is). 1997-2000 õppis Nick Bollettieri tenniseakadeemias Floridas. Võitis 2000 French Openi noorteturniiri, alistades finaalis Tommy Robredo. ATP Touril debüteeris juulis 2000 Kitzbühelis turniiril. ATP aasta uustulnuk 2002. Davise karikasarja finaalis 2002 kaotas otsustava üksikmängu Mihhail Južnõi vastu, ehkki oli settidega ees 2:0. Elab Genfis.
»»» 1984 Chaunte Howard, USA kergejõustiklane (Templeton, California). MM-võistluste hõbe 2005 Helsingis naiste kõrgushüppes isikliku rekordi 2.00-ga. 2008 Pekingi olümpial ületas 1.99 ja sai kuuenda koha, 2004 Ateenas ei pääsenud lõppvõistlusele. Õppis Georgia tehnoloogiainstituudis ja lõpetas selle 2008.
»»» 1990 Sergei Karjakin, Ukraina maletaja (Simferpool). Maleajaloo noorim suurmeister - sai tiitli 12 aasta ja 7 kuu vanuselt. FIDE meeste reitingus parim summa 2732 punkti (jaanuar 2008) ja 14. koht, U-20 vanuseklassis teine. 2004 oli ainus inimene, kes suutis Hispaanias Bilbaos peetud Inimene - Masin matšil arvutit (Deep Junior) võita. Jõudis maailma 100 parema sekka aprillis 2005. Jõudis FIDE MK-turniiril detsembris Hantõ-Mansiiskis poolfinaali, kus kaotas Aleksei Širovile 1,5:2,5.
SURMAPÄEV
««« 1956 Sam Langford, Kanada poksija (Cambridge, Massachusetts - sünd. 04.03.1883 Weymouth, Nova Scotia). XX sajandi alguse väljapaistvamaid kesk- ja raskekaallasi, kaalus oma tippaegadel 84 kg. Hüüdnimi Boston Tar Baby. Pidas 314 matši, võitis neist 200 (130 nokaudiga), kaotas 47 ja viigistas 46. Elu lõpus jäi täielikult pimedaks. Hüüdnimi The Boston Tar Baby.
««« 1957 Ken Wharton, Inglismaa autovõidusõitja (Ardmore'i ringrada, Auckland – sünd. 21.03.1916 , Smethwick). Tegi aastatel 1952-1955 F1 MM-võistlustel kaasa 15 GP-l ja kogus 3 punkti (autod Frazer-Nash & Cooper, BRM, Vanwall). Tulpide autoralli kolmekordne võitja. Tuntud ka mägironijana; võitis Briti meistrivõistlused 1951-1954. Hukkus Aucklandi lähistel Ardmore'i ringrajal Ferrari Monza roolis.
««« 1988 Piero Taruffi, Itaalia autovõidusõitja (Rooma – sünd. 12.10.1906 Albano Laziale). Alustas karjääri mootorratturina ja tuli 1932 Nortoniga Euroopa meistriks ringrajasõidus 500 cm3 klassis. Osales 1950-1956 F1 autoe MM-sarjas kokku 18 etapil, võitis ühe GP (Šveitsi GP 1952) ja lõpetas 5 korda esikolmikus. 1952 MM-sarjas kolmas koht. Automargid Alfa Romeo, Ferrari, Mercedes-Benz, Maserati ja Vanwall. 1957 võitis viimase Mille Miglia võidusõidu Itaalias, mis lõppes ülimalt traagiliselt, kui Alfonso de Portago sõitis Mantua lähedal rahva hulka, tappes nii oma kaassõitja Edmund Nelsoni kui ka 12 pealtvaatajat. Pärast seda võistlust lubas 50-aastane Taruffi oma abikaasale, et sõida enam kunagi võidu. Võidusõitude ohutuse eest võitleja, patenteerinud uuendusi võistlusautode ohutumaks muutmise vallas.
««« 1999 Doug Wickenheiser, Kanada jäähokimängija, ründaja (St. Louis, Missouri – sünd. 30.03.1961 Regina, Saskatchewan). NHL-i 1980 draftis valis Montreal Canadiens Western Hockey League'i parima mängija (89 väravat) esimesena. Edasi mängis St. Louis Bluesis, Vancouver Canucksis, New York Rangers ja Washington Capitalsis. Osales kokku 556 mängus, kogus 276 punkti (111+165). Augustis 1994 eemaldati Wickenheiseri käsivarrest tsüst, mida ta oli esimest korda märgnaud neli aastat varem. Oktoobris 1997 diagnoositi tal kopsuvähk ja sellesse 37-aastane kanadalane ka suri. Elulooraamatu "The Last Face Off: The Doug Wickenheiser Story" avaldas 2007. aastal tema äi Ted Pepple. Sugulane Hayley Wickenheiser võitis Kanada naiskonnas 2002 ja 2006 olümpiakulla.
««« 2000 Bobby Ray Phills II, USA korvpallur (Charlotte, Põhja-Carolina – sünd. 20.12.1969 Baton Rouge, Louisiana). Valiti NBA 1991. aasta draftis Milwaukee Bucksi poolt 45-ndana, kuid Southern University lõpetanud Phills ei mänginud selle klubi eest ainsatki mängu. Liitus 1991/1992 hooaja lõpus Cleveland Cavaliersiga, hiljem mängis ka Charlotte Hornetsis. Üheksa aastat kestnud karjääri keskmised olid Phillsil 11 punkti, 3,1 lauapalli ja 2,7 söötu. Hukkus autoõnnestuses, kui kihutas võidu oma meeskonnakaaslase David Wesleyga. Phillsi auto kaotas suurel kiirusel juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse. Leinama jäid abikaasa Kendall ja kolm last. Hornets otsustas tema särginumbrit (13) enam mitte välja anda.
««« 2001 Adhemar Ferreira da Silva, Brasiilia kergejõustiklane (São Paulo – sünd. 29.09.1927 São Paulo). Olümpiavõitja 1952 Helsingis ja 1956 Melbourne'is kolmikhüppes. Pan Ameerika mängude võitja 1951, 1955 ja 1959. Püstitas kolmikhüppes neli MR-i, neist viimase (16.56) Pan Ameerika mängudel 1955 Mexico Citys. Sündis São Paulos vaeses peres, hakkas kolmikhüpet harjutama 1947. aastal, saksa treeneri Dietrich Gerneri juhendamisel püstitas juba aasta hiljem Brasiilia rekordi ja pääses Londoni olümpiale (14. koht). 1959 mängis Prantsuse režissööri Marcel Camus' filmis "Orfeu Negro", mis võitis Cannes'i festivalil Kuldse Palmioksa ja parima võõrkeelse filmi Oscari. Klubi São Paulo Futebol Clube, mille vapil on tema auks kaks kuldset tähte.
SÜNDMUSED
¤ 1960 jõudis Dolph Schayes (Syracuse National) esimese mängijana NBA-s 15 000 punktini.
¤ 1966 võitis Red Auerbach oma 1000. mängu NBA-s Boston Celticsi peatreenerina.
¤ 1967 otsustas Louisville'i (Kentucky) värbamiskomisjon, et profipoksi maailmameistrile Muhammad Alile ei tehta armeeteenistusse kutsumisel erandit.
¤ 1977 puhkesid Iisraelis prantsusevastased meeleavaldused, kui Pariis vabastas vahi alt 1972. aastal Müncheni olümpia ajal toimunud veresauna ühe initsiaatori Abu Daoudi.
¤ 1991 ujus Melvin Stewart (USA) Perthis maailmarekordi 200 m liblikujumises 1.55,69. Seni mark 1.56,24 oli 1986. aasta juunist püsinud sakslase Michael Grossi nimel.
¤ 1992 võitis USA meistrivõistluste iluuisutamises meesüksiksõidu Christopher Bowman.
¤ 1997 võitis rootslanna Annika Sörenstam LPGA meistrite turniiri (Chrysler-Plymouth Tournament of Champions).
¤ 1997 tegi iluuisutamise olümpiavõitja Oksana Bajul purjuspäi autot juhtinud avarii ja sai kergelt vigastada.
¤ 1997 võitis Tiger Woods Mercedes Championshipsi.
¤ 1997 võitis Tallinna Mõõga epeeturniiri valgevenelane Valeri Zahharov.
¤ 1999 teatas korvpalliajaloo parim pallur Michael Jordan Chicagos oma lõplikust lahkumisest tippkorvpallist. Mõne aja möödudes selgus, et see polnud siiski veel lõplik.
¤ 1999 võitis Kristina Šmigun esimese Eesti suusatajana MK-sarja etapi. Tšehhimaal Nove Mestos oli ta kiireim 15 km vabatehnikasõidus.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002),
Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
