SÜNNIPÄEV
»»» 1911 Evelyn Furtsch, USA kergejõustiklane (San Diego, California). Olümpiavõitja 1932 Los Angeleses 4 x 100 m teatejooksus koos Mary Carew', Annette Rogersi ja Wilhelmina von Bremeniga. Esimene sportlane Orange'i maakonnast, kes jõudis olümpiavõiduni. Jaanuarist 2007 on ta ainus veel elus olev 1932. aasta teateneliku liige. Isiklik rekord 100 m jooksus 12,2 (1932).
»»» 1912 Edward Joseph "Ted" Drake, Inglismaa jalgpallur (ründaja) ja treener (Southampton – surn. 30.05.1995 Raunes Park). Inglismaa koondises 1934-1938 kokku 5 mängu ja 6 väravat. Klubid: Southampton (1931-1934) ja Arsenal (1934-1945). Inglismaa meister 1935, 1938 ja FA Cupi võitja 1936. Inglise meistrisarja edukaim väravakütt hooajal 1934/1935 (41 mängus 42 väravat). Klubid treenerina: Hendon (1946-1947), Reading (1947-1952) ja Chelsea (1952-1961). Viis Chelsea 1955 XX sajandi ainsa Inglise meistritiitlini. Oli ka heal tasemel kriketimängija.
»»» 1927 Herbert Schäfer, Saksamaa jalgpallur ja treener (Siegen – surn. 16.05.1991 Siegen). Siegeni Sportfreunde koosseisus Saksamaa amatööride meister 1955, osales olümpiaturniiril 1952 ja 1956. Mängis Saksamaa A-koondises ühe mängu 20. novembril 1957 Rootsi vastu. Tegutses treenerina 1960-1977.
»»» 1929 Fritz Nachmann, Saksamaa kelgutaja (Kreuth, Tegernsee). Olümpiapronks 1968 Grenoble'is kahekelgul. MM-võistluste kuld 1957 Davosis, 1958 Krynicas ja 1963 Imstis, hõbe 1962 Krynicas ja pronks 1955 Oslos, kõik kahekelgul. EM-võistluste hõbe 1967 Königssees ühekelgul. Rodel Club Rottach-Egern.
»»» 1929 Helmut Rahn, Saksamaa jalgpallur (Essen - surn. 14.08.2003 Essen). Saksamaa koondises 1951-2960 kokku 40 mängu ja 21 väravat, koondise kapten 1958-1959. Maailmameister 1954 (lõi finaalis Ungari vastu võiduvärava), MM-i neljas koht 1958. Klubid: Esseni Rot-Weiss (1951–1959), 1.FC Köln (1959–1960), SC Enschede (1960–1963) ja Meidericher SV (1963–1965). Saksamaa meister 1955 ja karikavõitja 1953. Pärast karjääri lõppu tegutses automüüjana. Hüüdnimi Der Boss. Režissöör Sönke Wortmann pühendas talle sakslaste esimesest MM-tiitlist jutustava filmi "Das Wunder von Bern". 11. juuli 2004 avati Esseni Georg-Melches-Stadiumi ees tema elusuuruses kuju.
»»» 1930 Marion Anthony "Tony" Trabert, USA tennisist (Cincinnati, Ohio). Jõudis viis korda üksikmängus suure slämmi turniiri finaali ja võitis need kõik: 1953 ja 1955 USA meistrivõistlustel, 1954 ja 1955 Prantsusmaa meistrivõistlustel ja 1955 Wimbledonis. Paarismängus võitis 6 finaalist 5: 1950, 1954 ja 1955 Pariisis, 1954 New Yorgis ja 1955 Melbourne'is. Ainus kaotus tuli 1954 Wimbledonis. 1950 oli partneriks Bill Talbert, ülejäänud kordadel Vic Seixas. Võitis 1955 kolm suurturniiri, 18 turniiri kokku, 113 kohtumisest 106 ning oli sel aastal maailma parim amatöör. Davis Cupi võitja 1954, lisaks veel neli korda finaalis. Alates 1956. aastast mängis profina. Tuli elukutseliste Prantsusmaa meistriks 1956 ja 1959. Tennise Kuulsuse hallis 1970.
»»» 1938 András Balczó, Ungari viievõistleja (Kondoros). Olümpiavõitja 1960 Roomas ja 1968 Mexico Citys meesk. ja 1972 Münchenis ind., -hõbe 1968 ind. ja 1972 meesk. Maailmameister ind. 1963-1969 ja viis korda ka meeskondlikult. Trumpala oli krossijooks. Palgatööks oli kirjutusmasinate parandamine. Ungari parim sportlane 1966, 1968 ja 1969. Oli 1972 üks üheksast välismaisest sportlasest, kellele omistati N Liidu teenelise meistersportlase aunimetus. Klubi Csepel Sport Club.
»»» 1942 Lesley Rosemary Turner-Bowrey, Austraalia tennisist (Trangie, New South Wales). Mängis suurturniiridel 1959-1978, võitis oma karjääri jooksul 13 suure slämmi turniiride esikohta: 2 üksikmängus (Pariisis 1963 ja 1965), 7 naispaaris- (Melbourne 1964, 1965, 1967, Pariis 1964, 1965, Wimbledon 1964, New York 1961) ja 4 segapaarismängus (Melbourne 1962, 1967, Wimbledon 1961, 1964). Veel 14 finaalis oli ta kaotaja, sh. 4 korda üksikmängus. Tennise Kuulsuse hallis 1997.
»»» 1947 Gennadi Tsõgankov, N Liidu jäähokimängija, kaitsja (Vanino, Amuuri oblast – sünd. 16.02.2006 Peterburi). Olümpiavõitja 1972 Sapporos ja 1976 Innsbruckis. Maailmameister 1971-1973, 1975, 1978, 1979, Euroopa meister 1973-1975, 1978, 1979. N Liidu meister 1970-1973, 1975, 1977-1979. Osales mängude seeria Kanada koondisega 1972, Challenge Cupi võitjaid 1979. N Liidu koondises 1971-1979 kokku 201 mängu ja 34 väravat. Klubid: Habarovski SKA (1962-1969), Moskva CSKA (1969-1979) ja Leningradi SKA (1980). Pärast karjääri lõppu töötas treenerina Moskvas, Sverdlovskis ja Leningradis. Erupolkovnik. Suri vähki.
»»» 1950 Hasely Joachim Crawford, Trinidadi & Tobago kergejõustiklane (Marabella, San Fernando, Trinidad). Olümpiavõitja 1976 Montrealis 100 m jooksus, jõudis finaali ka 200 m-s, kuid ei saanud vigastuse tõttu startida. 1972 Münchenis jõudis finaali, kuid oli jalavigastuse tõttu sunnitud katkestama, 1980 Moskvas jõudis teise ringi, 1984 Los Angeleses piirdus eeljooksuga. Oma riigi meister 6 korda 100 m-s ja 1976 ka 200 m-s. Rahvaste Ühenduse mängude pronks 100 m-s 1970 ja 200 m-s 1978. Pan Ameerika mängude hõbe 100 m-s 1975. Kesk-Ameerika ja Kariibi mere meistrivõistluste võitja 1977 100 m-s. Esimene Trinidadi & Tobago olümpiavõitja, tema nime kannavad reisilennuk ja staadion, talle on pühendatud postmark. 2000 valiti ta Trinidadi & Tobago aastatuhande parimaks sportlaseks. Praegu töötab NGC (The National Gas Company of Trinidad and Tobago) teenistuses.
»»» 1950 Wiltrud Drexel, Austria mäesuusataja (Feldkirch, Vorarlberg). Olümpiapronks 1972 Sapporos suurslaalomis, slaalomis katkestas. MM-võistluste pronks 1974 St. Moritzis kiirlaskumises. MK-sarjas sai 1969-1974 kokku 5 etapivõitu, kõik kiirlaskumises. Kiirlaskumise parim 1969, Annemarie Moser-Prölli järel teine koht 1971, 1972 ja 1973. Lõpetas karjääri jaanuaris 1976. Elab Warthis (Vorarlberg).
»»» 1958 José Luis Clerc, Argentina tennisist (Buenos Aires). Mängis profina 1977-1988, võitis 25 ATP Touri turniiri. Kõrgeim koht maailma edetabelis üksikmängus neljas (4. augustil 1981). Mängis Davis Cupi meeskonnas 1976-1989, finalist 1981 (kaotati USA-le). World Team Cupi võitja 1980 koos Guillermo Vilase ja Carlos Gattikeriga. ATP spordimehelikkuse auhind 1981. Praegu on tal Argentinas oma tennisekool, osaleb veteranide turnriidel ja töötab telekommentaatorina. Abikaasa Annalie, pojad Juan Pablo (s. 1981) ja Nicolas (s. 1990) ja tütar Dominique (s. 1984).
»»» 1960 Éric Caritoux, Prantsusmaa jalgrattur (Carpentras, Provence). Võistles profina 1983-1994 ning saavutas 22 võitu. Vuelta a España võitja 1984, Prantsusmaa meister maanteesõidus 1988 ja 1989. Osales Tour de France'il 11 korda ning sai parimal aastal (1989) 12. koha. Meeskonnad: SEM-France Loire-Reydel (1983), Skil-Reydel-SEM-Mavic (1984), Skil-SEM-Kas-Miko (1985), Fagor (1986–1987), Kas-Canal (1988), RMO-Libéria-Mavic (1989–1991), RMO-Gitane-Mavic (1992), Chazal (1993) ja Chazal-MBK-Konig (1994). Carpentrase piirkonnas on tal oma viinamarjaistandus, tegeleb ka turismindusega. Olnud Tour de France'il France Telecomi külalistele autojuht.
»»» 1964 James "Jimmy" Arias, USA tennisist (Grand Island, Buffalo, New York). Mängis profina 1980-1994, võitis üksikmängus 5 turniiri. Kõrgeim koht maailma edetabelis viies (9. aprillil 1984). US Openi poolfinalist 1983, French Openi poolfinaalis 1984, Wimbledonis neljas ring 1984. Segapaarismängus French Openi võitja segapaarismängus 1982 koos Andrea Jaegeriga. Teenis auhinnaraha üle 1,8 miljoni dollari. Praegu ESPN Internationali ja Tennis Channeli kommentaator. Olümpial 2008 oli NBC Sportsi teenistuses.
»»» 1968 Dmitri Harin, Venemaa jalgpallur, väravavaht (Moskva). Mänginud kolmes koondises: 6 korda N Liidu (1988-1991), 11 korda SRÜ (1992) ja 23 korda Venemaa (1992-1998) eest. Olümpiavõitja 1988 Soulis. MM-võistluste finaalturniiril 1994, EM-il 1992 ja 1996. Klubid: Moskva Torpeedo (1984–1987), Moskva Dinamo (1988–1991), Moskva CSKA (1991–1992), Chelsea (1992–1999), Glasgow Celtic (1999–2002) ja Hornchurch (2002–2004). FA Cupi finalist 1994. Praegu Luton Towni väravavahtide treener.
»»» 1968 Mateja Svet, Sloveenia mäesuusataja (Ljubljana). Olümpiahõbe 1988 Calgarys suurslaalomis. Maailmameister 1989 Vailis slaalomis, hõbe 1987 Crans Montanas suurslaalomis, pronks 1987 slaalomis ja superslaalomis ning 1989 suurslaalomis. MK-sarjas 1986-1990 kokku 7 etapivõitu (1 slaalomis ja 6 suurslaalomis) ja 22 korda esikolmikus. MK-sarja parim suurslaalomis hooajal 1987/1988, 1985-1990 ei langenud üldarvestuses kordagi seitsme parema seast välja. Lõpetas 22-aastasena. Sloveenia parim naissportlane 1984-1990.
»»» 1969 Igor Korobtšinski, Ukraina/N Liidu riistvõimleja (Antratsit, Luganski oblast, Ukraina). Olümpiavõitja 1992 Barcelonas meesk. mitmevõistluses ja -pronks rööbaspuudel. MM-võistlustelt 1989-1994 kokku 9 (4+3+2) medalit, sh. kullad 1989 Stuttgardis ind. mitmevõistluses ning 1989, 1991 ja 1992 vabaharjutuses. Pikkus 168 cm, kaal 64 kg.
»»» 1970 Fabio Casartelli, Itaalia jalgrattur (Como – surn. 18.07.1995 Col de Portet d'Aspet, Püreneed). Olümpiavõitja 1992 Barcelonas grupisõidus. Alustas profikarjääri 1993 Ariostea meeskonnas, 1994 sõitis ZG-Mobili ja 1995 Team Motorola eest. Kukkus raskelt 1995. aasta Tour de France'i 15. etapil Col de Portet d'Aspeti laskumisel Püreneedes, saades raskeid peavigastusi. Kiivri kandmine oleks ratturi elu tõenäoliselt päästnud.
»»» 1971 Rulon Gardner, USA kreeka-rooma maadleja (Afton, Wyoming). Olümpiavõitja 2000 Sydneys ja -pronks 2004 Ateenas raskekaalus (kuni 120 kg). Lõpetas Sydney mängude finaalis Aleksandr Karelini võitude rea, venelane oli enne seda 13 aastat suurvõistlustel kaotuseta püsinud. Maailmameister 2001 Patrases. James E. Sullivani ja Jesse Owensi auhind 2001. Jäi 25. veebruaril 2007 ellu lennuõnnetuses, kui väikelennuk kukkus Utah's Powelli järve. Gardner ja ülejäänud kaks meest suutsid 7-kraadises vees kaldale ujuda. Praegu peab kodulinnas Aftonis Gardner's Country Village'it (toitlustus ja reisivarustus). Olnud neli korda abielus.
»»» 1971 Stefan Klos, Saksamaa jalgpallur, väravavaht (Dortmund). Saksamaa koondises pole mänginud ainsatki mängu. Klubid: Dortmundi Borussia (1990–1998) ja Glasgow Rangers (1998–2007). Saksamaa meister 1995, 1996, Šotimaa meister 1999, 2000, 2003, 2005, karikavõitja 1999, 2000, 2002, 2003 ning liiga karikasarja võitja 2002, 2003. UEFA Meistrite liiga võitja 1997. Juulist 2004 oli Rangersi kapten. Elab Šveitsis. Pikkus 181 cm.
»»» 1973 Milan "Miki" Rapaić, Horvaatia jalgpallur, poolkaitsja (Nova Gradiška). Horvaatia koondises 1996-2007 kokku 49 mängu ja 6 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 2002, EM-il 2004. Klubid: Spliti Hajduk (1991-1996, 2002-2003), Perugia (1996-2000), Istanbuli Fenerbahçe (2000-2002), Ancona (2003-2004), Liège'i Standard (2004-2007) ja NK Trogir (2008-).
»»» 1974 Krisztina Egerszegi, Ungari ujuja (Budapest). Olümpiavõitja 100 m seliliujumises 1992 Barcelonas, 200 m seliliujumises 1988 Soulis, 1992 ja 1996 Atlantas ning 400 m kompleksujumises 1992. Lisaks hõbe 1988 100 m selili- ja pronks 1996 400 m kompleksujumises. Lisaks temale on kolmel olümpial järjest ühe distantsi võitnud vaid Dawn Fraser (Austraalia). MM-võistlustelt 1991 Perthis kullad mõlemas seliliujumises ning 1994 Roomas hõbe 200 m-s. EM-võistlustelt 1989-1995 kokku 13 (9+4+0) medalit, sh. 3 kulda 200 m seliliujumises. Sel distantsil oli MR 2.06,62-ga tema nimel peaaegu 17 aastast (augustist 1991 veebruarini 2008), Euroopa rekord ületati alles 2009. aasta MM-il. 1988 Soulis sai temast ujumises olümpiaajaloo noorim naisolümpiavõitja (14 aastat ja 41 päeva), kuid selle ületas juba 1992 Barcelonas Kyoko Iwasaki (Jaapan). Ungari parim naissportlane 1988-1993 ja 1996. Maailma aasta ujuja 1991, 1992, 1995, Euroopa parim ujuja 1990-1992 ja 1995. Ujumise Kuulsuse hallis 2001. Hüüdnimi Egér (Hiir).
»»» 1974 Didier Cuche, Šveitsi mäesuusataja (Le Pâquier, Neuchâtel). Olümpiahõbe 1998 Naganos supersuurslaalomis (jagas teist kohta austerlase Hans Knaussiga). Maailmameister 2009 Val d'Isère'is supersuurslaalomis ja hõbe kiirlaskumises, pronks 2007 Åres suurslaalomis. MK-sarjas hooaja parim kiirlaskuja 2007 ja 2008 ning suurslalomist 2009. Etapivõite 1998-2009 kokku 9 (4 kiirlaskumises, sh. kaks Kitzbühelis, 3 supersuurslaalomis ja 2 suurslaalomis). Vahetas pärast 2006. aastat Atomicu suusad Headi omade vastu.
»»» 1974 Iván Jacinto Hurtado Angulo, Ecuadori jalgpallur, kaitsja (Esmeraldas). Ecuadori koondises alates 1992. aastast 160 mängu (Lõuna-Ameerika rekord) ja 5 väravat. Debüteeris koondises 17 aasta ja 285 päeva vanuselt. MM-võistluste finaalturniiril 2002 ja 2006. Klubid: Esmeraldas Petrolero (1990), Emelec (1991–1994, 2001), Atlético Celaya (1994–1999), UANL (1999–2001), La Piedad (2001), Guayaquili Barcelona (2002–2003, 2008), Real Murcia (2003–2004), Pachuca (2004–2005), Al Arabi (2005-2006), Atlético Nacional (2007), Millonarios (2008-2009) ja Deportivo Quito (2009-). Ecuadori meister 1993, 1994, Kolumbia meister 2007 (I) ja 2007 (2).
»»» 1975 Imants Bleidelis, Läti jalgpallur, poolkaitsja (Riia). Läti koondises 1995-2007 kokku 106 mängu ja 10 väravat. EM-võistluste finaalturniiril 2004. Klubid: Riia Skonto (1992-1993, 1994-1999), Interskonto (1994), Southampton (1999-2002), Viborg FF (2002-2005), Grazer AK (2005-2006), FK Jūrmala (2006-2007) ja Liepājas Metalurgs (2007-2008). Läti meister 1992, 1993, 1995-1998, karikavõitja 1992, 1995, 1997, 1998. Balti liiga võitja 2007.
»»» 1980 Julien Absalon, Prantsusmaa jalgrattur (Remiremont). Olümpiavõitja 2004 Ateenas ja 2008 Pekingis mägirataste krossis. Maailmameister 2004, 2005, 2006, 2007. Juunioride maailmameister 1998, U-23 MM-kuld 2001, 2002. Euroopa meister 2006, hõbe 2003, 2005, 2007. MK-sarja üldvõitja 2003, 2006, 2007, 2008, etapivõite 17. Prantsusmaa meister 2003-2009. Meeskond Orbea (Hispaania).
»»» 1980 Denise Karbon, Itaalia mäesuusataja (Brixen, Bressanone). MM-võistluste hõbe 2003 St. Moritzis ja pronks 2007 Åres suurslaalomis. MK-sarjas debüteeris 1998, aasta hiljem tuli juunioride maailmameistriks. Võitnud MK-sarjas 2003-2008 kokku 6 etappi, kõik suurslaalomis. Lisaks veel 7 kohta esikolmikus. Suurslaalomi väike kristallgloobus 2008, teine koht 2004.
»»» 1981 Roque Luis Santa Cruz Cantero, Paraguay jalgpallur, ründaja (Asunción). Paraguay koondises alates 1999. aastast 61 mängu ja 20 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 2002 ja 2006, Copa Americal 1999 ja 2007. Klubid: Olimpia Asunción (1998–1999), Müncheni FC Bayern (1999–2007), Blackburn Rovers (2007–2009) ja Manchester City (2009–). Paraguay meister 1998, 1999, Saksamaa meister 2000, 2001, 2003, 2005, 2006, karikavõitja 2000, 2003, 2005, 2006. UEFA Meistrite liiga võitja 2001, Intercontinental Cup 2001. 2006. aasta MM-võistluste finaalturniiri ajal valisid ajakiri Kicker ja ajalehet Die Welt ta kõige seksikamaks jalgpalluriks. 21. juunil 2009 siirdus Blackburnist Manchester Citysse 17,5 miljoni naela eest.
»»» 1982 Julia Schruff, Saksamaa tennisist (Augsburg). Mänginud profina alates 2001. aastast, võitnud 1 ITF-i turniiri üksik- ja 4 paarismängus. Kõrgeim koht maailma edetabelis üksikmängus 52. (17. aprillil 2005). US Openil 2005 kolmandas ringis. Pikkus 166 cm, kaal 58 kg.
»»» 1982 Joleon Patrick Lescott, Inglismaa jalgpallur, kaitsja (Birmingham). Inglismaa koondises alates 2007. aastast 7 mängu, debüteeris 13. oktoobril 2007 M-i valikmängus Eesti vastu, kui vahetas poolajal välja Rio Ferdinandi. Mänginud ka U-18, U-20, U-21 ja B-koondises. Klubid: Wolverhampton Wanderers (2001–2006), Everton (2006-). Vanem vend Aaron Lescott mängib Bristol Roversis. Oli lapsena Aston Villa poolehoidja.
»»» 1983 Nikolaos "Nikos" Zisis, Kreeka korvpallur (Saloniki). Mänginud profina alates 2000. aastast. Euroopa meister 2005, MM-võistluste hõbe 2006. Klubid: Ateena AEK (2000–2005), Treviso Benetton (2005–2007), Moskva CSKA (2007–2009) ja Siena Montepaschi (2009-). Kreeka meister 2002 ja karikavõitja 2001, Itaalia meister 2006, karikavõitja 2007 ja superkarika võitja 2006. Venemaa meister 2008, 2009. Euroliiga võitja 2008. Kreeka liiga parim noormängija 2002, FIBA U-20 MM-i MVP 2002. FIBA Europe'i parim noormängija 2005. Pikkus 197 cm.
SURMAPÄEV
««« 1940 Henri Desgrange, Prantsusmaa jalgrattur ja spordiajakirjanik (Beauvallon – sünd. 31.01.1865 Pariis). Esimese Tour de France'i initsiaatoreid ja korraldajaid, püstitanud trekisõidus 12 MR-i, sh. 35,325 km tunnisõidus 11. mail 1893. Töötas Pariisis ühes õigusbüroos ning tal oli valida, kas saada juristiks või hakata sportlaseks. Valis viimase, osales 1891 Bordeaux'-Pariisi klassikul ja ka lõpetas. Trekil sobisid talle rohkem vastupidavust nõudvad alad, MR-i sõitis ta ka 50 km, 100 km ja 100 miili sõidus. 1897 sai temast Parc des Princes'i velodroomi direktor ja detsembris 1903 Prantsuse esimese sisetreki Vélodrome d'Hiveri direktor. 19. jaanuaril kuulutati Desgrange’i kaasosalusel asutatud ajalehes L'Auto-Vélo välja esimese Tour de France'i toimumine. Idee autoriks oli üks lehe ajakirjanikest Géo Lefèvre. Touri idee esitamine tõstis lehe populaarsust, tiraaž kerkis 25 000-lt 54 000-le, 1923. aasta Touri ajal müüdi juba pool miljonit lehte päevas, 1933 jõuti rekordini 854 000.
««« 1948 George Herman "Babe" Ruth, Jr., USA pesapallur (New York City – sünd. 06.02.1895 Baltimore, Maryland). Maailma kõigi aegade paremaid pesapallureid. Meeskonnad AML-is Boston Red Sox (1914-1919), New York Yankees (1920-1934), Boston Braves (1935). Debüteeris 11. juulil 1914 Red Soxi eest ja pidas viimase mängu 30. mail 1935 Bravesi eest. Esimene, kes sai ühel aastal (1927) kirja 60 kodujooksu (ületati alles 34 aastat hiljem Roger Marise poolt). Kogu karjääri jooksul kogunes tema arvele 714 kodujooksu (selle rekordi ületas Hank Aaron 1974). 1936 oli Ruth üks viiest pesapallurist, kes valiti esimestena pesapalli Kuulsuste halli. 1946 haigestus vähki ja suri 16. augustil 1948 New Yorgis. Hüüdnimed Babe, The Bambino ja The Sultan of Swat.
««« 1975 Vladimir Kuts, N Liidu kergejõustiklane (Moskva – sünd. 07.02.1927 Aleksino, Ukraina). Olümpiavõitja 1956 Melbourne'is 5000 m ja 10 000 m jooksus. EM-võistluste kuld 1954 Bernis 5000 m jooksus. Armeeteenistuja, tõusis esile 1954, kui tuli Bernis favoriitideks arvatud tšehhi Emil Zátopeki ja briti Christopher Chataway ees esikohale 5000 meetris uue MR-i 13.56,6-ga. Poolteist kuud hiljem sai Chataway rekordi Londonis oma nimele 13.51,6-ga, kuid vaid 10 päeva hiljem vastas Kuts Prahas 13.51,2-ga. 1955 jäi Kuts taas rekordist ilma (ungarlane Sandor Iharos jooksis 13.50,8), kuid Melbourne'i olümpial oli Kuts ikkagi favoriit. Venelase tugevaim vastane oli juunis MR-i (13.36,8) enda nimele saanud britt Gordon Pirie. Septembris Moskvas 10 000 meetris Iharose rekordit tosina sekundiga parandanud Kuts juhtis sel distantsil olümpiafinaali algusest peale ja jättis neli ringi enne lõppu Pirie maha. Viis päeva hiljem peetud 5000 meetri finaalis oli pilt sama. 13. oktoobril 1957 püstitas Kuts Roomas oma viimase MR-i 5000 meetris 13.35,0-ga (selle ületas Ron Clarke alles 1965. aastal). Peagi ei suutnud ta aga enam maailma parematega sammu pidada ja loobus 1959. aastal. Suri Moskvas südameinfarkti vaid 48-aastaselt.
««« 1983 René Duverger, Prantsusmaa tõstja (sünd. 30.01.1911 Pariis). Olümpiavõitja 1932 Los Angeleses kergekaalus. 1936 Berliinis sai samas kaalus seitsmenda koha. EM-võistlustelt hõbe 1930 ja 1934 ning pronks 1935. Prantsusmaa meister kergekaalus 1930-1934, 1936, 1937, 1943-1945.
««« 1993 René Dreyfus, Prantsusmaa autovõidusõitja (New York City – sünd. 06.05.1905 Nice). Võistles ringrajal 14 aastat 1920. ja 1930. aastatel. Maserati, Ferrari, Delahaye'i ja Bugatti roolis võitis kokku 36 võidusõitu üle Euroopa ning tõusis Prantsusmaal rahvuskangelaseks. Tähtsamaid võite: Belgia GP 1934, Cork GP 1938, Gran Premio di Firenze 1937, Grand Prix de Brignoles 1931, Grand Prix de Dieppe 1929, 1935, Grand Prix d'Esterel Plage 1930, Grand Prix de la Marne 1930, 1935, Grand Prix de Pau 1938, Tripoli Grand Prix 1937 ja Monaco Grand Prix 1930. Viimane võistlus oli Sebringi 12 tunni sõit 1955. Asutas Manhattanil Le Chanteclairi restorani.
««« 2004 Robert Quiroga, USA poksija (San Antonio, Texas – sünd. 10.10.1969 San Antonio, Texas). Oli aastatel 1990-1993 IBF-i maailmameister kuni 52 kg kaalus (super flyweight), kaitses tiitlit edukalt viis korda ja lõpetas profina 1995. Pidas 22 matši, milledest võitis 20 (sh. 11 nokaudiga). Leiti tapetuna kiirteelt oma auto lähedalt. 2006 vahistas politsei motojõugu Bandidos liikme Ricky Merla, kes Quiroga tapmise eest 40 aastaks vangi mõisteti.
««« 2004 Ivan Hlinka, Tšehhoslovakkia jäähokimängija (ründaja) ja -treener (Karlovy Vary – 26.01.1950 Most). Olümpiahõbe 1976 Innsbruckis ja -pronks 1972 Sapporos. Maailmameister 1972, 1976 ja 1977, lisaks veel 5 hõbedat ja 1 pronks. Tšehhi hokiajaloo paremaid mängijaid. Mängis juba 6-aastasena Litvinovi noortemeeskonnas, Tšehhi meistriliigasse jõudis 16-aastasena. 20-sena oli ta Litvinovi meeskonna kapten ja mängis esimest korda ka koondises. Kogu koondisekarjääri (kapten 1977-1980) jooksul tegi ta kaasa 256 kohtumises ja viskas 132 väravat. Liiga jäi tema arvele 544 mängus 347 väravat. 1981 liitus koos Jiří Bublaga (esimesed legaalselt NHL-i siirdunud tšehhi mängijad) Vancouver Canucksiga. Kahe hooaja jooksul pidas ta 137 mängu, viskas 42 väravat ja andis 81 söötu. Hlinka ja Bubla olid esimesed tšehhid, kes legaalselt mängisid Stanley karikavõistluste finaalis. Tuli Euroopasse tagasi 1983 ja mängis veel kaks aastat Šveitsis (EV Zug). Seejärel pöördus tagasi Litvínovisse ja alustas treeneritööd. Hooajal 1986-1987 otsustas Hlinka uuesti uisud jalga tõmmata, kui Litvínov oli liigatabelis langenud viimaseks. Esimesest kaheksast mängust võitis meeskond kaheksa ja viigistas kaks. Hooaja lõpuks kogunes Hlinka arvele 19 mängu ja 23 punkti (5+18). 1990. aastatel oli Hlinka Tšehhoslovakkia ja seejärel Tšehhimaa koondise peatreener. Tema meeskonnad said pronksi Albertville'i olümpial 1992 ja kulla MM-il 1992 ja 1993. Pärast edutut MM-i 1994 pidi Hlinka lahkuma. Tagasi kutsuti mees 1997 ning MM-il said tšehhid pronksi. Hlinka tõusis kodumaal rahvuskangelaseks pärast seda, kui Tšehhi meeskond võitis Nagano taliolümpial kulla. Aasta hiljem lisandus ka MM-kuld. Hooajal 2000/2001 töötas Hlinka Pittsburgh Penguinsi peatreenerina, olles esimene Euroopast pärit peatreener NHL-is. 2001 sügisel vallandati ja tuli Euroopasse tagasi. Töötas Tšehhi koondise mänedžerina ja ühe hooaja Venemaal Omski Avangardis. Hukkus autoõnnetuses Karlovy Vary lähistel, kui ületas kiirust ja põrkas kokku veokiga.
««« 2005 Michel Pavić, Serbia jalgpallur ja treener (Valjevo – sünd. 11.11.1921 Valjevo). Klubid mängijana Veljevo SK ja Belgradi Crvena Zvezda, kuid märkimisväärsete saavutusteni ei jõudnud. Alates 1957. aastast kuni 1964. aastani oli sama klubi peatreener ning viis Belgradi meeskonna kolm korda Jugoslaavia meistriks (1959, 1960, 1964) ja karikavõitjaks (1958, 1959, 1964). Seitsme hooaja jooksul võitis Crvena Zvezda tema käe all 216 ametlikust mängust 113, viigistas 52 ja kaotas 51. Edasi töötas Belgias (Liège'i Standard'iga Belgia karikas 1966, 1967), Hispaanias (Bilbao Athleticuga Hispaania karikas 1973), Portugalis (Portugali meister Benficaga 1975) ja Prantsusmaal. Lõpetas 1988 taas Liege'is.
««« 2005 Aleksandr Gomelski, N Liidu/Venemaa korvpallitreener (Moskva – sünd. 18.01.1928 Kroonlinn). Juhendas N Liidu koondist 1962-1970 ja 1976-1988. Tema käe all võitis koondis 1988 Soulis olümpiakulla (kaasa tegi ka Tiit Sokk) ning MM-tiitli 1967 (Jaak Lipso, Priit Tomson) ja 1982 (Heino Enden). EM-võistlustelt said Gomelski meeskonnad seitse kuldmedalit (1959, 1963, 1965, 1967, 1969, 1979, 1981). Alustas treenerikarjääri 1948 Leningradi Spartakis. 1953 sai tema töökohaks Riia ASK, kelle ta viis 5 korda N Liidu meistriks ning 3 korda Euroopa meistrite karikaturniir võitjaks (1958-1960). 1969 kinnitati Moskva CSKA peatreeneriks ning sel postil tegutses ta 1980. aastani. CSKA võitis tema ajal 9 meistritiitlit (1970-1974, 1976-1979) ja kaks karikat (1972, 1973). Meistrite karikaturniiri võitsid armeelased 1971, finaali jõuti veel 1970 ja 1973. Gomelski pidanuks koondist juhendama ka Müncheni olümpial 1972, kuid KGB konfiskeeris tema välispassi kartuses, et juudina võib mees Iisraeli "ära hüpata". Viimastel eluaastatel oli CSKA president, on treenerina töötanud ka Hispaanias, Prantsusmaal ja USA-s. 1995 valiti ta Naismith Memorial Basketball Hall of Fame'i, 2007 FIBA Kuuluste halli. Euroliiga hooaja parim treener saab tema nime kandva auhinna. N Liidu ja Läti teeneline treener. Gomelski suri augustis 2005 ühes Moskva haiglas pärast pikka võitlust vähktõvega 77-aastaselt.
SÜNDMUSED
¤ 1812 vallutasid Arnold Abbühl, Joseph Bortis ja Alois Volker esimestena Berni Alpide kõrgeima tipu Finsteraarhornsi.
¤ 1924 peeti naiste 38. US meistrivõistluste finaal: Helen Wills Moody - Molla B Mallory 6:1, 6:3.
¤ 1925 avati TJK jalgpalliväljak, mis oli esimene spetsiaalne jalgpallistaadion Eestis. Narva maanteel mere ääres paiknenud staadionil oli 3740 istekohta.
¤ 1929 tuli Riias peetud II Balti turniiril jalgpallis esmakordselt võitjaks Eesti meeskond. Lätiga mängiti 2:2, Leedu võideti 5:2.
¤ 1930 algasid Kanadas Hamiltonis esimesed Briti Impeeriumi rahvaste mängud (praegu Rahvaste Ühenduse mängud ehk Commonwealth Games). Osales 400 sportlast 11 riigist (Austraalia, Bermuda, Briti Guayana, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Newfoundlandi, Uus-Meremaa, Šotimaa, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Wales). Võisteldi kuuel spordialal, kusjuures naised osalesid vaid ujumises.
¤ 1931 alustas Aleksander Laas üle Soome lahe ujumist. Üritust toetas ajaleht Vaba Maa ja mänedžeriks oli Jüri Lossman. Vahepeatuse tegi Laas Naissaarel ning jõudis Porkkala-Salmö vahelisele kaljusaarele, läbides 50 km 36,5 tunniga.
¤ 1931 püstitas sakslanna Grete Heublein Bielefeldis naiste MR-i kuulitõukes 13.70-ga.
¤ 1935 algas Varssavis maleolümpia, kus esimest korda tegi kaasa ka Eesti meeskond. Kokkuvõttes saavutati 11. koht, Paul Keres mängis esimesel laual end selle turniiriga maailma paremikku.
¤ 1935 vallutasid Augustine Cortauld, Jack Longland, Ebbe Munck, H.G. Wager ja Laurence Wager esimestena Gröönimaa kõrgeima mäetipu Gunnbjørns Fjeldi.
¤ 1936 lõppesid Berliinis XI suveolümpiamängud, viimased enne Teist Maailmasõda. Mängudel osales 4069 sportlast 49 maalt. Neil mängudel pandi alus Kreekast olümpiatule toomise tavale. Senistele olümpiaaladele lisandusid aerutamine, korvpall ja käsipall. Esimest korda toimus teleülekanne võistlustelt ning anti raadioreportaaže teistesse riikidesse. Mängude kangelased olid USA kergejõustiklane Jesse Owens nelja kuldmedaliga ja naistest Hollandi ujuja Hendrika Mastenbroek kolme kuld- ja ühe hõbemedaliga. Edukaim riik oli Saksamaa 33 kuld-, 26 hõbe- ja 30 pronksmedaliga, Eesti kogus kokku 7 medalit (2+2+3). Mõlemad kullad tõi raskekaalu maadleja Kristjan Palusalu.
¤ 1940 ilmus ajakirja Kehakultuur esimene number, peatoimetajaks oli Aleksander Antson.
¤ 1954 tagasi ilmus USA spordiajakirja Sports Illustrated esimene number. Juba enne esiknumbri ilmumist oli ajakirjal enam kui 250 000 tellijat.
¤ 1960 tõusis ameeriklane Joseph Kittinger heeliumiga täidetud õhupallil 31 332 meetri kõrgusele ning sooritas siis langevarjuhüppe. Mees saavutas langemisel maksimaalseks kiiruseks 988 km/h, langemine kestis neli minutit ja 36 sekundit. Langevarju avas Kittinger 5500 meetri kõrgusel maapinnast.
¤ 1965 algas N Liidus esimene Nahkpalli noorteturniir jalgpallis.
¤ 1970 võitis golfi 52. PGA meistrivõistlused Southern Hillsis Dave Stockton 279 löögiga.
¤ 1976 võitis golfi 58. PGA meistrivõistlused Congressionali radadel Dave Stockton 281 löögiga.
¤ 1981 ujus Mary Terstegge Meagher 100 m liblikujumise MR-iks 57,93.
¤ 1987 avati Miamis uus ameerika jalgpalli areen, Dolphin Stadium.
¤ 1992 võitis 74. PGA meistrivõistlused St. Louisis Nick Price 278 löögiga.
¤ 1995 kattis Keenia jooksja Moses Kiptanui Zürichis esimesena 3000 m takistusjooksu distantsi ajaga alla kaheksa minuti – 7.59,18. Kolm aastat varem oli Kiptanui samas seadnud MR-iks 8.02,08.
¤ 1995 püstitas Etioopia jooksja Haile Gebrselassie Zürichis oma esimese MR-i 5000 m jooksus ajaga 12.44,39. Üle kaheksa aasta Said Aouitale kuulunud rekordi alistas etiooplane täpselt 14 sekundiga.
¤ 1997 lahkus Stanley karikas teist korda oma eksisteerimise aja jooksul Põhja-Ameerika pinnalt, Venemaale.
¤ 1998 võitis golfi PGA meistrivõistlused fidžilane Vijay Singh.
¤ 2005 võitis golfi PGA meistrivõistlused ameeriklane Phil Mickelson.
¤ 2008 said Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson Pekingi olümpiamängude sõudevõistlustel meeste paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali. Finaalsõidu võitsid kindlalt austraallased David Crawsay ja Scott Brennan, eestlased edestasid tänu vägevale lõpuspurdile pronksile jäänud inglasi Matthew Welssi ja Stephen Rowbothamit vaid 0,05 sekundiga.
¤ 2009 püstitas jamaikalane Usain Bolt Berliini MM-i finaalis 100 m maailmarekordiks 9,58 sekundit. Järgnesid Tyson Gay uue USA rekordi 9,71 ja Asafa Powell (Jamaica) 9,84 sekundiga.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
