Kelle on šotlased valinud oma rahvuse kõigi aegade populaarseimaks sportlaseks? Kes on Saksamaa jalgpalliajaloo edukaim klubitreener? Mitu korda võitis AJ Foyt Indianapolise 500 miili sõidu? Kes on kettaheites Saksamaa kõigi aegade edetabelis kolmas mees? Millisel distantsil püstitas Salah Hissou oma ainsa maailmarekordi? Kes võitis Tour de France'i esimesena kolm korda? Millal alistati kiiruisutamises meeste 1500 m distantsil kahe minuti piir ja kes seda tegi?
SÜNNIPÄEV
»»» 1902 Eric Henry Liddell, Šotimaa kergejõustiklane ja ragbimängija (Tianjin, Hiina – surn. 21.02.1945 Weixin, Yunnan). Olümpiavõitja 1924 Pariisis 400 m jooksus ja -pronks 200 m jooksus. Sündis Hiinas šoti misjonäri James Dunlop Liddelli peres. Asus koos kaks aastat vanema venna Robiga õppima Elthami kolledžisse, kui pere Suurbritanniasse naasis. Elthamis hakkas tegelema spordiga, oli nii kriketis kui ragbis kooli meeskonna kapten. 1920 astus venna eeskujul Edinburgh'i ülikooli, osales ülikooli eest 100 ja 220 jardi jooksus ja kuulus Šoti rahvusmeeskonda ragbis. Võitis 1924 Suurbritannia meistrivõistlustel 100 jardi jooksu riigi rekordiga 9,7 sekundit (püsis 35 aastat!) ja 220 jardi jooksu 21,6 sekundiga. Pariisi mängudel keeldus ta pühendunud kristlasena pühapäeval võistlemast ning seetõttu jäi eemale 100 m jooksust. Et mängude ajakava oli teada juba varem, harjutas Liddell enne olümpialt rohkem 400 m jooksu ning võitis Pariisis uue MR-i 47,6 sekundiga. Mõned päevad varem osales ka 200 m jooksu finaalis, kus sai ameeriklaste Jackson Scholzi ja Charles Paddocki järel pronksmedali. Lõpetas pärast olümpiat ülikooli ja jätkas võistlemist. Võitis 1924 ja 1925 Šoti meistrivõistlustel nii 100, 220 kui 440 jardi jooksu. Aastal 1925 siirdus vanemate eeskujul misjonitööle Hiinasse, elas alguses Tianjinis, hiljem Shaochangis. Osales kergejõustikuvõistlustel ka Hiinas. 1943 vahistasid jaapanlased Liddelli ja saatsid vangilaagrisse, kus suri ajukasvaja tagajärjel. Liddelli ja tema kaasaegse Harold Abrahamsi sportlaskarjäärist jutustav mängufilm Chariots of Fire teenis mitu Oscarit. Kui šotlane Allan Wells võitis 1980 Moskva olümpial 100 m jooksu, küsiti temalt, kas ta jooksis seni viimase britist sprindi olümpiavõitja Harold Abrahamsi mälestuseks. Wells vastas vaikselt: "Ei, see võit oli Eric Liddelli mälestuseks." Ajalehe The Scotsman küsitlusel valiti Liddell Šotimaa kõigi aegade populaarseimaks sportlaseks.
»»» 1903 William Grover-Williams, Suurbritannia autovõidusõitja (Montrouge, Pariis – surn. 02 või 03.1945). Võitis autoroolis Belgia GP 1931, Prantsuse GP 1928, 1929, Baule'i GP 1931, 1932, 1933 ja Monaco GP 1929. II maailmasõja ajal osales Briti armee luureorganisatsiooni SOE saadikuna Prantsusmaa vastupanuliikumises. Sakslased vahistasid ta 2. augustil 1943 ning saatsid Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kus ta veebruaris või märtsis 1945 hukati.
»»» 1910 Jerome Hanna "Dizzy" Dean, USA pesapallur (Lucas, Arkansas – surn. 17.07.1974 Bond, Mississippi). Major League Baseballi pitcher, pesapalli Kuulsuse hallis. Mängis St. Louis Cardinalsi (1930-1937), Chicago Cubsi (1938-1941) ja St. Louis Brownsi (1947) eest. Pesapalli Tähtede mängul 1934, 1935, 1936, 1937, World Seriesi võitja 1934. National League'i MVP 1934.
»»» 1911 Roger Lapébie, Prantsusmaa jalgrattur (Bayonne – surn. 12.10.1996 Pessac). Tour de France'i võitja 1937, kolmas koht 1934. Sai aastatel 1932-1937 kokku 9 etapivõitu. Prantsusmaa meister 1933 maanteesõidus. Pariisi - Nice'i velotuuri võitja 1937, Critérium Nationalil 1934, 1937.
»»» 1923 Martin Stokken, Norra murdmaasuusataja (Snillfjord – surn. 25.03.1984 Trondheim). Olümpiahõbe 1952 Oslos teatesõidus. Osales 1948 ja 1952 suve- ning 1952 ja 1956 ka taliolümpial. Kergejõustikus jäi parimaks 4. koht 1948 Londonis 10 000 m jooksus, suusatamises 6. koht 1956 Cortina d'Ampezzos 15 km. Suusatamises MM-võistluste pronks 1950 Lake Placidis teatesõidus. Holmenkolleni 50 km võitja 1954 ja Holmenkolleni medali võitja samal aastal. Kergejõustiku EM-il 1950 Brüsellis 4. koht 3000 m takistusjooksus ja 6. koht 10 000 m. Egebergs Ærespris 1949. Isiklikud rekordid: 5000 m - 14.13,8 (1955), 10 000 m - 29.54,0 (1952).
»»» 1935 Udo Lattek, Saksamaa jalgpallur ja treener (Bosemb, Ida-Preisimaa). Saksamaa jalgpalliajaloo edukaim treener, võitnud 14 tiitlit. Mängis nooruses SSV Marienheide, Leverkuseni Bayeri ja VfR Wipperfürthi eest, liitus 1962 VfL Osnabrückiga. 1965 lõpetas lepingu klubiga ja asus tööle Saksamaa jalgpalliliidus (DFB), kus hakkas tegelema noortekoondisega ning sai Dettmar Crameri kõrval A-koondise peatreeneri Helmut Schöni abiliseks. Sama kolmikuga käidi ka 1966. aasta MM-il Inglismaal, kus Saksamaa sai teise koha. Märtsis 1970 asus Lattek Müncheni Bayerni peatreeneriks horvaadi Branko Zebeci asemel. Soovitajaks oli Franz Beckenbauer. Viis Bayerni kolmel aastal järjest (1972-1974) Saksamaa meistriks, 1971 karikavõitjaks ja 1974 esimese Saksa klubina Euroopa meistrite karikasarja võitjaks. Kuus Bayerni mängijat kuulusid 1974 maailmameistriks tulnud koondisse. 1975 oli sunnitud loovutama peatreeneri koha Cramerile ja liitus Mönchengladbachi Borussiaga. Viis klubi 1976 ja 1977 Bundesliga võitjaks ja 1979 UEFA karikavõitjaks, 1977 jõuti meistrite karikasarjas finaali, kus kaotati Liverpoolile 1:3. Intercontinental Cupil (inglased loobusid) jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla Boca Juniorsile (2:2, 0:3). 1979. aasta hooaja lõppedes lahkus Dortmundi Borussiasse, kus töötas kaks edutut hooaega. 1981 palkas FC Barcelona Latteki legendaarse Helenio Herrera asendajaks. 1982 võitis Barça sakslase juhendamisel Euroopa karikavõitjate karika, kuid 1983. aasta hooaja lõppedes asendati ta argentiinlase César Luis Menottiga. Latteki endine hoolealune Uli Höness kutsus ta tagasi Bayernisse ning aastatel 1983-1987 viis ta oma vana klubi veel kolm korda (1985-1987) Saksamaa meistriks ja kaks korda (1984 ja 1986) karikavõitjaks. 1987 võttis mõneks aastaks aja maha, 1991 oli ühes mängus 1.FC Kölni peatreener, ülejäänud hooaja tehniline mänedžer. 1992 juhtis hooaja esimesel poolel Schalke 04 ning saavutas viimases mängus 1:1 viigi Bayerniga. 2000. aasta kevadel kutsus Dortmundi Borussia juhtkond Latteki appi, kui klubi ähvardas Bundesligast väljakukkumine. 65-aastane treener tegigi imet - kaks võitu, kaks viiki ja üks kaotus (Bayernilt) viimasest viiest mängust säilitasid Borussiale koha meistriliigas. Pärast treenerina lõpetamist tegutsenud telekommentaatorina (mh. DSF) ja trükiajakirjanduses (Die Welt, Kicker) kolumnistina. Suur õllesõber ("Kõik suured treenerid on head jooki armastanud!").
»»» 1935 Anthony Joseph (AJ) Foyt, USA autovõidusõitja (Houston, Texas). USA kõigi aegade edukaim võidusõitja, võistles kokku 35 aastat. Ainus piloot, kes suutnud võita nii Indianapolise 500 miili sõidu (1961, 1964, 1967, 1977; hiljem on seda saavutust korranud vaid Al Unser ja Rick Mears), Daytona 500 miili sõidu (1972), Daytona 24 tunni sõidu (1983, 1985), Le Mans'i 24 tunni sõidu (1967) ja Sebringi 12 tunni sõidu (1985). USAC & CART Championship Car sarjas (1957-1993) kokku 369 starti, 67 võitu ja 53 parimat stardikohta. Hooaja parim 1960, 1961, 1963, 1964, 1967, 1975 ja 1979 (USAC). Meeskonnad Dean Van Lines Special, Anstead-Thompson Racing, Gilmore Racing ja A.J.Foyt Enterprises. NASCAR Sprint Cupi sarjas 30 aasta jooksul 128 võistlust, 7 võitu. USAC-i stock cari meister 1968, 1978 ja 1979. Suletud raja kiirusrekordi omanik (üle 250 miili tunnis Oldsmobile Aerotechiga). Indianapolise sõidu rekordid: esimene neljakordne võitja, kõige rohkem starte (35), kõige rohkem võistlusi liidrikohal (13), kõige rohkem kordi liidrikohal (39), kõige rohkem läbitud ringe (4909) ja miile (12 272,5). Tegevsõitjana koos Michigani ärimehe Jim Gilmore'iga Gilmore-Foyt Racingu meeskonna omanik, pärast lõpetamist Foyt Enterprises meeskonna omanik CART-sarjas ja hiljem Indy Racing League'is (IRL) ja NASCAR-i sarjas. Scott Sharp võitis meeskonnale IRL-i tiitli 1996 ja Kenny Bräck 1998. Rootslane võitis Foyti autol 1999. aastal ka Indianapolis 500 miili sõidu. Praegu on A.J. Foyt Enterprisesi sõitja Darren Manning. Oli 1967 Le Mans'is koos Dan Gurneyga võidu järel šampanjapritsimise traditsiooni algatajaid.
»»» 1940 Hans Leutenegger, Šveitsi bobisõitja (Bichelsee). Olümpiavõitja 1972 Sapporos neljabobil. Asutas 1965 kodumaal ehitusfirma Leutenegger AG ja oli aastaid selle juht. Katsetanud ka filminäitlejana, koos Klaus Kinskiga 1985. aastal mängufilmis "Kommando Leopard".
»»» 1941 Christine Truman-Janes, Suurbritannia tennisist (Woodford Green, London). Kuulus 1957-1961 ja 1965 maailma edetabeli esikümnesse, kõrgeim koht teine (1959). Võitis 1959 Prantsusmaa meistrivõistluste üksikmängu 18-aastaselt (veel nooremad on hiljem olnud vaid Steffi Graf 1987, Arantxa Sánchez Vicario 1989 ja Monica Seles 1990), oli parim ka Itaalia meistrivõistlustel ning jõudis USA meistrivõistlustel finaali. Wimbledonis jõudis koos Beverly Baker-Fleitziga naispaarismängu finaali. Debüteeris Wimbledonis 16-aastaselt ja jõudis välja poolfinaali, kus kaotas Althea Gibsonile. Mängis samal turniiril poolfinaalis ka 1960, kuid jäi nüüd alla Maria Buenole, kellega koos võideti samal aastal Austraalia meistrivõistluste naispaarismäng. 1961 jõudis Wimbledonis välja finaali, kus jäi alla kaasmaalasele Angela Mortimerile. Suurbritannia noortemeister 1956, 1957. Wightman Cupi naiskonnas 1957-1971, võitja 1958, 1960 ja 1968. Tennisist oli ka vend Humphrey. Lõpetas tegevsportlasena 1975, töötanud BBC Radios kommentaatorina.
»»» 1945 Wilhelmus Lourens Johannes "Wim" Suurbier, Hollandi jalgpallur, keskkaitsja (Eindhoven). Hollandi koondises 1966-1982 kokku 60 mängu ja 3 väravat. MM-võistluste hõbe 1974 ja 1978. EM-võistluste finaalturniiril 1976. Klubid: Amsterdami Ajax (1964-1977), Schalke 04 (1977-1978), FC Metz (1978-1979), Los Angeles Aztecs (1979-1981), Rotterdami Sparta (1981) ja Golden Bay Earthquakes (1982). Hollandis meister Ajaxis 1966, 1967, 1968, 1970, 1972, 1973 ja 1977 ning karikavõitja 1967, 1970, 1971 ja 1972. Euroopa meistrite karikaturniiri võitjaid 1971, 1972, 1973, superkarika võitjaid 1972 ja 1973 ning Intercontinental Cupi võitja 1972. Suure töövõime, hea kiiruse ja tehniliste oskustega.
»»» 1948 Clifford Charles Devlin Thorburn, Kanada snuukerimängija (Victoria, British Columbia). Mängis profina 1972-1996, maailmameister 1980, lisaks kaks korda finaalis. Üks seitsmest mängijast, kes juhtinud maailma edetabelit. Ainus väljastpoolt Briti saari pärit mängija, kes võitnud MM-kulla. Hüüdnimi The Grinder.
»»» 1954 Wolfgang Schmidt, Saksamaa (SDV) kergejõustiklane (Berliin). Olümpiahõbe 1976 Montrealis kettaheites (66.22 viimasel katsel) ja neljas koht 1980 Moskvas (65.64), Euroopa meister 1978 Prahas (66.82) ja pronks 1990 Splitis (64.10). Kuulitõukes EM-il Prahas neljas koht (20.30). MM-võistlustel 1991 Tokyos neljas koht (64.76). Euroopa juunioride meister 1971 kettaheites. Isikliku rekordi 71.16 heitis augustis 1978 Berliinis, Saksamaa kõigi aegade edetabeli kolmas Jürgen Schulti ja Lars Riedeli järel. Klubid SC Dynamo Berlin/SV Dynamo (treener Joachim Spenke), LG VfB Stuttgart ja Stuttgarter Kickers. Püüdis 1982. aastal Saksa DV-st põgeneda, kuid ebaõnnestunult ning mõisteti poolteiseks aastaks vangi. Aasta möödudes vabanes amnestia alusel, kuid pidi kohustuslikus korras asuma tööle Feliks Dzeržinski nime kandnud vahirügemendi spordiklubis SC Dynamo Adlershof. Esitas emigreerumistaotluse ning 1987. aasta lõpus lubati tal lahkuda Lääne-Saksamaale, kuid Souli olümpiamängudel 1988 ta enam osaleda ei saanud. SDV ja SLV kergejõustikukohtumisel keeldus Jürgen Schult teda kätlemast. Edestas Schulti Saksamaa meistrivõistlustel 1992, kuid Barcelona olümpiakoondisse teda ei valitud. Asus hiljem elama San Franciscosse ning temast sai börsimaakler ning ärikonsultant.
»»» 1955 Klaus-Dieter Kurrat, Saksamaa (SDV) kergejõustiklane (Nauen, Brandenburg). Olümpiahõbe 1976 Montrealis 4 x 100 m teatejooksus koos Manfred Kokoti, Jörg Pfeiferi ja Alexander Thiemega. Moskvas 1980 jõudis 100 meetris veerandfinaali. Euroopa juunioride meister 1973 nii 100 m kui 200 m jooksus. SDV meister 100 m jooksus kaks korda ja 200 m ühe korra. Sisemeister kolm korda 60 m ja ühe korra 100 m jooksus.
»»» 1956 Maarten Cornelius "Martin" Jol, Hollandi jalgpallur (poolkaitsja) ja treener (Haag). Hollandi koondises 1980-1981 kokku 3 mängu. Klubid: ADO Den Haag (1973-1978), Müncheni Bayern (1978-1979), Enschede FC Twente (1979-1982), West Bromwich Albion (1982-1984), Coventry City (1984-1985) ja ADO Den Haag (1985-1989). Alustas treenerina 1991 kodumaal ADO Den Haagi amatööride juhendajana (tõstis klubi kolmandast liigast esimesse), 1995-96 Scheveningeni klubi treener (võideti Hollandi amatööride meistritiitel). Kerkrade Roda JC-ga (1996-1998) võitis Hollandi karika, 1998-2004 juhendas RKC Waalwijki (Hollandi vutipressi aasta treener 2001 ning mängijate ja treenerite valiku parim 2002). Juunis 2004 kutsuti Tottenham Hotspuri abitreeneriks Jaques Santini kõrvale. Pärast prantslase lahkumist vaid tosina mängu järel sai peatreeneriks. Augustis 2005 sõlmis Londoni klubiga uue kolmeaastase lepingu. 2006 jäi Spurs napilt ilma UEFA Meistrite liiga kohast, hooajal 2006/2007 jõudis liiga karikasarjas poolfinaali ning UEFA karikasarjas ja FA Cupis veerandfinaali. Suvel 2007 kulutas Jol uute mängijate muretsemiseks 40 miljonit naela, kuid väidetavalt otsustas kõik ostud klubi jalgpallidirektor Damien Comoll. Pärast kehva hooaja algust vabastati Jol 25. oktoobril 2007 ametist (asendajaks tuli hispaanlane Juande Ramos). Lükkas novembris tagasi Birmingham City tööpakkumise, alates maist 2008 Hamburger SV peatreener.
»»» 1966 Anthony Washington, USA kergejõustiklane (Glasgow, Montana)). Maailmameister 1999 Sevillas kettaheites, 1993 Stuttgardis 10. koht. Olümpiamängudel 1996 Atlantas neljas, 1992 Barcelonas ja 2000 Sydneys 12. koht, Pan Ameerika mängude võitja 1991 ja 1999. Isiklik rekord kettaheites 71.14 (22. mail 1996 Salinases) ja vasaraheites 59.58. Neljakordne (1991, 1993, 1996, 1999) USA meister kettaheites. Oli Atlanta olümpial lõppvõistlusel pärast esimest vooru 65.42-ga liirikohal, kuid ei suutnud oma tulemust enam parandada. Washingtonist möödusid sakslane Lars Riedel (69.40) ning valgevenelased Vladimir Dubrovštšik (66.60) ja Vassili Kaptjuhh (65.80), kuid ameeriklane edestas Virgilijus Aleknat ja Jürgen Schulti. MM-il Sevillas heitis viimases voorus 69.08 ning edestas Schulti 90 sentimeetriga. Lõpetanud Syracusa ülikooli, osalenud sportlasena Snickeris telereklaamis.
»»» 1969 Roy Jones, Jr., USA poksija ja muusik (Pensacola, Florida). Olümpiahõbe 1988 Soulis I kergekeskkaalus. Profina pidanud 1989-2008 kokku 57 matši, võitnud neist 52 (sh. 38 nokaudiga) ja kaotanud 5. IBF-i maailmameister kolmes erinevas kaalus. Pidanud raskekaalus ühe matši ning see andis WBA MM-tiitli. Olnud poolraskekaalus üheaegselt WBC, WBA, IBF, IBO, NABF, WBF ja IBA maailmameister. USA poksiajakirjanike ühendus valis ta 1990. aastate parimaks poksijaks. Räppmuusikuna alustas karjääri 2001, moodustas 2004 bändi Body Head Bangerz. Andnud välja mitu plaati ja osalenud ka kuues mängufilmis.
»»» 1970 Donald James MacLean, USA korvpallur (Palo Altos, California). Mängis profina 1992-2001, NBA drafti 19. valik 1992 (Detroit Pistons). Klubid: Washington Bullets, Denver Nuggets, Philadelphia 76ers, New Jersey Nets, Seattle SuperSonics, Phoenix Suns, Miami Heat. 1994 NBA kõige rohkem arenenud mängija auhind. Mängis 1989-1992 UCLA eest ja püstitas selle kooli punktirekordi 2608, ületades Kareem Abdul-Jabbari tippmargi. Andis 2000 steroide sisaldanud dopinguproovi.
»»» 1971 Sergi Bruguera Torner, Hispaania tennisist (Barcelona). Mängis profina 1988-2002, võitis üksikmängus kokku 14 turniiri ja paarismängus 3. Esimene turniirivõit 1991 Estorilis ja viimane 1994 Prahas. Kõrgeim koht ATP edetabelis kolmas (1. august 1994). Auhinnaraha 11 632 199 USD. Prantsuse lahtiste meistrivõistluste võitja 1993 ja 1994 ning finalist 1997 (kaotas Gustavo Kuertenile). Ülejäänud kolmel suure slämmi turniiril jõudis kõigil vähemalt ühe korra neljandasse ringi. Olümpiahõbe 1996 Atlantas meesüksikmängus. Masters Seriesi turniiridel kaks esikohta (1991 ja 1993 Monte Carlos). Oli edukas peamiselt saviliivaväljakutel. Üks väheseid tennisiste, kes jäi plussides kauaaegse esireketi Pete Samprase vastu (3:2). Pärast loobumist endanimelise tenniseakadeemia juht.
»»» 1971 Ulrich van Gobbel, Hollandi jalgpallur, kaitsja (Paramaribo, Surinam). Hollandi koondises 1993-1994 kokku 8 mängu. MM-võistluste finaalturniiril 1994. Klubid: Tilburgi Willem II (1988–1990), Rotterdami Feyenoord (1990–1995, 1997–2002), Istanbuli Galatasaray SK (1995–1996) ja Southampton FC (1997). Istus neli kuud vanglas ebaseadusliku autodega äritsemise eest.
»»» 1972 Salah Hissou, Maroko kergejõustiklane (Ait Taghia). Olümpiapronks 1996 Atlantas 10 000 m jooksus (27.24,67). MM-võistluste kuldmedal 1999 Sevillas 5000 meetri (12.58,13) ja pronks 1997 Ateenas 10 000 meetri (27.28,67) jooksus. Ekideni maailmameister 1994, poolmaratoni MM-ilt 1994 meeskondlik pronks. Krossijooksu MM-võistluste hõbemedal 1996 ja 1997 ning pronksmedal 1995 pikal distantsil. Püstitas 23. augustil 1996 Brüsselis Ivo van Damme memoriaalil maailmarekordi 10 000 m jooksus ajaga 26.38,08, parandades Haile Gebrselassie poolt aasta varem Hengelos joostud tippmargi 5,45 sekundiga. Etiooplane võttis rekordi tagasi augustis 1997 Oslos ajaga 26.31,32. Muud isiklikud rekordid: 1500 m - 3.35,9 (1999), miil - 3.52,54 (1999), 3000 m - 7.28,93 (1999), 5000 m - 12.50,80 (1996), poolmaraton - 1:01.56 (2001) ja maraton - 2:12.45 (2004).
»»» 1976 Debbie Ferguson-McKenzie, Bahama kergejõustiklane (Nassau). Olümpiavõitja 2000 Sydneys 4 x 100 m teatejooksus koos Sevatheda Fynesi, Chandra Sturrupi ja Pauline Davisega ning -pronks 2004 Ateenas 200 m jooksu Veronica Campbelli (Jamaica) ja Allyson Felixi (USA) järel. Pekingis 2008 oli nii 100 m kui 200 m finaalis seitsmes. Maailmameister 1999 Sevillas 4 x 100 m teatejooksus ja 2001 Edmontonis 200 m jooksus. Rahvaste Ühenduse mängudel 2002 Manchesteris kuld 100 m ja 200 m jooksus ning 4 x 100 m teatejooksus. Isiklikud rekordid: 100 m - 10,91 (2002), 200 m - 22,19 (1999) ja 400 m - 53,30 (2001). Lõpetas kodulinnas Nassaus 1994 St. Andrew'si kooli, USA-s lõpetanud Georgia ülikooli. 2002 kinnitati ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni hea tahte saadikuks. Abiellus 2005 Bahama ärimehe Adrian McKenzie'ga.
»»» 1976 Martina Moravcová, Slovakkia ujuja (Piešťany). Slovakkia kõigi aegade edukaim ujuja, esimese medali, hõbeda 100 m vabaujumises, võitis 1993. aasta EM-il Sheffieldis. Olümpiahõbe 2000 Sydneys 100 m liblik- ja 200 m vabaujumises, osalenud 1992-2008 viiel olümpial. Pika raja (50 m) MM-võistlustelt hõbemedal 1998 Perthis 100 m ja 200 m vaba- ning 2003 Barcelonas 200 m vabaujumises, pronksmedal 1998 Perthis 200 m kompleks- ja 2003 Barcelonas 100 m liblikujumises. EM-võistlustelt 1993-2006 kokku 14 medalit (3+10+1) ja lühiraja (25 m) MM-võistlustelt 1995-2006 kokku 17 medalit (7+5+5) vaba-, liblik- ja kompleksujumises. Alustas karjääri juba 1991 tollase Tšehhoslovakkia koondises. Osalenud neljadel olümpiamängudel (1992-2004). Õppis Bratislava ülikoolis majandust. Elab Dallases (Texas), tema treener on Steve Collins. Valiti 1993-2003 kuus korda Slovakkia aasta sportlaseks. Avaldas detsembris 2003 oma elulooraamatu "Martina s rodokmeňom Evy". Nime Eva kandis Piešťany Spa vana termaalveega ujumisbassein, kus alustasid ka tema ujujatest vanemad. www.martinamoravcova.com
»»» 1978 André Vonarburg, Šveitsi sõudja (Sempach). Võitis juunioride ja noorte klassis MM-võistlustel hõbe- ja pronksmedaleid, kuid täiskasvanute hulgas kirkad saavutused puuduvad. MK-võistluste üldvõitja 1999 paarisaerulisel neljapaadil, teine koht 2001 paarisaerulisel kahepaadil. Üliõpilaste maailmameister 2002 ühepaadil. Olümpial 2004 Ateenas ühepaadil 8. ja 2008 Pekingis 9. koht. 12-kordne Šveitsi meister (4 korda ühe-, 2 kahe- ja 6 korda neljapaadil). Harjutanud koos Marcel Hackeriga.
»»» 1979 Brenden Morrow, Kanada jäähokimängija, ründaja (Carlyle, Saskatchewan). Mänginud profina alates 1999. aastast, NHL-i drafti 25. valik 1997 (Dallas Stars). Mänginud kogu karjääri Starsi eest, alates 2006. aastast meeskonna kapten. Endise tiimikaaslase Guy Carbonneau väimees. Abikaasa Anne-Marie, tütred Bryelle ja Mallory ning poeg Brady.
»»» 1982 Tuncay Şanlı, Türgi jalgpallur, ründaja (Sakarya). Türgi koondises alates 2002. aastast 62 mängu ja 19 väravat, noortekoondistes 33 mängu ja 18 väravat. EM-võistluste poolfinalist 2008, FIFA Confederations Cupi kolmas 2003. Klubid: Sakaryaspor (2000–2002), Istanbuli Fenerbahçe (2002–2007) ja Middlesbrough (2007–). Türgi meister 2004, 2005, 2007.
»»» 1983 Emanuel Pogatetz, Austria jalgpallur, kaitsja (Graz). Austria koondises alates 2002. aastast 33 mängu ja 2 väravat. EM-võistluste finaalturniiril 2008. Klubid: FC Kärnten (2000–2001), Leverkuseni Bayer II (2001–2002), Leverkuseni Bayer (2002–2005), FC Aarau (2002–2003, laen), Grazer AK (2003–2004, laen), Moskva Spartak Moscow (2005, laen) ja Middlesbrough (2005–). Austria meister 2004, karikavõitja 2001, 2004, UEFA karikasarja finalist 2006. Kogenud palliväljakul jalaluu topeltmurdu, murdnud nina-, lõua- ja sarnaluu.
»»» 1988 Nicklas Bendtner, Taani jalgpallur, ründaja (Kopenhaagen). Taani koondises alates 2006. aastast 22 mängu ja 8 väravat. Klubid: Londoni Arsenal (2005–) ja Birmingham City (2006–2007, laen). Hakkas jalgpalli mängima Kjøbenhavns Boldklubis, kuid sõlmis juba 2004. aasta suvel lepingu Arsenaliga. Mais 2007 allkirjastas Arsenaliga uue 5-aastase lepingu. Taani parim U-17 jalgpallur 2004.
SURMAPÄEV
««« 1971 Philippe Thys , Belgia jalgrattur (Brüssel – sünd. 08.10.1890 Anderlecht). Tour de France'i üldvõitja 1913, 1914 ja 1920. Alles 1955. aastal jõudis Louison Bobet samuti kolme võiduni ning 1964 võitis Jacques Anquetil suurtuuri neljandat korda. Thys võitis lisaks 1922. aasta Touril viis ja 1924 veel kaks etappi. 1917 võidutses belglane Pariisi - Toursi ja Giro di Lombardia klassikul. 1918 oli Thys kiireim ka Toursi - Pariisi sõidul. Esimese võidu Touril teenis 22-aastasena. Sõidu ajal purunes belglase rattal kahvel ja ta palus abi kohalikult jalgrattapoe omanikult. Remont kestis pool tundi, kuid velotuuri lõppedes Pariisi jõudes oli tema edu lähima konkurendi ees ikkagi ligi kaks minutit.
««« 1996 Harry Potts, Inglise jalgpallur ja treener (Burnley – sünd. 22.10.1920 Hetton-le-Hole, Durham). Mängis Burnleys (1946-1950) ja Evertonis (1950-1956). Veebruaris 1958 sai oma endise koduklubi Burnley peatreeneriks. Kevadel lõpetas klubi meistriliigas kuuendana, aasta hiljem seitsmendana ning hooajal 1959/1960 viis Potts Burnley teist korda klubi ajaloos (esimene oli 1921) Inglismaa meistriks. Järgmisel hooajal jõudis klubi Euroopa meistrite karikasarjas veerandfinaali, 1962 sai Burnely liigas teise koha ja jõudis FA Cupi finaali. Pottsi viimane mäng Burnley peatreenerina oli 21. veebruaril 1970, mil tema hoolealused võitsid Nottingham Foresti 5:0. Aastatel 1972-1976 treenis Blackpooli ja seejärel 1979. aastani Burnleyd. Sündis Hettonis, kust oli pärit ka teine kuulus treener Bob Paisley.
««« 2002 Carl "Bobo" Olson, USA poksija (Honolulu - sünd. 11.07.1928 Honolulu). Profipoksi keskkaalu maailmameister oktoobrist 1953 (alistas Andy Turpini) kuni detsembrini 1955 (kaotas Sugar Ray Robinsonile). Pidas profiringis 117 kohtumist, võitis neist 99 (49 nokaudiga), kaotas 16 ja viigistas 2.
««« 2007 Benjamin "Benny" Stewart Parsons, USA autovõidusõitja ja kommentaator (Charlotte, Põhja-Carolina – sünd. 12.07.1941 Blue Ridge, Põhja-Carolina). NASCAR Winston Cupi üldvõitja 1973, kokku karjääri (1963-1988) jooksul 21 võitu, 20 parimat stardikohta ja 283 korda esikümnes. Hiljem tegutses telekommentaatorina (1996 Emmy võitja), alates 2001. aastast kommenteeris NBC-s ja TNT-s NASCAR-i võidusõite. Hüüdnimed BP ja The Professor. Suri kopsuvähki.
SÜNDMUSED
¤ 1899 uisutas norralane Peder Østlund Davosis esimese ametliku MR-i 1000 m distantsil 1.38,0.
¤ 1926 kohtusid Cannes'i nende karjääri ainsas omavahelises matšis kaks legendaarset naistennisisti, prantslanna Suzanne Lenglen ja ameeriklanna Helen Wills. Võitis Lenglen 6:3, 8:6.
¤ 1930 valiti Ado Anderkopp Eesti Jalgpalli Liidu esimeheks.
¤ 1936 kasutati Hialeh' (Florida) hobuste võidusõidurajal esimest korda finišifoto kaamerat.
¤ 1953 võitis Ken Rosewall meeste 41. Australian Openi meesüksikmängu finaalis teise austraallase Mervyn Rose'i 6:0, 6:3, 6:4.
¤ 1953 võitis Maureen Connolly naiste 27. Austraalia meistrivõistluste naisüksikmängu finaalis Julia Sampsoni (mõlemad USA) 6:3, 6:2.
¤ 1954 peeti kiiruisutamise MM-võistlused esmakordselt Aasias. Jaapanis Sapporos kuulus kolmikvõit venelastele, parim oli Boriss Šilkov.
¤ 1955 algasid F1 autode kuuendad MM-võistlused, mis teist korda lõppesid argentiinlase Juan Manuel Fangio võiduga.
¤ 1966 toimusid Tallinnas Kalevi spordihallis rahvusvahelised kergejõustiku sisevõistlused. Parim tulemus oli Prantsuse rekordimehe Herve d'Encausse'i 4.80 teivashüppes.
¤ 1968 peeti Torontos 21. NHL-i Tähtede mäng, milles Toronto meeskond võitis Tähtede esinduse 4:3.
¤ 1971 uisutas hollandlane Ard Schenk esimesena maailmas 1500 meetrit alla kahe minuti, saades Šveitsis Davosis ajaks 1.58,7. Tema kaasmaalase Kees Verkerki aasta varem Inzellis püstitatud eelmine rekord oli 2.01,9.
¤ 1971 algasid Hollandis Monnickendamis 6. EM-võistlused DN-klassi jääpurjekaile. Osales 120 sportlast 10 riigist. Endel Vooremaa krooniti Euroopa meistriks, Helmut Leppik sai pronksi, neljas oli Ain Vilde ja kuues Ülo Aren.
¤ 1971 püstitas Jaan Talts Tallinnas oma 28. maailmarekordi, surudes üles 201,5 kilo kaaluva kangi.
¤ 1972 krooniti hollandlanna Atje Keulen-Deelstra Inzelli rajal Euroopa meistriks kiiruisutamise mitmevõistluses.
¤ 1981 käisid röövlid USA profipoksija Leon Spinksi kodus ja tegid puhta töö – minema viidi isegi majaperemehe kuldhambad.
¤ 1981 kaotas Ivan Lendl Volvo Mastersil väidetavalt tahtlikult oma vastasele, et mitte mängida Björn Borgiga.
¤ 1990 otsustati Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses jätkata Eesti Spordi Keskliidu tegevust.
¤ 1991 Limerickis peetud Iirimaa-Eesti poksimatš lõppes Eesti võiduga 6:5.
¤ 1992 kaotas Tallinna Kalev eurosarjas Zagrebi Cibonale 86:99.
¤ 1993 võitis epeeturniiri Tallinna Mõõk individuaalselt prantslane Herve Faget.
¤ 1999 alistas Jüri Jaanson sõudeergomeetrite võistlusel Pirital kõik oma vastased, kaasa arvatud selle ala maailmameistri Klaus Geigeri Soomest.
¤ 2000 peeti Tallinnas sõudeergomeetrite võistlus, mille võitis Jüri Jaanson sloveeni Iztok Čopi ees.
¤ 2000 selgus Brasiilias Sao Paulos esimene klubide maailmameister. Finaalis kohtusid kaks Brasiilia meeskonda, Vasco da Gama ja Corinthians. Normaal- ja lisaaeg lõppesid 0:0, penaltitega 4:3 tuli maailmameistriks Corinthians.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002),
Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
