Kes jalgpalluritest mängis kõik oma mängud ja lõi kõik oma väravad koondise eest MM-võistluste finaalturniiril? Kes hokiväravavahtidest hakkas esimesena järjepidevalt kasutama kaitsemaski? Mitu medalit võitis N Liidu meistrivõistlustelt Mart Paama? Mitu edukat korda kaitses naiste males MM-tiitlit Maia Tšiburdanidze? Mitu ralli võitis MM-sarjas Richard Burns? Kes spordikuulsustest ostis oma pastorist emale kiriku?

SÜNNIPÄEV

»»» 1905 Guillermo Stábile
, Argentina jalgpallur (Parque Patricio, Buenos Aires – surn. 27.12.1966 Buenos Aires). MM-võistluste esimesi väravakuningaid, 1930 Uruguays peetud finaalturniiri edukaim väravakütt 8 tabamusega. Pidas Argentina koondises vaid 4 mängu (kõik 1930). Enne MM-i polnud ta kordagi koondise särki kandnud ning ka argentiinlaste avamängu Prantsusmaaga jättis ta vahele. Mängus Mehhiko vastu asendas ta Roberto Cherrot ning lõi 6:3 võidumängus kolm väravat (MM-võistluste teine hat-trick, esimesega sai kaks päeva varem hakkama ameeriklane Bert Patenaude). Viimases alagrupimängus Tšiili vastu (3:1) lõi Stábile kaks väravat. Poolfinaalis alistas Argentina USA 6:1 ning Stábile arvele kanti taas kaks väravat. Finaalis lõi ta ühe värava, kuid Argentina kaotas 2:4. See oli ka Stábile viimane mäng oma maa koondises. Klubijalgpalli mängis neljas meeskonnas: Huracán (1920-30), Genua (1930-1935), SSC Napoli (1935-1936) ja Pariisi Red Star (1936-1939). Huracaniga kaheksa turniirivõitu (Argentina meistrivõistlused algasid alles 1931). Itaalia vanimas klubis Genuas mängis 41 mängu ja lõi 13 väravat. Napolis lõi ta 20 mängus 3 väravat, karjääri lõpetas Jules Rimet' asutatud Red Star Parisis. Treenerina sai esimesed kogemused juba Genuas, jätkas teisel aastal Red Staris. 1939 kinnitati ta Argentina koondise etteotsa ja püsis seal 1960. aastani. Viis kodumaa koondisel kuuel korral (1941, 1945, 1946, 1947, 1955, 1957) Copa América võidule. 123 ametlikust mängust võitsid tema hoolealused 83. Juhendas ka Huracáni (1940-1949) ja Racing Clubi (1949-1960), viimasega kolm Argentina meistritiitlit (1949-1951). Lõpetas töö 1960 ja suri kuus aastat hiljem.

»»» 1908 Constantine "Cus" D'Amato, USA poksitreener ja -mänedžer (Bronx, New York City – surn. 04.11.1985). Tegutses poksimänedžeri ja treenerina, tema hoolealused on olnud Floyd Patterson, Jose Torres ja Mike Tyson, avastas Rocky Graziano ande. Juhendanud ka treenereid (Teddy Atlas, Kevin Rooney, Joe Fariello jt). Suri kopsupõletiku tagajärjel.

»»» 1920 Bohumil Váňa, Tšehhi lauatennisist (Praha – surn. 04.11.1989 Praha). 13-kordne maailmameister 1937-1951, individuaalne kuld (1938, 1947) ja viis kulda võistkondlikult. Kokku MM-ilt 30 medalit.

»»» 1929 Joseph Jacques Omer Plante, Kanada jäähokimängija, väravavaht (Notre-Dame-du-Mont-Carmel, Quebec – surn. 27.02.1986 Genf, Šveits). 183 cm pikk ja 79 kilo kaalunud väravahi profikarjäär kestis 1952-1975. Alustas Montreal Canadiensis (1953-1963) ja võitis kuus Stanley karikat järjest. Edasi mängis kaks hooaega New York Rangersis ja loobus 1965 esimest korda. Naasis jääle 19968 St. Louis Bluesi koosseisus, 1970. aastast mängis Toronto Maple Leafsis ja 1973. aastast Boston Bruinsis. WHA loomise järel 1973 sai temast Quebec Nordiquesi esimene treener ja peamänedžer, kuid see töö ei rahuldanud teda ja hooaja lõppedes astus Plante tagasi. Oma viimase hooaja mängis samuti WHA-sse kuulunud Edmonton Oilersi väravas (31 mängu). Lõpetas kevadel 1975. Asus koos oma teise abikaasa Raymonde Udrisard'iga elama Šveitsi. Veebruaris 1986 avastati tal maovähk, kuid surm saabus sama kuu 27. kuupäeval ühes Genfi haiglas südameinfarkti tagajärjel. Maetud Sierre'is (Šveits). Esimene, kes hakkas mängimisel järjepidevalt kasutama kaitsemaski. Murdis tavasid ka sellega, et hakkas mängima väravavahialast väljas, aidates nii kaitsjaid. Juurutas ka kaitsjate valjuhäälse juhendamise. Hoki Kuulsuse hallis 1978, Kanada kõigi aegade Dream Teami väravavaht 1985, Canadiens igavikustas 1994 tema särginumbri (1). NHL-is Vezina Trophy 1956, 1957, 1958, 1959, 1960, 1962 ja 1969, Hart Memorial Trophy 1962. Ajakirja The Hockey Newsi poolt 1998 koostatud Kanada 100 parema hokimängija edetabelis oli Plante 13., väravavahtidest edestas teda vaid Terry Sawchuk. Hüüdnimi Jake the Snake.

»»» 1938 Mart Paama, Eesti kergejõustiklane (Tartu – surn. 29.07.2006 Tartu). Olümpiamängudel 1960 Roomas 11. koht (74.56) ja 1968 Mexico Citys 15. koht (77.26). EM-võistlustel 1966 Budapestis 13. koht. Võitis aastatel 1960-1968 N Liidu meistrivõistlustel 7 medalit: 2 kulda (1960, 1967), 3 hõbedat (1961, 1963, 1965) ja 2 pronksi (1966 ja 1968). Püstitas N Liidu noorterekordeid, võistles 10 korda N Liidu koondises, võitis oma kaasaegseid maailma paremaid odaviskajaid. Eesti meistrivõistlustel võitnud 10 kulda (1958, 1961, 1963, 1965, 1968-1973), lisaks 5 hõbedat ja 1 pronksi. Võistles 50 korda Eesti koondises. Eesti rekordid 82.29 ja 84.05 (mõlemad 1965). Kuulus aastatel 1960-19967 viiel hooajal maailma edetabeli esikümnesse. Töötas Tartu Kalevi kergejõustikukoolis õpetajana ja 1973. aastast TRÜ/TÜ kergejõustikukateedri õppejõuna. Tegutsenud kergejõustikuliidu odaviskajate hooldustreenerina. Alustas sportimist õpetaja Eduard Sauvere õhutusel ÜSK spordikoolis, edasi juhendasid teda Heldur Tüüts ja Valter Kalam.

»»» 1938 Toini Gustafsson-Rönnlund, Rootsi murdmaasuusataja (Suomussalmi, Soome). Olümpiavõitja 1968 Grenoble'is 5 km ja 10 km distantsil ning -hõbe 1964 Innsbruckis ja 1968 teatesõidus. MM-võistlustelt 1962 Zakopanes hõbe teatesõidus, 1966 Oslos pronks 10 km ja teatesõidus. Võitnud Holmenkolleni suusafestivalil 10 km kolm korda (1960, 1967, 1968). Sai 1967 esimese rootslannana Holmenkolleni medali (koos norralase Ole Ellefsæteriga). Abielus teise endise suusakuulsuse Assar Rönnlundiga, kel samuti on Holmenkolleni medal (1968). Rahvuselt soomlanna, kes evakueeriti sõja ajal Rootsi (nn sõjalaps).

»»» 1940 Kipchoge "Kip" Keino
, Keenia kergejõustiklane (Kipsamo, Nandi). Olümpiavõitja 1968 Mexico Citys 1500 m ja 1972 Münchenis 3000 m takistusjooksus, -hõbe 1968 5000 m ja 1972 1500 m jooksus. Keenia Olümpiakomitee president. Pärast kooli lõpetamist astus politsei teenistusse. Esimesel rahvusvahelisel võistlusel 1962 Rahvaste Ühenduse mängudel Perthis sai 3 miili jooksus 11. koha. Oma esimesel olümpial 1964 Tokyos lõpetas 5000 m jooksus viiendana ja jäi napilt välja 1500 m jooksu finaalist. 27. augustil 1965 püstitas Keino oma esimese MR-i, kattes Helsingborgis 3000 m 7.39,6-ga. Esimestel Aafrika mängudel 1965 võitis nii 1500 kui 5000 meetrit ning sama aasta 30. novembril võttis Aucklandis Ron Clarke'ilt ära 5000 m jooksu MR-i 13.24,2-ga. Rahvaste Ühenduse mängudel 1966 Kingstonis võidutses nii 1 kui 3 miili jooksus. Mexicos edestas 1500 meetri finaalis teise koha saanud Jim Ryunit 20 meetriga. Sai Müncheni mängudel veel kaks medalit ning loobus võistlemast 1973. Elab oma farmis Lääne-Keenias, veab heategevusorganisatsiooni orbude toetuseks (Keino enda vanemad surid, kui ta oli veel poisike). Asutanud Eldoreti lähedale algkooli ja ka keskastme kooli. Abikaasa Phyllis Keino. Poeg Martin Keino on kaks korda tulnud USA üliõpilasmeistriks ja tuntud ka "jänesena". Teine poeg Andrew Keino õpib USA-s. Eldoreti staadion kannab Kipchoge Keino nime. Bristoli ja Egertoni ülikooli audoktor õigusteaduse valdkonnas.

»»» 1942 Muhammad Ali
, USA poksija (Louisville, Kentucky). Sündinud Cassius Marcellus Clay Senior, muutis nime 1964. aastal, kui võttis vastu islamiusu. Olümpiavõitja 1960 Roomas poolraskekaalus. Alustas profikarjääri 29. oktoobril 1960, kui võitis kuueraundilise matšis Fayetteville'i politseiülema Tunney Hunsakeri. Raskekaalu maailmameistriks tõusis esimest korda 25. veebruaril 1965, kui alistas Miami Beachis Sonny Listoni. Kaitses tiitlit edukalt 11 kohtumises järjest (sh. nokautis Listoni korduskohtumises juba esimeses raundis). Jäi 28. aprillil 1967 ilma poksijalitsentsist ja MM-tiitlist, kui keeldus sõjaväeteenistusest. Sai litsentsi tagasi alles 1970, kuid võis esialgu võistelda vaid Georgia osariigis. Sama aasta oktoobris tühistas võistluskeelu ka New Yorgi ülemkohus. 8. märtsil 1971 kohtus Ali New Yorgi Madison Square Gardenis Joe Frazieriga ja kaotas 15-raundilises heitluses. Profikarjääri teise kaotuse sai Ali 31. märtsil 1973 San Diegos, kuid teda võitis Ken Norton. Sai raskekaalu MM-tiitli tagasi 30. oktoobril 1974, kui võitis Sairis Kinshasas peetud matšis uueks meistriks tõusnud George Foremani. Kaitses tiitlit edukalt kümnes kohtumises (alistas ka Frazieri ja Nortoni), kuni kaotas 15. veebruaril 1978 Las Vegases Leon Spinksile. Pärast seda tuli Ali ringi veel vaid kolm korda. 15. septembril 1978 New Orleansis sai ta tiitlivöö Spinksi alistades tagasi, kuid seejärel kaotas 2. oktoobril 1980 Las Vegases Larry Holmesile ja 11. detsembril 1981 Bahamal Nassaus Trevor Brebickile. Kokku pidas Ali profina 61 matši, võitis 56 (37 nokaudiga) ja kaotas 5. 1999 nimetasid nii ajakiri Sports Illustrated kui ka BBC ta XX sajandi parimaks sportlaseks. Hüüdnimed The Greatest, The Champ ja Louisville Lip. Kirjutanud oma elust koos Richard Durhamiga raamatu "The Greatest: My Own Story", mille põhjal on ka tehtud film "The Greatest" (1977), milles ta mängib iseennast. Muhammad Alist on loodud veel mitmeid filme: "A.k.a. Cassius Clay" (1970), "Ali, the Fighter" (1971), "When We Were Kings" (1996) ja "Ali" (2001). Süütas 1996. aasta suveolümpiamängude avamisel Atlantas olümpiatule. Põeb Parkinsoni tõbe.

»»» 1950 Rolando Thöni, Itaalia mäesuusataja (Trafoi). Olümpiapronks 1972 Sapporos slaalomis, MK-sarjas kaks etapivõitu slaalomis, Madonna di Campiglios ja Pra Loupis 1972. Üldkokkuvõttes 1972. aastal 7. koht.

»»» 1958 Georges Bregy
, Šveitsi jalgpallur, poolkaitsja (Raron). Šveitsi koondises 1984-1994 kokku 54 mängu ja lõi 12 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1994 oli koondise kapten. Klubid: Raron (1975–1979), FC Sion (1979–1984, 1986–1988), Berni Young Boys (1984–1986, 1990–1994), Martigny (1988) ja Lausanne Sports (1988–1990). Šveitsi liiga edukaim väravalööja 1984 (21 väravat).

»»» 1959 Lutz Hesslich, Saksamaa (SDV) jalgrattur (Ortrand). Olümpiavõitja 1980 Moskvas ja 1988 Soulis trekisprindis. Moskvas alistas finaalis prantslase Yave Cahard'i, Soulis venelase Nikolai Kovši. Võinuks võita ka Los Angelese olümpial 1984, kuid ei pääsenud idabloki boikotikampaania tõttu võistlema. Amatööride maailmameister sprindis 1979, 1983, 1985 ja 1987, hõbemedal 1981, 1982 ja 1986 ning pronksmedal 1977, juunioride maailmameister 1976 ja 1977. Loobus pärast Souli olümpiat, 1990 sai temast Saksamaa Olümpiakomitee liige. Elab abikaasa ja kahe lapsega Cottbuses ning peab jalgrattakauplust.

»»» 1961 Maia Tšiburdanidze, Gruusia maletaja (Kutaisi). Naiste male seitsmes maailmameister (seni noorim), tõusis maletroonile 1978, kui alistas Pitsundas peetud tiitlimatšis senise maailmameistri Nona Gaprindašvili 8,5:6,5. Pretendentide finaalis oli ta parem olnud Alla Kushnirist 7,5:6,5. Kaitses tiitlit Nana Aleksandria (1981 Boržomis ja Tbilisis 8:8), Irina Levitina (1984 Volgogradis 8:5), Jelena Ahmõlovskaja (1986 Sofias 8,5:5,5) ja Nana Ioselianiga (1988 Telavis 8,5:7,5) kohtudes. Kaotas tiitli 1991 Manilas hiinlannale Xie Jun'ile skooriga 6,5:8,5. Tšiburdanidze püsis maailmameistrina 14 aastat, kauem on seda suutnud vaid Vera Menchik (18 aastat) ja Gaprindašvili (16). 1994 võitis kandidaatide turniiri Tilburgis, kuid kaotas play-offis Zsuzsa Polgárile 1,5:5,5. Osalenud ka uue formaadiga MM-il. Jõudis poolfinaali 2001 (kaotas hilisemale meistrile Zhu Chen'ile) ja 2004 (jäi alla samuti hilisemale meistrile Antoaneta Stefanovale). Maleolümpia võitja Gruusia naiskonnas 1992, 1994 ja 1996, naiskondlik Euroopa meister 1997. Alustas maletamist 8-aastaselt, võitis esimese rahvusvahelise turniiri juba 13-aastasena (1974 Brasovis), N Liidu noortemeister 1976, rahvusvaheline naiste suurmeister 1977 ja FIDE suurmeister 1984 (varem oli naistest selle tiitli saanud vaid Gaprindašvili). Treener nooruses Eduard Gufeld. 2007. aasta oktoobris oli grusiinlanna FIDE Elo reiting 2500, mis andis talle naiste edetabelis üheksanda koha. Mongoolia on välja andnud Tšiburdanidzele pühendatud postmargi.

»»» 1961 Silva Rahnel-Oja
, Eesti kergejõustiklane (Pärnu). 1979 juunioride EM-i hõbe 100 m tj ja viievõistluses, 1977 sai tõkkejooksus 6. koha. N Liidu noortemeister 1976 ja 1978 viievõistluses ning 1977 tõkkejooksus. 1979 sai täiskasvanute sisemeistrivõistlustel 100 m tõkkejooksus pronksi ja N Liidu rahvaste spartakiaadil 8. koha seitsmevõistluses. Tuli 1977-1984 kokku 7 korral Eesti meistriks (kaugus, tõkkesprint ja seitsmevõistlus). 1980 oli Eesti meistreid ka teatejooksus. Parandas 1978 kahel korral N Liidu juunioride ja noorterekordit viievõistluses, 1976-1982 kokku 13 Eesti rekordit kõrgus- ja kaugushüppes, tõkkejooksus ja viievõistluses. Alustas treeninguid 1968 Pärnu spordikoolis Linda Rannapi juhendamisel, aastast 1979 suunas tema treeninguid Hans Torim.

»»» 1961 Steve Bennett, Inglismaa jalgpallikohtunik (Farnborough). Vilistas 2007 FA Cupi finaali Chelsea ja Manchester Unitedi vahel, aga ka Bhutani - Montserrat kohtumist 2002. Oli 1995-2001 FIFA abi- ja 2001-2006 väljakukohtunik.

»»» 1968 Jane Salumäe
, Eesti kergejõustiklane (Tallinn). EM-võistlustel 2002 Münchenis maratonijooksus 4. koht. MM-võistlustel 1995 14. ja 1999 30. koht. Poolmaratoni MM-il 1993 17. koht. Maratonivõite: Capri (1995), Rooma (1997), Torino (1997), Brisbane (1998), Monte Carlos (1998), Los Angeles (2000). Oli 1997 Tokyos kolmas, 1994 Rotterdamis viies ja 1998 Bosnis seitsmes. Parandanud kolmel korral Eesti rekordit maratonijooksus (2:33.09 - 2:27.04) ja ka poolmaratonis (1:13.59 - 1:10.10). Jooksutreeninguid alustas Uno Källe juhendamisel alles 23-aastaselt (1991), enne seda tegeles ujumise ja odaviskega. Eesti parim sportlane 2002. Elab Madridis, abikaasa Raul Martinez Rodriguez oli 2008 Euroopa meistriks kroonitud Hispaania jalgpallikoondise füsioterapeut.

»»» 1968 Svetlana Masterkova, Venemaa kergejõustiklane (Atšinsk). Olümpiavõitja 1996 Atlantas 800 m ja 1500 m jooksus. Maailmameister 1999 Sevillas 1500 m ja pronks 800 m jooksus. Alustas 800 m jooksjana, läbimurre toimus 1991, mil ta võitis N Liidu meistritiitli ja pääses MM-ile sõitnud koondisse. Tokyos pääses 800 meetris finaali, kuid oli seal viimane. 1993 sai sise-MM-il hõbemedali, kuid siis võttis vigastuste tõttu aja maha ning sünnitas tütre Anastassia. 1996 tagasi tulles otsustas võistelda ka 1500 meetris. Tuli Venemaa meistriks mõlemal distantsil. Atlantas juhtis ta 800 m finaali algusest peale ning kordas sama ka 1500 meetris. Varem oli ühel olümpial need kaks distantsi võitnud Tatjana Kazankina (1976), hiljem on seda suutnud Kelly Holmes (2004). Pärast olümpiat püstitas MR-i 1 miili (14. augustil Zürichis 4.12,56) ja 1000 m (23. augustil Brüsselis 2.28,98) jooksus, mõlemad rekordid püsivad tänini. MM-il 1997 Ateenas ei suutnud ta Atlanta vägitegu korrata haige Achilleuse kõõluse tõttu, kuid 1998 oli taas tippvormis - EM-il Budapestis võitis venelanna 1500 m. MM-il 1999 osales mõlemal distantsil, võites 1500 m ja saades 800 meetris tšehhitari Ludmila Formanova järel hõbeda. Osales ka Sydney olümpial 2000, kuid katkestas 1500 m eeljooksus. Lõpetas karjääri 2001. Juhtis maailma hooaja edetabelit 800 m jooksus 1991, 1996 ja 1999 ning 1500 m jooksus 1996. Maailma ja Euroopa parim naiskergejõustiklane 1996.

»»» 1970 Mona Steigauf
, Saksamaa kergejõustiklane (Starnberg). Sise-MM-i hõbe 1997 Pariisis viievõistluses, universiaadikuld 1997 Catanias ja -hõbe 1995 Fukuokas seitsmevõistluses.

»»» 1970 Jeremy Shaffer Roenick, USA jäähokimängija (Boston, Massachusetts). Kolmas ameeriklane, kes suutnud NHL-is visata üle 500 värava (10. novembril 2007; esimesed kaks olid Joe Mullen ja Mike Modano). Valiti NHL-i 1988. aasta draftis Chicago Blackhawksi poolt üldjärjestuses kaheksandana, debüteeris sama aasta 6. oktoobril ja viskas esimese värava 14. veebruaril 1989 Minnesota North Starsi vastu. Augustis 1996 kaubeldi Phoenix Coyotesi, juulis 2001 liitus vabaagendina Philadelphia Flyersiga, 2005 Los Angeles Kingsi ning septembris 2007 allkirjastas aastase lepingu San Jose Sharksiga, mida uuendas 25. juunil 2008 veel ühe aasta võrra. Osalenud NHL-i Tähtede mängul 9 korda (1991-1994, 1999, 2000, 2002-2004). Abikaasa Tracy, lapsed tütar Brandi ja poeg Brett. Elab Los Gatoses (California). Tracy Roenick on kirglik ratsutaja (takistussõitja), kuulus 2001 ka USA koondise kandidaatide sekka. Aprillis 2007 debüteeris Stanley karikasarja play-offides ka telekommentaatorina kaabelvõrgus TSN.

»»» 1971 Richard Burns, Inglismaa autovõidusõitja (Reading, Berkshire – surn. 25.11.2005 London). Autoralli maailmameister 2001, hõbemedal 1999 ja 2000. Aitas Mitsubishil võita tootjate karika 1998 ja Peugeot'l 2002. Kaardilugeja 1991-2003 Robert Reid. Osales aastatel 1990-2003 kokku 104 MM-rallil, võitis neist 10 ja lõpetas esikolmikus 34 korda. Võitis 277 kiiruskatset ja kogus 351 punkti. Esimene MM-ralli sõitis 1990 (RAC Rally), viimase 2003 (Kataloonia). Esimese võidu sai 1998 (Safari Rally) ja viimase 2001 (Uus-Meremaa). Tehasemeeskonnad Mitsubishi (1996-1998), Subaru (1999-2001) ja Peugeot (2002-2003). Novembris 2003 avastati tal ajukasvaja, viibis 2004 mõnda aega haiglas, sai keemiaravi ning aprillis 2005 tehti operatsioon. Ehkki arstide sõnul oli lõikus edukas, suri Burns sama aasta 25. novembril. Samal päeval lahkus ka jalgpallikuulsus George Best. Šoti band Travis pühendas oma albumi "The Boy With No Name" Burnsi mälestusele, Subaru andis ühele oma ralliautole Burnsi auks koodnime RB320.

»»» 1971 Ann Wolfe, USA profipoksija. Naiste maailmameister üheaegselt neljas erinevas kaalukategoorias. Esimese tiitli sai 1995, viimase 2004. Pidas kokku 23 kohtumist, võitis neist 21 (15 nokaudiga) ja kaotas vaid 1. Alates 2006. aastast tegutsenud treenerina.

»»» 1973 Cuauhtémoc Blanco Bravo, Mehhiko jalgpallur (Mexico City). Mehhiko koondises 1995-2008 kokku 97 mängu ja 34 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1998 ja 2002. Confederations Cupi võitja 1999 (ühtlasi edukaim väravalööja), CONCACAF Gold Cupi võitja 1996 ja 1998. Klubid: América (1992–2007), Necaxa (1997–1998, laen), Real Valladolid (2000–2002, laen), Veracruz (2004, laen), Chicago Fire (2007–) ja Santos Laguna (2008, laen). Mehhiko meister (Clausura) ja superkarika võitja 2005, CONCACAF-i meistrite karikasarja võitja 2006. Mehhiko liiga MVP 1998, 2005-2007.

»»» 1973 Aaron Ward
, Kanada jäähokimängija, kaitsja (Windsor, Ontario). Mänginud profina alates 1993. aastast, NHL-i drafti viies valik 1991 (Winnipeg Jets). Klubid: Detroit Red Wings, Carolina Hurricanes, New York Rangers ja Boston Bruins. Stanley Cupi võitja 1997, 1998 Red Wingsi ja 2006 Hurricanesiga. Allkirjastas 22. mail 2008 Bruinsiga kaheaastase lepingu.

»»» 1973 Katrin Meissner
, Saksamaa (SDV) ujuja (Berliin). Olümpiavõitja 1988 Soulis kahes teateujumises (4 x 100 m vabalt ja komb.) ja -pronks 50 m vabaujumises. Oli Soulis vaid 15-aastane. MM-il 2001 Fukuokas kuld 4 x 100 m ja hõbe 100 m vabaujumises, 1998 Perthis hõbe 4 x 100 m vabaujumises. EM-võistlustelt teateujumises kokku 9 (5+4+0) medalit. Lühiraja MM-ilt teateujumistes kolm hõbemedalit.

»»» 1976 Tonique Williams-Darling, Bahama kergejõustiklane (Nassau). Olümpiavõitja 2004 Ateenas ja MM-kuld 2005 Helsingis 400 m. Rahvaste Ühenduse mängude hõbe 2006 Melbourne'is. Kuldse liiga jackpoti jagajaid 2004 koos Rootsi kolmikhüppaja Christian Olssoniga. 2007 ja 2008 vigastuse tõttu ei võistelnud. Abielus kaasmaalasest kergeatleedi Dennis Darlinguga. Bahama valitsus nimetas saareriigi tähtsaima maantee Tonique Williams-Darling Highwayks.

»»» 1982 Dwyane Tyrone Wade Jr., USA korvpallur (Chicago, Illinois). Mänginud profina alates 2003. aastast, NBA drafti viies valik 2003 (Miami Heat). Mänginud kogu senise karjääri Heatis. NBA meister ja finaali MVP 2006, Sports Illustratedi aasta sportlane 2006. NBA Tähtede mängul 2005-2008, hooaja teises viisikus 2005, 2006 ja kolmandas 2007. Olümpiavõitja 2008 Pekingis ja -pronks 2004 Ateenas. MM-võistluste pronks 2006. Ostis 2008 oma baptistipastorist emale Jolindale Chicagos kiriku. Heategevusfond Wade's World aitab lasteorganisatsioone. Pikkus 193 cm.

»»» 1983 Jevgeni Dementjev, Venemaa murdmaasuusataja (Tajožnõi küla, Tjumeni oblast). Olümpiavõitja 2006 Torinos suusavahetusega (15+15 km) sõidus ja -hõbe 50 km vabatehnikas ühisstardist sõidus. MM-võistlustel 2007 Sapporos hõbe- ja 2005 Oberstdorfis pronksmedal 4 x 10 km teatesõidus. MK-sarjas võitnud seni vaid ühe etapi, 19. märtsil 2005 Falunis peetud 2 x 15 km topeltjälitussõidu. Lisaks 2 teist ja 2 kolmandat kohta. Tuli 2000. aastal Venemaa juunioride meistriks ning kutsuti koondisse. Esimene treener Hantõ-Mansiiski spordikoolis oli Valeri Uhhov, praegune treener Juri Borodavko.

SURMAPÄEV

««« 1970 Leonhard Viljus
, Eesti laskur (Nõmmküla, Rakvere rajoon - sünd. 28.03.1904 Kokora vald, Tartumaa). Võitis MM-võistlustel 1937 sõjapüssi meeskonnaharjutuses 3 x 20 lasku hõbeda, kogusummas pronksi ning medalilaskmises kulla. 1939 oli harjutuses 3 x 20 lasku meeskondliku pronksi võitjaid, individuaalselt sai medalilaskmises kulla. Eesti meistrivõistlustelt sai 1936 ja 1939 mitu medalit nii meeskondlikult kui individuaalselt. Püstitas 1935 Eesti rekordi täpsussõjapüssist laskmises 547 silmaga. Suurmeister täiskaliiber- (1935) ja väikepüssist laskmises (1937). Võistles Eesti koondises 1933-1939. Oli Narvas üleajateenija (veltveebel, 1938), lõpetanud allohvitseride kooli.

««« 1994 Helen Herring-Stephens
, USA kergejõustiklane (St. Louis, Missouri – sünd. 03.02.1918 Fulton, Missouri). Olümpiavõitja 1936 Berliinis 100 m ja 4 x 1900 m teatejooksus. Fulton Flash (sai hüüdnime sünnikoha järgi Missouris) ei kaotanud kogu karjääri jooksul ainsatki sprinti, tuli USA meistriks ka kettaheites. Berliinis edestas 18-aastane Stephens finaalis favoriiti ja MR-i valdajat Stanisława Walasiewicz. Tema võiduaeg 11,5 tähistas MR-i, kuid lubatust tugevama taganttuule tõttu seda rekordiks ei kinnitatud. Teatejooksus oli Stephens USA neliku ankrunaine. Loobus pärast Berliini kergejõustikust, kuid mängis mõnda aega elukutselisena pesapalli ja softballi. Õppis Fultoni ülikoolis, 1938-1952 oli poolelukutselise korvpallivõistkonna omanik ja mänedžer.

««« 2008 Robert James "Bobby" Fischer, USA maletaja (Reykjavik, Island - sünd. 09.03.1943 Chicago, Illinois). FIDE 11. maailmameister 1972-1975, esimene ja seni ka ainus ameeriklane maailma maletroonil. Kõigi aegade andekamaid maletajaid. Alistas Reykjavikis peetud tiitlimatšis Boriss Spasski 12,5:8,5. Keeldus 1975 tiitlit kaitsmast Anatoli Karpovi vastu, sest FIDE ei täitnud tema esitatud nõudmisi ning N Liidu esindaja sai tiitli ainsagi partiita. Male-Oscari laureaat 1970, 1971 ja 1972. Mängis 1992 näidismatši Spasskiga Belgradis (võitis taas) hoolimata USA ametlike ringkondade vastusseisust. Ei pöördunud pärast seda enam kunagi USA-sse tagasi. Elas Ungaris, Saksamaal, Filipiinidel ja Jaapanis ning alates 2005. aastast Islandil, kus 2008. aasta jaanuaris ka suri. Maetud Laugardæliri kalmistule (60 km Reykjavikist).

SÜNDMUSED

¤ 1902
lõppes Riias esimest korda Venemaal korraldatud elukutseliste maadlejate MM. Võitjaks tuli Georg Lurich.
¤ 1914 parandas norralane Oscar Mathisen Oslos neljandat korda 500 m kiiruisutamise MR-i, saades Davosis ajaks 43,4. Nädalapäeva tagasi Oslos oli ta olnud 0,3 sekundit aeglasem.
¤ 1916 asutati New Yorgis PGA (Professional Golfer Association).
¤ 1916 lõppesid esimesed PGA meistrivõistlused Siwanoy radadel Bronxville'is (New York) Jim Barnesi võiduga.
¤ 1960 korraldasid Tartu suusatajad (Herbert Abel, Tõnu Luik, Jüri Kaljusto) suusamatka Tartust Käärikule. 53 km pikkuse raja läbis 234 suusatajat. Meestest oli kiireim Rein Tikk ja naistest Helle Tallo-Ritsing.
¤ 1963 viskas Wilt Chamberlain NBA kohtumises San Francisco Warriorsi ja Los Angeles Lakersi vahel 67 punkti.
¤ 1965 lõppes N Liidu ja Norra kiiruisutajate maavõistlus Oslo Bisletti staadionil N Liidu esinduse võiduga 279:265. Ants Antsoni parimaks saavutuseks jäi kolmas koht 1500 m sõidus.
¤ 1967 võitis Kanadat esindav Ergas Leps Bostoni hallivõistlustel 10000 jardi jooksu 2.08,1-ga, mis jäi Peter Snelli maailmarekordile alla vaid 0,2 sekundiga.
¤ 1968 peeti N Liidu meistrivõistlused kiiruisutamises esimest korda vastvalminud Medeo kõrgrajal. Hästi esines Ants Antson, kes tuli mitmevõistluses 177,198 punktiga hõbemedalile. 5000 meetris püstitas Antson 7.34,8-ga N Liidu rekordi.
¤ 1985 algasid Austrias Seefeldis 30. suusatamise MM-võistlused, kus esimest korda domineeris uisutehnika.
¤ 1989 võitis Al Arbour treenerina NHL-is oma 600. mängu.
¤ 1989 keeldus Phoenix Suns Miamis puhkenud rassirahutuste tõttu mängimast Miami Heatiga.
¤ 1993 püstitas venelanna Irina Privalova sise-MR-i 300 m jooksus 35,45 sekundiga.
¤ 1994 peeti Innsbruckis esimesed Air & Style lumelaua võistlused.
¤ 1997 määras NBA Dennis Rodmanile tähtajatu võistluskeelu ja 25 000 dollarit trahvi kaameramehe löömise eest.
¤ 2004 võitis Andrus Veerpalu MK-sarjas oma neljanda etapi, kui lõpetas Tšehhimaal Nové Mestos parima ajaga 15 km klassikasõidu.
¤ 2009 võitsid esimest korda Lõuna-Ameerikas (Argentina, Tšiili) korraldatud Dakari ralli autode klassis lõuna-aafriklane Giniel de Villiers (Volkswagen) ja tsiklimeeste arvestuses hispaanlane Marc Coma (KTM). Volkswagenile oli see ralli ajaloo esimene üldvõit.

Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet

Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002),
Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet