Mida tegi Soome kergejõustikukuulsus Elmer Niklander oma auhindadega? Kes olid esimesed eestlannadest maailmameistrid? Kes sai 1984 Jim Thorpe'i auhinna? Milline suue slämmi turniir jäi Stefan Edbergil ainsana võitmata? Mitu pikamaajooksu MR-i püstitas Wang Junxia 1993. aastal Hiina meistrivõistlustel? Kui vana oli Jevgeni Sadovõi Barcelona olümpial kolme kulda võites? Milline riistvõimlemise ala oli venelanna Svetlana Horkina lemmik?
SÜNNIPÄEV
»»» 1890 Elmer Konstantin Niklander, Soome kergejõustiklane (Rutajärvi, Hausjärvi – surn. 12.11.1942 Helsingi). Olümpiavõitja 1920 Antverpenis kettaheites (OR 44.685), -hõbe 1912 Stockholmis mõlema käega kettaheites ja Antverpenis 1920 kuulitõukes ning -pronks 1912 Stockholmis mõlema käega kuulitõukes. Osales 18-aastasena juba 1908 Londonis kuulitõukes, lisaks sai Stockholmis samal alal neljanda ja 1924 Pariisis kuuenda koha. Oli Londonis antiikses kettaheites üheksas, Stockholmis tavalises kettaheites neljas ja Pariisis seitsmes. 1920 sai Antverpenis raskusheites (56 naela) kaheksanda koha. Aastatel 1909-1924 tuli Niklander erinevatel heite- ja tõukealadel Soome meistriks 44 korda ja püstitas 39 Soome rekordit, kõik tema isiklikud rekordid pärinevad aga ajavahemikust 1913-1916, mil I maailmasõja tõttu olümpiamänge ei peetud. 1913 püstitas ta kettaheites MR-i kahe käe kogusummas (90.13 = 45.57 parema ja 44.56 vasaku käega) ja antiikstiilis (41.57). Hüüdnimi Oitin kanuuna (Oitti kahur). Tõusis olümpiavõitjaks koduaias harjutades ka osaledes kohaliku tuletõrjeseltsi korraldatud võistlustel. Jäänud siiani noorimaks olümpiamängude kergejõustikuvõistlustel osalenud soomlaseks. Enne surma kaevas sõjahirmus suure osa oma autasudest maasse ning neid pole siiani leitud.
»»» 1914 Frederick Roberts "Bob" Gerard, Inglismaa autovõidusõitja ja ärimees (Leicester – surn. 26.01.1990 South Croxton, Leicestershire). Sõitis F1 MM-sarjas 1950-1957 kokku 8 etappi, kuid edu ei saavutanud. Võitis peamiselt kodumaal peetud erinevate klasside võidusõite nii enne kui pärast II maailmasõda. Mallory Parki ringraja üks kurv on nimetatud Gerardi kurviks.
»»» 1918 James "Jim" Halliday, Inglismaa tõstja (Farnworth, Greater Manchester – surn. 06.06.2007). Olümpiapronks 1948 Londonis kergekaalu kolmevõistluses. Briti Impeeriumi mängudel 1950 esikoht kerge- ja 1954 keskkaalus. Alustas tõstespordiga 1938, II maailmasõja ajal võitles Aasia rinnetel. Pärast karjääri lõppu tegutses noortejuhendajana ja treenerina.
»»» 1922 Miguel Muñoz Mozún, Hispaania jalgpallur ja treener (Madrid – surn. 16.07.1990 Madrid). Mängis 1948-1955 Hispaania koondises 7 mängu. Oli 1969 koondise peatreeneri kohusetäitja 4 mängus ja 1982-1988 peatreener kokku 59 mängus. Viis koondise 1984 EM-i finaali ja 1988 finaalturniirile ning 1986 MM-võistluste finaalturniirile. Klubid: Imperio (1940-1941, 1942-1943), Girod (1941-1942), CD Logroñés (1943-1944), Racing Santander (1944-1946), Celta Vigo (1946-1948) ja Madridi Real (1948-1958). Hispaania meister 1954, 1955, 1957, 1958, Copa Latina 1955, 1957. Lõi septembris 1955 Reali esimese värava Euroopa meistrite karikasarjas (Genfi Servette'i võrku). 1956 ja 1957 oli sama sarja võitnud meeskonna kapten. Treenis sama klubi 1960-1974 ning võitis 1960 ja 1966 sama karika ka treenerina, esimesena Euroopa jalgpallis. Hiljem on tema saavutust korranud veel Giovanni Trapattoni, Johan Cruyff, Carlo Ancelotti ja Frank Rijkaard. Treenerina 9 Hispaania meistritiitlit (1961-1965, 1967-1969, 1972), Copa del Generalísimo 1962, 1970 ja Intercontinental Cup 1960.
»»» 1934 Ene-Lille Jaanson-Kitsing, Eesti korvpallur (Tartu). MM-kuld 1959 Moskvas N Liidu koondises koosseisus, koos Mai-Maret Otsa-Višnjovaga esimesed eestlannadest maailmameistrid. Rahvusvahelise noorsoofestivali võitjaid 1957. Mängis 1952-1965 Eesti koondises ja TRÜ esindusnaiskonnas, oli 1952 N Liidu noortemeistrivõistlustel hõbeda võitjaid. TRÜ naiskonnas EK-sarja poolfinaliste ja 1957-1960 N Liidu meistrivõistluste hõbe ning rahvaste spartakiaadi hõbe 1959. Eesti meistrivõistlustelt võitnud 3 kulda (1950, 1955, 1965), 6 hõbedat ja 1 pronksi. Lõpetas 1952 Tartu 3. keskkooli, 1956 TRÜ KKT ja 1967 kaugõppes saksa filoloogina filosoofia-keeleteaduskonna. Huvi spordi vastu pärines vanematelt (isa Jüri Kitsing võistles edukalt kergejõustikus ja korvpallis, ema Lydia-Marie korv- ja võrkpallis). Kooliaastatel võistles kergejõustikus, jalgrattasõidus ja pallimängudes. Korvpalli juurde suunas teda kooliõde Rita Freiberg. Treenis ja võistles Edgar Naaritsa juhendamisel. Küüditati 1941 koos vanematega Siberisse (isa suri 1941 Sverdlovski oblastis), tuli 1948 omal käel tagasi. Pikkus 173 cm.
»»» 1936 Õie Munk, Eesti kergejõustiklane (Kaarma vald). Võitis 1955-1972 Eesti meistrivõistlustel tõkkejooksus, kõrgushüppes ja viievõistluses kokku 16 medalit, sealhulgas 4 kulda (100 m tj 1968, kõrguses 1967, viievõistluses 1969 ja siseviievõistluses 1963), 7 hõbedat ja 5 pronksi. Hiljem töötanud treenerina Tallinnas, Viljandis ja Kuressaares.
»»» 1945 Franz Keller, Saksamaa suusakahevõistleja (Nesselwang). Olümpiavõitja 1968 Grenoble'is, MM-võistluste hõbe 1966 Oslos kaasmaalase Georg Thoma järel. Holmenkolleni suusafestivali võitja 1967, sai koos norralaste Einar Bergslandi ja Ingolf Morkiga Holmenkolleni medali 1973. Saksamaa LV parim sportlane 1968.
»»» 1945 Jürgen Haase, Saksamaa (SDV) kergejõustiklane (Friedersdorf). Euroopa meister 1966 Budapestis ja 1969 Ateenas ning hõbemedal 1971 Helsingis 10 000 m jooksus. Euroopa juunioride meister 1964 nii 1500 m kui 3000 m jooksus. Euroopa rekord 10 000 m jooksus 28.04,4 (21. juulil 1968 Leningradis). 11-kordne SDV meister erinevatel distantsidel. Harjutas Euroopas tollal veel suhteliselt tundmatu Arthur Lydiardi meetodite järgi.
»»» 1949 Dennis Taylor, Põhja-Iirimaa snuukerimängija (Coalisland, Tyrone'i krahvkond). Maailmameister 1985, võitis finaalis löömatuks peetud Steve Davise. Aasta varem oli ta poolfinaalis samale mehele kaotanud. Esimest korda jõudis MM-il finaali juba 1979, kuid kaotas tookord debütandile Terry Griffithsile. Mängis elukutselisena 1971-2000, praegu BBC-i kommentaator. Viiekordne elukutseliste mängijate Iiri meister.
»»» 1951 Gerald A. Tinker, USA kergejõustiklane (Miami, Florida). Olümpiavõitja 1972 Münchenis 4 x 100 m teatejooksus koos Larry Blacki, Robert Taylori ja Edward Hartiga maailmarekordit kordava 38,19 sekundiga. Tinker jooksis kolmandat vahetust. Harrastas Miamis keskkoolis õppides nii jalgpalli kui kergejõustikku. Isiklikud rekordid: 100 jardi – 9,3 (1970), 100 m – 10,1 (1972), 200 m – 20,5 (1970). Pärast olümpiat mängis elukutselisena ameerika jalgpalli Atlanta Falcons (1974-1975) ja Green Bay Packersis (1976).
»»» 1955 Uwe Reinders, Saksamaa jalgpallur, ründaja (Essen). MM-võistluste hõbe 1982, mängis rahvusmeeskonnas vaid neli mängu ja lõi MM-il värava Tšiili vastu (4:1). Mängis klubijalgpalli kõige pikemalt (1977-1985) Bremeni Werderis (Bundesligas 206 mängu ja 67 väravat), lõpetas karjääri Prantsusmaal (Bordeaux' Girondins, Stade Rennais). Hiljem tegutsenud treenerina.
»»» 1957 Mati Tolmoff, Eesti kergejõustiklane ja sporditegelane (Põlvamaa). Eesti Spordimuuseumi direktor alates 2001. aastast. Lõpetas 1979. aastal TRÜ KKT, töötanud treeneri ja õpetajana, juhtinud muuhulgas 1990-1992 Tartu linnavalitsuse spordiosakonda, kuni 1993. aastani Tartu Spordiametit, kuni 1996. aastani töötas Tartu kultuuri- ja spordiosakonna juhataja asetäitjana ning kuni 2000. aastani kultuuriosakonna sporditeenistuse juhatajana. 2000-2001 oli Aura veekeskuse projektijuht. 2000. aastal pälvis riigi spordipreemia kohaliku omavalitsuse tasandi spordijuhtimise uuenduste eest.
»»» 1960 Alfredrick "Al" Alphonzo Joyner, USA kolmikhüppaja (East St. Louis, Illinois). Olümpiavõitja 1984 Los Angeleses kolmikhüppes (17.26). Oli pärast 80-aastast vaheaega esimene ameeriklane, kes sel alal olümpiakulla võitis. Sai selle eest Jim Thorpe'i auhinna, mida antakse välja iga nelja aasta tagant parimale USA kergejõustiklasele olümpiamängude väljakualadel. Võistles tudengina Arkansase ülikooli eest, hüüdnimi Sweetwater. Esimesel MM-il 1983 Helsingis oli kolmikhüppes alles kaheksas. Isiklik rekord 17.53 pärineb 26. juunist 1987 (San Joses). Abiellus 10. oktoobril 1987 USA sprinditähe Florence Griffith-Joyneriga (surn. 1998), tütar Mary Ruth. 28. juunil 2003 abiellus teist korda, abielust Alisha Biehniga tütar Skylar Rose ja poeg Jayden Alfrederick. Ali õde Jackie Joyner-Kersee jõudis samuti olümpiavõiduni. Alates 8. augustist 2000 töötab UCLA-s naishüppajate treenerina. Juhib endise abikaasa Flo Jo heategevusfondi ja Final Kick Marketing Groupi.
»»» 1960 Mauro Tassotti, Itaalia jalgpallur, kaitsja (Rooma). Pääses Itaalia koondisse alles 32-aastasena ning mängis 1992-1994 kokku 8 kohtumist. Lõi MM-il 1994 USA-s veerandfinaalis hispaanlasele Luis Enrique'le vastu nägu ning teenis FIFA-lt võistluskeelu kaheksaks mänguks. Klubid: Rooma Lazio (1978-1980), AC Milan (1980-1997). UEFA meistrite karikasarja ja superkarika võitja 1989, 1990, 1994, Intercontinental Cup 1989, 1990. Itaalia meister 1988, 1992, 1993, 1994, 1996 ja superkarika võitja 1988, 1992, 1993, 1994. Alates 2001. aastast AC Milanis abitreener.
»»» 1966 Floris Jan Bovelander, Hollandi maahokimängija (Haarlem). Olümpiavõitja 1996 Atlantas ja -pronks 1988 Soulis. Maailmameister 1990 (viskas finaalturniiril 9 väravat). Mängis koondises 241 mängu ja saavutas 216 väravat. Nurgalöökide sooritamise meister, hüüdnimed Flop, Floppie ja Boem Boem Bovelander. Lõpetas karjääri pärast Atlanta mänge. Mängis kogu karjääri Bloemendaali klubi eest ja tuli kuus korda Hollandi meistriks.
»»» 1966 Aaron Slight, Uus-Meremaa mootorisportlane (Masterton). Superbike'ide MM-võistluste hõbemedal 1996 ja 1998 ning pronks 1993, 1994, 1995 ja 1997. Kokku 13 etapivõitu, 87 pjedestaalikohta ja 8 parimat stardikohta. Võitis 1983-1995 Suzukas kaheksa tunni sõidu. Pärast tsiklispordiga lõpetamist osalenud sportautode võidusõitudel.
»»» 1966 Stefan Bengt Edberg, Rootsi tennisist (Västervik). Mängis elukutselisena 1983-1996, jõudis üksikmängus vähemalt korra finaali kõigil neljal suure slämmi turniiril (kokku 11 finaali), võitis kaks korda nii Australian Openil (1985, 1987), Wimbledonis (1988, 1990) ja US Openil (1991, 1992). French Openil mängis finaalis 1989, kuid kaotas Michael Changile, ehkki juhtis settidega 2:1. Paarismängus kolm suure slämmi turniiri võitu (kaks koos Andres Järrydi ja üks tšehhi Petr Kordaga). Karjääri jooksul võitis üksikmängus 42 turniir üksik- ja 18 turniiri paarismängus. Juhtis maailma edetabelit nii üksikmängus (esimest korda 13. augustil 1990) kui paarismängus (9. juuni 1986). Püsis üksikmängus edetabelijuhina kokku 72 nädalat. Karjääri auhinnaraha 20 630 941 dollarit. 1983 võitis esimesena tenniseajaloos noorteturniiri aasta kõigil neljal suure slämmi turniiril. Mängis Rootsi koondises seitsmes Davise karikasarja finaalis ja oli karikavõitjaid 1984, 1985, 1987 ja 1994. Võitis koos kaaslastega World Team Cupi 1988, 1991 ja 1995. Los Angelese olümpial 1984 võitis tookord veel näidisalana kavas olnud tenniseturniiri, neli aastat hiljem Soulis sai pronksi nii üksik- kui paarismängus. ATP annab igal aastal välja Edberg Sportsmanship Awardi, mille rootslane ise võitis viis korda (1988-90, 1992, 1995).
»»» 1967 Michael Schjønberg, Taani jalgpallur, kaitsja (Esbjerg). Taani koondises 1995-2000 kokku 44 mängu ja 3 väravat. Osales Euro 1996 ja Euro 2000 finaalturniiril ning MM-il 1998. Klubid: Esbjerg fB (1987-1990), Hannover 96 (1990-1994), Odense BK (1994-1996) ja 1.FC Kaiserslautern (1996-2001). Alates 2003. aastast treener.
»»» 1968 Aare Tamme, Eesti mäesuusataja ja sööstlaskuja (Rakvere). 1992 tuli Albertville'i talimängudel näidisalaks olnud sööstlaskumises Eesti rekordiga 201,455 km/h 30. kohale. 1993 püstitas Prantsusmaal Eesti rekordi 210,896 km/h. Elukutseliste MM-il 1998 üheksas koht (174,000 km/h). Eesti meister slaalomis 1994. Tegutsenud Soomes Himosel ja Otepääl mäesuusatamise õpetajana, samuti ettevõtjana.
»»» 1969 Steve Staunton, Iirimaa jalgpallur, kaitsja (Drogheda). Iirimaa koondises 1988-2002 kokku 102 mängu ja 7 väravat (Iiri rekord). MM-võistluste finaalturniiril 1990, 1994 ja 2002 (kapten). Klubid: Dundalk (1985–1986), Liverpool (1986–1991, 1998–2000), Bradford City (1987, laen), Aston Villa (1991–1998, 2000–2003), Crystal Palace (2000, laen), Coventry City (2003–2005) ja Walsall (2005–2006). Inglismaa meister 1990 ja karikavõitja 1989, liiga karika võitja 1994, 1996, FA Charity Shield 1988, 1990. Oli aastatel 2006-2007 ka Iirimaa koondise peatreener. Jaanuarist detsembrini 2008 oli Leeds Unitedis Gary McAllisteri kõrval abitreener.
»»» 1969 Lucien James "Luc" Longley, Austraalia korvpallur (Melbourne, Victoria). Mängis profina 1991-2001. NBA drafti 7. valik 1991 (Minnesota Timberwolves). Klubid: Timberwolves (1991-1994), Chicago Bulls (1994-1998), Phoenix Suns (1998-2000) ja New York Knicks (2000-2001). Kolmekordne NBA meister Bullsi koosseisus 1996-1998. Mängis karjääri jooksul põhihooajal 567 mängu (austraallaste rekord), viskas keskmiselt 7,2 punkti ja võttis 4,9 lauapalli. 1998 kauples Bulls Longley Phoenix Sunsi Mark Bryant, Martin Müürsepa, Bubba Wellsi ja drafti esimese ringi õiguse eest. Pikkus 218 cm.
»»» 1969 Predrag Mijatović, Montenegro jalgpallur, ründaja (Titograd, Montenegro). Jugoslaavia ja Serbia & Montenegro koondises 1989-2003 kokku 73 mängu ja 28 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1998 ja EM-il 2000. U-20 vanuseklassi MM-kuld 1987. Klubid: Titogradi Budućnost (1987-1989), Belgradi Partizan (1989-1993), Valencia CF (1993-1996), Madridi Real (1996-1999), Fiorentina (1999-2002) ja Levante (2002-2004). Jugoslaavia meister ja karikavõitja 1992, Hispaania meister ja superkarika võitja 1997. UEFA Meistrite liiga võitja 1998 Realiga, lõi finaalis Ajaxi vastu ainsa värava. Intercontinetal Cup 1998. Alates 2. juulist 2006 Reali jalgpallidirektor.
»»» 1970 Steffen Freund, Saksamaa jalgpallur, poolkaitsja (Brandenburg). Saksamaa koondises 1995-1998 kokku 21 mängu. Euroopa meister 1996, osales MM-võistlustel 1998. Klubid Brandenburgi Stahl (1989-1991), Schalke 04 (1991-1993), Dortmundi Borussia (1993-1998), Tottenham Hotspur (1998-2003), 1.FC Kaiserslautern (2003-2004) ja Leicester City (2004). Olnud Nigeeria koondise juures peatreeneri Berti Vogtsi abiliseks.
»»» 1972 Elena Kaliská, Slovakkia kärestikuslalomist (Zvolen). Olümpiavõitja 2004 Ateenas ja 2008 Pekingis naiste ühesüstal, Sydney mängudel 2000 lõpetas neljanda ja 1996 Atlantas 19. kohaga. Maailmameister 2005 Sydneys. Kolmekordne Euroopa meister ühesüstal (2002, 2004, 2006) ja teatesõidus (2006).
»»» 1973 Wang Junxia, Hiina kergejõustiklane (Jiaohe, Julin'i provints). Olümpiavõitja 1996 Atlantas 5000 m ja -hõbe 10 000 m jooksus. MM-kuld 1993 Stuttgardis 10 000 m jooksus. Kuni 1995. aastani harjutas skandaalse treeneri Ma Junren’i juhendamisel, edasi kuni karjääri lõpuni (pärast Atlanta olümpiat) Mao Dezhen'i näpunäidete järgi. 1992 võitis Soulis Gete Wami ees juunioride MM-kulla 10 000 m jooksus (32.29,90). Aprillis 1993 püstitas Aasia tippaja maratonijooksus (2:24.07), mais sai enda nimele Aasia rekordi 3000 jooksus (8.27,68), augustis tuli Stuttgardis maailmameistriks 10 000 m jooksus (30.49,30), ehkki oli enne finaali haige. Ma Juren’i hoolealused võitsid sel MM-il kõik naiste jooksud 1500 - 10 000 meetrini. Vähem kui kuu aega hiljem püstitas Wang Hiina meistrivõistlustel kolmes jooksus kolm MR-i. 8. septembril jooksis ta 10 000 m esimese naisena alla 30 minuti (29.31,78), alistades senise rekordi 42 sekundiga (!). 11. septembril lõpetas 1500 m jooksus MR-i püstitanud Qu Yunxia (3.50,46) järel teisena praeguseni kõigi aegade neljanda tulemuse 3.51,92-ga. 12. septembril sündis 3000 m esimeses eeljooksus MR, kuid teises parandas Wang seda veelgi ning päev hiljem jooksis 8.06,11-ga siiani kehtiva MR-i. Aasta lõpus võitis Wang veel maratonijooksu MK-võistlused. 1993. aasta saavutuste eest teenis hiinlanna Jesse Owensi auhinna. 1994 võitis Wang küll Aasia mängudel Hiroshimas 10 000 m maailma hooaja tippajaga (30.50,34), kuid rekordeid enam ei sündinud. 1995 tõstsid Wang ja tema kaaslased mässu oma treeneri Ma vastu (tüliõunaks said auhinnaraha jagamine ja julmad treeningumeetodid) ning mõnda aega harjutas Wang omaette. Atlantaks valmistas ta ette Mao Dezhen. Ameerikas võitis Wang uue olümpiaala 5000 m jooksu 14.59,88-ga, kuid pidi poole pikemal maal tunnistama lõpuheitluses Fernanda Ribeiro (Portugal) nappi paremust (ajad vastavalt 31.01,63 ja 31.02,58). Pärast olümpiat teatas oma karjääri lõppemisest ja abiellus.
»»» 1973 Jevgeni Sadovõi, Venemaa ujuja (Volžk). Olümpiavõitja 1992 Barelonas 200 m ja 400 m vabaujumises ja 4 x 200 m vabalt teateujumises, Euroopa meister 1991 Ateenas 400 m vabaujumises ja 4 x 200 m vabalt teateujumises ning 1993 Sheffieldis 4 x 100 m ja 4 x 400 m vabalt teateujumises, pronks 1993 200 m vabaujumises. Valiti ajakirja Swimming World poolt maailma aasta parimaks ujujaks 1992 ja Venemaa parimaks sportlaseks (sai president Boriss Jeltsinilt kuldkella). 1991 tuli Ateenas 18-aastasena kahekordseks Euroopa meistriks, kuid tippvormi jõudis Barcelona olümpiaks. 200 m vabaujumises parandas ta nii eelujumises kui finaalis senist olümpiarekordit (võiduaeg 1.46,70), kuid itaallase Giorgio Lamberti MR-ist jäi 0,01 sekundit vajaka. 400 m vabaujumises võitles viimasel ujulapikkusel lõpuni MR-i valdaja Kieren Perkinsiga ning edestas austraallast 0,16 sekundiga. Venelase võiduaeg 3.45,00 oli ühtlasi uus MR, seni Perkinsile kuulunud margist 1,47 sekundit parem. Alustas treeninguid 6-aastasena, 1981 kolis vaesel järjel pere Volgogradi, kus olid paremad tingimused harjutada. Tippu viis ta treener Viktor Avdejenko. Pärast Sheffieldi EM-i tulemused enam ei paranenud ning Sadovõi otsustas puhata. 1996. aasta septembris teatas, et lõpetab karjääri ja hakkab Avdejenko abiliseks ujumisklubis Volga. 1999 valiti ujumise Kuulsuse halli.
»»» 1974 Jaime Moreno Morales, Bolivia jalgpallur, ründaja (Santa Cruz de la Sierra). Bolivia koondises 1991-2008 kokku 74 mängu ja 11 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1994, Copa América finalist 1997. Klubid: Blooming (1991–1993), Independiente Santa Fe (1993), Middlesbrough (1994–1996), D.C. United (1996–2002, 2004–) ja MetroStars (2003). Esimene Bolivia jalgpallur, kes jõudnud mängima Inglise Premier League'i, kui tegi Middlesbrough' eest kaasa 25 liigamängus ja lõi 2 väravat. Alates 1996. aastast mänginud MLS-is (DC United ja MetroStars). MLS Cupi võitja (USA meister) 1996, 1997, 1999, 2004. Löönud MLS-is 112 väravat (liiga rekord).
»»» 1976 Tarso Anibal Santanna Marques, Brasiilia autovõidusõitja (Curitiba). F1 autode MM-sarjas 1996-1997 ja 2001 kokku 24 starti Minardi meeskonnas, kõrgeim koht üheksas. 1999. aastast on võistelnud Champ Cari sarjas, kuid suurema eduta. 2001 oli Minardis teine sõitja Fernando Alonso kõrval.
»»» 1976 Christoph Sumann, Austria laskesuusataja (Judenburg, Steiermark). MM-võistluste pronks 2005 Hochfilzenis 4 x 7,5 km teatesõidus. MK-sarjas kolm etapivõitu (2001 Osbrlies sprindis, 2007 Pokljukas jälitussõidus ja ühisstardist sõidus). Alustas murdmaasuusatajana, sajandivahetusel kolis üle laskesuusatamisse.
»»» 1977 Jenny Johansson, Rootsi orienteeruja. MM-võistlustelt 2001-2006 kokku 8 medalit (1+5+2), EM-võistlustelt 2000-2004 kokku 4 medalit (2+2+0). Kolmest kullast kaks on tulnud teatejooksus. Neljakordne Rootsi meister, võitnud kaks MK-etappi. Klubi Ulricehamns OK. Hariduselt filosoofiamagister, elab Falunis.
»»» 1977 Laureano Bisan-Etame Mayer, Kameruni jalgpallur, kaitsja (Londi Kribi). Kameruni koondises alates 1998. aastast 91 mängu ja 9 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1998, 2002. FIFA Confederations Cupi finalist 2003. Olümpiavõitja 2000 Sydneys, Aafrika meister 2000 ja 2002, finaalturniiri parim mängija 2000. Klubid: Ultrera (1995-1996), Sevilla (1996-1997), Levante (1997-1998), RCD Mallorca (1998-2000), Arsenal (2000-2007) ja Portsmouth (2007-). Hispaania superkarika võitja 1998, Inglismaa meister 2002 ja 2004, FA Cupi võitja 2002, 2003, 2005, 2008.
»»» 1978 Bernard R. Williams III, USA kergejõustiklane (Baltimore, Maryland). Olümpiavõitja 2000 Sydneys 4 x 100 m teatejooksus ja -hõbe 2004 Ateenas 200 m jooksus. MM-võistluste kuld 2003 Pariisis 4 x 100 m jooksus ja hõbe 2001 Edmontonis 100 m jooksus. Esimese suurvõidu sai 1999 Pan Ameerika mängudel, kui võitis 100 m jooksu. Aasta hiljem võitis Florida ülikooli tudengina NCAA meistritiitli 100 m jooksus ning jooksus Sydney olümpial USA teatemeeskonnas teist vahetust. 2001. aasta MM-il Edmontonis kindlustas Williams ameeriklastele 100 meetris kolmikvõidu ja jooksis taas teatefinaalis kulla peale, kuid kui Tim Montgomery tulemused aastaid hiljem BALCO dopinguskandaali tagajärjel tühistati, tõusis Williams 100 m jooksus teiseks ja jäi teatekullast ilma. 2003 võitis USA meistrivõistlustel küll 100 m jooksu, kuid MM-il Pariisis oli alles viies. Teatekuld kuulus talle nüüd õigusega. Ateena olümpial edestas Williams 200 m finaali lõpumeetritel küll poole lühema maa võitjat Justin Gatlinit, kuid sellest piisas vaid hõbedaks (kulla sai Shawn Crawford). Lemmikharrastuseks on näitlemine, astub Põhja-Floridas sageli üles koomiliste numbritega lavanime Hollywood all. Tema kulmukergitust oli näha ka Ateena olümpial.
»»» 1979 Svetlana Horkina, Venemaa riistvõimleja (Belgorod). Maailma kõigi aegade edukaim naisvõimleja. Olümpiavõitja 1996 Atlantas ja 2000 Sydneys rööbaspuudel, -hõbe 1996 ja 2000 naiskonnavõistluses, 2000 vabaharjutuses ja 2004 Ateenas mitmevõistluses ning -pronks 2004 naiskonnavõistluses. MM-võistlustelt 1994-2003 kokku 20 (9+8+3) medalit, neist pretsedenditud kolm kulda mitmevõistluses (1997, 2001, 2003). Varem olid mitmevõistluse kaks korda võitnud Vlasta Dakanova (1934, 1938), Larissa Latõnina (1958, 1962), Ljudmila Turištševa (1970, 1974) ja Shannon Miller (1993, 1994). EM-võistlustelt 1994-2004 kokku 20 (13+5+2) medalit. Karjäär kestis enam kui kümne aasta. Oli riistvõimlemise jaoks küll ebaharilikult pikk (165 cm), kuid koos oma treeneri Boriss Pilkiniga leiti sellele "puudusele" lahendused – erinevatel võimlemisaladel on kaheksa uut elementi, mis kannavad Horkina nime. Tema lemmikalaks oli rööbaspuuharjutus (sel alal viiekordne MM-kuld ja kuuekordne Euroopa meister), kus ta suutis oma sihvakaid jalgu ja graatsilisi liigutusi hästi ära kasutada. Võimlemisväliselt on Horkina poseerinud paljalt Playboy Venemaa väljaandele (novembris 1997), katsetanud lootustandvalt näitelaval. Treeneritööks ei piisavat tal enda sõnul kannatust. 21. juulil 2005 sünnitas Horkina Los Angeleses Cedars-Sinai meditsiinikeskuses poja Svjatoslavi. Alates detsembrist 2004 on ta Venemaa riistvõimlemise föderatsiooni asepresident, alates 2003. aastast kuulub Ühinenud Venemaa ridadesse ja 2007. aastast on Riigiduuma liige. 12. märtsil 2007 Belgorodis avatud spordikompleks kannab Horkina nime ja selle ees on võimlejale ausammas.
»»» 1980 Jenson Alexander Lyons Button, Inglismaa autovõidusõitja (Frome, Somerset). F1 autode MM-sarjas 2000-2008 kokku 153 starti, üks GP-võit (2006 Ungari GP), 15 kohta esikolmikus, 3 parimat stardikohta ja 232 punkti. Meeskonnad F1-s: Williams (2000), Benetton (2001), Renault (2002), BAR (2003-2005), Honda (2006-2008). Isa ostis Buttonile esimese kartauto, kui poiss oli 8-aastane ning vaid kolm aastat hiljem (1991) võitis poiss Briti kadettide meistrivõistlustel kõik 34 võistlussõitu! Edasi võitis Button kolm korda Briti lahtised meistrivõistlused ja sai 1997 kõigi aegade noorimana Euroopa Super A meistritiitli. 1998 istus vormelautosse ja edu jätkus ka siin - Briti Formula Ford meistritiitel tuli Haywood Racingu tiimis 9 võiduga. Aasta hiljem sai ta Briti F3 sarjas kolmanda koha ja lõpetas Macau GP teisena. 1999. aasta lõpus sai esimest korda sõita F1 autoga, proovis Silverstone'is McLarenit ja Prosti. Kui Williamsi tiimis tekkis pärast Alessandro Zanardi lahkumist vaba koht, sai selle brasiillase Bruno Junqueira ja Buttoni konkurentsis endale inglane. Juba esimene hooaeg kujunes edukaks - inglane kogus 12 punkti ja oli 8. Seni parim hooaeg oli 2004, mil ta BAR-Hondas lõpetas 18 etapist 10 esikolmikus (4 teist ja 6 kolmandat kohta) ning oli 85 punktiga hooaja kokkuvõttes kolmas. Oli kaks aastat kihlatud laulja ja näitleja Louise Griffithsiga, kuid suhe lõppes aprillis 2005. Nii nagu paljud vormelipiloodid elab ka Button Monacos, kuid omab kinnisvara ka Suurbritannias ja Bahreinis.
»»» 1980 Leonard Scott, USA kergejõustiklane (Zacharya, Louisiana). Sise-MM-i kuld 2006 Moskvas 60 m jooksus isikliku rekordiga 6,50 sekundit. Õppis Tennessee ülikoolis, läks mõneks aastaks Pittsburgh Steelersi kooseisu ameerika jalgpalli mängima, kus võitis ka hiljem Super Bowli auhinna. 2004 naasis kergejõustiku juurde. MM-il 2005 Helsingis jäi 100 m jooksus kuuendaks. Isiklikud rekordid: 100 m – 9,91 (2006), 200 m – 20,34 (2001).
»»» 1980 Cai Yun, Hiina meessulgpallur (Suzhou, Jiangsu). Olümpiahõbe 2008 Pekingis meespaarismängus koos Fu Haifeng'iga, 2004 Ateenas jõudis koos Fu'ga veerandfinaali, kus kaotati Taani paarile. Maailmameister 2006 Madridis koos Fu'ga. Thomas Cupi võitja 2004, 2006, 2008. Tõusis meespaarismängus maailma edetabelit juhtima 15. märtsil 2007.
»»» 1981 Asier del Horno Cosgaya, Hispaania jalgpallur, kaitsja (Barakaldo, Baskimaa). Hispaania koondises alates 2004. aastast 10 mängu ja 2 väravat. Alustas 1999 Bilbao Athleticus, siirdus 8 miljoni naela eest hooajaks 2005/2006 Chelsea'sse (32 mängu, 1 värav), millega tuli Inglismaa meistriks 2006 ja FA Community Shieldi võitjaks 2005. Alates 2006. aastast Valencias, mis andis ta hooajaks 2007/2008 Athleticule rendile.
»»» 1984 Aljona Sawtschenko, Ukraina päritolu Saksamaa iluuisutaja (Kiiev). Maailmameister 2008 Göteborgis ja pronks 2007 Tokyos paarissõidus koos Robin Szolkowyga. Euroopa meister 2007, 2008 ja hõbe 2006. Juunioride maailmameister koos Stanislav Morozoviga 2000 veel Ukraina värvides. Alates 2002. aastast sõidab koos Szolkowyga. Saksamaa meistrid paarissõidus 2004-2008. Isiklik rekord 202,86 punkti (MM-il 2008).
SURMAPÄEV
««« 1964 Firmin Lambot, Belgia jalgrattur (Borgerhout – sünd. 14.03.1886 Florennes). Sadulsepana töötanud Lambot otsustas profiratturina õnne proovida 1908 ja võitis kohe Flandria ja Belgia meistrivõistlused. Osales Tour de France'il 1911-1913, kuid suurema eduta. Esimesel Touril pärast I maailmasõda 1919 oli ta taas kohal ning ostus 11 lõpetajast parimaks. Püsis suurema osa võistlusest teisel kohal, kuid liidri Eugène Christophe'i rattapurunemine aitas ta esimeseks. Võitis eelviimase etapi ja tõusis liidriks. 1919 andis Touri peakorraldaja Henri Desgrange esimest korda välja kollase särgi (maillot jaune) ning Lambot oli võitjana selle esimene kandja. 1920 ja 1921 lõpetas Lambot samuti paremate seas, kuid teise võiduni jõudis 1922, ehkki ei võitnud 15 etapist ainsatki. Taas oli ühe ratturi ebaõnn teisele õnneks, sest tema pearivaalil purunes jalgratas. Teist korda võites oli Lambot 36-aastane ning on siiani vanim Tour de France'i võitja. Pärast rattasõidust loobumist jätkas tööd sadulasepana.
««« 1968 Ray Harroun, USA autovõidusõitja (Anderson, Indiana – sünd. 12.01.1879 Spartansburg, Pennsylvania). AAA hooaja parim 1910, esimese Indianapolise 500 miili sõidu võitja 1911. 200 ringist 88 juhtinud esimese võitja keskmine kiirus oli 74,602 miili tunnis, võitja jaoks kestis võidusõit 6:42. Harrouni võiduauto, Firestone'i rehvidega kollane nr 32 Marmon "Wasp" on praegugi näha Indianapolise ringraja muuseumis. Esimesi võidusõitjaid, kes hakkas kasutama tahavaatepeeglit. Ameerika mootorispordi Kuulsuse hallis 2000.
««« 1984 Maxwell Herbert Lloyd Bentley, Kanada jäähokimängija, ründaja (Saskatoon, Saskatchewan - sünd. 01.03.1920 Delisle, Saskatchewan). Mängis NHL-is 1940-1954 Chicago Blackhawksi, Toronto Maple Leafsi ja New York Rangers rivistuses. Kolmekordne Stanley Cupi võitja Maple Leafsiga (1948, 1949, 1951), liiga edukaim väravakütt 1946 ja 1947. Art Ross Trophy (1946, 1947), Hart Memorial Trophy (1946) ja Lady Byng Memorial Trophy (1943). Kuulsuse hallis 1966. Suri südamehaiguse tagajärjel.
««« 2005 Anita Kulcsár, Ungari käsipallur (Dunaújváros - sünd. 02.10.1976 Szerencs). Olümpiahõbe 2000 Sydneys, MM-i hõbe 2003. Euroopa meister 2000, pronks 1998 ja 2004. IHF-i maailma parim mängija 2004. Mängis Ungari koondises alates 1996. aastast, klubid Nyíregyházi Kölcsey, Győri Graboplast ETO KC, Cornexi-Alcoa ja Dunaferr NK. Hukkus autoõnnetuses 28-aastaselt.
SÜNDMUSED
¤ 1886 asutati Minnesotas USA esimene suusaklubi Aurora Ski Club.
¤ 1929 püstitas soomlane Clas Thunberg Davosi uisurajal 500 m maailmarekordiks 42,8 sekundit.
¤ 1932 avaldati Eesti Spordilehes esmakordselt jäähoki võistlusmäärused.
¤ 1950 lõppes Moskvas 16 osavõtjaga maleturniir naistele, kus selgitati maailmameister. 1944. aastal Londoni pommitamisel hukkunud maailmameistri Vera Menchiku troonis võitis Ljudmila Rudenko.
¤ 1952 lubas PGA võistlustel osaleda ka mustanahalistel golfaritel.
¤ 1953 nimetati mitmekordne Jesse Owens Illinois kergejõustikuliidu sekretäriks.
¤ 1964 krooniti Ants Antson Oslos Euroopa absoluutseks meistriks kiiruisutamises 180,842 punktiga. Üksikaladest võitis eestlane 1500 m 2.09,8-ga ja oli 500 meetris 42,5-ga teine.
¤ 1969 saavutas Varssavi korvpalliturniiril esikoha Tallinna Kalev, alistades finaalis kohaliku Legia 88:69.
¤ 1969 võitis Kavgolovos peetud rahvusvahelistel võistlustel kahevõistluse Tõnu Haljand.
¤ 1971 peeti NHL-i 24. Tähtede mäng Bostonis. Lääs võitis Ida 2:1.
¤ 1971 nimetati NHL-i ajakirjanike assotsiatsioon ümber elukutseliste hokiajakirjanike liiduks.
¤ 1981 lõppesid Kohtla-Järvel esimesed Avo Talpase mälestusvõistlused kreeka-rooma maadluses.
¤ 1981 suutis Muhammad Ali veenda meeleheitel 21-aastast meest enesetapust loobuma.
¤ 1984 püstitas itaallane Francesco Moser tunnisõidus maailmarekordi 50,808 km.
¤ 1985 peeti Pariisis kahel päeval maailma esimesed sisemängud kergejõustikus.
¤ 1991 pälvis rahvusvahelisel epeeturniiril Tallinna Mõõk individuaalse esikoha prantslane Eric Srecki, teine oli Kaido Kaaberma. Meeskondlikult võitis samuti Prantsusmaa, Eesti oli viies.
¤ 1991 peeti Chicagos NHL-i 42. Tähtede mäng ning Campbell konverentsi koondis lõi Walesi konverentsi esindust 11:5.
¤ 1996 nõustus NHL-i juhatus Winnipeg Jetsi kolimisega Phoenixisse.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002),
Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
