Milline autasu jäi Bob Paisleyl Liverpooli treenerina võitmata? Keda sportlastest autasustas ROK esimesena Pierre de Coubertini medaliga? Kelle nimetas FIBA 1991. aastal Euroopa kõigi aegade parimaks korvpalluriks? Kes vägimeestest kandis nime Taskuherakles? Kui vanaks saab ainus Vasaloppeti eestlasest võitja Raul Olle? Kes jalgpalluritest on tulnud nii N Liidu, Inglismaa kui ka Šotimaa meistriks ja karikavõitjaks?
SÜNNIPÄEV
»»» 1884 Ralph DePalma, Itaalia päritolu USA autovõidusõitja (Troia, Apulia, Itaalia – surn. 31.03.1956 South Pasadena, California). Indianapolise 500 miili sõidu võitja 1915. Juhtis samas 1912. aastal 200 ringist ligi 196, kuid kaks ringi enne lõppu purunes tema Mercedesel mootoriklapp. Sõitja ja tema mehhaanikud suutsid auto üle lõpujoone tõugata ja lõppkokkuvõttes sai DePalma 12. koha. 1925 võitis Indy 500 miili sõidu Pete DePaolo, kellele DePalma oli onu.
»»» 1905 Erich Borchmeyer, Saksamaa kergejõustiklane (Münster – surn. 17.08.2000 Bielefeld). Olümpiahõbe 1932 Los Angeleses ja -pronks 1936 Berliinis 4 x 100 m jooksus. Berliinis oli 100 m finaalis viies. Euroopa meister 1934 Torinos 4 x 100 m jooksus koos Egon Scheini, Erwin Gillmeisteri ja Gerd Hornbergeriga ning hõbe 100 m jooksus (fotofiniši põhjal). Klubid TuS Bochum, Frankfurdi Eintracht ja Stuttgarter Kickers. Isiklikud rekordid: 100 m - 10,3 (1933), 200 m - 21,4 (1929). Euroopa üks paremaid sprintereid 1930. aastatel. Kordas MR-i (10,3) kokku kolm korda, kuid ükski neist aegadest ei läinud tehnilistel põhjustel kinnitamisele.
»»» 1915 Hermine "Herma" Bauma, Austria kergejõustiklane (Viin – surn. 09.02.2003 Viin). Olümpiavõitja 1948 Londonis odaviskes. EM-võistluste hõbe 1950 Brüsselis. Helsingi olümpial 1952 oli üheksas ja lõpetas karjääri. Alustas kergejõustikuga 16-aastasena, esmalt sprindi ja siis kõrgus- ja kaugushüppega, kuid Austria meistriks tuli hoopis odaviskes (karjääri lõpuks 15 korda), võitnud kolm meistritiitlit ka viievõistluses. 1934 oli naiste maailmamängudel 40.30-ga teine, 1936 viskas enne olümpiamänge Euroopa rekordi 45.71. Berliini jäi tal pronksmedalist puudu vaid 14 sentimeetrit (44.66). Visanud kaks MR-i - 48.21 (1947) ja 48.63 (1948). Mängis heal tasemel ka käsipalli (161/68) ning tuli 1949 MM-võistlustel Austria naiskonnas hõbedale. Kuni pensionile jäämisena töötas ühes Viini spordikeskuses.
»»» 1919 Robert "Bob" Paisley, Inglismaa jalgpallur (poolkaitsja) ja treener (Hetton-le-Hole, Sunderland – surn. 14.02.1996 Liverpool). Mängis vaid ühes klubis ja treenis samuti vaid ühte klubi, Liverpooli. Mängijana 1939-1954 kokku 252 liigamängu ja 10 väravat. Inglismaa meister 1947, FA Cupi finalist 1950. Peatreenerina tegutses Anfield Roadil 1974-1983, kokku 490 mängu, 275 võitu, 124 viiki ja 91 kaotust (võiduprotsent 56,12), kokku 19 erinevat tiitlit. Juhtis klubi kuus korda Inglismaa meistriks (1976, 1977, 1979, 1980, 1982, 1983), kolm korda Euroopa meistrite karikaturniiri võitjaks (1977, 1978, 1981) ning ühe korra UEFA karikavõitjaks (1976) ja Euroopa superkarika võitjaks (1978). Inglise liiga karika võitis Liverpool Paisley ajal kolm korda (1981-1983), hooajaeelne FA Charity Shield võideti viis korda. Võitmata jäi vaid FA Cup, ehkki 1977 mängiti finaalis Manchester Unitedi vastu. 1976-1983 kuus korda Inglismaa aasta treener. Lõpetas töö 1983 pärast 44 aastat Liverpoolis. Inglise jalgpalli Kuulsuse hallis esimesi liikmeid 2002. 1992 avastasid arstid, et Paisley põeb Alzheimeri tõbe, neli aastat hiljem suri.
»»» 1919 Nino Dumbadze, N Liidu kergejõustiklane (Odessa – surn. 14.04.1983 Tbilisi). Olümpiapronks 1952 Helsingis kettaheites. Euroopa meister 1946 ja 1950. Heitis 1948. aastal 53.25 ning ületas sakslannale Gisela Mauermayerile 12 aastat kuulunud MR-i. 1951 heitis 53.37, augustis 1952 jäi rekordist ilma (Nina Romaškova heitis 53.61), kuid kuu aega hiljem sai 57.04-ga rekordi tagasi. Oli rekordiomanik 1960. aastani, mil selle ületas 11 sentimeetriga Tamara Press. N Liidu meister 1939, 1943, 1944 ja 1946-1950. Mõnedel vanemate (nõukogude) allikate põhjal sünd. 23. mail.
««« 1920 Knut Henry Eriksson, Rootsi kergejõustiklane (Krylbo, Dalarna – surn. 08.01.2000 Gävle). Olümpiavõitja 1948 Londonis 1500 m jooksus. Jäi kogu oma karjääri jooksul kaasmaalase Lennart Strandi varju, võiti Londoni olümpial oli tema ainus medal tiitlivõistlustelt. Debüteeris 1946 EM-il Oslos ja sai 1500 m jooksus Strandi järel teise koha. 15. juulil 1947 pidasid mõlemad mehed Rootsi meistrivõistlustel Malmös vägeva duelli, mis lõppes Strandi võidu ja uue maailmarekordi 3.43,0-ga. Erikssoni aeg oli 3.44,4, mis jäi ka tema isiklikuks rekordiks. Olümpiafinaal Londonis peeti vihmas ja pehmel rajal. 1000 m kohal olid Eriksson ja Strand kindlalt juhtimas, viimasele ringile minnes oli nende edu hollandlase Wim Slijkhuisi ees üle 15 meetri. Viimasest kurvist välja tulles püüdis Strand Erikssonist mööduda, kuid ei suutnud. Eriksson võitis neljameetrise eduga ajaga 3.49,8. Kuus aastat hiljem, Melbourne'i olümpia ratsutamisvõistluste avamisel Stockholmis oli Eriksson üks kolmest olümpiatule süütajast.
»»» 1923 Horace Ashenfelter III, USA kergejõustiklane (Collegeville, Pennsylvania). Olümpiakuld 1952 Helsingis 3000 m takistusjooksus. Hakkas kergejõustikuga tegelema pärast II maailmasõda. Võitis kuni 1947-1956 jooksudes kokku 15 AAU meistritiitlit ja 3 üliõpilaste meistrikulda. Helsingis lõpetas N Liidu sportlase Vladimir Kazantsevi ees võitjana ning ületas ka viimase nimel olnud mitteametliku MR-i (IAAF hakkas sel distantsil ametlikke rekordeid kinnitama alles 1954). Sullivani auhind 1952. Isiklik rekord takistusjooksus 8.45,68 (1952). Töötas 1951-1956 FBI-s, hiljem tegeles mitmete metallurgiafirmade müügimehena. Pennsylvania ülikooli sisehall kannab tema nime, Glen Ridge'is peetakse igal aastal tema auks võistlus, Ashenfelter 8k Classic.
»»» 1928 Eugenio Monti, Itaalia bobisõitja (Dobbiaco – surn. 01.12.2003 Belluno). Olümpiavõitja 1968 Grenoble'is, hõbe 1956 Cortina d'Ampezzos ja pronks 1964 Innsbruckis nii kahe- kui neljabobil. MM-võistlustelt 1957-1966 kokku 10 (9+1+0) medalit, neist 7 kulda kahebobil. Nooruses oli hea mäesuusataja, Itaalia meister slaalomis ja suurslaalomis, kuid 1951 vigastas mõlemat põlve ja see lõpetas tema karjääri suusatajana. Uuel alal bobisõidus tuli juba 1954 Itaalia meistriks. Kui Innsbruckis purunes brittide Tony Nashi ja Robin Dixoni kelgul kinnitus, andis Monti neile enda oma laenuks. Britid tulid kahekelgul olümpiavõitjateks, Monti jäi kolmandaks. Neljakelgu võistlustel aitasid Monti abilised kanadalase Vic Emery kelku parandada ning Kanada meeskond tuli olümpiavõitjaks. Selle ülla teo eest autasustas ROK Montit esimese sportlasena Pirre de Coubertini medaliga. Jõudis kullavõiduni alles 1968, olles juba 40-aastane. Haigestus Parkinsoni tõppe ning sooritas enesetapu. Torino olümpia kelgurajal Cesana Pariolis kannab 12. kurv Monti nime.
»»» 1930 Mervyn Rose, Austraalia tennisist (Coffs Harbour, New South Wales). 1959 profiks siirdunud Rose võitis vähemalt ühe korra kõigil neljal suure slämmi turniiril. Australian Openil üksik- ja meespaarismängu 1954, French Openil üksikmängu 1958, Wimbledonis meespaarismängu 1957 ja segapaarismängu 1957 ning US Openil meespaarismängu 1952 ja 1953. Treenerina juhendanud Billie Jean Kingi, Margaret Courti, Arantxa Sanchez-Vicariot, Eleni Daniilidou'd, Nadežda Petrovat, Magdalena Grzybowskat ja Caroline Schniederit.
»»» 1940 Brian Leslie Labone, Inglise jalgpallur, kaitsja (Liverpool – surn. 24.04.2006 Liverpool). Mängis 1962-1970 Inglismaa koondises 26 mängu, loobus abiellumise tõttu 1966. aasta MM-ist, kuid tegi kaasa 1970 Mehhikos. Mängis kogu karjääri 1958-1971 vaid Evertoni eest, liigas 451 ja kokku 534 mängu. Lõi 2 väravat ning teenis vaid 2 kollast kaarti. Inglismaa meister 1963 ja 1970, FA Cupi võitja 1966. Karjääri lõpetas Achilleuse kõõluse vigastus. Äkksurm tabas teda 66-aastaselt koduteel Evertoni fännide auhinnaõhtult.
»»» 1941 Dumeng Giovanoli, Šveitsi mäesuusataja (Sils im Engadin). MM-võistluste hõbe 1968 Grenoble'is alpi kahevõistluses (polnud siis veel olümpiaala) Jean-Claude Killy järel ja pronks 1970 Val Gardenas suurslaalomis. Grenoble'is oli slaalomis 4., kiirlaskumises 16. ja suurslaalomis 7. Võitis MK-sarjas neli slaalomit ja ühe suurslaalomi. Kitzbüheli slaalomi kahekordne võitja (1968 ja 1970), esimese võidu sai 1968 Wengeni slaalomis. Loobus pärast 1970. aasta MM-i.
»»» 1942 Hans Alsér, Rootsi lauatennisist (Borås – surn. 15.01.1977 Kälvesta, Stockholm). 1960. aastate maailma ja Euroopa paremaid mängijaid. Maailmameister 1967 Stockholmis ja 1969 Münchenis meespaarismängus koos Kjell Johanssoniga ning pronks 1959 Dortmundis koos Åke Rakelliga. Kolm pronksmedalit Rootsi meeskonnaga. EM-võistlustelt erinevates mänguliikides 10 (7+3+0) medalit, seejuures üksikmängus 1970 Moskvas. Hukkus Stockholmi Bromma lennuväljal maandumisel purunenud lennukis (kokku 21 ohvrit).
»»» 1944 Sergei Belov, N Liidu korvpallur ja treener (Naštšokovo, Tomski oblast). Olümpiavõitja 1972 Münchenis ning -pronks 1968 Mexico Citys, 1976 Montrealis ja 1980 Moskvas. Maailmameister 1967 ja 1974 ning hõbe 1978. Euroopa meister 1967, 1969, 1971 ja 1979, hõbe 1975 ja 1977 ning pronks 1973. Alustas Sverdlovski Uralmašis (1964-1967), edasi mängis kuni karjääri lõpuni Moskva CSKA-s (11-kordne N Liidu meister, 2-kordne Euroopa meistrite karikavõitja). Mängis N Liidu koondises 1967-1980. Teeneline meistersportlane 1968, Venemaa teeneline treener 1995, Venemaa korvpalliliidu president 1993-1998. Valiti esimese eurooplasena 11. mail 1992 korvpalli Kuulsuse halli. 1991 nimetas FIBA Belovi Euroopa kõigi aegade parimaks korvpalluriks. FIBA Kuulsuse hallis 2007.
»»» 1951 Michael Ray Matz, USA ratsutaja (Collegeville, Pennsylvania). Olümpiahõbe 1996 Atlantas võistk. takistussõidus. Maailmameister 1986 võistkondlikult. Pan Ameerika mängude viiekordne võitja, kaks korda individuaalselt ja kolm korda võistkondlikult. Sattus 1989 Sioux City (Iowa) lähistel lennuõnnetusse, milles hukkus üle 100 inimese, kuid Matz ja tema kihlatu D.D.Alexander jäid imekombel ellu. Lisaks päästis Matz põlevast vrakist kolm last. USA olümpiakoondis austas kangelaslikku meest sellega, et valis ta Atlanta mängude lõputseremoonial koondise lipukandjaks.
»»» 1952 Jaroslav Pouzar, Tšehhoslovakkia jäähokimängija, ründaja (Čakovec). Olümpiahõbe 1976 Innsbruckis, maailma- ja Euroopa meister 1976 ja 1977. Mängis Tšehhoslovakkia koondises 12 aastat. Valiti NHL-i draftis 1982 Edmonton Oilersi poolt üldjärjestuses 83-ndana. Mängis Oilersis neli hooaega, võitis Stanley Cupi 1984 ja 1985. Esimene tšehhist karikavõitja. Lõpetas karjääri Saksamaa klubides. Haigestus 2004 leukeemiasse.
»»» 1952 Henrique da Costa Mecking, Brasiilia maletaja (Santa Cruz do Sul). Noorena võrreldi Bobby Fischeriga, rahvusvahelise suurmeistri tiitli sai siiski alles 1971. Kõrgeim reiting 2635 (1977), oli ühel hetkel Anatoli Karpovi ja Viktor Kortšnoi järel edetabelis kolmandal kohal. Pääses 1973 MM-võistluste tsooniturniirilt kandidaatide turniirile, kus kaotas veerandfinaalis Kortšnoile, samuti 1976, kuid siis jäi alla Lev Polugajevskile. Hiljem haigestus müasteeniasse ning ka tema karjäär hääbus.
»»» 1953 Raul Arnemann, Eesti sõudja (Pärnu). Olümpiapronks 1976 Montrealis N Liidu roolijate neljapaadil MM-võistluste hõbe 1974 roolijata neljapaadil ning 1975 ja 1977 kaheksapaadil. N Liidu meistrivõistluste kuldmedal 1974 ja 1975, hõbemedal 1976 ja pronksmedal 1977 roolijata neljapaadil. Eesti meister 1976 ja 1979 roolijata neljapaadil ning 1976, 1978 ja 1979 roolijaga nelja- ja kaheksapaadil. Suurmeister 1974. Klubi Pärnu Kalev.
»»» 1961 Fausto Gresini, Itaalia mootorisportlane (Imola). Ringrajasõidu maailmameister 1985 ja 1987, hõbe 1986, 1991 ja 1992 ning pronks 1984 125 cm3 klassis. 1983-1988 sõitis Garelli, 1989 Aprilia ja 1990-1994 Hondaga. Karjääri jooksul MM-sarjas 132 GP-starti, 21 etapivõitu, 47 korda esikolmikus ja 17 korda parim stardikoht. Alustas 17-aastasena 50-lisel Minarellil, 1983 pääses Garelli tehasetiimi. 1986-1987 võitis MM-sarjas 11 etappi järjest (kordas selles masinaklassis Angel Nieto rekordit). 1987 võitis 11 etapist 10 (viimasel kukkus). Viimased aastad tiimiomanik (Gresini Honda MotoGP).
»»» 1967 Naim Süleymanoğlu (Bulgaarias ka Naum Shalamanov ja Naim Suleimanov), Bulgaaria/Türgi tõstja (Ptitšar, Bulgaaria). Maailma kõigi aegade edukamaid tõstjaid. Olümpiavõitja 1988 Soulis, 1992 Barcelonas ja 1996 Atlantas. 7-kordne maailmameister, 6-kordne Euroopa meister, püstitanud 46 maailmarekordit (esimese 16-aastasena). Teine tõstja bulgaarlase Stefan Topurovi järel, kes tõukas oma kolmekordse kehakaalu raskuse kangi. Oma mõõtude tõttu (pikkus vaid 150 cm) sai hüüdnime Taskuherkules. Sündis Bulgaarias türgi perekonnas. Palus 1986 Austraalias MK-võistlustel viibides poliitilist varjupaika ning siirdus elama Türki (perekond sai temaga liituda alles pärast kommunistliku valitsuse langemist 1990. aastate alguses). Et Süleymanoğlu saaks Soulis võistelda, maksis Türgi Bulgaariale viimase nõudmisel üks miljon dollarit. Loobus pärast 1989. aasta MM-i 22-aastasena, kuid naasis 1991. Pärast Atlanta OM-i loobus taas, kuid oli kohal ka 2000 Sydneys. Võistlus lõppes kolme ebaõnnestunud tõukamiskatsega olümpiarekordit tähistava 145-kilose kangiga. Kandideerinud Türgis ka valimistel (algul üksikkandidaadi, hiljem ka rahvusliku liikumise partei liikmena), kuid ebaõnnestunult.
»»» 1968 Petr Korda, Tšehhi tennisist (Praha). Vasakukäeline, mängis elukutselisena 1987-2000. Võitis 1998 Australian Openi (alistas finaalis Marcelo Riose), mängis French Openi finaalis 1992 (kaotas Jim Courierile), Wimbledonis veerandfinaalis 1998 ning US Openil 1995 ja 1997. Võitis koos Stefan Edbergiga 1996 Australian Openi ka meespaarismängus. Võitis üksikmängus 10 ja paarismängus 10 turniiri. ATP edetabelis kõrgeim koht teine (2. veebruaril 1992), auhinnaraha 10 448 900 dollarit. Võitis 1993 Grand Slam Cupi ja 1994 Hopman Cupi. 1998 andis pärast mängu Wimbledonis positiivse dopinguproovi (nandroloon) ja sai aastase võistluskeelu. Pärast karistuse kandmist seda loobus. Abielus endise tennisisti Regina Rajchrtovaga, tütar Jessica Regina (s. 1993).
»»» 1968 Raul Olle, Eesti murdmaasuusataja (Tartu). Vasaloppeti võitja 2000 (kümnes mitterootslasest võitja), teine 2004 Anders Auklandi järel (kaotas norralasele vaid 12 sekundit). Finlandia-hiihto ja FIS-i maratonisarja võitja 2000. Olümpial 1998 Naganos 17. koht 30 km klassikasõidus ja 37. koht 10 km klassikasõidus, 2002 Salt Lake Citys 18. koht 50 km klassikasõidus. Tartu suusamaratoni võitja 1994, 2001 ja 2005. Eesti meistrivõistlustelt veerandsada medalit individuaalselt ja teatesõitudes. Alustas suusatreeninguid 1982, treeninud Harry Neeme, Laur Lukini ja Eesti koondises 1983. aastast Mati Alaveri juhendamisel. Kuulunud Võru Jõu ja Võru Suusaklubi liikmeskonda. Loobus võistlusspordist 2007. aasta kevadel, praegu Eesti Suusaliidu ametnik.
»»» 1969 Andrei Kantšelskis, Ukraina ja Leedu juurtega Venemaa jalgpallur, poolkaitsja (Kirovograd). N Liidu koondises 1989-1991 kokku 17 mängu, SRÜ koondises 6 mängu ja Venemaa koondises 1992-2001 kokku 36 mängu. Alustas karjääri Kiievi Dinamos 1988, jätkas Donetski Šahtaris 1990. Siirdus 1991 Manchester Unitedisse, mille eest mängis 145 mängu ja lõi 48 väravat. Inglismaa meister 1993 ja 1994, FA Cup 1994. 1995-1996 mängis Evertonis, müüdi 1996 Fiorentinale 8 miljoni naela eest, kuid ei kohanenud seal. Tuli tagasi Suurbritanniasse ning mängis Glasgow Rangersis (1998-2002), laenuna Manchester Citys (2001) ja Southamptonis (2003). Lõpetas karjääri Al-Hilalis (2003), Moskva Saturnis ja (2004-2005) ja Krõlja Sovetovis (2006). Teatas lõpetamisest 12. veebruaril 2007. Ainus jalgpallur, kes löönud vähemalt ühe värava kolmes kuulsas kohalikus vastasseisus (Glasgow's Celticu, Liverpoolis Liverpool FC ja Manchesteris City vastu). N Liidu, Inglismaa ja Šotimaa meister ning karikavõitja.
»»» 1969 Stefano Zanini, Itaalia jalgrattur (Varese). Võitnud ühe etapi Tour de France'il (2000) ja kaks etappi Giro d'Italial (1994, 2001). Võitnud Milano-Torino (1995), Amstel Gold Race'i (1996), Pariis-Brüssel (1998). Elukutseline 1991-2007, meeskonnad Mapei, Saeco, Quick-Step ja Liquigas-Bianchi. Italbonifica-Navigare (1991-1992), Navigare-Blue Storm (1993-1994), Gewiss-Ballan (1995), Gewiss-Playbus (1996), Mapei-GB/Bricobi/Quick·Step (1997-2002), Saeco Macchine per Caffé (2003), Quick·Step-Davitamon (2004-2005), Liquigas (2006), Predictor-Lotto (2007). Alates 2008. aastast Silence-Lotto spordidirektor.
»»» 1969 Susen Tiedtke, Saksamaa kergejõustiklane (Berliin). Sise-MM-i hõbe 1993 Torontos ja pronks 1995 Barcelonas kaugushüppes. Võistles olümpiamängudel 1992 (8. koht) ja 2000 (6.). Saksamaa meister 1993 ja 1997. Detsembris 1993 abiellus USA kaugushüppaja Joe Greene'iga, kuid mees oli vägivaldne ning 1998 abielu lahutati. Abiellus 2005 endise tenniseprofi Hendrik Dreekmanniga. 2001 poseeris Tiedke Playboyle, oma kauniduse eest teeninud ajakirjanikelt tiitlid Miss Leichtathletik ja Miss Olympia.
»»» 1969 Brendan Frederick Shanahan, Kanada jäähokimängija, ründaja (Mimico, Ontario). Olümpiavõitja 2002 Salt Lake Citys, MM-kuld 1994, Canada Cupi võitja 1991 ja World Cupi teine 1996. Tuntud jõulise mängustiili ja väravamaiuse poolest. Valiti NHL-i draftis 1987 Pierre Turgeoni järel üldjärjestuses teisena New Jersey Devilsi poolt. Klubid: Devils (1988-1991), St. Louis Blues (1991-1995), Hartford Whalers (1995-1996), Detroit Red Wings (1996-2006) ja New York Rangers (2006-2008). Praegu vabaagent. Red Wingsiga kolm Stanley karikat (1997, 1998, 2002). Teinud 9 hat-tricki (võrdne arv Gordie Howe'ga). King Clancy Memorial Trophy 2003. Pärit iiri perekonnast (isa Donal ja ema Rosaleen), vennad Danny, Brian ja Shaun. Mängis nooruses lacrosse'i. Abielus Catherine Janney'ga (St. Louisi meeskonnakaaslase Craig Janney endine abikaasa), lapsed kaksikud Maggie ja Jack (sünd. 2002) ning tütar Catherine Rosaleen (2004). 17. maist 2002 USA kodakondne, kuid kinnitanud, et jätkab mängimist Kanada eest. Elab Bostonis.
»»» 1970 Richard Šmehlik, Tšehhi jäähokimängija, kaitsja (Ostrava). Mängis profina 1998-2003. Olümpiavõitja 1998 Naganos ja -pronks 1992 Albertville'is. Valiti NHL-i draftis 1990 viiendas ringis üldjärjestuses 97-ndana Buffalo Sabresi poolt. Liitus Sabresiga hooajal 1992/1993 ja mängis sama klubi eest üheksa hooaega. Lahkus 2002 vabaagendina Atlanta Thrashersisse, kuid kaubeldi kohe edasi New Jersey Devilsisse, kellega võitis kevadel 2003 Stanley karika. Lõpetas pärast seda karjääri. Kokku 732 mängu ja 219 (50+169) punkti.
»»» 1970 Moreno Torricelli, Itaalia jalgpallur, kaitsja (Erba). Itaalia koondises 10 mängu, kuulus meeskonda Euro 96-l ja MM-il 1998. Giovanni Trapattoni nägi teda Torino Juventuse hooajaeelses mängus amatöörklubi US Caratese vastu juulis 1992 ning mõned kuud hiljem sõlmiti leping. Jõudis kiiresti põhikoosseisu. Oli võimeline mängima kõigil kohtadel väljakul, kuid meeliskoht oli keskkaitse. UEFA Meistrite liiga võitja 1996, UEFA karikavõitja 1993, superkarika võitja 1996 ja Intercontinental Cupi võitja 1996. Itaalia meister 1995, 1997, 1998, karikavõitja 1995 ning superkarika võitja 1995, 1997. Lahkus 1998 Fiorentinasse, kus mängis neli hooaega, pärast Firenze klubi laialisaatmist 2002 liitus RCD Espanyoliga, lõpetas 2005 pärast ühte hooaega Arezzos.
»»» 1972 Marcel Reinier Wouda, Hollandi ujuja (Tilburg). Olümpiapronks 2000 Sydneys 4 x 200 m vabalt teateujumises. Pika raja MM-ilt 1998 Perthis kuld 200 m ja hõbe 400 m kompleksujumises ning 4 x 100 m vabalt teateujumises. Lühiraja MM-ilt 4 (1+2+1) medalit, lühiraja EM-ilt 9 (5+1+3) medalit. Hollandi esimene maailmameister (1993). Olümpial 1992 Barcelonas ainus Hollandi meesujuja. Pärast olümpiat siirdus õppima Michigani ülikooli, kus treenis Jon Urbancheki juhendamisel (kuulsamad õpilased Eric Namesnik, Gustavo Borges ja Tom Dolan). Loobus ujumisest pärast Sydney olümpiat. Töötanud Hollandi juunioride koondise juhendajana.
»»» 1982 Andrew Rock, USA kergejõustiklane (Marshfield, Wisconsin). Olümpiavõitja 2004 Ateenas 4 x 400 m teatejooksus. MM-il 2005 Helsingis kuld teatejooksus ja hõbe 400 m jooksus isikliku rekordi 44,35-ga. Tõusis tippu Wisconsin-La Crosse'i ülikoolis õppides, treener Mark Guthrie. USA meister 2006.
»»» 1983 Justyna Kowalczyk, Poola murdmaasuusataja (Limanowa). Olümpiapronks 2006 Torinos 30 km (k, ühisstart), tõi Poolale murdmaasuusatamises esimese olümpiamedali. Juunioride MM-i hõbe 2003 sprindis. MK-sarjas kaks etapivõitu – 27. jaanuaril 2007 Otepääl (10 km k) ja 22. jaanuaril 2008 Canmore'is (jälitussõit). Üldkokkuvõttes kolmas koht 2008. Klubi AZS AWF Katowice. Andis jaanuaris 2005 positiivse dopinguproovi, FIS määras talle kaheaastase võistluskeelu, mida hiljem lühendati aasta peale. Poola suusaliidu protesti peale tunnistas CAS poolatari aga süütuks ning esimese võistluse pärast segadusi tegi ta juba 17. detsembril 2005.
»»» 1984 Arjen Robben, Hollandi jalgpallur, poolkaitsja (Bedum). Hollandi koondis alates 2003. aastast 36 mängu ja 10 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 2006, EM-võistlustel 2004 ja 2008. Klubid: FC Groningen (2000-2002), PSV Eindhoven (2002-2004), Chelsea (2004-2007) ja Madridi Real (2007-). Hollandi meister 2003 ja karikavõitja 2004, Inglismaa meister 2005 ja 2006, FA Cupi võitja 2007, liiga karikasarja võitja 2005 ja 2007 ning FA Community Shieldi võitja 2006. Hispaania meister ja superkarika võitja 2008. U-21 vanuseklassis Euroopa parim jalgpallur 2005. Abiellus suvel 2007 oma kooliaegse kallima Bernadien Eillertiga. Robbeni isa Hans on ka tema agent.
»»» 1985 Dong Fangzhuo, Hiina jalgpallur, ründaja (Dalian). Hiina koondises alates 2004. aastast kokku 14 mängu ja 2 väravat. Siirdus 2004 kodumaalt Manchester Unitedisse, kuid pääses platsile vaid ühes liigamängus. 2004-2006 oli laenuna Royal Antverpenis (70 mängu, 34 väravat), alates 2008. aastast mängib kodumaal Dalian Haichangi eest.
SURMAPÄEV
««« 1939 Matthias Sindelar, Austria jalgpallur, ründaja (Viin – sünd. 10.02.1903 Kozlov, Jihlava, Moraavia). Mängis 1926-1937 Austria koondises Hugo Meisli käe all kokku 43 korda ja lõi 27 väravat. 1930. aastate Austria Wunderteami liige, 1934. aastal MM-turniiril osalenud koondise kapten. Itaalias jõudsid austerlased poolfinaali, kus kaotati Itaaliale 0:1. Pronksimängus tuli tunnistada sakslaste 3:2 paremust. Kui natsid Austria okupeerisid, keeldus Sindelar mängimast Saksamaa koondises. Hüüdnime Jalgpalli-Mozart teeninud Sindelar valiti IFFHS-i poolt Austria XX sajandi parimaks jalgpalluriks. Pere kolis 1905 Moraaviast Viini ja 15-aastane Matthias liitus kohaliku Herthaga. Alates 1924. aastast kuni surmani mängis Viin Austrias. Austria meister 1926, karikavõitja 1925, 1926, 1933, 1935 ja 1936, Mitropa karika võitja 1933 ja 1936. Leiti koos tüdruksõbra Camilla Castagnolaga ühest Viini korterist surnuna. Ametliku otsuse järgi oli tegemist vingumürgitusega, kuid on ka oletatud, et Sindelar sooritas enesetapu.
««« 1958 Nikolaos Georgantas, Kreeka kergejõustiklane (sünd. 12.03.1880 Steno, Arkadia). Olümpiapronks 1904 St. Louisis kettaheites. Ateena vahemängudel 1906 võitis kiviheite ning sai kettaheites ameeriklase Martin Sheridani ja antiikses kettaheites soomlase Verner Järvineni järel hõbeda. Emigreerus 1921 USA-sse. Isiklikud rekordid: kuul - 12.47 (1908), ketas - 40.29 (1905).
SÜNDMUSED
¤ 1936 otsustati EOK korralisel koosolekul, et Berliini olümpiale saadetakse mitte rohkem kui 40 sportlast. Eesti uueks esindajaks ROK-is valiti sealt lahkunud dr Friedrich Akeli asemel Joakim Puhk.
¤ 1943 püstitas Detroit Red Wings NHL-i rekordi - 8 väravat ühel kolmandikul.
¤ 1944 püstitas Detroit Red Wings mitu rekordit korraga, alistades New York Rangersi 15:0. See oli NHL-i ajaloo kõige ühepoolsem mäng ja selles koguti 37 punkti (15 väravat + 22 söötu).
¤ 1944 taastati Eestis kergejõustiku ja jalgpalli esinduskogud. Juhatuse esimeesteks valiti Elmar Männik ja Karl Pärl.
¤ 1965 jäi Bill Russell (Boston Celtics) suurte mängijate duellis selgelt alla Wilt Chamberlainile (Philadelphia Warriors) - Russell viskas mööda kõik mängust sooritatud 14 viset.
¤ 1966 saavutas Olav Kool Tallinnas Harjuoru võimlas raskekaalu kolmevõistluses 23. tõstjana maailmas 500 kilo (165+147,5+187,5), kusjuures kõik tema üksiktulemused olid Eesti rekordid.
¤ 1966 lõppesid Hollandis Deventeris kiiruisutamise EM-võistlused. Mitmevõistluses saavutasid kaksikvõidu kohalikud Ard Schenk ja Kees Verkerk. Ants Antson oli seekord 12.
¤ 1971 kaotas UCLA Notre Dame'ile. Järgmised 88 mängu UCLA võitis.
¤ 1972 krooniti hollandlane Ard Schenk kiiruisutamise mitmevõistluses Euroopa meistriks.
¤ 1973 peeti Chicagos NBA 23. Tähtede mäng. Ida oli Läänest selgelt parem - 104:84.
¤ 1981 sai Mike Bossy'st esimene NHL-i mängija, kes visanud hooaja esimeses 50 mängus 50 väravat.
¤ 1983 püstitas idasakslanna Andrea Schöne kiiruisutamise 5000 m maailmarekordiks 7.40,97.
¤ 1983 teatas maailma üks kõigi aegade paremaid tennisiste rootslane Björn Borg, et lõpetab tipptennisega.
¤ 1984 püstitas Buffalo Sabres NHL-i rekordi, võites võõrsil kümnenda mängu järjest.
¤ 1984 sõitis itaallane Francesco Moser tunni ajaga trekil 51,15 km.
¤ 1985 sai O.J.Simpsonist esimene Heisman Trophy omanik, kes valitud ameerika jalgpalli Kuulsuse halli.
¤ 1988 kohtusid Australian Openi 62. naiste turniiri finaalis kaks kuulsust. Steffi Graf võitis Chris Everti 6:1, 7:6.
¤ 1989 lõppesid USA-s Vermonti osariigis Champlaini järvel DN-klassi MM-võistlused. Maailmameistriks krooniti ameeriklane Mike O'Brien, hõbemedali sai Tiit Haagma.
¤ 1992 kaotas Tallinna Kalev eurosarja kohtumises Bolognas sealsele Virtusele 87:90.
¤ 1993 tuli Nancy Kerrigan USA meistriks iluuisutamise naisüksiksõidus.
¤ 1996 saavutas Eesti epeenaiskond esikoha Budapestis peetud MK-etapil.
¤ 1997 sai Indrek Sei Espoos toimunud lühiradade MK-etapil 100 m vabaujumises teise koha. Teisena lõpetas ka Raiko Pachel 200 m rinnuliujumises, Aldo Suurväli oli 50 m liblikujumises kolmas.
¤ 2005 avati Hannoveris AWD Arena. Kohalik Hannover 96 kaotas Leverkuseni Bayer 04-le 0:3.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002),
Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
