SÜNNIPÄEV
»»» 1872 Harry Nelson Pillsbury, USA maletaja (Somerville, Massachusetts – surn. 17.06.1906 Reading, Massachusetts). Alistas 1897 Ameerika meistri Jackson Showalteri ja püsis USA meistrina kuni oma surmani 1906. Märkimisväärseima võidu sai 1895 Hastingsi turniiril, kui edestas teiste seas valitsevat maailmameistrit Emanuel Laskeri, eksmeistrit Wilhelm Steinitzit, Mihhail Tšigorinit, Isidor Gunsbergi, Siegbert Tarraschit, Carl Schlechterit ja Dawid Janowskit. Haigestus süüfilisse ja suri vaid 33-aastaselt.
»»» 1919 Hans "Hennes" Weisweiler, Saksamaa jalgpallitreener (Erftstadt-Lechenich – surn. 05.07.1983 Zürich). Viis oma klubid 11 korda tiitlivõiduni, neist 8 saavutatud Saksa klubidega (Mönchengladbachi Borussia ja 1.FC Köln). Koolitas Kölnis Saksamaa spordiakadeemias 1957-1970 sadu treenereid üle kogu maailma. 2005. aastal nimetati treeningukeskus tema mälestuseks Hennes-Weisweiler-Academy. Tema käe all tõusid tippu Günter Netzer, Berti Vogts, Jupp Heynckes, Rainer Bonhof, Allan Simonsen, Uli Stielike jpt.
»»» 1925 Henri Oreiller, Prantsusmaa mäesuusataja (Pariis – surn. 07.10.1962 Linas-Montlhéry ringrada). Olümpiavõitja 1948 Sankt-Moritzis kiirlaskumises ja alpi kahevõistluses ning -pronks slaalomis. Tuli kiirlaskumises esimeseks olümpiavõitjaks neljasekundilise eduga austerlase Franz Gabli ees. Loobus 1952 mäesuusatamisest autospordi kasuks. Turismiautode klassis Prantsusmaa meister 1959, autospordi Tour de France'il 1959 punktiarvestuse võitja, Lyon-Carbonniere'i ralli parim 1960, 1961. Hukkus 37-aastaselt Pariisi lähistel Linas-Montlhéry autodroomil, kui tegi oma Ferrariga raske avarii. Maetud Val d'Isère'i oma abikaasa kõrvale. Hüüdnimed Parisian of Val d'Isère ja Madman of downhill.
»»» 1928 Ivan Derjugin, N Liidu/Ukraina viievõistleja (Zmijev, Harkovi oblast). Olümpiavõitja 1956 Melbourne'is meeskondlikult, 9. koht individuaalselt. Maailmameister 1961 meeskondlikult. Lõpetanud Kiievi kehakultuuriinstituudi. Iluvõimleja Irina Derjugina isa.
»»» 1935 Juri Vlassov, N Liidu/Ukraina tõstja (Makejevka, Ukraina). Olümpiavõitja 1960 ja -hõbe 1964 Tokyos raskekaalus Leonid Žabotinski järel. Maailmameister 1959, 1961-1963, hõbe 1964. Euroopa meister 1959-1964. Püstitas 34 MR-i. Tõukas 1960 Roomas esimesena üle 200 kilo (202,5). Pärast karjääri lõppu tegutsenud kirjaniku ja poliitikuna. Perestroika aegadel kuulus rahvasaadikute kongressil regioonidevahelisse saadikugruppi, oli Andrei Saharovi, Anatoli Sobtšaki ja Boriss Jeltsini mõttekaaslane. Hiljem on vaadetelt muutunud šovinistiks ja antisemiidiks. Kandideeris 1996 ka Venemaa presidendiks, kuid kogus vaid 0,02 protsenti häältest. Osales 69-aastaselt veteranide võistlustel ning tõstis 185 kg.
»»» 1935 Marise Chamberlain, Uus-Meremaa kergejõustiklane (Christchurch). Olümpiapronks 1964 Tokyos 800 m jooksus. Ainus Uus-Meremaa naine, kes võitnud staadionijooksus olümpiamedali (Lorraine Moller sai medali maratonijooksus). Rahvaste Ühenduse mängudel 1962 Perthis hõbe 880 jardi jooksus. Püstitanud MR-i 440 ja 880 jardi ja 1 miili jooksus.
»»» 1938 Adelheid "Heidi" Schmid, Saksamaa vehkleja (Klagenfurt). Olümpiavõitja 1960 Roomas ind. ja -pronks 1964 Tokyos naisk. floretis. Maailmameister 1961 ja hõbe 1957, lisaks kaks naiskondlikku pronksi. Üliõpilaste maailmameister 1961 ja Saksamaa parim naissportlane 1961. Osales Saksamaa noorte meistrivõistlustel juba 14-aastaselt ja võitis pronksi. Saksamaa täiskasvanute meister 1957, 1959, 1964-1968. Hiljem töötanud muusikaõpetajana. Abiellus oma töökaaslase Hans Grundmanniga.
»»» 1940 Boriss Ignatjev, Venemaa jalgpallur (poolkaitsja) ja treener (Moskva). Mängis ise 1960-1972, kõige pikemalt Gorki Volgas (1963-1967), mille koosseisus mängis ka ühe hooaja kõrgliigas. Treenerina tegutses alates 1973. aastast. N Liidu U-19 vanuseklassi koondise peatreener 1976-1989, olümpiakoondise juht 1990-1991, U-21 koondise peatreener 1992-1993 ning A-koondise abitreener 1992-1996 ning peatreener 1996-1998. Viis N Liidu noortekoondise 1988 Euroopa meistriks.
»»» 1952 Anatoli Šmigun, Eesti suusatreener (Zlatoust, Tšeljabinski obl.). Juunioride EM-i kuld 1972 teatesõidus ja 10 km-s. N Liidu meistrivõistlustel 1976, 1979 kuld ja 1975 hõbe 70 km-s, 1975 pronks 15 km-s. Teatesõidus Dünamo meeskonnas kokku 6 (4+1+1) medalit. N Liidu juunioride meister 1972 kuld 20 km ja hõbe 15 km. Eesti meistrivõistlustelt 1977-1982 kokku 12 (7+4+1) medalit. Alates 1982. aastast töötab treenerina. Lõpetas 1969 Ufaa Kehakultuuritehnikumi, 1977 Moskva Kehakultuuri Keskinstituudi ja 1988 Moskva Treenerite Kõrgkooli. III klassi Valgetähe teenetemärk, valitud korduvalt Eesti aasta treeneriks. Kristina ja Katrin Šmiguni isa ja treener, Rutt Šmiguni abikaasa. Alustas sportimist 1965, treenis 1969-1976 Pavel Koltšini juhendamisel.
»»» 1953 Toomas Napa, Eesti autovõidusõitja (Tartu). Vormelautode ringrajasõidus sotsialismimaade karikavõistluste võitja 1987 ja teine 1981, 1985. N Liidu meistrivõistlustel 1974-1988 kokku 14 (9+2+3) medalit. Eesti parim tehnikasportlane 1987. Hakkas võidusõitu harrastama 1968 Tartu Pioneeride Maja kardiringis, tuli 1969-1971 kolm korda Eesti noortemeistriks. Valiti 2001 Eesti auto- ja motospordi 80. sünnipäeval XX sajandi parimaks autosportlaseks.
»»» 1956 Klaus Allofs, Saksamaa jalgpallur, ründaja (Düsseldorf). Saksamaa koondises 1978–1988 kokku 56 mängu ja 17 väravat. MM-võistluste hõbe 1986, Euroopa meister 1980, finaalturniiril ka 1984. Koondise kapten 1986-1987. Klubid: Düsseldorfi Fortuna (1975–1981), 1.FC Köln (1981–1987), Olympique de Marseille (1987–1989), Girondins de Bordeaux (1989–1990) ja Bremeni Werder (1990–1993). Mängis Bundesligas 424 mängu ja lõi 177 väravat. Saksamaa meister 1993 ja karikavõitja 1979, 1980, 1983, 1991. Prantsusmaa meister ja karikavõitja 1989. UEFA karikavõitjate karikasarja võitja 1992. Bundesliga edukaim väravakütt 1979 ja 1985. Alates 13. juulist 1999 Bremeni Werderi peamänedžer. Ka vend Thomas oli profijalgpallur ja mängis Saksamaa koondises.
»»» 1957 Patriz Ilg, Saksamaa kergejõustiklane (Aalen-Oberalfingen). Maailmameister 1983 Helsingis 3000 m takistusjooksus. EM-võistluste kuld 1982 Ateenas, hõbe 1978 Prahas ja pronks 1986 Stuttgardis. Sise-EM-il sai 3000 m jooksus kulla 1982. Isikliku rekordi 8.15,06 jooksis Helsingi MM-i finaalis. Aeg on Saksamaa kõigi aegade edetabelis kaheksas. 8-kordne Saksamaa meister 1978, 1980-1982 ja 1985-1988. Klubid TG Hofen ja LAC Quelle Fürth.
»»» 1962 Edi Orioli, Itaalia mootorisportlane (Udine). Saavutanud edu eelkõige pikamaasõitudes. Dakari ralli võitja mootorrataste klassis 1988 (Honda), 1990, 1994 (mõl. Cagiva), 1996 (Yamaha), teine koht 1987 ja kolmas 1995. Vaaraode ralli võitja 1993 autode klassis Nissanil. Viimastel aastatel keskendunud autovõidusõidule.
»»» 1963 Michael Edwards, tuntud kui Eddie "The Eagle" Edwards, Inglismaa suusahüppaja ja showmees (Cheltenham). Esimene britt, kes osalenud olümpiamängudel (1988 Calgarys oli mõlemal mäel viimane) suusahüppajana. 1987. aasta MM-il sai 55. koha. Tema nimele kuulus Suurbritannia rekord suusahüpetes (Clagry päevist 73,5 m). Elukutselt krohvija, harjutas suusahüppeid Lake Placidis Chuck Berghorni juhendamisel ja viimase varustusega. Pidi hüppesaabastesse mahtumiseks jalga panema kuus paari sokke. Kaalus 82 kilo, lühinägelikuna kandis alati paksude klaasidega prille. Rahastas algusaastatel oma hobi ise. Pärast Calgary olümpiat karmistati just tema tõttu mängudele pääsemise normatiive, sest paljude arvates häbistas Edwards suusahüppeid. Üritas Eagle Airlinesi rahalisel toel pääseda olümpiale ka 1992, 1994 ja 1998, kuid ei suutnud uusi norme täita. Calgary mängude lõputseremoonial ütles korralduskomitee juht: "Neil mängudel võitsid mõned sportlased kulla, mõned püstitasid rekordeid ja üks isegi lendas kui kotkas." Selle peale skandeerisid 100 000 staadionile kogunenud pealtvaatajat Eddie! Eddie! See oli esimene kord olümpiamängude ajaloos, kui lõputseremoonia kõnes ühte sportlast personaalselt meeles peeti. Hüüdnimed Mr. Magoo ja Ski dropper. Avaldanud raamatu "On the Piste" ja salvestanud laulu "Fly Eddie Fly" (jõudis edetabelites 50 parema sekka) ning veel kaks lugu soome keeles ("Mun nimeni on Eetu" ja "Eddien Siivellä" olid mõlemad Irwin Goodmani sulest). Osalenud paljudes reklaamikampaaniates. Sööstlaskumises oli amatööride seas üheksanda aja omanik (106,8 miili tunnis) ning kaskadöörihüpetes MR-i valdaja (10 autot/6 bussi).
»»» 1964 Pablo Morales, USA ujuja (Chicago, Illinois). Olümpiavõitja 1984 Los Angeleses ja 1992 Barcelonas 4 x 100 m komb. teateujumises ning Barcelonas ka 100 m liblikujumises, -hõbe Los Angeleses 100 m liblik- ja 200 m kompleksujumises. 1988. aasta Souli mängudele ei pääsenud ning pärast seda keskendus juuraõpingutele Ithaca Cornelli ülikoolis. Barcelonas oli USA võistkonna kapten ning võitis kaks kulda. Praegu Nebraska-Lincolni ülikooli ujumistreener. 100 m liblikujumise MR-id 53,38 (1984) ja 52,84 (1986).
»»» 1967 Frank Luck, Saksmaaa laskesuusataja (Schmalkalden). Olümpiavõitja 1994 Lillehammeris ja 1998 Naganos teatesõidus, -hõbe Lillehammeris ja 2002 Salt Lake Citys 20 km distantsil. Maailmameister sprindis 1989, 1999, jälitussõidus 2000, meeskonnasõidus 1990, 1993 ning teatesõidus 1989, 1991, 1995, 1997, 2003, 2004. Alustas murdmaasuusatajana, alates 1980. aastast tegeles laskesuusatamisega. Osales esimest korda olümpial juba 1988 Calgarys, 1992 Albertville'is haiguse tõttu ei võistelnud. Lõpetas 2004. Tema õde on abielus Sven Fischeriga.
»»» 1974 Brian M. Lewis, USA kergejõustiklane (Sacramento, California). Olümpiavõitja 2000 Sydneys ja maailmameister 1999 Sevillas 4 x 100 m teatejooksus (jooksis tavaliselt kolmandat vahetust). Mängis isa ja onu eeskujul noorena pesapalli, kuid keskkooli ajal läks üle kergejõustikku kuna ei tahtnud, et teda juhendaks pesapallis oma isa. MM-il 1997 Ateenas kuulus USA teatemeeskonda, mis ei suutnud eeljooksu lõpetada. Hea Tahte mängudel 1998 sai 100 meetris kolmanda koha. 1999 tuli USA meistriks 100 m jooksus, MM-il jõudis poolfinaali. 100 m isiklik rekord 9,99 (2002).
»»» 1974 Elbrus Tedejev, Ukraina vabamaadleja (Vladikavkaz, Põhja-Osseetia). Olümpiavõitja 2004 Ateenas ja -pronks 1996 Atlantas kuni 66 kg kaalus. Maailmameister 1995, 1999, 2002, Euroopa meister 1994, 1999. Alates 1995. aastast oli Ukraina vabamaadluse koondise kapten. Ukraina kodakondsus aastast 1993. Aastast 2004 Ukraina maadlusassotsiatsiooni president, 2006 valiti Ülemraada liikmeks.
»»» 1975 Ronald Antonio "Ronnie" O'Sullivan, Inglismaa snuukerimängija (Wordsley, West Midlands). Maailmameister 2001, 2004, 2008. Auhinnaraha kõigi aegade edetabelis Stephen Hendry järel 5,8 miljoni naelaga teisel kohal. Võitnud 21 reitinguturniiri, Suurbritannia meister 1993, 1997, 2001, 2008, British Openi võitja 1994, Scottish Openi parim 1998, 2000. Mänginud profina alates 1992. aastast. Hüüdnimi The Rocket. Briti tabloidide üks lemmikuid oma vastuolulise elustiili tõttu.
»»» 1978 Marcelo Danubio Zalayeta, Uruguay jalgpallur, ründaja (Montevideo). Uruguay koondises alates 1997. aastast 47 mängu ja 10 väravat. Copa América finalist 1999. Noorte MM-i hõbe 1997. Klubid: Danubio (1996), Peñarol (1997), Torino Juventus (1997-2007), Empoli (1998-1999, laen), Sevilla (1999-2001, laen), Perugia (2004, laen) ja Napoli (2007-). Itaalia meister 1998, 2002, 2003, superkarikas 2002, 2003. Uruguay meister ja karikavõitja 1997.
»»» 1978 Olli Jokinen, Soome jäähokimängija, ründaja (Kuopio). Mänginud profina alates 1995. aastast, NHL-i drafti kolmas valik 1997 (Los Angeles Kings). Klubid: KalPa (1995-1996), HIFK (1996-1997, 1998), Los Angeles Kings (1997-1999), New York Islanders (1999-2000), Florida Panthers (2000-2004, 2005-2008), EHC Kloten, Södertälje SK ja HIFK (2004-2005) ja Phoenix Coyotes (2008-). Panthersi kapten 2003-2008. NHL-i rekordi omanik mängude arvult nende mängijate seas, kes kunagi pole Stanley Cupi play-off-mängudele pääsenud. Olümpiahõbe 2006 Torinos, MM-võistluste hõbe 1998, 1999, pronks 2000, 2006, 2008. World Cupi teine koht 2004. Juunioride maailmameister 1998.
»»» 1979 Niklas Hagman, Soome jäähokimängija, ründaja (Espoo). Mänginud profina alates 1997. aastast, NHL-i drafti 70. valik 1999 (Florida Panthers). Klubid: HIFK (1997–1999), Kiekko-Espoo (1999), Kärpät (2000–2001), Florida Panthers (2001-2006), HC Davos (2004–2005), Dallas Stars (2005–2008) ja Toronto Maple Leafs (2008-). Sõlmis 1. juulil 2008 Maple Leafsiga nelja-aastase lepingu ja teenib hooaja eest 3 miljonit dollarit. Olümpiahõbe 2006 Torinos. Isa Matti oli esimene soomlane NHL-is ning nad on esimesed soomlastest isa ja poeg, kes NHL-is mänginud.
SURMAPÄEV
««« 1966 Sylvère Maes, Belgia jalgrattur (Ostende – sünd. 27.08.1909 Zevekote). Tour de France´i võitja 1936 ja 1939, viimasel korral ka mägedekuningas. Võitis Touril kokku 9 etappi. Pariisi - Roubaix´ klassiku parim 1933.
««« 1974 Hazel Hotchkiss-Wightman, USA tennisist (Newton, Massachusetts – sünd. 20.12.1886 Healdsburg, California). Olümpiavõitja 1924 Pariisis nais- ja segapaarismängus. Võitis suure slämmi turniiridel 17 esikohta (4 üksik-, 7 nais- ja 6 segapaarismängus), neist 16 USA meistrivõistlustel (võitja kõigis mänguliikides 1909–1911) ja 1 Wimbledonis oma ainsal osaluskorral 1924, naispaarismängus. Pani aluse Wightman Cupi võistlusele USA ja Suurbritannia naiskonna vahele, annetades 1923. aastal selleks karika. Kuulus ise 5 korda USA naiskonda ja oli korduvalt selle kapten. Hiljem juhendas mitmeid tippmängijaid (Sarah Palfrey-Cooke, Helen Wills-Moody, Helen Jacobs). Tennise Kuulsuse hallis 1957, naiste spordi Kuulsuse hallis 1986. Abiellus 1912 George Wightmaniga.
««« 2006 David Bronstein, N Liidu/Ukraina maletaja (Minsk, Valgevene – sünd. 19.02.1924 Bila Tserkva, Ukraina). Juudi perekonnast pärit poisile õpetas isa käigud selgeks 6-aastaselt. Kiievis juhendas teda Aleksandr Konstantinopolski. 15-aastaselt oli ta Kiievi meistrivõistlustel teine ja 1940 sai Ukraina meistrivõistlustel teise koha Isaac Boleslavski järel. Viimasega sidus neid suur sõprus, Bronstein abiellus 1984 Boleslavski tütre Tatjanaga. Pärast sõda õppis Leningradi polütehnilises instituudis, oli sõjaväeteenistuseks kõlbmatu. 1944 võitis ta N Liidu meistrivõistlustel Mihhail Botvinnikut, aasta hiljem oli ta tšempionaadi kolmas. 1948-1951 oli male MM-võistluste tiitlipretendent, võitis 1948 Saltsjöbadenis tsoonidevahelise turniiri ja sai 1950 FIDE suurmeistriks. Jõudis 1951 tiitlimatšini Botvinnikuga, kuid kohtumine lõppes 12:12 ja viimane säilitas tiitli. 1955 mängis Göteborgis tsoonidevahelisel turniiril ja võitis ainsatki partiid kaotamata. Kandidaatide turniiril 1956 Amsterdamis jäi Vassili Smõslovi ja Paul Kerese järel jagama 3.– 7. kohta. 1958 jäi teda kandidaatide turniirile pääsemisest lahutama pool punkti. 1964 ja 1973 ta tsoonidevaheliselt turniirilt enam edasi ei pääsenud. N Liidu meister 1948 (koos Aleksandr Kotoviga) ja 1949 (koos Smõsloviga), hõbe 1957 ja 1964-1965. Liverpoolis 1952 peetud üliõpilaste MM-il jagas ta esikohta Mark Taimanoviga. Võitis kuus korda Moskva meistritiitli, maleolümpial 1952, 1954, 1956 ja 1958 sai oma laual parima tulemuse, kaotades 49 partiist vaid 1. Turniirivõite: Hastings 1954, Belgrad 1954, Gotha 1957, Moskva 1959, Szombathely 1966, Berliin 1968, Dnipropetrovsk 1970, Sarajevo 1971, Sandomierz 1976, Iwonicz Zdrój 1976, Budapest 1977, Jurmala 1978. Kirjutanud palju maleraamatuid, ajalehes Izvestija ilmus tema malekolumn. 1976 keeldus allkirjastamast Viktor Kortšnoi Läände jäämist hukka mõistnud kirja ja ei saanud aasta aega välismaal mängida.
SÜNDMUSED
¤ 1944 selgusid Tallinnas Eesti NSV meistrid käsipallis. Tallinna Kalev oli võidukas nii naiste korv- kui võrkpallis, samuti meeste korvpallis. meeste võrkpallis oli parim pealinna Spartak.
¤ 1947 alistas Joe Louis profipoksi raskekaalu tiitlimatši 15. raundis New Yorgis väljakutsuja Jersey Joe Walcotti.
¤ 1949 alistas Ezzard Charles profipoksi raskekaalu tiitlimatšis Jersey Joe Walcotti.
¤ 1950 nokautis Ezzard Charles profipoksi raskekaalu tiitlimatši 11. raundis Nick Barone'i.
¤ 1970 varastati NHL-i Kuulsuse hallist Stanley Cup, Conn Smythe Trophy ja Bill Masterson Trophy.
¤ 1971 püstitas Cheryl Bridges (USA) naiste maratonijooksus maailma mitteametliku tippmargi 2:49.40-ga.
¤ 1981 alistas Martina Navratilova tennise 56. Australian Openi naisüksikmängu finaalis Chris Everti 6:7, 6:4, 7:5.
¤ 1993 krooniti Saksamaa käsipallinaiskond Oslos maailmameistriks, kui finaalis alistati lisaajal Taani 22:21.
¤ 1993 võitis Saksamaa tennisemeeskond Düsseldorfis peetud 82. Davis Cupi finaalis Austraalia 4:1.
¤ 1998 olid Vitali ja Vladimir Klitško Kiievi peetud raskekaalu matšides võidukad. Esimene alistas tehnilise nokaudiga Francesco Spinelli, teine samamoodi Ross Puritty.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
