SÜNNIPÄEV
»»» 1903 Manuel Anatol Aristegui, Prantsusmaa jalgpallur, kaitsja (Irún – surn. ?). Sündis Hispaanias ja sai esmalt tuntuks kergejõustiklasena (Hispaania meister 100 m, 200m ja 400 m jooksus). Mängis jalgpalli kohalikus klubis Real Unión de Irún (1922-1926), edasi Bilbao Athleticus (1926-1928) ja Madridi Realis (1928-1929). 1929 kolis Prantsusmaale ja sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse. Klubid: RC Paris (1929-1933, 1934-1935) ja SO Montpellier (1933-1934). Mängis Prantsusmaa koondises 1929-1934 kokku 16 mängu ja lõi 1 värava.
»»» 1916 Jean-Marie Faustin Goedefroid de Havelange ehk João Havelange, Brasiilia sporditegelane (Rio de Janeiro). FIFA president 1974-1998, vahetas välja söör Stanley Rousi ja tema järglaseks sai Joseph Blatter. Olnud alates 1963. aastast ROK-i liige (hetkel vanim tegevliige). Havelange'i isa oli belglane, kes lahkus oma kodumaalt, et alustada uut elu Brasiilias (suri kui João oli 17-aastane). Noorena tegeles ujumisega (olümpial 1936 Berliinis) ja veepalliga (1952 Helsingis). 1958-1975 oli Brasiilia spordikonföderatsiooni (CBD) president ja 1955-1963 Brasiilia olümpiakomitee liige. 2007. aasta Pan Ameerika mängudeks ehitatud staadion nimetati tema auks Estádio Olímpico João Havelange. Pilt 1
»»» 1932 Charles L. "Sonny" Liston, USA poksija (Sand Slough, Arkansas – surn. 30.12.1970 Las Vegas, Nevada). Poksiajaloo üks tugevama löögiga raskekaallasi. Pidas elukutselisena 54 matši, võitis neist 50 (39 nokaudiga) ja kaotas 4. Alustas profikarjääri 2. septembril 1953, nokautides esimeses raundis Don Smithi. Oli raskekaalu maailmameister 1962-1964. Alistas tiitlimatšis Floyd Pattersoni, kaotas tiitli Muhammad Alile ning 1965 samale mehele ka revanšmatši. Lisaks Alile suutsid teda võita veel Marty Marshall (1954) ja Leotis Martinile (1969). Tema täpne sünniaeg on teadmata, Listoni ema väitel sündis poiss jaanuaris 1929, Liston ise pidas oma sünnipäevaks 8. maid 1932. Leiti surnuna 1970. aasta lõpus ning ka tema täpne surmaaeg pole teada.
»»» 1935 John "Jack" Charlton, Inglismaa jalgpallur, kaitsja (Ashington, Northumberland). Inglismaa koondises 1965-1970 kokku 35 mängu ja 6 väravat. Maailmameister 1966. Mängis kogu karjääri (1952-1973) Leeds Unitedis. 1973-1995 tegutses treenerina: Middlesbrough (1973–1977, 1984), Sheffield Wednesday (1977–1983), Newcastle United (1984–19859 ja Iirimaa koondis (1986–1995). Viis Iirimaa koondise maailma paremikku (EM-il 1988 finaalturniirile, MM-i finaalturniiril 1990 veerandfinaale, MM-il ka 1994). Noorem vend Bobby Charlton oli Manchester Unitedi täht.
»»» 1939 Otis Paul Drayton, USA kergejõustiklane (Glen Cove, New York). Olümpiavõitja 1964 Tokyos 4 x 100 m teatejooksus (jooksis esimest vahetust) ja -hõbe 200 m jooksus. AAU meister 220 jardi jooksus 1961-1963. Kuulus 1961 4 x 100 m teatejooksus 39,1 sekundiga MR-i püstitanud USA meeskonda, 1962 kordas 200 m jooksu MR-i 20,5.
»»» 1942 William John Terence "Terry" Neill, Põhja-Iirimaa jalgpallur (kaitsja) ja treener (Belfast). Mängis Põhja-Iirimaa koondises 1961-1973 kokku 59 mängu ja lõi 2 väravat. Oli lõpetamise hetkel koondise rekordinternatsionaal. 1971-1975 oli ka rahvusmeeskonna treener. Klubid: Londoni Arsenal (1959-1970) ja Hull City (1970-1973). Lisaks koondisele juhendas Hull Cityt (1970-1974), Tottenham Hotspuri (1974-1976) ja Arsenali (1976-1983). Viis Arsenali kolm aastat järjest (1978-1980) FA Cupi finaali, kuid võit tuli vaid 1979. UEFA karikavõitjate karikasarjas jõudsid Neilli hoolealused 1980 finaali, kus kaotati penaltitega Valenciale. Pärast Arsenalist lahkumist avas kaks spordibaari Londoni kesklinnas. Töötab abikommentaatorina Arsenal TV-s.
»»» 1952 Philippe Jeantot, Prantsusmaa sukelduja ja purjetaja (Tananarive). Töötas merel puurtornide ehitusel tuukrina (sukeldus 501 m sügavusele). Huvitus purjetamisest ning 1982 osales esimesel ookeanipurjetamise regatil, mille võitis. 1989 korraldas esimese üksinda peatuseta ümber maailma purjetamise võistluse Vendée Globe ja sai ise esimesel võistuseilamisel neljanda koha.
»»» 1953 Wolfgang Warnemünde, Saksamaa (SDV) kergejõustiklane (Grevesmühlen). EM-võistluste pronks 1982 Ateenas, 1978 Prahas sai kaheksanda koha. Võitis SDV meistrivõistlustelt neli hõbemedalit (1977, 1978, 1982, 1984). Heitis isikliku rekordi 67.56 oma kodulinnas Rostockis juunis 1980. Tulemus Saksamaa kõigi aegade edetabelis üheksas. Klubi Rostocki SC Empor.
»»» 1955 Asgeir "Sigi" Sigurvinsson, Islandi jalgpallur (poolkaitsja) ja treener (Vestmannaeyjar). Islandi koondises 1972-1989 kokku 45 mängu ja 5 väravat. Üks esimesi Islandi jalgpallureid, kes siirdus mängima välismaale. Klubid: IB Vestmannaeyjar (1971-1973), Liège'i Standard (1973-1981), Müncheni Bayern (1981-1982) ja VfB Stuttgart (1982-1990). Belgia karikavõitja 1981, Saksamaa meister 1984. Mängis Bundesligas kokku 21 mängu ja lõi 39 väravat. Töötas kuus aastat Islandi jalgpalliliidu tehnilise direktorina ja oli 2003-2005 riigi koondise peatreener.
1
2
3
»»» 1957 Deena Diane Deardurff, USA ujuja (Cincinnati, Ohio). Olümpiavõitja 1972 Münchenis 4 x 100 m kombineeritud teateujumises. Oli Müncheni mängude noorim kullavõitja, vaid 15 aastat ja 114 päeva vana. MM-võistluste hõbe 1973 Belgradis kombineeritud teateujumises.
»»» 1960 Franco Baresi, Itaalia jalgpallur, kaitsja (Travagliato, Brescia provints). Mängis Itaalia koondises 1982-1994 kokku 81 mängu ja lõi 1 värava. Kuulus MM-kulla saanud Itaalia koondisse 1982, kuid väljakule ei pääsenud. Mängis 1990 (pronks) ja 1994 (hõbe). Osales Los Angelese olümpial 1984 (neljas koht). Mängis kogu karjääri (1977-1997) vaid AC Milanis. Euroopa meistrite karikasarja (Meistrite liiga) võitja 1989, 1990, 1994, Intercontinental Cup 1989, 1990, Euroopa superkarikas 1989, 1990, 1994. Itaalia meister 1979, 1988, 1992, 1993, 1994, 1996, superkarika võitja 1988, 1992, 1993, 1994. France Footballi küsitlusel 1989 teine koht, Itaalia liiga parim mängija 1990. Pilt 2
»»» 1961 Andrea Pollack, Saksamaa (SDV) ujuja (Schwerin). Olümpiavõitja 1976 Montrealis ja 1980 Moskvas 4 x 100 m kombineeritud teateujumises ja Montrealis lisaks 200 m liblikujumises. Sai nii Montrealis kui Moskvas hõbeda 100 m liblikujumises, lisaks hõbe 4 x 100 m vabalt teateujumises Montrealis ja pronks 100 m rinnuliujumises Moskvas. Parandas 1978 kaks korda 200 m liblikujumise MR-i (parim 2.09,87) ja ühe korra 100 m rekordit (59,46). Klubi Berliini SC Dynamo. 1998 oli üks paljudest endise SDV ujujatest, kes süüdistasid oma treenereid ja arste süstemaatilises dopingumanustamises sportlastele.
»»» 1964 Robert Alan Labonte, USA autovõidusõitja (Corpus Christi, Texas). Osalenud NASCAR-i sarjas (NASCAR Sprint Cup Series) alates 1991. aastast, võitnud 21 sõitu, jõudnud 197 korda esikümnesse ja alustanud 27 korda parimalt stardikohalt. NASCAR-i Winston Cupi üldvõitja 2000. 1990. aastate keskel diagnoositi tal Gravesi tõbi. Vanem vend Terry Labonte oli samuti tuntud sõitja NASCAR-i sarjas (lõpetas 2006) ning Labonte'id on ainsad vennad, kes mõlemad tulnud üldvõitjaks. Ainus sõitja, kes saanud esikoha nii NASCAR Sprint Cupi (2000) kui NASCAR Nationwide Seriesi (1991) arvestuses.
»»» 1966 Cláudio André Mergen Taffarel, Brasiilia jalgpallur, väravavaht (Santa Rosa, Rio Grande do Sul). Mängis Brasiilia koondises 1987-1998 kokku 106 mängu. MM-il 1990, 1994 (kuld) ja 1998 (hõbe). Copa America võitja 1989 ja 1997. Klubid: SC Internacional (1985-1990), Parma (1990-1993), Reggiana (1993-1994), Atlético Mineiro (1994-1998), Istanbuli Galatasaray (1998-2001) ja Parma (2001-2003). Oli 2004 Galatasaray väravavahtide treener. UEFA karikasarja ja superkarika võitja 2000. Türgi meister ja karikavõitja 1999, 2000. Pärast karjääri lõppu asutas koos oma endise kaasmängija Paulo Robertoga (Atlético Mineiro) mängijate agentuuri, mis on keskendunud noorte talentide otsimisele. Tema soontes voolab saksa ja itaalia verd.
»»» 1969 Akebono Tarō ehk Chad Haaheo Rowan, Hawaiilt pärit sumomaadleja (Waimānalo, Oahu, Hawaii). Sumo 64. yokozuna, kuid esimene võõramaalane, kes jõudis sumos kõrgeima kategooriani (27. jaanuaril 1993). Kolmteist aastat (1988-2001) kestnud karjääri jooksul võitis Imperaatori karika kokku 11 korda, võites 566 matši ja kaotades 198. Akebono konkurents vendade Takanohana ja Wakanohanaga kasvatas sumomaadluse teleauditooriumi 1980. ja 1990. aastatel. 203 cm pikk ja kaalus oma tippaastatel 235 kilo. Tema nimi Akebono tähendab jaapani keeles koitu.
»»» 1970 Luis Enrique Martínez García, Hispaania jalgpallur, poolkaitsja (Gijon). Hispaania koondises 1991-2002 kokku 62 mängu ja 12 väravat. Osales MM-võistluste finaalturniiril 1994, 1998 ja 2002, Euro 96 finaalturniiril ning tuli 1992 Barcelonas olümpiavõitjaks. Klubid: Sporting de Gijón (1988-1991), Madridi Real (1991-1996) ja FC Barcelona (1996-2004). Hispaania meister 1995, 1998 ja 1999, karikavõitja 1993, 1997 ja 1998 ning superkarika võitja 1993 ja 1996. UEFA Meistrite liiga võitja 1997 ja superkarika võitja 1998. Teatas loobumisest 10. augustil 2004. Sama aasta märtsis arvas Pele ta 125 elava jalgpallilegendi sekka. Tegelenud viimastel aastatel maratonijooksu ja triatloniga.
»»» 1975 Gastón Mazzacane, Argentina autovõidusõitja (La Plata). Osales 2000-2001 F1 autode MM-sarjas 21 etapil, kuid punktikohale ei jõudnud. Meeskonnad Minardi ja Prost. Hetkel viimane argentiinlane, kes F1 auto rooli pääsenud.
»»» 1977 Theódoros "Thodorís" Papaloukás, Kreeka korvpallur (Ateena). Mänginud elukutselisena alates 1995. aastast. Euroopa meister 2005 ja MM-võistluste hõbe 2007. Klubid: Ambelokipi (1995–1997), Ateena AO Dafni (1997–1999), Panionios (1999–2001), Pireuse Olympiakos (2001-2002, 2008-2009) ja Moskva CSKA (2003–2008). Euroliiga võitja 2006 ja 2008. Euroopa parim korvpallur 2006, Euroliiga ja Final Fouri MVP 2006/2007. Pilt 3
»»» 1978 Lucimar Ferreira da Silva ehk Lúcio, Brasiilia jalgpallur, kaitsja (Brasília). Mänginud Brasiilia koondises alates 2000. aastast kokku 76 mängu ja 3 väravat. Maailmameister 2002 (mängis kaasa kõik koondise mängud algusest lõpuni ehk 630 minutit). Finaalturniiril 2006 mängis keskkaitses 386 minutit järjest ainsatki hoiatust saamata. Alates augustist 2006 koondise kapten. Klubid: Sport Club Internacional (1997–2000), Leverkuseni Bayer 04 (2000–2004) ja Müncheni Bayern (2004–). Saksamaa meister 2005, 2006, 2008, karikavõitja 2005, 2006, 2008 ning liiga karika võitja 2004, 2007, 2008. Confederations Cup 2005.
»»» 1981 Andrea Barzagli, Itaalia jalgpallur, kaitsja (Fiesole). Mänginud Itaalia koondises alates 2004. aastast kokku 25 mängu. Maailmameister 2006, oli veerandfinaalis Ukraina vastu algkoosseisus. Olümpiapronks Ateenas 2004, U-21 Euroopa meister 2004. Klubid: Firenze Rondinella (1998–2000, 2001), Pistoiese (2000), Ascoli (2001–2003, Verona Chievo (2003–2004), Palermo (2004–2008) ja VfL Wolfsburg (2008-).
»»» 1983 Bershawn "Batman" Jackson, USA kergejõustiklane (Dade County, Florida). Olümpiapronks 2008 Pekingis 400 m tõkkejooksus kaasmaalaste Angelo Taylori ja Kerron Clementi järel. Maailmameister 2005 Helsingis isikliku rekordi 47,30-ga. IAAF-i hooaja lõppvõistluse parim Monacos 2004. Tuli 2008 USA meistriks. 400 m jooksus isiklik rekord 45,06 (2007).
SURMAPÄEV
««« 1945 Julius Hirsch, Saksa juudi jalgpallur (kuulutati surnuks 08.05.1945 – sünd. 07.04.1892 Achern). Kuulus 1911-1913 kokku 7 korda Saksamaa koondisse ja lõi 4 väravat. Saksa jalgpalli algusaegade üks väljapaistvamaid mängijaid. Klubid: Karlsruher FV (1909-1913, 1919-1925) ja SpVgg Fürth (1913-1919). Arreteeriti 1943 ja saadeti 1. märtsil Auschwitzi koonduslaagrisse. Tema täpne surmaaeg on teadmata.
««« 1947 Attilio Ferraris, Itaalia jalgpallur, poolkaitsja (Montecatini Terme, Pistoia – sünd. 26.03.1904 Rooma). Maailmameister 1934, olümpiapronks 1928. Mängis Serie A-s 210 mängu ja lõi 2 väravat. Suri vaid 43-aastaselt.
««« 1975 Avery Brundage, USA sportlane ja spordijuht (Garmisch-Partenkirchen – sünd. 28.09.1887 Detroit). Rahvusvahelise Olümpiakomitee president 1952-1972, amatörismireeglite innukas järgija. Osales 1912 Stockholmis viie- ja kümnevõistluses, saades vastavalt 6. ja 16. koha. Mitmevõistluse USA meister 1914, 1916 ja 1918. Valiti 1928 AAU presidendiks, aasta hiljem USA olümpiakomitee presidendiks ning 1930 ROK-i liikmeks. Pärast ROK-i juhi Henri de Baillet-Latouri surma sai Brundage'ist olümpiakomitee asepresident ning 1952 Helsingis valiti ta rootslase Sigfrid Edströmi järglasena komitee etteotsa. Oli rikas mees, sest asutas pärast Illinoisi ülikooli lõpetamist 1909 ehituskompanii Avery Brundage Company, mis tegutses Chicagos 1947. aastani.
««« 1982 Gilles Villeneuve, Kanada autovõidusõitja (Zolder, Belgia – sünd. 18.01.1950 Richelieu, Quebec). Osales F1 autode MM-sarjas 1977-1982, teine koht üldarvestuses 1979 (tiimikaaslase Jody Scheckteri järel), seitsmes koht 1981. Startis 67 korda, võitis 6 GP-d, lõpetas 13 korda esikolmikus, alustas kaks korda parimalt stardikohalt ning sõitis 8 GP-l kiireima ringi. Meeskonnad McLaren ja Ferrari. Esimene GP oli Briti GP 1977, viimane Belgia GP 1982. Esimese võidu sai 1978 Kanada GP-l ja viimase 1981 Hispaania etapil. Osales McLareniga vaid ühel etapil, 1977. aasta kahel viimasel etapil istus juba Ferrari roolis. Alustas lumerajasõitudega, 1976 osales Formula Atlanticu sarjas, kus jäi silma McLarenile. Hukkus Belgia GP treeningul Zolderi rajal. Kanadalane püüdis boksi siirduvast Jochen Massist mööduda paremalt, kuid tema Ferrari vasak esiratas tabas sakslase Marchi paremat tagaratast. Auto tõusis õhku ja maha kukkudes purunes täielikult. Turvarihmad purunesid, kiiver tuli peast ning piloot lendas kokpitist välja suure kaarega vastu raja turvavõrku. Kiirabi toimetas Villeneuve'i küll haiglasse, kuid vigastused olid nii rasked, et õhtul mees suri. Võidusõiduringkondades ja pealtvaatajate hulgas populaarset sportlast jäid leinama abikaasa Joann ja kaks last, Jacques ja Melanie. Esimene astus isa jälgedes ning oli temast edukam - 1995 võitis Jacques Villeneuve Indianapolise 500 miili sõidu ja CART-sarja, 1979 krooniti F1 klassis maailmameistriks.
««« 1996 Beryl Burton, Suurbritannia jalgrattur (Leeds – sünd. 12.05.1937 Beryl Charnock, Morley, Leeds, West Yorkshire). Võitis karjääri jooksul 90 võistlust kodumaal ja 7 MM-kulda, püstitas rohkesti rekordeid. Tema 1967. aastal püstitatud 12 tunni sõidu rekord (277,25 miili) püsis kaks aastat paremana kui meeste tippmark samal alal. Maailmameister maantee grupisõidus 1960 ja 1967, hõbe 1961. Trekisõidu MM-il võidutses individuaalses jälitussõidus 1959, 1960, 1962, 1963 ja 1966, sai hõbeda 1961, 1964 ja 1968) ning pronksi 1967, 1970 ja 1973. Suri treeningsõidul (süda seiskus) nädal enne oma 59. sünnipäeva. Tütar Denise võitis jälitussõidus MM-pronksi 1975, osales koos emaga MM-il 1972.
««« 1998 Johannes Kotkas, Eesti maadleja (Tallinn – sünd. 03.02.1915 Kodijärve vald, Tartumaa). Olümpiavõitja Helsingis 1952 kreeka-rooma maadluse raskekaalus. Melbourne'is 1956 oli kaasas varuvõistlejana. MM-võistluste hõbemedal 1953, Euroopa meister 1938, 1939 ja 1947. N Liidu absoluutne meister 1940 ja 1943-45, N Liidu meister 1946, 1948, 1950-1953, 1955 ja 1956 kreeka-rooma ning 1947 vabamaadluses ja 1943 vasaraheites (53.88 oli N Liidu rekord), hõbemedal 1945, 1949 ja 1954 kreeka-rooma, 1946 ja 1948 vaba- ning 1951 sambomaadluses ja 1946 vasaraheites, pronksmedal 1943 kuulitõukes ning 1945 ja 1947 vasaraheites. Eesti meister 1939, 1945, 1946, 1948-52 ja 1954-1959 kreeka-rooma ning 1937-1939, 1945, 1947-1949 ja 1951 vabamaadluses, 1946 tõstmise raskekaalus ning 1956 vasaraheites. N Liidu teeneline meistersportlane (1943), Lenini orden (1957), Eesti NSV teeneline sporditegelane (1964). Tegutses Tallinnas maadlustreenerina, omas kohtunikuna nii vabariiklikku (1950) kui üleliidulist (1965) kategooriat. Klubid Tartu Kalev (1934), Tallinna Kalev (1937) ja pärast sõda Tallinna Dünamo. Kaal 1940. aastal 110 kg, sama aasta sügisel 115 kg.
SÜNDMUSED
¤ 1866 koostati Melbourne'is esimesed austraalia jalgpalli reeglid.
¤ 1898 krooniti Itaalia esimeseks jalgpallimeistriks Genua.
¤ 1907 poksisid Tommy Burns ja Jack O'Brien profipoksi raskekaalu MM-tiitli pärast 20 raundi. Võitis Burns.
¤ 1921 alistas Bilbao Athletic Hispaania karikafinaalis Madridi Athletic Clubi 4:1.
¤ 1926 võeti Roomas toimunud FIFA kongressil vastu amatörismi mõiste definitsioon, mis keelas üldjuhul jalgpalluritel kaotatud tööpäeva eest töötasu vastuvõtmise. Otsuse poolt hääletas 12, vastu 8 delegaati (teiste seas ka Eesti esindaja A.Jürgenstein).
¤ 1938 lõppes Prantsusmaa karikafinaal Marseille' Olympique'i ja FC Metzi vahel 2:1 esimeste kasuks.
¤ 1947 püstitas Heino Lipp Tbilisis N Liidu rekordi kuulitõukes 16.55.
¤ 1949 võitis Prantsuse karika RC Paris, alistades väravaterohkes mängus Lille OSC 5:2.
¤ 1974 võitis 1.FC Magdeburg esimese Saksa DV klubina ühe kolmest Euroopa jalgpallikarikast. Rotterdami De Kuipi staadionil alistati vaid 5000 pealtvaataja ees peetud karikavõitjate karikasarja finaalis AC Milan 2:0.
¤ 1978 vallutasid Reinhold Messner ja Peter Habeler esimeste inimestena ilma hapnikumaskita maailma kõrgeima mäetipu Mount Everest.
¤ 1982 hukkus Belgia GP treeningul Zolderi ringrajal Kanada võidusõitja Gilles Villeneuve.
¤ 1984 teatas N Liit, et ei osale suvel Los Angeleses peetavatel olümpiamängudel.
¤ 1988 tegi poksikuulsus Mike Tyson oma 183 000 dollarit maksva Bentleyga avarii.
¤ 1993 sai Lennox Lewis profipoksi raskekaalu Las Vegases peetud tiitlimatšis punktivõidu Tony Tuckeri üle.
¤ 1994 pidas oma esimese mängu esimene naiste pesapallivõistkond Colorado Silver Bullets.
¤ 1996 mängiti Brüsselis UEFA karikavõitjate karikasarja võidutrofee pärast. Pariisi Saint-Germain võitis Viini Austria 1:0, ainsa värava lõi 28. minutil Bruno N'Gotty.
¤ 2002 heitlesid Rotterdamis UEFA karika pärast kohalik Feyenoord ja Dortmundi Borussia. Kodumeeskond võitis 3:2, võiduvärava lõi Jon Dahl Tomasson.
¤ 2004 sai Bremeni Werderist Saksamaa jalgpallimeister.
¤ 2004 kindlustas Valencia CF endale Hispaania meistritiitli.
¤ 2004 sai selgeks, et Hollandi jalgpallimeistriks on tulnud Amsterdami Ajax.
¤ 2005 võitis Prantsuse Ligue 1 neljandat aastat järjest Lyoni Olympique.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
