Pallurid panevad väikelinna hingama
Möödunud laupäeva õhtul, kui Põlva Serviti käsipallimeeskond jõudis eurosarja neljandasse ringi, kogunesid põlvalased ööklubi Life juurde, panid tõrvikud põlema ja tantsisid suurest heameelest ümber tule.
“Mulle helistasid põlvakad kella kaheni öösel ja soovisid õnne,” rääkis käsipalliliidu peasekretär Pirje Orasson. “Küsisin: miks te Mustingule (Serviti treener Kalmer Musting) ei helista? Vastati, et Mustingule on juba ammu helistatud.”
Ehk siis teisisõnu, Põlva linn ja rahvas elab ja hingab käsipallist. Kuna esindusmeeskonna 15 mehest 14 on põlised põlvalased, siis võib pea igaüks leida tiimist poja, lapselapse, sõbra, lähisugulase. Käsipallil on väikelinnas hoopis laiem tähendus kui lihtsalt ühel spordialal.
Ometi, praegune Serviti kujunes välja alles kolm aastat tagasi. Enne seda oli tegu klubiga, mis kandis küll Põlva nime, kuid mille mängijad elasid Tallinnas. Nii oli ka publikul raske seost leida.
Kolm aastat tagasi, kui aga tuumik lahkus Tallinna ja senine peasponsor Kalev moodustas oma võistkonna HC Chocolate Boys, hakkas tööle Kalmer Musting.
Poisid, keda ta oli koolitanud 12–15 aastat, olid kujunemisjärgus. Nende seas pärliks ehe anne Mait Patrail.
Kui esimesel aastal oli kodustele konkurentidele vastupanu nõrk ja mullu lepiti kolmanda kohaga, siis tänavu on Serviti imelise eurosarja eduga kerkinud Eestiski tippu. Seda oskab hinnata ka linn, kes eraldas reservfondist 200 000 krooni, et meeskond saaks rahulikult Euroopas mängida. Tavapäraselt saab käsipalliklubi linnalt 100 000 krooni. Lisaks ei pea pallurid maksma Mesikäpa halli eest, seegi kulu on linna tasuda.
“Võime julgelt öelda, et esindusklubi saab linnalt pool miljonit aastas,” sõnas linnapea Tarmo Tamm, kes käib ise kõiki olulisi mänge vaatamas. “Kuid sama oluline on see, et toetame spordikooli, kus vaja maksta palgad ja saaliüür. Sealt saab käsipallipisik alguse.” Nii kulub Põlva linnal kokku käsipallile enam kui miljon krooni aastas.
Meer käis fännina kaasas ka Norras, eurosarja teise ringi mängus Stordi vastu. “Alles seal sain väärtusest tõeliselt aru. Ühel pool platsi on mehed, teisel pool poisid, ühel pool eri riikide koondislased, teisel pool Põlva noored,” rääkis Tamm. “See on fenomen.”
Mesikäpa hall, mis mahutab 700 pealtvaatajat, istub euromängude ajal puupüsti täis. Eesti liiga kohtumistes on tribüünidel ikka 300–400 inimest. Isegi esiliigat vaatab sadakond huvilist. “Mis seal Põlvas ikka muud teha,” kõlab kohalike kommentaar.
Põlva on ideaalne näide, kuidas oma poiste kohalolek suudab panna kogu linna ühes rütmis hingama.
Käsipalliklubi rahvas mõtleb praegu hoogsalt sellele, kuidas fännidele särke, mütse ja muud nänni pakkuda. Sest selge on üks – kui Servitil on fännisärk, siis iga endast lugupidav põlvalane selle ka ostab ja selga tõmbab.
Võru – talentide kasvulava
Võrkpallis on Võru kindel kaubamärk. Sealt on pidevalt tulnud koondise mängijaid, praeguses koosseisus on Kristjan Sikaste. “Võru võrkpallis on noortetöö ikka jalul seisnud,” ütles Võrumaalt kasvanud koondise peatreener Avo Keel.
Aga kohalik ajaleht ja fännid kurjustavad, et Schenkeri liigas mängiv Võru esindusmeeskond on saanud ainult ühe võidu. Veider seegi, et võrkpallilinn palkab oma rivistusse ‰otlase.
“Kui saaksime oma meeskonda Sikaste ja Tartu eest palliva Rain Värtoni, oleks meil päris tugev meeskond. Kuid esindusmeeskonna jaoks me üle 600 000 krooni kokku ei saa,” märkis üle 30 aasta Võru võrkpallielu vedanud Aksel Saal, kes nentis vana tõsiasja: kala elab seal, kus sügavam.
Võru püüab hoida spordikooli, mille võrkpalliosakonda Saal juhib. “Eri vanuseklassides on meie võistkonnad kuue parema hulgas, vahel ka medalitel. Võru linnavalitsus toetab nii spordikooli kui ka esindusmeeskonda,” ütleb ta.
Schenkeri liiga mänge käib Võrus vaatamas kolmesaja huvilise ringis, tegutseb väike fänniklubi. Head võrkpalli näevad võrokesed ka suvel 48 korda korraldatud Jaan Gutmanni mälestusturniiril, kus näitavad oma klassi Venemaa, Läti või Soome tippmeeskonnad ja kuhu tulevad kokku omaaegsed kohalikud ässad.
Ent kui mängija üles kasvatatud, läheb too kõigi nelja tuule poole. “Paratamatus. Sinna pole midagi teha. Korraliku meeskonna ülalpidamiseks ei piisa väikestel keskustel majanduslikku potentsiaali,” tõdes Saal.
Võru ettevõtted peavad üleval aga Eesti meistriliiga naiskonda, mis ajab läbi peamiselt oma linnast võrsunud mängijatega. Võrust on tuule tiibadesse saanud näiteks Anu Kärsin ja Marianne Karnesk.
Paradoksaalne korvpallielu
Üks näide paradoksidest. Rapla korvpallikooli A-klassi poisid saavad suures korvpallis esimesed tuleristsed Pärnu meeskonnas, kuid samuti meistriliigas mängiva BC Kalev/Rapla koosseisus on vaid üks selle keskuse poiss, Heigo Erm. See-eest nähakse meeskonnas napilt keskpärasel tasemel eksoote Gambiast ja USA-st.
Põhjus on lihtne. Rapla poisse treenib Indrek Ruut, kes on ühtaegu Pärnu meeskonna juhendaja. Veidral moel pole sidemeid korvpallikooli ja Kalev/Rapla vahel.
“Koostööd pole, kuigi tahaks väga, et see oleks. Rapla poiste loomulik väljund suurde korvpalli peaks ju olema kohalik meeskond,” lausus Rapla korvpallikooli tegevjuht Jaak Karp.
Korvpalliliit kuulutas tänavu Eesti parimaks noori korvpallureid kasvatavaks üksuseks nimelt Rapla korvpallikooli. “Klubi struktuur, töö ja tulevikuvisioon lubasid neid seada teistele korvpalliklubidele eeskujuks,” lausus alaliidu peasekretär Karel Loide otsuse väljakuulutamisel.
Tegelik elu kinnitab, et kooli mängijate tulevikuvisioon jahtub visinal nagu külma vette pistetud kuum rauatükk. Paradoks ruudus väljendub selles, et Raplas on ka esiliiga meeskond.
“Valus teema. Meistrisarja meeskond on BC Kalevi farmklubi. Kui tehan Raplas edukalt tööd teha, ei saa ma kõike välja öelda. Väikese keskuse asi,” rääkis Karp.
Kalev/Rapla meeskonna mänedÏeri Argo Tammemäe hinnangul pole maakonna korvpallifanaatikute vahelt must kass läbi jooksnud, ent ta nõustub, et koostööd napib.
“Olen oma kohal suhteliselt uus mees. BC Kalev ei määra meie asjades palju. Rapla oma meeste mure on aastate vältel üles ehitada klubipõhine püramiid, kus esindusmeeskonnas oleksid 80 protsendi ulatuses oma kasvandikud,” ütles Tammemäe.
Kümnendiku Kalev/Rapla meeskonna eelarvest annab maakonna omavalitsuste arengufond. “See summa võiks suuremgi olla,” ütles Tammemäe. Karp kiitis Rapla vallavalitsust, kes toetab oma korvpallikooli igati. “Selles aspektis on kõik korras, ka hoone peetakse heas korras,” lisas Karp.
Kalev/Rapla meeskonna kodumängudel Kohila spordihoones pole enam seda tulisust, mis paari aasta eest, kui Rapla meeskond murdis meistrisarja. Mõnisada fänni on klubile truud, kuid asjaomaste arvates vaevab neidki identiteedikriis: kas meeskond on oma või mitte?
Sama probleem vaevab ka Rakvere meeskonda. Korvpalliliidu teabejuht Rene Kundla, ise selle kandi mees, kinnitas koguni, et tippkorvpallist kõneldes on Rakvere ja korvpall eraldiseisvad mõisted. Sealnegi meistriliiga meeskond pole erinevalt võrkpallimeeskonnast oma.
Kuidas on lood Valgas?
Valga jõudis üle tüki aja taas Eesti korvpallikaardile. Teist aastat üritatakse – ja mitte ainult Valgas, vaid ka Tõrvas ja Pukas – noorte korvpallile hinge sisse puhuda. Meistrisarjas debüteeris Valga Welg, kellel juba neli võitu tallel.
Meeskonnas mängivad Tartu “ülejäägid”, veteraniseisuses Vallo Reinkort, Andrus Renter ja Toomas Kandimaa, vähe nooremad Heiko Rannula ja Antti Vasar ning mõned leedulased. Vennad Liivakud on hoolega asja juures.
“Aga on ka viis-kuus meie oma klubi SK Kolmvedu poissi, keda laiem avalikkus ei tea,” rõhutas vabast tahtest meeskonna mänedÏer, põhikohal OÜ Welg Varuosad juhataja Märt Rebane.
Welg on ka meeskonna suurim toetaja, nimisponsor, käies meeskonna heaks välja pool miljonit. “Linnalt saame 20 protsenti eelarvest ehk 200 000 krooni ja natuke pealegi. Sihtasutus Valga Sport annab halli tasuta kasutada. Kui meeskond pole Valgas veel päris oma, siis ta saab selleks!” usub Rebane.
Valga spordihallis käib korvpalli vaatamas veidi üle 300 inimese ehk mõnikord täismaja. Lisatribüüne pole seni tulnud üles monteerida.
Mõningane geneetiline side Welje mängijail siiski on Valgamaaga. Renter võrsus Pukast, Vasar Otepää lähedalt. “Vähemalt esialgu me vähegi konkurentsivõimelist meeskonda oma jõududega ei koosta. Tuleb väljast võtta, keda kätte saame,” tõdes Rebane. Tulevik näitab, kas Valgas ja ümbruskonnas täidetakse alaliidu nõuet, et meistriliiga klubi peab tegelema ka noortetööga, ja kas Valga meestel on tõsi taga.
Valga suurima spordiklubi, jalgpalliklubi Warrior presidendi Eduard Kogeri sõnul on Valga spordikaardil suurim mure just noorte linnast lahkumine. Tema sõnul mõjutab valgalaste olemasolu meeskonnas kindlasti ka publikuhuvi, paraku on ainult valgalastest esindusmeeskonna loomine ka tulevikus väga keeruline.
“Ärge unustage, et Valgas pole kõrgkooli ja seepärast on ellu astuvate noorte massiline lahkumine Valgast paratamatu. See on üks põhjuseid, miks meistriliiga tasemel meeskonna aastaringne ülevalpidamine on linnas praktiliselt võimatu,” rääkis Koger. Nii treenivadki mängijad aasta läbi Tallinnas – kuigi duubelklubi ja 200-pealine järelkasv on siiski piirilinnas kanda kinnitanud. “Oma mängijate puudumine klubide esindusmeeskonnas on ülemaailmne probleem ja see käib kaasas spordi kommertsialiseerumisega,” arvas Koger. “Minge küsige Madridi Reali või Liverpooli juhtide käest , kui palju neil on esindusmeeskonnas oma linna poisse.”
Väikelinna vutt hingitseb
Saaremaa tuntuim meeskond on kindlasti aastast aastasse jalgpalli meistriliiga ja esiliiga vahel pendeldav FC Kuressaare. Viljandis on klubispordi väljasuremise vastu viimase lipulaevana vapralt seisnud Viljandi Tulevik. Aga tegelikult on
tulevik õige tume – seitse aastat tagasi oma kõrghetkel hõbemedali võitnud Mulgi klubi langes meistriliigast välja.
Ka on vutiheitluste külastajate hulk päris haledas seisus – esiliiga kohtumistel jälgib Kuressaare vutiklubi tegemisi tavaliselt vaid mõnikümmend toetajat, meistriliiga päevil on neid olnud umbes kaks korda rohkem. Valga Warriori arvud on sama nukrad, vaid Tulevik saab “uhkeldada” keskmiselt sajapealise vaatajaskonnaga.
FC Kuressaare juhatuse liikme Priit Penu sõnul on FC Kuressaare taolisel noorel meeskonnal raske endale kiirelt fännibaasi kasvatada. “Meil on hea meel sellegi üle, et on tekkinud äärmiselt lojaalne 10–15 pealine toetajaskond, kes käib kõikidel mängudel ega põlga ka võõrmängudele sõita,” lausus ta.
Nii Penu kui ka Tuleviku sekretäri Aivar Lillevere sõnul on jalgpallil Eestis üldse vähe vaatajaid – tegemist on ju alaga, mis muutus siinsete mängijate-harrastajate seas populaarseks alles napilt viisteist aastat tagasi. Penu sõnul pole midagi imestada, et nad võrdlust Servitiga välja ei kannata. “Käsipalli on Põlvas mängitud kümneid ja kümneid aastaid. Terved põlvkonnad on sellega seotud olnud, on tekkinud traditsioonid. FC Kuressaares hakkas mõtestatud tegevus alles 1999.–2000. aastal, seda on natuke vähe, et traditsioonid jõuaks tekkida. Aga me oleme sinnapoole teel,” rääkis ta.
Jalgpallitrennis käib Kuressaares 120 last, koos maagruppidega harrastab vutimängu umbes paarsada noort. Sellega pannakse teistele spordialadele pika puuga ära. Viljandis ja Valgaski on sama lugu – esimene oli tänavustel meistrivõistlustel esindatud koguni kaheksa ja teine üheksa noortegrupiga.
Noortespordile raha jagub ning ka linnad ei kipu koonerdama. Pearahasüsteem toimib hästi. Esindusmeeskondade arendamisel kõik klubid linna toetusega aga arvestada ei või. Kuressaares on olukord suhteliselt roosiline – iga teine aasta vahetab vutiklubi oma põhimeeskonna mänguvormi linna kulul välja. Linnale läheb see maksma 80 000 kuni 100 000 krooni. Penu loodab, et ka uus linnavõim jätkab seda joont. Kuid sponsorid on klubil nii või teisiti ja suur rahahäda ei kummita
Linnalt tuleb teistsugustki abi – nemad maksavad kinni Kuressaare linnastaadioni mänguväljaku hoolduse ning hoiavad korras ka tehismuruplatsi. Seevastu Viljandi Tuleviku seis on tunduvalt kurvem. Linn annab neile aastas 10 000 krooni ja tasuta mänguväljaku kasutusõiguse. Muud toetajad aga suisa puuduvad, ütleb Lillevere. “Kui ka väga pingutaks ja otsiks, kraabiks ehk 50 000 krooni kokku, aga see on ikka väga väike summa. Sellega ei tee meeskond kuu aja bussisõitegi ära,” lisas ta.
Penu sõnul tuli varem ikka selgitada ja aru anda, kui palju mängib Kuressaare klubis saarlasi. Nüüd on see küsimus ära langenud – Kuressaare meeskonnas ongi peamiselt saarlastest mängijad. Aga Penu sõnul pole sellel tegelikult erilist vahet. “Toetajaskond on jäänud ikka sama suureks kui algusaastatel, kui meil oli meeskonnas saarlasi palju vähem. Kohalikud mängijad on tähtis tingimus, aga kindlasti mitte kõige olulisem,” lisas ta.
Lisaks sellele on Penu sõnul ka raske tõmmata piiri kohaliku ja võõra mängija vahele. Kuressaare meeskonna 30 nimest pole vaid viiel mehel saarega (just nimelt väikese tähega, rõhutab Penu, sest eks ole saare inimesed ka klubis mängivad hiidlased) midagi pistmist. “Aga samas on mõned neist meil mänginud juba aastaid ning on igal võimalikul juhul siin.”
Mängijate kuuluvusest tähtsamaks peab Penu publiku meelitamisel hoopis vastaste tuntust. Karikamäng Levadiaga tõmbas kohale näiteks paarsada huvilist. “Telekas öeldi mängu vaheajal, et mäng on viigis, siis hakkas rahvast voorima taksode ja autodega.”
Just vastaste tuntust ja häid tulemusi peab publiku meelitamisel oluliseks ka Aivar Lillevere. Ometi tunnistab temagi, et Tuleviku hiilgeaegadel, kui meeskond Viljandis treenis ja enamik poisse seal elas, oli toetajaskond suurem. Nüüd on Tuleviku ridades järel vaid üks mulk – Janek Kalda. Meeskond elab-treenib Tallinnas ja käib “kodumängudel” bussiga kohal.
“Muidugi see on linnarahvale hoopis teine asi. Kui mängijaid on linna peal ka näha, siis võetakse meeskond kindlasti kergemini omaks. Aga samas ei ole meil võimalik praegu Tallinna treeningtingimustega võistelda. Staadiongi läheb meil alles järgmisel aastal remonti,” lausus Lillevere.
