Parimate valimisel üllatuspommi ei lõhata
Juhuslikud inimesed olümpiamedalit ei võida, samuti ei maksa arvata, et parimate väljakuulutamisel üllatuspomm lõhkeks. Tänavu jagus veidike intriigi vaid naissportlase valimisel: kui spordiajakirjanikud ja alaliidud eelistasid Vancouveri olümpiamängudel hõbeda võitnud suusatajat Kristina Šmigun-Vähit, siis rahvas toetas enam WTA turniiri Palermos võitnud ja nii Wimbledonis kui ka US Openil veerandfinaali jõudnud tennisisti Kaia Kanepit. Kahe suure selja taha jäi ujuja Triin Aljand, kes vääriks eriauhinda stabiilselt kõrgetasemelise hooaja eest.
Meeste seas ei olnud midagi valida. 8. novembril, kui Nikolai Novosjolov tegi MM-i finaalis prantslase Gauthier Grumier’ vastu otsustava torke, oli selge, kes väärib 2010. aastal Eesti parimale meessportlasele kingitavat Kristjani kuju.
Võimas aasta jäi seljataha võrkpalluritel. Aasta parim treener Avo Keel suutis aasta parima võistkonna teist EM-i järjest finaalturniirile juhtida, tausta-jõuna tegutsemas aastas üks kolmest paremast alaliidust. Pidu-kõnes andis Keel küll mõista, et tegelikult peab esmalt olema sportlane, keda treener suunab ja aitab. Vastupidi ei juhtu midagi.
Vaatemänguline etendus
Alates 1955. aastast on Eestis paremaid valitud, iga aasta lõpus kerkib küsimus, kas süsteem on hea ja õiglane või jõuaks teisi teid pidi liikudes parema ja üllama tulemuseni.
Välja on pakutud varianti, kus rahvas valiks populaarsema sportlase, ajakirjanikud ja alaliidud aga parima. Samuti on mõlgutatud mõtteid teemal, kas ei võiks parim olla vaid üks nii nagu 1966. aastani – olgu see siis mees, naine või võistkond. Tõdegem, intriigi see pakuks, tänavu peaks küsima: kas kõvem saavutus on vehklemise MM-i kuld või murdmaasuusatamise olümpiahõbe? Praeguse süsteemi plussiks on üsna selgepiirilised kategooriad. Tõsi, ette on heidetud võistkonna kategooria laialivalguvust, kuuluvad ju sinna ka kõik kahesed tiimid, kuid tänavu tõestasid võrkpallurid pärast 17-aastast vaheaega, et ka pallimänguvõistkonnal on võimalik püünele tõusta. Tuleb vaid edukas olla.
Mõni sõna ka aasta olulisema spordipeo vaatemängulisemast küljest. Julgen väita, et pühapäeval Nokia kontserdimajas nähtu oli üks paremaid programme läbi aegade. Maitsekalt valitud esinejad moodustasid terviku, lavale kutsututest pälvis kõige kestvama aplausi tänavu tipp-sportlase karjääri lõpetanud Jüri Jaanson, kelle humoorikas kõne nii mõnelegi spordisõbrale pisara silma tõsi. Õhtujuhid Hele Kõrve, Rasmus Kaljujärv ja Tambet Tuisk olid ehedalt kihvtid, nad ei pingutanud kogu hingest, et humoorikat dialoogi pakkuda. Ja kümme punkti korraldajatele selle eest, et auhinnad andsid üle tunnustatud endised ja praegused spordimehed, mitte poliitikud. Saalis istuja seisukohast oli sõu igastahes liigutav ja emotsionaalne. Samasugune kui lõppev spordiaastagi.
