Pätsi vaikiva ajastu aastapäev: Artur Sirgi surma saladus
1935. aastal vapsluses kahtlustatuna arreteeritud Pusta vanglaraamatu esimene trükk ilmus 1966. aastal Stockholmis. Uus trükk on varustatud ajalooprofessor Aadu Musta põhjalike kommentaaridega ja eessõnaga, mis annab ülevaate nii Pätsi riigipöördest 1934. aasta 12. märtsil kui ka Vabadussõjalaste liikumisest, kelle hävitamiseks Päts riigipöörde toime pani.
Luksemburgis. 1. septembril 1937
Esimese teate Sirki surmast lugesin 27. augustil Le Temps’is, kui sõitsin rongis Veneetsiast Pariisi. See oli telegramm Tallinnast, et Luksemburgi peaprokurör teatanud Eesti valitsusele Sirki surmast, mis järgnenud tema enesetapukatsele 2. augustil ja et see teade avaldanud sügavat muljet Eestis…
Saabunud Luksemburgi, et siin osa võtta Rahvusvahelise Õiguse Instituudi kongressist, külastasin täna oma tuttavat peaministrit Joseph Bechi* ja palusin temalt lähemaid teateid. Bechil polnud käepärast ametlikku toimikut, aga jutustas mälu järgi. Sirk tulnud mõne nädala eest Luksemburgi Inglismaalt, tal olnud raha kaasas 2000 Luksemburgi frangi ümber, see on peaaegu alammäär, mida nõutakse võõralt, kes soovib jääda siia pikemalt peatuma. Sirki abikaasa asuvat Helsingis ja perekond elatavat end vist väikesest sissetulekust, mis saadi Eestis asuvast talust. Sirk jäänud ka väikese summa võlgu Echternachi võõrastemaja perenaisele ja Bech oletab, kas surmamineku põhjuseks polnudki rahaline kitsikus! Kadunul säilinud mõned asjad, need on pitseeritud kohvris ja antakse välja vaid lesele või selle volinikule. Bech arvab, et ma võiksin hankida lähemaid teateid Echternachi linnapealt Schaffnerilt, kellele ta telefoonis mu juuresolekul.
B. teatas mulle konfidentsiaalselt, teda külastanud Eesti saatkonna nõunik Pariisist (Möllerson?), kes palunud Sirki surma kohta autentseid teateid – „pour détruire la légende qui pourrait naître autour de cette mort“* . Nõunik jutustanud temale tunnustavalt Sirki osast Eesti Vabadussõjas. Bech lisab juurde, ta poleks võinud aimata, et Echternachis traagiliselt surma saanud Eesti kodanik oli nii tähtis tegelane oma kodumaal…
2. septembril
Täna keskpäeval sõitsin kitsarööpalisel raudteel Echternachi. Linnake on Luksemburgist vaid 35 kilomeetrit, sõit kitsarööpalisel kestab aga kaks tundi.
Linnavalitsuses ei kohanud ma enam linnapead, juurdetulnud politseiagent seletas, et mind oodatud siia juba hommikul riigiministri telefoonilise teate põhjal. Agent, kes ise toimetanud juurdlust, soovitas külastada Sirki hotelli pererahvast ning siis üles otsida linnasekretär, kelle käes olevat kiritõendid.
Väga keskpärane, kuigi puhas Café-Restaurant Wengler-Moes asub Banhofstrassel linnavalitsuse hoone taga. Agent viib mu enne võõrastemaja väikesele õuele, näitab Sirki toa akent teisel korral ja kohta õuel, kuhu ta kukkunud ning kus olnud suur vereloik. Sirk olevat teinud nähtavasti oma toa aknalaualt suure hüppe, kuna ta kukkus ligemale kolm meetrit maja seinast eemale, vigastades pea, käed ja jalad…
Läheme võõrastemajja ja kohtame peremeest, perenaist ja peretütart. Meid viiakse kohe Sirki tuppa, nr 11, mis on jäänud elanikuta Sirki surmast saadik. Väike, roosalt tapetseeritud tuba, umbes kuus sammu pikk ja neli lai, mööbliks metallsäng, riietekapp, paar tooli ja väike laud linaga akna all. Sirk olevat veetnud siin kõik päevad 22. juunist peale, mil ta asus Echternachi pr Wengler-Moesi kostilisena. Toa eest kostiga maksis ta 25 franki päevas ja tasunud arved korralikult, jäädes võlgu vaid viimase nädala eest. Lugenud lehti: Times, Paris-Soir ja Luxemburgi ajakirja. Eestikeelseid lehti ei mäleta keegi temal näinud olevat. Tal olnud mõned raamatud, nende seas inglise ja prantsuse sõnastikud. Suurt kirjavahetust ei võinud tal olla, kuna tema reisukohvreis leiti vaid 10 kirja. Ükski võõras polevat teda külastanud viie nädala kestel. Sirk olnud väga viisakas mees, kõnelnud saksa keelt korralikult, ent väga sõnaaher ja ilmselt rusutud meeleolus. Kaevanud reuma ja närvipõletiku (išias) üle, mida ka kavatsenud ravida või ravinudki mesilaste pistetega… Söögiruumis näidati meile ta söögilauda, vasakul nurgas akna all, kust võis vaadata tänavale. Ka selle laua taga polevat enam keegi istunud. Sirk söönud väga vähe, hoolimata perenaise pealekäimisest ja ettepanekust muuta söögisedelit tema maitse järgi.
31. juuli oli laupäev. Pererahvas imestanud, et Sirk riietunud pühapäevaselt ning veetnud väljas kogu pealelõuna hilja õhtuni. Kui ta tagasi tuli, olnud ta riided märjad ja porised. Käis ta vahepeal linna taga metsas või koguni vees? … Ta pole midagi seletanud, riietunud ümber, söönud veidi ning läinud oma tuppa. Siis kuuldud teda kõndivat ning ülemistel kordadel tühjade tubade uksi avamas. Perenaine arvas, kas ta vast ei otsinud kõrgemat kohta allahüppeks?
Kella 11 ajal õhtul istunud perekond all köögis, kui kuuldi tagaõuel rasket mütsakut ning selle järel oigamist. Seal lamas Sirk. Ta ei suutnud enam kõnelda ja toimetati kohe linna Hospiz-haiglasse. Haiglas suri Sirk 2. augusti hommikul kell 3.45.
Jutustaja oli peamiselt peretütar Elise Wengler, kes jutustuse kestel pühkis paar korda pisaraid.
Haiglas leidsime linnasekretäri, kellel aga juhtumi kohta polnud palju seletada. Sirki taskutes leitud politsei teateleht Hullist, 20. maist 1934, mille järele Sirk oli sisse kirjutatud kui „kodakondsuseta“ (staatenlos), abielus, endine 3. Eesti jalaväe rügemendi leitnant. Taskus veel 4 Inglise naelsterlingit, üks 50-frangiline Luksemburgi paberraha ning natuke Luksemburgi ja Belgia peenraha. Peale selle kiri Percy Applebylt Londonis (4, Carlisle Avenue), millest on näha, et selle isikuga olid Sirkil sõbralikud suhted ja et see temale on saatnud raha. Viimane saadetis olnud 100 Inglise naela. Perekonna, nimelt Sirki abikaasa aadressi tema juurest ei leitud, see saadi hiljem Percy Applebylt, kes teatanud õnnetusest otse proua Sirkile ja saatis Echternachi viimase aadressi Helsingisse. Echternachi tuli siis üks kiri hr Onti Hämäläinenilt, teine pr Sirki allkirjaga, ent ilmselt kirjutatud saksa keeles Hämäläineni poolt, milles pr Sirk teatab, et ta ise ei suuda kirjutada, palub täpsemaid teateid mehe surmast ja pärandusest, ning küsib, kas ta võiks ära tuua oma mehe laiba.
Sekretär lisab juurde, et Sirk on veel midagi öelnud arst Speckile, mida nimelt, seda ta ei tea. Otsisime politseinikuga dr Specki kaks korda, ei leidnud aga teda kodust.
*Joseph Bech (1887-1975) oli Luxemburgi peaminister 1926-1937 ning 1953-1958.
**et hävitada legend, mis võiks selle surma ümber tekkida. (pr k)
