Pisike hiiglane Konstantin Päts

 (25)
Lavastuse tugevaim külg on Pätsi näitamine mitte poliitiku või poliitika ohvri, vaid inimesena.
Lavastuse tugevaim külg on Pätsi näitamine mitte poliitiku või poliitika ohvri, vaid inimesena.Foto: Mats Õun

Järjekordne lähiajalooteemaline eesti näitemäng toob lavale Konstantin Pätsi (1874–1956) poliitilised ambitsioonid ja eraelu.

Et näidendi Eesti ainsast diktaatorist toob publiku ette Venemaa lavastaja, on huvitav. Aga kõige huvitavam on see, et kui ei teaks, ei kahtlustakski, et tegu pole eestlasega. Sedavõrd adekvaatne ja eestipärane on tüki atmosfäär.

Lavastuse tugevaim külg on Pätsi näitamine mitte poliitiku või poliitika ohvri, vaid inimesena. Kahtleva, abitu, üksiku, vastupidavana. (,,Ma olin terve mees kunagi”, ,,Riik oli tema kõige suurem haigus.”) Just nagu Goethe kuulsas salmis ,,Faustist”, ainult vastupidi: ,,Ma olen vaim, kes kõikjal tõstab pead, kes head kavatseb, kuid korda saadab kurja.” Sääraseid kohti pole lavastuses palju, kuid need on kesksed. Peale selle suudab näidend Pätsi era- ja avaliku elu sujuvalt ühendada. (,,See on minu loss! Ükski inimene ei tule siia ilma loata. Kõige vähem venelased.”) Inimlikkust jätkub teistessegi osatäitjatesse. Nagu Vares-Barbaruse abikaasa ütleb: ,,Milline naine ei tahaks, et tema mees saaks peaministriks?”

Teatri eesmärk pole inimesi lepitada või tülli pöörata. ,,Kostja ja hiiglane” ei tee kumbagi, hoolimata hellast teemast.

Leidub ka kulunud võtteid, näiteks Pätsi süütute, kuid palju kannatavate lapselaste eksponeerimine, harras Tahkuranna lapsepõlvekodu meenutamine ning soov poliitikast tagasi tõmbuda ja idüllilisele talupidamisele pühenduda. Aga las nad olla, ,,Kostja ja hiiglane” pole mõeldud teatrigurmaanile, vaid ajaloohuvilisele või lihtsalt avara silmaringiga inimesele. Õnneks pole autor püüdnud ajaloost lõplikku tõde välja otsida, mistõttu autori vaadetega näiteks vapsidele, Hitlerile ja juunikommunistidele võib olla nõus või mitte, lavastusse süvenemist see ei sega. Molotovi fraas ,,Keegi meist ei taha ju sõda” kõlab lavalt peaaegu heatahtlikuna. Teisest küljest, võib-olla oleks selge ja kategooriline autoripositsioon lavastust pingestanud.

Pets, mitte Päts

Samal teemal:

Kuivõrd Pätsi kuju on lavastuses lõhenenud poliitilise ja isikliku vahel, ei ole Peeter Tammearu roll lihtne. (,,Mis sa arvad, kas sõda tuleb, Juuli?”) Pealegi sisaldab tema roll rohkesti võõritusefekte, kus ta nii oma kaaslastele kui ka publikule selgeks teeb, et tegelikult on ta ikkagi Pets, mitte Päts. Need stseenid elavdavad lavastust oluliselt, aga kuju terviklikkusele kaasa ei aita. Tunduvalt kompaktsema mulje jätab Elina Reinold Juulina, lihtsa rahva häält esindava naisena. Kristjan Sarv mängib lavastuses Pätsi kõige ohtlikumaid oponente nii vapside kui ka kommunistide poolelt (Artur Sirk ja Johannes Vares), mis on iseenesest hea leid. Sümpaatselt ja orgaaniliselt mõjub Markus Luik proloogis Mart Kivastikuna, (st näidendi autorina). Üldiselt on kõrvaltegelased lavastuses aga lihtsalt teksti edasiandjad, samasugune pinnakaunistus Pätsi ümber nagu tammelehed kolme lõvi ümber Eesti vapil. Ka on neid vaja selleks, et kui üks publikule ajaloosündmusi ümber jutustab (,,Tema, Vilms ja Konik rajasid Eesti riigi”), siis teised marsivad, kaklevad, jooksevad peaga vastu seina, lehvitavad tuult jne. Sest kui juba tegelased lavale tuuakse, tuleb mingi tegevus välja nuputada, muidu hakkab nii neil kui ka publikul igav.

Kõrvaltegelasi on vaja selleks, et kui üks neist publikule ajaloosündmusi ümber jutustab, siis teised marsivad, kaklevad, jooksevad peaga vastu seina, lehvitavad tuult jne. Foto: Mats Õun

Näidendi keskne küsimus on see, kes oli Konstantin Päts, kas eesti rahva päästja või reetur. Mulle jättis lavastus pigem esimese mulje, kuid see on võib- olla eelhäälestuse tulemus. Olen end juba 30 aastat süüdi tundnud, et kedagi minu lähisugulastest Stalini ajal ei represseeritud, kuid ometi tunnen ennast ikkagi eestlasena. ,,Kostja ja hiiglane” pani mind uskuma, et Päts selle eest seisiski. (,,Mina andsin alla. Et me kõik saaksime kodus olla.”) Aga ka selles küsimuses võib risti vastupidist väita. Teatri eesmärk pole inimesi lepitada või tülli pöörata. ,,Kostja ja hiiglane” ei tee kumbagi, hoolimata hellast teemast. See on tore, sest totrad jauramised Eesti poliitika teemal enne Teist maailmasõja olid mõttetuks muutunud juba sel ajal kui ETV-s valmis seriaal ,,Tuulepealne maa”.

,,Kostjas ja hiiglases” jääb puudu mängulisusest ja naeruväärsusest. Eesti oli ju enne teist maailmasõda Euroopa kõige väiksem autoritaarse režiimiga riik, kui mitte arvestada poolfeodaalset ja muidu meist väga erinevat Albaaniat, ning seega oli siinne juhikultus kõige naeruväärsem.

Jääb varem nähtule alla

Loe veel

,,Kostja ja hiiglase” peamine puudus on see, et see jääb igatepidi millelegi varem nähtule alla. Kui meenutada R.A.A.A.M-i viimaseid koostöid Venemaa lavastajatega, siis nii omanäoline ja vaheldusrikas „Hipide revolutsioon” Ugalas, mille lavastas Juri Kvjatkovski, kui ka muinasjutuliselt lummav „Pikse pill” Jänedal, kus lavastajaks Damir Samilsjanov, jätsid tunduvalt võimsama mulje.

Kõrvaltegelased on lavastuses lihtsalt teksti edasiandjad, samasugune pinnakaunistus Pätsi ümber nagu tammelehed kolme lõvi ümber Eesti vapil.

Kui võtta Kivastiku varasemad näidendid, meenub kohe ,,Vares” Endlas, mille peategelane ju samuti ,,Kostjas ja hiiglases” tähtsat rolli etendab. Ei ütleks, et ,,Vares” oli parem, aga ta oli varasem, seega uudsem. Kui rääkida sama ajajärgu kajastamisest meie teatris, siis klounide Piibu ja Tuudu lähenemine „Cabaret Siberias” (autor ja lavastaja Lauris Gundars) oli tunduvalt vaimukam, konkreetsem ja efektsem. Kui päris otseseks minna, siis see, kuidas kõneleb Konstantin Päts 21. juunil 1940 raevunud rahvahulga ees Tartu Uue Teatri lavastuses „BB ilmub öösel”, on vaimukam kui sama stseen „Kostjas ja hiiglases”. Mis sellest, et jutt ise on sama. Ka mängis Indrek Taalmaa selles tükis hoopis vägevamat diktaatorit kui Tammearu. Lõpuks: Indrek Hargla ,,Wabadusrist” Draamateatris oli nii dramaturgiliselt kui ka mängu poolest lausa „Kostja ja hiiglase” lihane vend. Tundub, et Eesti lähiajaloo ainelisi lavastusi on viimasel ajal tehtud liiga palju. Nendega tuleks nüüd vähemalt aasta vahet pidada. Sest kui kõiki eeltoodud võrdlusvõimalusi poleks, võiks „Kostjale ja hiiglasele” tunduvalt kõrgema hinde anda.

Elina Reinold jätab Juulina kompaktse mulje. Foto: Mats Õun

Kostja on selles lavastuses Konstantin Päts. Kes on hiiglane? See küsimus jääb õhku rippuma ja eks teatud saladuslikkuse säilimine ongi kõrge kunsti peamine tunnus. Aga kui üritada vastata, siis on hiiglaseks kogu Pätsi ajastut ümbritsenud välispoliitiline tormide keeris. Millest temal ega tema riigil polnud vähimatki võimalust välja rabeleda. (,,Pea nüüd vastu, meie ei saa sind enam kuidagi aidata.”) Piisab, kui meenutada, et nn revolutsioon korraldati Eestis samal päeval kui Hitleri-Saksamaa väed vallutasid Pariisi. Mis sel vaesel üksikul diktaatoril siis ikka peale hakata oli.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare