Prantsumaal pedaalivad ratturid trotsivad vigastusi
Jalgrattahooaeg on maailmas küll ammu alanud, kuid enne suuremate Eestis peetavate võistluste tulekut on paslik meenutada, kes on need, kes Jaan Kirsipuu järel Eesti jalgrattaspordi au kõrgel hoiavad. Prantsusmaal püüavad sinilindu Erki Pütsep, Rene Mandri, Kalle Kriit ja Andrus Aug.
Pütsepa kolm kuud õudust
Prantsuse profiklubis Ag2r sõitval Erki Pütsepal treeningplaanide muudatusi kavas ei ole.
“Trenni tuleb ikka samamoodi teha nagu eelmistel aastatel, nipet-näpet tuleb ka muuta,” sõnab ta.
Pütsepa sõnul on ta suuremat tähelepanu hakanud pöörama taastumisele. “Teinekord on vaja õigel ajal puhata,” tõdeb Pütsep. “Nii mõnelgi aastal olen suure hurraaga hooajale vastu läinud ja hiljem kimbutab üleväsimus.”
Hooaja esimesed kolm kuud on Pütsepale olnud justkui jalgratturi õudusunenägu. “Detsembris oli põlv haige, siis sain külma ja jäin nädalaks voodisse,” räägib Pütsep mõrult. “Seejärel kukkusin Malaisia velotuuri teisel etapil selja peale, sõitsin küll tuuri lõpuni, kuid spurtida ei saanud ja olin põhimõtteliselt kolm nädalat audis. Pärast seda läksin Belgiasse – sain kõhugripi! Jälle kaks ja pool nädalat mängust väljas.”
19. märtsil sõidetud Prantsusmaa karikasarja etapp oli Pütsepale justkui uus hooaja algus.
Pütsepa sõnul pole klubi juhid talle konkreetseid eesmärke seadnud, kuid selge on see, et iga klubi boss ootab vaid võitu.
Eestlasest jalgratturi väitel on ta püüdnud endale trassi järgi selgeks teha, millistel sõitudel tal võiduvõimalust oleks. “Kui rada on sile ja tuleb suur grupifiniš, siis pole see päris minu rida. Samuti pole mul väga mägisel rajal midagi teha. Sel juhul püüan meeskonnakaaslasi aidata.”
Isiklikus elukorralduses ei ole midagi muutunud. Pütsep elab juba neljandat aasta Prantsuse väikelinnas Chamberyis, kus on tema arvates ideaalsed treeningtingimused. Välja arvatud talvel. “Sel aastal oli olukord katastroofiline. On siiamaani. Sellist külma, vihma ja lund pole ma Prantsusmaal oleku ajal näinud. Praktiliselt nagu Eestis.”
Rene Mandri sai kiire võidu
Prantsusmaa tiimis Auber 93 pedaaliv Rene Mandri Normandia velotuuri viimasel etapil finišisse ei jõudnud. Samas ei ole noorel eestlasel millegi pärast põdeda – profikarjääri esimese võidu võttis ta juba märtsi alguses Monts du Luberoni ühepäevasõidult ning nii mõnelgi Normandia tuuri etapil näitas 22-aastane jalgrattur üles aktiivsust ja lahtivedamisoskust.
“Hooaja algus on täitsa hästi läinud,” sõnab Mandri rahulolevalt. “Varem ma ei olegi nii vara võitu kätte saanud, mulle meeldib, kui termomeeter näitab ikka üle 10 kraadi.”
Mandri sõnul on käesolev aasta eelmisest isegi mõnevõrra kergem, sest närvipinget on vähem.
“Kui eelmisel hooajal pidin lepingu saamiseks pidevalt pildil püsima ja endast sada protsenti andma, siis sel hooajal valin lõikude kaupa sõidud välja, milleks üritan valmis olla. Ülejäänutel kogun kilomeetreid ja püüan teisi aidata.”
Auberi rattatiimil on hooajal kaks suurt sihti: Prantsuse karikas ja 31. augustist 9. septembrini kestev Tour de l`Avenir. “Need, mis on tiimi eesmärgid, on ka minu omad,” tõdeb Mandri, kuigi Auberi bossid andsid talle võistluskava koostamisel vabad käed. “Ühtegi ettekirjutust mulle ei tehtud.”
Rohkem aega ja energiat on ta pühendanud ka hooajaeelsetele jõutreeningutele. Harjutustingimused on Mandri väitel täitsa rahuldavad, noormees hindab ka võimalust koos Janek Tombaku ja Erki Pütsepaga trenni teha. Mõned korrad on nendega liitunud ka Jaan Kirsipuu.
Andrus Aug uues tiimis liider
“Meeskond on enam-vähem, võib rahul olla,” räägib Andrus Aug, kes mullu novembris lahkus Fassa Bartolo meeskonnast II divisjonis võistlevasse Aqua & Saponesse. Uues meeskonnas on 33-aastasel jalgratturil märksa vabamad käed. “Kui varem pidin Cipollino ja Petacchi jaoks musta tööd tegema, siis nüüd aidatakse mind, kui etapid sobivad,” selgitab siledaid sprindifinišeid eelistav Aug.
Hooajaeelne ettevalmistus kulges hästi. “Sain vormi väiksema vaevaga kui varasematel aastatel. Tegin talvel natuke vähem trenni ja alustasin hooaega sedavõrd värskemana.”
Eelmisel kuul tabas teda kõhuviirus, millest taastumine võtab aega. Ühtegi võistlust Aug tänavu teistest tähtsamaks ei pea, eesmärk on teha korralik hooaeg. Eestisse tulla ja Kalev Chocolate Teamis sõitma hakata Aug veel ei kavatse. “Hetkel on siin väljund palju suurem,” pole ta kaotanud lootust kõrgemale tasemele naasta.
Kalle Kriit usaldab Eesti arste
“Novembris läksin Prantsusmaale ja sain oma treeningprogrammi 100% täidetud. Veebruari viimastel päevadel võistlesin ja tundsin, et olen väga heast vormist vaid ühe nädala kaugusel. 1. märtsil aga hakkas vasaku jala põlv taas valutama,” jutustab amatöörklubis St. Amandoise pedaaliv Kalle Kriit, kes viimased nädalad on jooksnud arstide ja kondiväänajate vahel.
Eelmisel nädalal tuli ta Eestisse. “Prantsusmaa arste ma ei usalda, nad ajavad mingit ummamuudu juttu ja konkreetset diagnoosi ei pane,” on ta kindel, et Eesti tohtrite abiga hädast jagu saadakse.
Hooaja eesmärk on nii kõvasti sõita, et järgmisel aastal proffide hulka pääseda. “Eesmärk on reaalne, võimed on olemas.”
Kuigi noormeest himustasid 3–4 paremat amatöörklubi, otsustas ta jätkata St. Amandoise’s.
“Olen tiimi liider – kalender, võistluste arv ja tase rahuldab mind. Saan sõita stressivabalt ja võtta asja rahulikult, vigastuse ajal mind siin vägisi võistlema ei panda. See aasta sebisin klubisse kaks andekat ja endale vajalikku eestlast – 19-aastase Rein Taaramäe ja 21-aastase Oliver Dahlbergi.”
