Raskesti haaratav Laarman

Märt Laarmani sajandat sünniaastapäeva tähistav näitus Eesti Kunstimuuseumis tõstatab rea küsimusi ja annab ka mõne vastuse. Näitust kirjeldada on raske, veelgi keerulisem sellest arutlevalt kirjutada.

Mõned raskused tulenevad Märt Laarmani isikust endast. Ta oli 1920. aastate teisest poolest kümnendi keskpaigani üks eesti teravamapilgulisi kunstikriitikuid ja silmapaistav ka kriitika kriitikuna. Ta on osutanud ohtudele, mis olid aktuaalsed siis, kuid mille õpetlik iva on säilinud tänaseni: "Mõnd ei õpeta minevikki. Alles see oli, kui suurtykid myrisesid ymber "Noor-Eesti" kantsi? See oli õnnetuspesa, kust Euroopa mõjutuste myrk kanti meie puhtasse ja neitsilikku maailma. "Noor-Eesti" kunstnikud tõid meile selle, mis Euroopa oli elanud ammu yle, mis oli surnud, looja läinud, dekadentlik. Need olid saamatumad ja rumalad jäljendajad, vaimuvaesed moestläinu kopeerijad. Nyyd on olud muutunud. "Noor-Eesti" on kasvanud suureks ja kõrgeks. Enamik ei näe nyyd enam yle n e n d e Alpide. Nyyd võideldakse uue põlvega samade relvade abil: Lääne-Euroopa surnud mõjude ymberistutamine meile! Võõraste väärnähtuste hiljaksjäänud epigoonid! Võõriti mõistet moehaigus!"

Kuldköiteline kunst

Praegu on Märt Laarman imetletud klassik, kelle loomingusse peaks aga suhtuma asjaliku objektiivsusega, et mitte sattuda nende kilda, kelle üle on ta ironiseerinud: "Kunsti tuleb käsitleda kuldköiteliselt, kriitpaberlikult, lüüriliselt, pateetiliselt või nõnda uduselt, et kirjutajal endalgi paistab "vaim pääl"". Ja unustada ei tohiks sedagi, et Märt Laarman on hoiatanud: "Kunstniku tunnustamine ja kõrgele tõstmine on olnud alati kindlam abinõu tema loomingu kahjutuks tegemiseks". Kas tunneme praegu avatud näituse järel Märt Laarmani loomingut sedavõrd, et suudame hinnangutes mööda triivida tema enda tähistatud karidest? Ei, veel vist mitte.

Näitus üllatab süvenenud vaatajat meeldetuletusega, et üsna tundmatu on kunstniku elulugu: puudub seoste avamise võimalus tema pika, ilmselt saavutuste- ja pettumusrohke, rõõmsaid hetki ja kibedaid katsumusi sisaldava elutee ja loominguavalduste vahel. Küsimusele, kas Märt Laarman oli avangardist või traditsionalist, rahvuslane või maailmakodanik, avanev õpetaja või enesesse sulgunud õpetlane, pole teadagi ühest vastust. Ta oli seda kõike erinevatel aegadel erineval määral. Loomingu seismograafi mõned järsemad võnked on suhteliselt lihtsalt seostatavad raputustega lähiajaloos. Väiksemate võngete jälgimiseks oleks vaja enam teada selle mitmekülgse inimese elust ja kindlasti tema loovast tegevusest ka väljaspool kujutavat kunsti.

Viljakas "loominguline küündimatus"

Näiteid sellest, et teinekord kasutatakse Märt Laarmani eluseikadest kõneldes klisheelisi väljendeid, on kerge leida. Isegi selline korüfee nagu professor Kai Laitinen kasutab värskelt ilmunud Märt Laarmani luulekogu "Kylmad rubaiid"/"Kylmät nelisäkeet" järelsõnas üldsõnalist konstateeringut: "... 40ndatel ja 50ndatel aastatel süüdistati Laarmani formalismis, mis tähendas pagendamist ametlikult tunnustatud kunstiringkondadest.." õige on see sedavõrd, et olid süüdistused ka formalismis ja oli pagendamine. Vale on sellise tavaväljendi kasutamine seetõttu, et 1940. aastate teisel poolel oli Märt Laarman üks kõige viljakamaid raamatukunstnikke, kelle kujunduses ilmus sel perioodil üle neljakümne teose, mille seas olid sellised illustratsioonikunsti tähtteosed nagu Fr. Tuglase "Elu ja kangastused" (1946) ja Lydia Koidula "Valik luulet" (1948). Kunstielust tõrjumine toimus seega hiljem ja palju alatumal viisil, kui seda Kai Laitise öeldust võiks järeldada: 3. aprillil 1951. aastal võttis Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu juhatus vastu otsuse kustutada Märt Laarman liidu liikmete nimestikust, märkides motiiviks "passiivse hoiaku ENKL ürituste suhtes, samuti loomingulise küündimatuse".

Kindlasti on seni takistanud Märt Laarmani loometööst tervikliku pildi saamist tema loominguretseptsiooni senine eripära. Tõusnud 1920. aastatel eesti kunstis konstruktivistliku suuna üheks markantsemaks esindajaks ja Eesti Kunstnikkude Ryhma peasuundade tähtsamaks eestvõitlejaks, väärtustus tema varasem looming 1960. aastate lõpul ja järgmise kümnendi algul kunsti tulnud uuendusmeelse põlvkonna kaudu. Samas pole Laarmani järgmised loominguperioodid kohast tähelepanu pälvinud just seetõttu, et neid on vaadeldud vaid eelnenu taustal ja hilisemas on nähtud ennekõike taandumist Ryhma ideaalidest realismi reaktsiooni. Käesoleva näituse üks peateene on ilmselt see, et ta suunab Laarmani-käsitlust "teisitimõtlemise" teele, avades uusi vaatenurki tema kui looja mõistmiseks.

Tõsi küll, eelkõige rõhutab väljapanek veelkordselt Märt Laarmani erilist kohta eesti kunstis 1923. aastast kuni kümnendi lõpuni, tehes seda aga varasemast pisut erinevalt. Oluliste aktsentidena mõjuvad siin kaks õlimaali, millist ühte pole Eestis siiamaani samahästi kui nähtud, sest loomisaastast 1930 alates on "Natüürmort kannuga" kuulunud Soome Kunstiseltsile, kes selle omandas Helsingi Taidehallis toimunud Soome kunsti aastanäituselt, kus külalistena esinesid mõned eestlased. Lakooniline värvikõne ja napp värvikasutus vormivad stiilse teose, mis pakub huvi ka kui näide sellest, mida põhjanaabrid tol ajal meie kunstist hindasid. Teisena vääriks nimetamist ühest merakollektsioonist pärit suuremõõtmeline maal "Sadam" (1924), mis on ajastuomane konstruktivistliku suuna tüüpteos ning mida seni on viimase poolsajandi jooksul näitustel esitatud vaid ühel korral, seejuures mitte Laarmani personaalnäitusel.

Sürrealist Laarman

Seekordne varemolnuist ulatuslikum väljapanek (üle neljasaja teose) võimaldab Märt Laarmani elutööd näha veel mõne teise vaatenurga alt. Näituse koostaja Mai Levin on rõhutanud (ja loomulikult kinnitab seda ekspositsioon), et Laarman oli ka romantik. Kuid samuti on näituse alusel põhjust kõnelda Laarmanist-sürrealistist. Juba 1938. aastal valminud maalis "õhtu" aimub sürrealistlikku vaimsust, kuid tippsaavutuseks selles vallas on diatüüpiatehnikas suursari "Siinpool und". Rein Loodus on osa sellest sarjast registreerinud oma teoses "Märt Laarman raamatukunstnikuna" kui aastail 1970-74 valminud bibliofiilse raamatu. Tegelikult jätkas kunstnik sarja tegemist 1977. aastani terviklikku raamatut kavandamata, kuigi ta tegi sellele kogumikule tõepoolest mõned palgelehed. "Siinpool und" vastab täpselt pealkirjale: Laarman tegi need diatüüpiad öösiti enne magamaheitmist olukorras, kus vaim oli juba valmis suikuma. Tegelikult on see kümnetest diatüüpiatest koosnev suursari kõige ulatuslikumaks psüühilise automatismi, sürrealistliku loomismeetodi ühe aluse tegeliku kasutamise katseks eesti kunstis. Märt Laarmani loomingu seisukohalt on selline katse tähelepanuväärne selle poolest, kui vabalt ja omapäraselt seostuvad niiviisi loodud teostes kunstniku varasema loomingu nö arhetüüpsed motiivid 1970. aastate emotsionaalsema käsitluslaadiga.

Vana ja uue, mineviku ja oleviku eripärane seos kunstniku loomingu lõppvaatuses tõuseb näitusel esile kõlavamalt kui kunagi varem. Guashshmaalid ja 1977. aastal loodud sari "Graafiline moment" on nagu pool sajandit varem tehtud vormileidude ja elutarga, kuid kirgliku eneseväljenduse sümbioos.

Suurnäitus kunstimuuseumis, väljapanek Teaduste Akadeemia raamatukogus, "Kylmade rubaiide" taasavaldamine ja mitmete tõlgete esmatrükid (Hjalmar Gullbergi "Armastusromaan" eri raamatuna, sama autori "Paradiisimüüt" Loomingus) tuletavad meelde Märt Laarmani kui eripärast loojat ning meenutavad tema sõnumi tähtsust ja selle uurimise vajalikkust.

JüRI HAIN