Oonurme unistab asfaltteest

Kui Eesti Päevaleht oma õllega Oonurme külasse jõudis, oli Kalevipoeg sealt juba lahkunud. Eeposetähe väisangut meenutas vaid legend, et kui kangelane võitlemisest ja Alutaguse soode-metsade vahel rassimisest väsinuna puhkepaika otsis, hakanud talle silma nurm. "Ooooo! Nurme!" kilganud sangar puhkama jäädes. Nii see nimi sündiski.

Tänases Oonurmes astus Päevalehe poolt tasuta jagatava õlle ligi esimesena külavanem Taivo Liiv, kes sõpradega koos poodi peab. "Naistele oli tööd vaja," selgitas Liiv koos kamraad Toomas Renneliga. Sellepärast nad poe ära ostnudki. Käima pandi ka kondiitriäri. Nüüd arvavad lisaks jahi ja metsandusega tegelevad mehed, et rabeldud on juba küll. Ning sõidavad peagi bussiekskursioonile Norrat kaema.

Tasapisi sigineb saja elanikuga külas õllekasti ligi üha uusi mehi, kel poodi asja. Vaid maja tagumise nurga juures tukub, viinapudel kaisus, üks taat, kes õllest resoluutselt keeldub. "Kurat, ega ma joodik ole," ühmab ta teist külge päikese poole keerates.

Surnud Peresaare vaim

Oonurme toovate teede seisukorra järgi tundub, et ametnikud on asula ammu maakaardilt maha kriipsutanud. Asfalti on vaid mõnisada meetrit küla vahel. Edasi ikka kruus, kruus ja kruus. Nii Tudulinna kui Tudu poole. Suvel auklik ja kivine, talvel lumelaamadesse mattuv.

Kruusatee viib Oonurmes ka kolmekümnendate lõpu propagandaküla Peresaare manu. Siin loodi Konstantin Pätsi initsiatiivil Alutaguse elavdamiseks asunike küla. õlut rüüpavad oonurmlased teavad rääkida, et venelaste sissetuleku eel olnud Peresaare raudteejaamas rongil vastas 120 meest koos hobustega. Praegu on külas vaid seitse peret. Teeveert ääristavad surnud akendega ahervaremed, raudteest on järel võssa kasvav tamm.

Toomas Rennel meenutab, et käis Peresaares koolis, mis praegugi närtsinud pruudina oma valgeid seinu võsa vahel pleegitab. Suur perede Peresaarest lahkumine alanud siis, kui nõukogude ametnikud teatasid, et külasse pole elektrit ette nähtud. Juhtmed veetud kohale alles 1972. aastal. Selleks ajaks oli siinne elu aga enam-vähem õhtule läinud.

Oonurmlased on veendunud, et nende külaga midagi sellist ei juhtu. Imekombel on viimasel ajal siiakanti sattunud hulk kõrgharidusega noori, kes rõõmsalt sigivad ning Eesti asja ajvad. Tuntud on nii kohalik turismitalu kui ka külapäevad.

"Asfalttee saame me siia niikuinii," on mehed veendunud. Ja kiidavad endist regionaalministrit Leemetsa, kellega tee-ehituse asju aetud. Uue ministri tulekul sumbunud aga ettevõetu tuleviku udusse.

Prominenti ei vaadata ammulisui

Mehed meenutavad muigelsui maapoliitik Arnold Rüütli külaskäiku. Mitmest suust tuleb korraga kirkaid muljeid sellest, kuidas too mersust välja astunud ja leidnud, et pole kruusateel häda midagi. Paraku pole maarahval jälle samalaadsete hinnangute andmiseks võimalusi mersusõitu harrastada. Külavahel on põhilisteks liikumisvahendeiks ikka jalgratas ja traktor, teinekord hobunegi lisaks.

"Ja siis hakkas Rüütel meid õpetama, kuidas hakkpuitu teha," meenutatakse pahandusenoodiga hääles. "Mõtleks vaid, meil siin kõrgharidusega metsnikud ja enamus rahvast saab leiva metsast... ja tuleb välja, et me ei tea metsandusest tuhkagi!" Näib, et meestel on okas seniajani hinges.

Siis meenutab keegi viimast metsaoksjonit ja jutt läheb sellele, kuidas Oonurme mehed Tudulinna omade käest paremaid lanke ära võtnud. Ka sulaseid ning langimehi on üle löödud.

Automaadiga metsa

Et 16 kilomeetri kaugusel Tudulinna poes on kaubad märksa kallimad, peatub Oonurme poe juures tihti ka sealtkandi mehi. Ja nii nad siis vaidlevad, et kumb kummale ja kuidas ära paneb. Naabrite igipõline armastus kirgastub õllepudeli abiga.

Tõdetakse, et poepidamised ja traktoriomamised on rohkem lõbu ja tööraamatu pärast. Kui meestel on raha vaja, minnakse metsa üles töötama. Ja seda Alutagusel jätkub. Et Eestimaa oma metsa lihtsalt maha müüb ja lõikab, ei usu keegi. "See on rohkem maapoliitikute lemmiklaul. Ju ehmatas mõni pintsaklipslane ära, kui korraga suurt palgikoormat nägi," arvavad mehed.

Küll on neil aga mure metsaelanike pärast. Maakonnas olla kehtestatud karm jahilubade andmise kord. Mõnigi aus jahimees jätnud teinekord metsa minemata, sest enne tulevat metsakonnas paberi järel käia. Aga kus sul laupäeval värske lume aegu veel see aeg. Siis vaja jälgi mööda laande astuda.

Mets aga tühjust ei salli ja kui pole ausaid jahimehi, täidavad koha salakütid. Teatakse rääkida põdrast, kellel selg automaadivalanguga läbi lastud. Kuna ausatel jahimeestel automaate pole, on nähtavasti tegemist linnasakste salatempudega.

Täna tähistab ärksa meelega Oonurme oma külapäeva. Eesti Päevalehe õlleprojekt jätkub aga järgmisel nädalal koos Iisaku surnuaiapühaga.

REIN SIKK