esteet Loomingu endine peatoimetaja Andres Langemets tähistas 50. sünnipäeva, esitledes Kirjanike Liidus sel puhul Kultuurkapitali toetusel ilmunud tekstikogumikku ”Lüroeepika”. Raamat jaguneb nimitsükliks, mis sisaldab 67 lühipala ning tsükliks ”Ja tagasisadu. Kogudes ilmumata luuletusi 1986–1991”. Luule lõpeb niisiis üheksakümnendate algusega. Umbes sel ajal algas Andres Langemetsa intensiivse publitsistika ajajärk. Tänaseks on Andres Langemetsast saanud publitsist, keda võtab tõsiselt isegi Eesti president.
Publitsist keda võtab tõsiselt president
Pealkiri ”Lüroeepika”, mis käib eeskätt raamatu esimese osa kohta, on kujundlik, mitte terminoloogiline. Täpsemalt on seal tegemist subjektiivse publitsistikaga, millele on lisatud proosaluule tunnuseid Aleksander Suumani laadis. Autor tunnistab ka ise kolleegi mõju: ”Imetlen viimasel ajal miskipärast Suumanni Sassi ” (lk 52)
Proosaluulele lähendab neid tekste eelkõige lüüriline puänteering, mille aluseks on luulelisusele (metafoorsusele) eriomane võrdluse, tähendusseoste loome poeetika. Öeldut võib kinnitada rea lausetega ”Lüroeepika” lühipalade lõpust: ”Herbst ka” (14), ” ja õllejoomisest ka.” (16), ”See oli päris suur saal ka.” (24), ”Aga nüüd on veel see inglise lammas ka.” (68), ”Ja kunst ka.” (34), ”Ka kogu kunst teeb täpselt sedasama.” (53) ” on kunsti eest ilmtingimata vaja maksta ka rahas.” (62), ” meil on see meeles ka muidu.” (27), ” aga ka see ütlemine oli viga.” (32), ”Ka see unustamatus on mingisugune valu.” (37), ”Ikka on jaatusel ja eitusel ka teatav vormiline võlu ” (57), ”Must huumor – jah, aga ka valge valu – jajah.” (50)
Selle publitsistika subjektiivsus ei ole siiski mitte niivõrd lüüriline, kuivõrd memuaristlik. Juubilar on kirjutanud omalaadse memuaarteose, oma ”episoodilise mälu pildistiku”.
Maailma tuntuima eesti rahvusest psühholoogi Endel Tulvingu teooria järgi on ”episoodiline mälu” see, milles mäletatakse midagi koos sellega, kuidas mäletama hakati. Mille all on situatiivne mälujälg, olgu nii tähtsusetu kui tahes. Nõnda loeme ”Lüroeepikastki” näiteks: ”Finnmarkis, Altas, kaugel polaarjoone taga tuli taevasse tohutult virmalisi ja Hasso Krull jäi neid tundideks õue kaema.” (10)
Äärmiselt isiklikraamat
”Lüroeepika” on seetõttu äärmiselt isiklik. Nii isikunimede sageduse kui ka autori enesekohasuse poolest. Seal on tõepoolest tegelik Andres Langemets sees. Alles kirjutas ta Loomingus: ”Las luuletajad luuletavad! Mina ei taha enam kirjandust arvustada ” Ja ”Lüroeepikast” loeme otsekui jätkuks: ”Arvustamist ei tohi võtta alatiseks elualaks. Õige varsti ületab eneseteadmine teadmised ja tüdimus ning kärsitus mõistmise.” (39). Selle taga on vananeva inimese andestuse vaimu ja lepituse paatost Tagantjärele arusaamist oma käidud rajast: ”On ettekujutus vaid / et sealtkaudu kust lähed / oma meeltes ja mõtisklusis / et sealtkaudu ka läheb / mingi tee või rada / kuid sealtkaudu just / pole kunagi mindud / ning minnakse vaid kord / ja et seljataha jääb justnagu rada ” Ja mure järeltulijatele, järelkäijaskonna pärast: ”kes tuleks sulle sealtkaudu järele / kes märkaks tegelikke jälgi / kes kuulaks suisa juhatussõnu / kes jälgiks kas või su häält ”.
Nii võikski ”Lüroeepika” kohta küsida, kas seda raamatut kõlbab hiljem tulijail kasutada õpikuna ja mille õpik ta võiks siis olla?
Õpik vajab teooriat, aga episoodiline on seal kirjandusteooriagi: ”Luule ja tekst, mille saab alati ühesuguse ja muutumatuna äratada ellu.” (75) – Ei saa!
Oludel ei ole mingit mõtet
Ja filosoofiagi, mille leiame nende kaante vahelt, on varjamatult episoodiline, situatiivne: ”Kas loodus-oludel on meie jaoks mingi mõte või sõnum? Ega ei ole. Mingem siis edasi – oludel üleüldse ei ole mingit mõtet, essentia ei sõltu existentia’st.” (74) – Ei uskunud seda kolleeg Jorge Luis Borges oma ”Pantris” ega Galileigi, kes mõlemad arvasid, et loodusoludesse on Jumal maailma luues kodeerinud oma sõnumi. Selline Andres Langemetsa ”situatiivfilosoofia” osutub veel üheks ”lüüriliseks elemendiks publitsistikas”.
Loovisiksus jääb tuleviku palge ette nagu luuletekst, mida iial ei saa ühesugusena ja muutumatuna ellu äratada. Loovinimese ühtsus ei ole mitte tema järjekindluse ja järjepidevuse ühtsus, vaid tema järjekindlusetuse ainulaadsus. Isikliku järjekindlusetuse ainulaadsus, milles paradoksaalselt säilib ”sund mitte sihti vaid sisu / seda pikka pidevust igatseda” (89).
Jah. Igatseda.
