Üks helin heliseb läbi
Kõrvalolevate pealkirjata jäänud luuletusest pärit ridadega vaatas Milvi Seping 1989. aasta algul elatud ajale ja oma luulele selles ajas tagasi. Ajapildis oli olnud valet ja julmust, seal olid "vaeva ja vaesuse värsid", aga helin oli sellest kõigest läbi ja üle helisenud. Jutt on muidugi inimlikust inimesest, tema igatsusest helluse, sõpruse ja ilu järele. Igatsus jõudis värssidesse, värsid avalikkuse ette. Et "helin" kujundimärgina hoopiski uus ega enneolematu ei olnud (Juhan Liiv: "kui mina olin väikene mees,/ üks helin mul helises rinna sees"), annab Milvi Sepingu värssidele tagasivaates aina tähendust ja resonantsi juurde. Oma isetul viisil on ta aidanud hoida eesti luule humanistliku liini järjepidevust, sõlminud katkeda ähvardavaid lõngu. Luuletaja Seping on olnud eelkõige lüürik – kirgastumiseni tõusvate tundeseisundite kujutaja, intiimsetes suhetes inimeste ja eesti loodusega.
Luuletaja Seping – jah, muidugi, nimelt luuletajast me ju kõneleme, aga... Tegemist on äärmuseni malbe ja tagasihoidliku inimesega, keda esile tõstes rikuksid nagu tema suveräniteeti. Kes aga tagasihoidlikkusest hoolimata on tähelepandava sirgusega iseendaks jäänud, olnud sõltumatu, laulnud oma laulu. Oma vaiksel viisil tuli Seping läbi hoopiski mitte soodsa aja kirjandusse, avaldas luuletuskogu ja teise, võeti Kirjanike Liidu liikmeks. Seejuures ei ole ta end kunagi kirjanikuna afisheerinud. Luuletaja on ta olnud üksnes oma loomingu kaudu. Ei märkigi luuletamisest seepärast, et ollakse luuletaja. Kirjutamine, ka avalik kirjutamine on talle ikka olnud üksnes elu, elamine, oma elutunde avaldamine.
Ei ole just meieaegne variant, aga tunnistagem, et nimelt niiviisi on kirjutatud see osa kirjandusest, millel püsivatki tähendust.
Milvi Seping 70
Sündinud: 18.09.1929 Viljandimaal
Õppinud: Paduvere ja Vitsjärve algkoolis ning Tartu tööstuskoolis nr 12
Töötanud: 1948–71 montaazhilukksepana Tartu Kontrollaparatuuri tehases
Kirjanike Liidu liige aastast 1975
Jõudis värssidega trükki 1951, avaldanud luuletuskogud "Heliseval sillal" (1961), "Urvad üle müüride" (1974), "Külmamailane" (1981) ning lühiproosakogu "Värvilised linnud" (1985)
