Naisel pole aega rase olla
Eestis oli tõeline beebibuum 1987. aastal, kui sündis 25 109 last. Möödunud aastal oli sünnitusi üle kahe korra vähem kui toona.
Kui palun arvutil võimalikult optimistliku valemi järgi tänavuse sündivustrendi joonistada, näitab see 200–400 sünnitust enam kui oli mullu. Ma olen alati uskunud matemaatikasse, loodetavasti ei vea arvutused ka seekord alt. Oleks ka aeg, sest sünnitusosakonnad oma väikese käibega toovad haiglatele üha vähem kasu ja seda vaatamata sünnituse hinna pidevale tõusule. Põhjuseks on aina kallinev tehnoloogia – hinnatõus jätkub tõenäoliselt ka tulevikus, sest keskmise eurotaseme saavutamisest on meil veel vara rääkida.
Eesti sünniregistrist nähtub, et sünnitajate seas ei ole nii suuri muutusi toimunud kui sündivuses. Kui aga arvutilt järgmise kuue aasta prognoosi küsin, näitab see märkimisväärseid muutusi sünnitajate struktuuris.
Kui praegu on esmassünnitajate keskmine vanus 23,6 aastat, siis aastal 2005 saavad naised oma esimese lapse keskmiselt 27-aastaselt. Keskmine kordussünnitaja on 34-aastane ehk viis aastat vanem kui täna. Samas tempos "vananevad" ka isad.
Esimest korda emaks saajaid on kuue aasta pärast sünnitajate seas pisut rohkem – 55% praeguse 50,4% asemel. Veidi vähemaks jääb neid naisi, kes sünnitavad kolmandat last (praegu 11,4%, siis alla 9%). Neljas-viies laps sünnib vaid 5% emadest tänase 7,5% asemel.
Need on olulised muutused nii sotsiaalses kui ka meditsiinilises mõttes. Lapsed tulevad perekonda hiljem, kolmanda lapse "isu" kahaneb viiendiku, neljanda-viienda oma kolmandiku võrra.
Keskhaiglas 26. novembril peetud konverentsil kurtis Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu tegevdirektor Henn Pärn, et moodsas ühiskonna pole töötajatel ja töö-andjatel aega haiguste põdemiseks ja haiglajärjekordades seismiseks. Nende töötund maksab selleks liiga kallist hinda.
Ka rasedad naised on tööl kimpus – neil lihtsalt pole aega rase olla. Arstid on võimetud neid siin aitama, sest loodus on naistele lapse kandmiseks ette näinud üheksa kuud. Mis saab aga imikutest ja eelkooliealistest lastest? Võib-olla tuleb mõelda "kõndimis- ja rääkimiskoolidele", mis vabastaksid vanemad lapse kasvatamise kohustusest töö kasuks?
Eesti ühiskond on hõivatud eurodiskussiooniga, kuid praeguste ja tulevaste "euro-laste" võimalikest muredest ja nende lahendamisest on väga vähe juttu. Ma olen kindel, et osaliselt on noorte seas laialt levinud narkomaania selle tagajärg, et lapsevanemad on tööga liialt hõivatud. Neil pole aega oma lastega suhelda ega nendega tegelda.
Mida toovad sünnitajaskonna muutused kaasa arstidele ja meditsiinile? Kindlasti sagenevad rasedate naiste tervisehädad. Inimene kipub ju vananedes haigem olema. Ajale ei pea vastu ka sugurakkude kromosoomid – koos ema vanusega suureneb vastsündinutel kromosoomhaiguste risk. Arstid soovitavad rasedatele geneetilist uuringut alates 35. eluaastast. Kuue aasta pärast on pooled kordussünnitajad selles vanuses, kus neil oleks hea see uuring läbi teha. Sünnitusabi läheb sellest tõenäoliselt kallimaks, sest geneetiline uuring pole odav. Eeskätt täiskasvanutele mõeldud geenivaramu projekt neelaks miljardi, kust aga võtta sünnitusabile vajalikud miljonid?
Tallinna Keskhaigla naistekliinik tegi oma sünnitustubades euroremondi, et olla valmis millenniumi beebibuumiks – lootuses, et lapsi sünnib tulevikus rohkem. See on meie panus demograafiliste probleemide lahendamisse. Ma arvan aga, et kõik Eesti Päevalehe lugejad peaksid iseendalt küsima – mis saab meie lastest järgmisel sajandil?
