Oli tulikiire ja kange tahe
Heinz Valk, Eesti Postmargi emissioonikomisjoni liige
Nii nagu Eesti riigil, tuli ka Eesti postmargil alustada tühjalt kohalt. Minnes tagasi Eesti postmarkide taastuleku konarlikule ja kitsukesele rajale, ei ole vist üleliigne meenutada 1991-1992. aasta raskusi ja viletsust.
Kuid riiklusega seonduvate nähtuste jaluletõstmisega oli tuline kiire ja iseseisva riigi üheks tunnusmärgiks olevate postmarkidega samuti. Võimalused selle teostamiseks olid äärmiselt kehvakesed. Ei olnud meil ühtegi kogemustega margikujundajat, ei markide trükkimiseks sobilikku trükikoda ega vastavat paberit.
Oli vaid kange tahmine kiiresti anda rahvale kauaoodatud oma Eesti postmark. Õnneks on riskiolukordades inimeste riskivalmidus suurem ja nii ei hakatud ka Eesti postmarkide väljalaskmiseks pikalt hoogu võtma. Vähem kui poolteist kuud pärast riigi taassündi olid esimesed omad margid postkontorite müügilettidel ja tohutud järjekorrad erutusest kibelevate inimestega postkontorite uste taga. Oli 1. oktoober aasta 1991.
Esimeste markide juures on ka üks sügava sümboli väärtusega fakt, mida laiem üldsus ehk ei tea. Meile ulatas oma abistava käe Rootsis elav eestlane Vello Kallas, kes valmistas esimeste postmarkide kavandid ja aitas kaasa nende trükkimisele Rootsis ja Saksamaal.
Nii nagu jooksujalu tehtuga ikka, olid ka need esimesed üheksa erineva vääringuga (esialgu veel rublades ja kopikates) vapimarki kujunduselt ja värvisäralt lahjavõitu, eriti kui silme ees olid sõjaeelsed Eesti margid. Ent samas tekkis neid marke peopesal hoides isemoodi uhke tunne, mis tasandas kõik kunstilised vajakajäämised ebaolulisteks.
EESTILIKU SÜMBOOLIKA UPUTUS. Samal 1991. aasta sügisel korraldati ka konkurss margikavandite saamiseks, mille Ïüriid mul oli au juhtida. Nagu rahvuslike tunnete kõrghetkedel ikka, nii ujutati ka laekunud kavandid üle kõikvõimaliku eestiliku sümboolikaga, jättes kunstilise poole tahaplaanile. Kuid valik tuli teha ja nii ilmusidki 1. novembril 1991 müügile kaks uut marki: üks Eesti lipuga ja teine Eesti maakaardiga, mille fooniks olevale Euroopa kaardile oli taasiseseisvunud riigi tutvustamiseks näidatud ka meie asukoha pikku- ja laiuskraadid. Kahtlemata kiiduväärt mõte, mis oli ka margi ainukeseks vooruseks.
Kogemustest õppides pöörduti järgmiste margikavandite saamiseks tuntud kunstnike ja disainifirmade poole ent igatsetud edu ei tulnud sealtki. Ehkki Tõnis Vindi käe all valminud kolm marki Barcelona olümpiamängudele 1992 said graafiliselt väga rafineeritud kuue, ootasid markide tarbijad elegantse staatilise joontemängu asemel dünaamilisi sportlase kujutisi. Markidele sai kahjuks osaks leige vastuvõtt.
PIKAD OTSINGUD. Ligilähedaselt läks ka disainitud jõulumarkidega, mis olid ka esimesed Eestis trükitud postmargid. Neil kujutatud üli-stiliseeritud jahe ja tundetu saehambaid meenutanud kuusemotiiv põhjustas lausa avaliku pahameele.
Alles eelmisel aastal saavutati Jüri Kassi ja Ülle Marksi kavanditel esimest korda jõuludele omane tundelisus ja pidulikkus koos värske ning heatasemelise kujundiga. Ehk aitab see fakt mõista ka seda karmi tõde, miks kulus aastaid enne kui Eesti margikujundus jõudis tasemeni, mis ei tekita enam piinlikust muu maailma ees.
1991-1992. aastal olime sellest veel kaugel. Asetades toonased margid aga ilmumisaja konteksti võime neis siiski näha olulise voorusena püüdu sisendada iseendile ja teadvustada teistele rahvastele taas maailmakaardile ilmunud riigi tahet ja püüdu iseseisva riigina toimimiseks. Sellega saime me hakkama.
Lembit Lõhmus graafik, maailmakuulsusega ex-libriste kunstnik
Võrreldes 1991. aastaga on asi muidugi edasi läinud. Ka markide kujundamisse on arvutid tunginud. Igal juhul on postmarkide tase selle aja jooksul kogu aeg tõusnud.
Kindlasti ei lange minu arvamus Eesti markide kohta kokku Eesti Posti arvamusega, kui otsustada selle põhjal missugune mark igal aastal esile tõstetakse ja aastakomplekti kaanele valitakse. Pean silmas piltlikult öeldes epohhi loonud töid, millest hiljem teatud joont edasi arendatakse. Oma töödest pean sellisteks muidugi Eduart Viiraltile pühendatud margiplokki. Keeleaasta mark oli minu jaoks samuti eneseületamine. See oli kunstilises mõttes tervik kogu margipoogna ulatuses.
Postmargi kunst on absoluutselt omaette kunstiliik. Muidugi see muutub ja muutjaks on arvuti. Kuid arvuti on markide puhul ainult üks võimalus. Postmargi keel peaks tulevikus muutuma. Olen pakkunud, et Eesti Postmark võtab tööle kolm andekat poissi, kes töötaksid aja jooksul välja Eesti postmargi oma stiili. Ma ei ole rahul, et meil puudub markide emissioonipoliitika. Praegu peaksime mõtlema juba 2004. aasta markidele, et kunstnikul oleks aega saada head tulemust.
Hinnates meie marke kümne aasta jooksul meenutab see mulle üht viimaseid Balti graafikatriennaale Vilniuses. Eestlaste tööd olid kõik erinevad, lätlastel oli kolm rühmitust ja leedulaste tööd olid kõik ühte nägu. Nii on ka markidega kolmes Balti riigis. See ilmselt eestlaste individualismist tulenev nähtus ei ole sugugi paha. Igaüks peabki oma näo säilitama!
Jüri Kass disainer, professor
Tuleb märkida, et me Ülle Marksiga pole süsteemsed uurija-tüüpi inimesed, kes võiksid Eesti postmargi arenguaastate kohta kindla tõe välja öelda.
Oleme nende mõne margi puhul, mida meile kavandamiseks on pakutud, lähtunud kindlalt piiritletud ülesande püstitusest. Ega ole laskunud arutlustesse, mida kõike võiks teha, kui olud ja tehnilised võimalused oleksid sarnased juhtivate margikujundusmaadega, näiteks Hollandi või Hispaaniaga. Me ei ole revolutsionäärid, vaid evolutsionäärid, kes arvavad, et pideva vaimse pingutuse tulemusena muutub ka Eesti postmargi kujunduse üldine pilt kaasaegsemaks.
Eestis antakse aastas välja vaevalt paarkümmend marki, tegijate hulk on juba seetõttu piiratud. Kui ka iga mark antaks kujundada eri kunstnikule, ei pruugi tulemus rahuldada, sest nagu iga töö, nõuab ka margikujundamine vilumuse saavutamiseks pikemaajalist pühendumist. Aastatega on ju näiteks Mari Kaarma loonud kena rea rahvarõivaste teemalisi marke.
Viimastel aastatel on Eesti Postmargi praktika üha enam olnud selline, et mitmele kunstnikule tehakse ettepanek osaleda mingi teema lahendamisel. Kuna tasustatud saab ainult võidutöö, pole ehk kõigil huvilistel võimalik oma aega sellele pühendada. Üliõpilased on teadlikud markide väljaandmise ajakavast ja nende kavandid osalevad võistlustel. On juba ka paar näidet, kus üliõpilase töö osutus parimaks. Seega -eduks on vajalik võimalikult paljude tegijate vaimne pingutus ja kriitika, mis ei lase Eesti Postmargil ja margikujundajatel end väga mugavalt tunda.
