KODUS TÖÖTAMISE VÕLUD Vaba- kutseline tõlk Juhan Habicht kirjutab, miks ta eelistab kontorile kodus töötamist
Vabakutseline tõlk Juhan Habicht kirjutab, miks ta eelistab kontorile kodus töötamist.
Imselt algab paljudes peredes päev läbilõikava helinaga. Järgneva palavikulise askeldamise käigus põrkavad pereliikmed omavahel köögis ja pesuruumis alatasa kokku, helbivad pudruportsu kiiruga kõhtu ning sööstavad siis autosse või bussi peale. Nüüd tuleb pool tundi või enamgi kasutut loksumist, pilk kellal – kohe-kohe hakkab seal kell helisema
Kui mina silmad lahti teen, on väljas aastaajast olenemata ammu valge. Tatsan kööki, röstin paar saiaviilu, loen ajalehe läbi. Jalutan mõnusasti ringutades kodus ringi ning jõuangi nurka, kus suur nahktugitool ja arvuti ootamas. Teisisõnu, tööle.
Kindlasti on mitu põhjust, miks mu elu on just selliseks kujunenud. Küllaltki olulisel kohal on siin esimesed kokkupuuted personaalarvutitega 80. aastate keskpaigas. Kirjutasin PC pikalt välja just selle “personaalsuse” rõhutamiseks – algusest peale oli selge, et niisugune mõnus ja sõbralik töövahend peakski olema isiklik ning kodune. Oma eesmärgi nimel olin isegi valmis tavalisest rohkem pingutama.
Aega läks, koju ta sai ning võiski tööle – ning mängima – hakata. Varsti muidugi lastele ka omad arvutid, et trügimist ei tekiks. Ajapikku sai senisest tööst ehk programmeerimisest hobi ja hobist ehk tõlkimisest töö. Arvutitel on selles oma osa – kunagised sõbralikud ja kuulekad abilised on muutunud ülbeteks ja iseteadlikeks aknavilgutajateks.
Pole muidugi uudis, et tõlkijad, kirjanikud ja teised vabakutselised teevad oma tööd kodus. Ütleks vaid, et mul oli võimalus valida ning ma valisin koduse eluviisi. Sest ma ei kannata äratuskella. Leidsin isegi suure eeskuju, telefoni leiutaja Alexander G. Belli – temagi magas öösel neljast päeval kaheteistkümneni.
Enne keskpäeva ma telefonikõnesid vastu ei võta. (Vahel on juhtunud. Olen läbi une olnud valmis kõike lubama, et ainult tüütusest lahti saada, ja ärgates pead murdnud, mis jama sisse ma nüüd jälle sattusin...)
Ilmselt vajab kodune eluviis ka eelsoodumust. Minul ei hakka igav, kui keegi mind ei käsuta. Leian endale tööd-tegemist küll, aga parem, kui seejuures ei õpetataks, mis kell või mis järjekorras.
Eks iseenda peremeheks olemisega kaasne ka raskused. Igalt muult tööandjalt oleksin viimase viie aasta peale paar nädalat puhkust välja kaubelnud, nüüd pole see aga õnnestunud.
Usun, et tulevikus kodus töötajate arv vaid suureneb. Et nii mõnestki kontorist kaovad latrid, kus kellast kellani higistatakse. Jääb vaid ruum, kus kolleegid kohtuvad lõõgastumiseks ning vabaks mõttevahetuseks – et minna siis tagasi koju tööd tegema. Töö tulemused liiguvad nagunii arvutivõrgus.
Ennustatakse ka, et kaovad eluaegsed töökohad – inimesed ühinevad ühe projektiga, tegelevad sellega, kuni see valmis saab, ja leiavad siis midagi uut. Seegi tundub sobivana: ka raamatu tõlkimiseks ei kulu üle paari-kolme kuu.
Päris kõiki eluvaldkondi ma siiski arvuti hooleks ei jätaks. Üsna mõnus vaheldus on ju korra nädalas poes toidukraami ostmas käia, mis siis, et sellegi võiks võrgust koju tellida.
Selleks, et kodus töötada, peab muidugi olema kodu, kus end mõnusasti tunda. Mul on – vanas ja lagunema kippuvas majas küll, ent see on sama maja, kus ma lapsena kasvasin, nii et kõik männid maja ümber on tuttavad. On ka pere. Kusjuures naisterahvale on laste kasvatamine täiskohaga töö. Meil on lapsed juba suured, aga perenaisele leidub tegemist ikka. Ärge tulge mulle rääkima meestetöödest ja naistetöödest. Praegugi, kui mina arvuti taga jutujuppi veeretan, on ta otsustanud trepikojas valgustid välja vahetada. Koos kõigi elektrijuhtmetega, muide.
Juhan Habicht
foto: Priit Grepp
