Keith Siilats mängib miljonitega
Kui ta aga intervjuule tulles oma töökohast New Yorgis Wall Streeti läheduses väljub, meenutab ta pigem eksamil viie saanud koolipoissi.
Esimese asjana ütleb Keith, et oli eelmisel ööl kella kolmeni tööl, et ühest keerulisest andmebaasist aru saada ja töötada välja süsteem, kuidas seda kasutada. Andmebaas peaks võimaldama kahe ühinenud firma raha ühiselt hallata ja juurde kasvatada, kusjuures ühes oli 100 miljonit, teises 200 miljonit dollarit inimeste raha.
«Ma ei pea patupesa!»
Keith on nõus rääkima oma tööst, tööst ja veel kord tööst. «Kui te tahate midagi teada kohalikust eestlaste kogukonnast, pole mul midagi öelda,» teatab ta kohe. Mees on siiski nõus avaldama, et tema ja ta korterikaaslane Jürgen Kaljuvee on lihtsalt kenad inimesed, kes aitavad öömaja otsivaid sõpru. 3toalises korteris Manhattani linnajaos, mida kutsutakse Upper West Side’iks, on peatunud küll Raoul Kurvitz, küll vennaksed Heiti ja Kaur Kender, aga ka modell ja modelliagentuuri omanik Beatrice.
Keith kommenteerib, et need, kes tema juures peatuvad, on kõik oma ala professionaalid, kes laekuvad New Yorki selleks, et seal tööd teha. «Mõni elab paar päeva, mõni paar nädalat, kuidas kellelgi vaja on,» selgitab noormees. «Ise viibin seal umbes kella ühest öösel kella seitsmeni hommikul. Millal ma veel mingit patupesa peaksin?» küsib ta. Kogu ülejäänud aja on Keith enda sõnul tööl. «No sööd ikka?» küsin vahele. «Seda muidugi,» kõlab vastus.
Aga mingit klubisid, tantsusaale ja pordumaju pidi hööritamist küll ette ei tule. Keith ei oska isegi öelda, kus oleks parim koht Manhattanil aega ja raha sirgeks lüüa. «Klubides käin ma ehk korra kuus, siis, kui Eestist tuleb mõni tuttav, kes tahab Manhattani ööelu näha ja kogeda,» mainib ta.
Põhjus, miks Keith eelistab õhtuti väljas käimise asemel tööd teha, peitub rahas. «Välja minnes kulutad sama palju või rohkem, kui võiksid selle ajaga teenida, seega käiakse siin üldse üha vähem väljas,» on Keith kogenud. Ameerika Ühendriikide majandus tõuseb, hulk tööd on vaja ära teha, õhtuti makstakse palka kõrgema tunnitasu alusel. Nii et noortel terendab silme ees pigem jõukas tulevik kui üks või kaks lõbusat õhtupoolikut nädalas.
Kui Keithil juhtub ette tulema vaba nädalavahetus, eelistab ta ööklubides möllamisele sõita pigem Eestisse. Selle treti võttis ta ette just paar nädalat tagasi sest ei olnud aastavahetusest saati vanemaid näinud.
Unistab Nobeli preemiast
Oma tööst ja tulevikuplaanidest rääkides on Keith palju jutukam kui eraelust ja vaba aja veetmisest pajatades. Aga on ka, mida rääkida. Nooruk astus hiljuti New Yorgi ülikooli doktorantuuri ning hakkab septembrist usinalt raamatukogu ja loengusaalide vahet sebima. Loengutesse on doktorantidel asja nii ise õppima kui ka õpetama. Viiel aastal ehk doktoritöö kirjutamisele kuluval ajal ei jõua ta kohe kindlasti palgatööl käia, sestap peab selle aja rahavaru pangaarvel olemas olema.
Viie aasta pärast on Keith 27aastane. Seks ajaks on tal valmis mõeldud kolm erinevat stsenaariumi. Kui New Yorgi ülikooli juures on hea akadeemiline õhkkond ja võimalus jätkata ning lootus teha tööd, mille eest tunnistataks näiteks Nobeli preemia vääriliseks, siis jääb Keith sinna edasi. Kui seda võimalust ei teki, loodab Keith, et tema oma firma on selleks ajaks juba nii elujõuline, et annab tööd, leiba ja naudingut. Aga kui ka seda ei juhtu, on Kei-thil alati võimalus jätkata firmas, kus ta praegu töötab Argentina ja Brasiilia riigi-investeeringute kallal.
Viimase variandi kohta ütleb Keith, et see tähendab traditsioonilist rada mööda alt üles rühkimist. Nimelt on Ameerikas finantsalal võimalik teha kahesugust karjääri: analüütikust asepresidendiks, sealt edasi direktoriks ehk mänedzheriks ja lõpuks partneriks. Teine rada, mida ta ka käia eelistaks, on teha oma firma. Tal on see praegugi juba olemas Jürgen Kaljuveega kahe peale. Juhatusse kuulub näiteks Keithi ema Krista Siilats.
Lahke ja vastutulelik
Lahkus oleks vist see sõna, mis iseloomustaks Keithi võõrastele esmalt ja kõige paremini. Nii nagu ta annab oma elupaigas peavarju hädalistele, on ta nõus aitama kõiki, kes soovivad näiteks Ameerikas IT-vallas tööd teha. Keith on kogenud, et infotehnoloogia valdajatest on Ameerikas sama suur puudus kui kõrbes veest. Natuke on ta Eesti inimeste töid juba laia ilma vahendanud: tema ja Jürgen Kaljuvee firma korraldab programmeerimisalaseid allhankeid, enamasti kasutatakse eestlaste tööjõudu.
Keith jagab lahkesti ka Ameerikas elamise kogemust. «Hakatuseks on vaja kahte tuhandet dollarit, et osta lennukipilet ja siin kuu aega elada, enne kui tööd leiab,» räägib Keith. Kes vähegi oskaja ja hakkaja, peaks kuu ajaga saama jalad alla ja siis hüvasti, McDonald’s!
Oma esimesed kuud Manhattanil töö-inimesena on Keithil veel väga selgelt meeles: alles kaks aastat tagasi elas ta New Jerseys ehk väljaspool Manhattanit, kulutas igal hommikul palju aega, et rongi või bussiga tööle sõita, ja toitus enamasti just McDonald’si hamburgeritest. Keithi nägu läheb krampi ainuüksi tol-lele õudsele ajale mõeldes.
Mis on edu?
Kuigi heast ülikoolist tulnuna (lõpetas Cambridge’i ülikooli toim) teenis Keith juba esimesel tööaastal umbes miljon krooni ja kahe aastaga on palganumber muidugi suurenenud, teatab ta, et teda on kaugeltki vara edukaks nimetada ja pidada. «Kui võtta selle järgi, et supikausist nimega Eesti on välja saadud, siis olen muidugi edukas, aga seda on ju siis kõik need, kes Eestist ära tulnud,» läheb Keith korraga tõredaks. «Kõik võib veel valesti minna! Mind võidakse kas või homme töölt lahti lasta või ei tule näiteks mu oma firmast midagi välja. Või läheb majandus alla »
Et Ameerika majandus ei kukuks ega Keithi töölt lahti ei lastaks, luban ta tagasi tööle. Hallis särgis ja sviitris noormees sõidab tagasi pilvelõhkuja neljandale korrusele ja hakkab töötama uue andmebaasi kallal. Kõrval elab oma igapäevast elu New Yorgi börs.
Vesta Reest
