KAUR KENDER: Kohtumõistmise päev
See käib kõigi kohta. Ka kirjanike, ettevõtjate, modellide, sportlaste, poliitikute ja riikide kohta. Kui keegi ütleb, et ta ei hooli retoorikast, siis on see trikk. “Ma ei hooli ilukõnest, mulle on tähtsad teod,” on ise üks väga vana retooriline võte. Ja toimiv. Hea küll, turule, tarbijale, konkurendile, analüütikule võib ju proovida Enronit ajada. Endale ei tohi.
Ma olin üks, kellega Evelin Int-Lamboti juhitav Eesti märgi otsimise grupeering süvaintervjuu tegi. Briti tegelased olid asjalikud – nende küsimused olid huvitavad. Ma kuulsin, et nad rääkisid veel mitme huvitava inimesega. Aga tulemused?
Nagu halb eesti kirjandus. Tulemus oli selline, mis proovib lugejale meeldida ning mis esitab tüütuid paraad-stereotüüpe, mis jätavad tegelikult ükskõikseks. Nagu Jaan Krossi viimane romaan. Või nagu Jürgen Rooste või Kalev Kesküla pateetiline isamaa või taanilinna mure kurtmine luulevormis. Või nagu mõne poliitiku mannetu arvamus, kust võltspaatose ja teeseldud siira mure tagant kummitab omakasu või kinnikiilunud, aegunud ja totter seisukoht.
Näiteid? Palun. Villu Reiljan kirjutamas presidendivalmistest. Mart Nutt venekeelsest haridusest. Siim Kallas rahandusministrina saabuvatest väga rasketest aegadest. Edgar Savisaar iga kord kui Jüri Mõisa umbusaldada proovis. Aga kõik ajavad vahel pada. Selles pole midagi hullu ega uut.
Märgigrupeering oli seoses valitsuse vahetusega lose-lose olukorras. Kui tulemused oleksid olnud teistsugused, mitte stereotüüpsed, oleksid vihased-alatud-kadedad võimulolijad süüdistanud väljamaalasi eesti hinge ja vaimu mittemõistmises. Nüüd saab süüdistada triviaalsuses. Seda juba tehakse. Kas see uuring oleks üldse kuidagi saanud anda õigeid, praeguses hetkes sobivaid vastuseid? Ma ei usu. Põhjus: ma kahtlustan, et uurijad ei näinud kavalate eestlaste paraadmuinasjuttudest läbi. Ma ei peatu siin välismaalaste arvamusel – sellest mõni teine kord.
Oleme nii neetult osavad teesklejad ja meie probleemid on nii sügaval, et meil ei ole vaja mainekujundust. Meil on vaja terapeuti. Ükski hea psühholoog aga ei hakka ilma rahata mingi haige hingehädasid kuulama. Rahvus on nagu inimene. Kui tahad temast midagi tõeliselt teada saada, siis pead uurima alateadvust. Siis saad midagi teada. Eesti juhtumi puhul peab hea doktor muidugi kohe arvestama hulluse täieliku eitamist patsiendi poolt.
Seega: surmatants. Kümme korda väiksema raha eest on Linnar Priimägi puudutanud teemat, mis on Eestimaaga hoopis tihedamalt seotud. Tema idee hakkab mulle üha rohkem meeldima (ja mul on alati hea meel kui tore inimene riigi või linna raha saab). Mis siin Eestis siis toimub? Igal aastal väheneb rahvaarv 5000 inimese võrra. Iga aastaga suletakse üks Kärdla suurune linn. Kui see ei ole surmatants, siis mis see on?
Ma arvan, et nagu üks keskmine eestlane ei oska uhkelt surra (minu vanaisa, kes mõni nädal tagasi suri, oli tore erand: ta otsustas ise, et elu aparaatide all pole enam elamist väärt ja jättis rohud võtmata), nii on ka rahval suremisega probleeme. Me vingume, viriseme, teeskleme, petame ja valetame. Hoiame mingeid väärtusi, millest kohe varsti enam kellelgi sooja ega külma pole.
Aga me võiksime surra uhkelt. Tehkem Niguliste kirikust Põhjamaade kõige karmim diskoteek. Rokkigem täiega! Naerame surmale näkku!
Kuigi ka see idee pole lõpuni originaalne. New Yorki üks kuulsamaid klubisid LimeLight asub 19. sajandist pärit gooti stiilis katedraalis. VIP ruumi on sinna disaininud H. R. Giger. Mees, kes lõi Alien-filmide koletised. Teda võiks ka meil kasutada. Klubi nimi? LimeLight II: Judgement Day. Kohtumõistmise päev.
Ja kogu raha, mis mainekujundamisest nüüd alles jääb, kasutamegi klubi ehitamiseks ja reklaamimiseks. Uskuge, see müüb. Ja äkki toob siia ka elu. Värske vere. Ja uue alguse.
