MAREK STRANDBERG: Vesine elu
Põlevkivi kaevandamisel valgub kaevandusse vett, mida tuleb sealt välja pumbata, samuti toimub põlevkivikateldes tekkiva tuha transport ohtra veega.
Seda vett on 2-3 miljoni kuupmeetri jagu iga päev ehk üle miljardi kuupmeetri aastas. Valdavalt on tegemist põhjaveega ning seda Eesti veevaeseimal alal. Kaevanduste vette lahustub piisavalt sooli, et muuta see joogikõlbmatuks. Reaalselt tähendab iga 1000-kroonine elektriarve ka umbes 100 tonni praeguses energiasüsteemis kulutatud vett. Sama perioodil kulub vett olmeasjade ajamiseks ehk 5 tonni inimese kohta. Et saada veel parem ettekujutus sellest inimtekkelisest veevoolust, olgu öeldud, et Soome lahte suubuvate jõgede koguvooluhulk piirkonnas on ehk 2-2,5 miljardit kuupmeetrit aastas. Allikate veetootlikkus annab umbes kümnendiku jõgede vooluhulgast.
MAKSUSTAMATA RAISKAMINE. Meie energeetikasüsteem on nagu hiina mõistatus – põletatakse valdavalt kivist koosnevat kütust, mille põletamise korraldamiseks kulub vett sada korda rohkem kui kütust ennast. Sellises seoses on pealinnas sõitev trollibuss kirjaga “Puhtama elukeskkonna nimel!” liikuv karikatuur – mis ei muutu olematuks trollibusside kaotamisega, vaid energiatootmise aluste muutumisega.
Kujutlege, et kaevandustest tuleva ja olme ning tööstuse jaoks kõlbmatuks muudetud põhjavee eest peaks tasuma kasvõi kaks krooni. Elektri hind kasvaks hüppeliselt. See, et veekulu on maksustamata, ei muuda olematuks praeguse põlevkivikaevandamise ja põlevkivienergeetika raiskavat keskkonnamahukust. Raiskamise anatoomilised vormid köidavad jätkuvalt nii ärijuhte kui poliitikuid. Kestev raiskava süsteemi riiklik toetamine muudab raiskavaid mehhanisme veelgi püsivamateks. Selles on Eesti jätkusuutlikkuse kurb olemus – üritada jätkata vana ning harjumuspärast.
Vaatamata sellele, et elame kuival maal ja oleme lõpusteta, ei saa me veeta hakkama. Puhta, joogikõlbliku vee hulk tänu keskkonnamahukale ja mõttevaesele inimtegevusele maailmas väheneb. See, et praegu on maailma tähelepanu keskkonnaküsimustes keskendunud kasvuhoonegaaside temaatikale, ei tähenda, et keskkonnaruumi muud osad – vesi, kasvupinnas, looduslik mitmekülgsus – ei omaks enam tähendust elukvaliteedile ja inimese tervisele.
JOOGIVESI MUUTUB KAUBAKS. Veel kümmekond aastat tagasi kummalisena tundunud villitud vee ostmine on tänaseks muutunud üsna tavaliseks tegevuseks. Liitri villitud vee eest tasutakse sama heldelt kui kütust autopaaki voolutades. Võib ennast lohutada tõdemusega, et tegemist on reklaamitööstuse kujundatud moega. Uskuda, et keskkonnaolude kehvenemine muudab kaubaks ökosüsteemi iseeneslikud mugavused (vesi, õhk) oleks ju ebameeldiv. Globaalne kaup ja globaalsed turud tekitavad globaalseid pingeid. Vesi pole selles osas erand.
Maailma suuemad vee-ettevõtted on juba aastate eest deklareerinud, et nende huvides on muuta joogivesi kaubaks, mida turustada kui karastusjooki. Omanike globaalse oskusteabega Tallinna Vesi saab siinkandis vast tõenäolisemaks kohalike vee-ettevõtete ülesostjaks. Eriti nende, mille haldusalasse jääb puhtaisse veekihtidesse puuritud kaeve.
Omavalitsejad ja maaomanikud, olge varmad õiglast hinda ja muidki hüvesid küsima kui asjad niikaugele jõuavad!
Hirmujuttu võiks kõnelda ka kohe-kohe algavatest sõdadest vee pärast. Selleks pole vajadust. Siinne rahvas sõdib jõuliselt oma demokraatliku tahtega juba niigi vee vastu. Milleks muuks sellist arutut raiskamist ikka nimetada saab.
Rannarahvana võiks me teada, et kakluses veega jääb inimene ikka teisele kohale. Meiegi elu- ning majanduskeskkonna riskid on eelkõige seotud liigse keskkonnamahukusega ning vesi uputab sedapuhku meid küll vaid ülekantud tähenduses. Ebamugavaks võib muutuda seegi.
