Endise ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamise lõpparuanne III OSA
3. ENSV RJK likvideerimise protokollid ja kokkulepped
Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise olulisimaks ajendiks on Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel ENSV RJK likvideerimise käigus sõlmitud protokollid ja kokkulepped, eelkõige nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kokkulepe, mille ettevalmistamise kohta 1991. a. oli küll vihjeid, kuid mille tegelikust olemasolust polnud leitud mingit jälge, kuni selle kokkuleppe tekst toodi hageja advokaadi poolt välja endise julgeolekutöötaja A. Šapovalovi ja Eesti riigi vahelisel kohtuprotsessil. Kaebuse esitas A. Šapovalov, paludes kohtul tunnistada täielikult seadusevastaseks VV korraldus 8. juunist 1999. a. nr. 661, millega otsustati mitte anda A. Šapovalovile elamisluba. Loast keeldumise põhjuseks oli see, et A. Šapovalov oli töötanud ENSV RJK-s ja esitas seetõttu elamisloa taotlemisel valeandmeid, varjates oma seost ENSV RJK-ga. Kõnesoleva nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppega püüti kohut veenda, et Eesti riik on võtnud endale rahvusvaheliselt siduvaid kohustusi, mis ei võimalda keelduda andmast elamisluba endistele ENSV RJK töötajatele.
Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-509/2000 jäeti A. Šapovalovi kaebus rahuldamata. Samuti jättis Tallinna Ringkonnakohus oma 7. juuli 2000. a. otsusega rahuldamata A. Šapovalovi appelatsioonikaebuse. Antud otsuste peale esitas A. Šapovalovi advokaat Sven Sillar Riigikohtule teistmisavalduse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus, halduskohtu otsus ja Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus.
Riigikohtu Halduskolleegium teeb 23. aprillil 2001. a otsuse, millega jätab A. Šapovalovi teistmisavalduse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2000. a otsuse haldusasjas nr II-3/208/00 ja Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2000. a otsuse haldusasjas nr 3-509/2000 muutmata (RT III 2001, 14, 144).
Sellega võiks antud loo lugeda lõppenuks, kui poleks asjaolu, et kohtusse toodud, väidetavalt Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel sõlmitud nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppe teksti (ei originaali ega koopiat), millega Eesti riik olevat võtnud endale teatud kohustusi, pole Eesti Vabariigi ühegi asjaomase institutsiooni valduses. Seda pole kuskil registreeritud, selle ettevalmistamise ja reaalse olemasolu või asukoha kohta ei oska keegi midagi täpset või konkreetset öelda või on ütlused hämavad ja vastuolulised.
Olukord, kus ilmneb, et võivad eksisteerida dokumendid, mida võidakse käsitleda kui Eesti Vabariigile siduvaid välislepinguid, kuid mille olemasolust, tekkest ja sõlmimisest, kas andmed puuduvad või on need äärmiselt puudulikud, nõudis tahes tahtmata probleemidesse selguse toomist, nii palju kui see osutub tagantjärele võimalikuks.
3.1 ENSV RJK likvideerimise protokollide ja kokkulepete sõlmimise õiguslik ruum
Teadaolevalt algas ENSV RJK likvideerimise protsess peaaegu vahetult pärast Eesti taasiseseisvaks kuulutamist. Nagu juba eespool öeldud, puudusid Eesti Vabariigil paljud iseseisvale riigile omased atribuudid nagu oma põhiseadus ja põhiseaduslikud võimuorganid, oma sõjavägi jpm. Loomulikult oli ka seadusandlik ja normatiivne baas paljuski nõukogude-aegset päritolu ning polnud valmis reguleerima riigi ja selle esindajate tegevust ja käitumist välissuhtlemises ja riikidevaheliste lepete ettevalmistamisel või sõlmimisel. Puudusid välissuhtlemisseadus ja välislepingute seadus. Praktiliselt puudusid või olid ebatäiuslikult riiklikud protseduurireeglid, mis reguleerinuks läbirääkimisi, lepete ettevalmistamist ja jõustamist, volituste andmist jms. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et püstitatud ülesanne, võõrriigi julgeoleku struktuuri tegevuse lõpetamine, oli täiesti unikaalne, et tegutseda tuli keerulises ja raskesti ennustatavas poliitilises situatsioonis, ja antud valdkonnas vajalikku kompetentsust omavaid isikuid polnud piisavalt nii järsku kusagilt võtta.
Rahvusvaheliste lepingute õiguse seisukohalt on nii tolleaegne kui ka tänane olukord Eesti riigi seisukohalt kirjeldatavad järgmiselt:
1. rahvusvaheliste lepingute õigus lähtub peamiselt 1969. a. rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonist (edaspidi VLÕK), mis jõustus 27.01.1980;
2. Eesti Vabariigi suhtes jõustus VLÕK 20.11.1991 ja NSVL suhtes 06.04.1986;
3. lepinguõiguse küsimustes lähtutakse praktikas VLÕK sätetest isegi juhtudel, mil VLÕK ei ole lepingu osapooltele formaalselt siduv.
Eeltoodu on taustaks, millest lähtudes tuleb püüda mõista ja hinnata Eesti riigi ja tema esindajate tegevust ENSV RJK likvideerimise lepete sõlmimisel ja konkreetseid lepinguid endid.
Ühelt poolt oli Eesti Vabariik sunnitud praktiliselt ilma ettevalmistuseta ja vajalike seaduste ja siseriiklike protseduurireegliteta lahendama lepingute teel väga komplitseeritud rahvusvahelise küsimuse (Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorgani tegevuse lõpetamine ja selle struktuuri likvideerimine), mida tegemata jätta ei saanud mitte mingil tingimusel. Teiselt poolt kehtisid ennast taasiseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariigile rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni sätted ja seda ka lepetele, mis olid sõlmitud varem kui 22.11.1991, mil VLÕK Eesti Vabariigi suhtes jõustus.
3.2 ENSV RJK likvideerimise protokollide ja kokkulepete ettevalmistamine
Andmed ENSV RJK likvideerimise ja endise NSVL RJK-ga sõlmitud lepete ettevalmistamise kohta on puudulikud ning asjaomaste isikute sellekohased ütlused paljus vastukäivad.
Oleme juba eelnevalt dokumentaalselt tõestanud, et kohustus töötada välja ENSV RJK likvideerimiseks Eesti Vabariigi Valitsuse ja endise NSV Liidu valitsuse vahel sõlmitavate kokkulepete projektid pandi 9. septembri 1991. a. VV korraldusega nr. 298 sama korraldusega moodustatud valitsuskomisjonile, mille esimeheks sai H. Aasmäe. VV korraldusega nr. 292 6. septembrist 1991 kinnitatud Eesti iseseisvumise tagamise kavas oli ENSV RJK likvideerimise riikidevahelise lepingu projekti ettevalmistamise vastutavaks täitjaks määratud tolleaegne riigiminister R. Vare.
Valitsuskomisjoni esimees H. Aasmäe ütles Riigikogu uurimiskomisjonile, et tema juhitud komisjon lepingute ettevalmistamisega ei tegelenud, vaid sellega tegeles Riigikantselei (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22.11.2001 nr 2B-3/25). Samas ütles ta, et tema ainukesena teadis komisjoni tööst kõike, et tema juhtis, jagas ülesandeid ja kontrollis nende täitmist. Siit kerkib üles küsimus, kas H. Aasmäe ei täitnud talle valitsuse korraldusega pandud ülesandeid või ei teadnud ta, millega tema komisjoni liikmed tegelevad. Nimelt on R. Vare väitnud, et nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kokkulepet valmistasid ette ENSV RJK viimane esimees R. Sillar ja Riigikantselei nõunik M. Pedak, (“Hommikuleht”, 27.02.1993, lk.2), kes oli ühtlasi valitsuskomisjoni liige ja täitis seal ka komisjoni sekretäri ülesandeid. M. Pedak on Riigikogu uurimiskomisjonile tunnistanud, et ta osales KGB-laste sotsiaalsetete tagatiste kaitse kokkuleppe ettevalmistamisel ning läbirääkimised kestsid veel viimasel päeval (18. detsembril 1991) Toompea lossis, kus õhtul kirjutati alla ENSV RJK tegevuse lõpetamise lõppakt, ning varustati R. Vare ja V. Šironini allkirjadega ka tänaseni kõmutekitav sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe tekst (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 09. 04. 2001 nr 2B-3/8).
ENSV RJK likvideerimiseks Eesti Vabariigi Valitsuse ja endise NSVL RJK vahel 4. septembril ja 9. oktoobril 1991. a. sõlmitud protokollide ettevalmistamisest on teada veelgi vähem. Teada on, et 29. augustil 1991 saadeti E. Savisaare ja R. Sillari poolt V. Bakatinile kiri, millele oli lisatud ka arvamuse saamiseks Eesti Vabariigi Valitsuse ja ENSV RJK vastastikuste kohustuste protokoll-kokkuleppe tekst. Juba 4. septembril 1991 sõlmitakse protokoll Eesti Vabariigi Valitsuse, ENSV RJK ja NSVL RJK vastastikustest kohustuste kohta. H. Aasmäe sõnul valmistati antud kokkulepe ette praktiliselt ühe päeva jooksul ja kooskõlastati telefoni teel (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22.11.2001 nr 2B-3/25).
Vaatamata otsingutele pole leitud sõlmitud või ettevalmistatud protokollide ja kokkulepete algmaterjale või töödokumente või mustandeid või mingeid muid läbirääkimisi või kooskõlastusi kajastavaid materjale, mis võiksid anda informatsiooni, kas ja kuidas püüti või suudeti esindada või kaitsta Eesti riiklikke huve ja milliseid kompromisse või järeleandmisi tehti ja millise hinnaga.
3.3 Õiguslik hinnang ENSV RJK likvideerimise lepetele
Riigikogu uurimiskomisjon, analüüsides ENSV RJK likvideerimise dokumentatsiooni, võttis terasema vaatluse alla järgmised protokollid ja kokkulepped, mis olid olulisema kaaluga või mis on leidnud erinevat tõlgendamist või mida on käsitletud kui Eesti riigile kohustusi võtvaid:
Protokoll Eesti Vabariigi Valitsuse, NSVL RJK ja Eesti RJK vahelistest vastastikustest kohustustest (4.9.1991; E. Savisaar; V. Bakatin; R. Sillar).
Protokoll ENSV RJK likvideerimisega seotud praktilistest meetmetest (9.10.1991; E. Savisaar; V. Bakatin; R. Sillar).
Kokkulepe ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta (18.12.1991; alla on kirjutanud V. Šironin ja R. Vare).
Lõppakt ENSV RJK tegevuse lõpetamise kohta (detsember 1991; R. Vare; V. Šironin; R. Sillar).
Analüüsi ja hinnangu aluseks on võetud asjaomaste isikute (lepingute ettevalmistamisega seotud või neile allkirja andnud või erinevaid lepingupooli esindavate) poolt Ülemnõukogu komisjonile või Riigikogu uurimiskomisjonile antud või ajakirjanduses avaldatud ütlused ja seisukohad, erinevate riiklike institutsioonide (Riigikantselei, Välisministeerium, Õiguskantsler) seisukohad, Riigikohtu Halduskolleegiumi otsus (RT III 2001, 14, 143) ja Tartu Ülikooli (edaspidi TÜ) rahvusvahelise õiguse spetsialistide antud õigusarvamus.
3.3.1 ENSV RJK likvideerimise protokollid
Punktides 1 ja 2 esitatud ENSV RJK likvideerimise käigus sõlmitud protokollide õiguslik staatus on suhteliselt selge. Eesti Vabariik on tunnustanud antud protokolle kui välislepinguid (vt. Välisministeeriumi teadaanne RT II 1994, 18, lk. 631). Ka TÜ rahvusvahelise õiguse spetsialistide poolt Riigikogu uurimiskomisjonile antud õigusarvamuses on öeldud, et antud protokollide puhul on tegemist rahvusvaheliste lepingutega ning protokollid on nõuetekohaselt sõlmitud ja jõustatud.
Protokollide kehtivuse osas on paraku teatud eriarvamusi. Välisministeeriumi poolt 14.03.2001. a. Riigikogu uurimiskomisjonile saadetud kirjale nr 7-1/1699 on lisatud nende juriidilise osakonna arvamus, milles öeldakse, et 1991. a. sõlmitud kokkulepped (protokollid) Eesti Vabariigi ja NSVL RJK vahel on kehtetud, sest nad on asendunud hilisemate rahvusvaheliste lepingutega (peetakse silmas nn. juulilepinguid). Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses (RT III, 14, 143), toetudes Välisministeeriumi 1994. aastast pärinevale teadaandele (RT II 1994, 18, lk. 631), tõdetakse aga, et kõnealused protokollid on jõus.
TÜ spetsialistide õigusarvamuses konstateeritakse diplomaatiliselt, et protokolle võib lugeda praeguseks kehtivuse kaotanuks juhul, kui nii Eesti Vabariik kui ka Vene Föderatsioon on protokollidest kõik nendele tulenevad kohustused täitnud või kui pooled on jäädavalt loobunud vastaspoole kohustuste täitmise nõudmisest.
Vaatamata eelöeldule leiab Riigikogu uurimiskomisjon, et kõnealused protokollid täitsid oma põhiülesande, milleks oli ENSV RJK tegevuse lõpetamine.
3.3.2 Endise ENSV RJK töötajate sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkulepe
Komplitseeritum on lugu ülal p. 3 toodud nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppega ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks, pole selle dokumendi teksti Eestis leitud. Teiseks, on seda kasutatud kohtuprotsessis Eesti riigi vastu kui tõendit, et Eesti Vabariik on võtnud endale rahvusvaheliselt siduvaid kohustusi endiste ENSV RJK töötajate suhtes. Ja kolmandaks, pole selle lepingu ettevalmistamisega tegelenud ja sellele Eesti poolt allkirjastanud isikud andnud erinevatel aegadel piisavalt selgeid ja üheselt mõistetavaid selgitusi kokkuleppe ettevalmistamise, allakirjutamise ja edasise saatuse kohta.
Kõigepealt nn. sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe saatusest. Riigikogu uurimiskomisjonil ei ole alust kahelda selles, et sellist kokkulepet ette valmistati. Seda on komisjonile kinnitanud ka valitsuskomisjoni liige M. Pedak (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 09.04.2001 nr 2B-3/8) ja seda on R. Järliku kinnitusel tema juhitud Ülemnõukogu komisjonile öelnud ka R. Vare (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 05.11.2001 2B-3/221 ja “Hommikuleht” 20.02.1993, lk. 2). Kokkuleppe ettevalmistamisest on R. Vare kirjutanud oma artiklis 27. veebruari 1993. a. “Hommikulehes”. Antud dokument kannab kuupäeva 18. detsember 1991 ja sellel on V. Šironini (V. Bakatini asemel) ja R. Vare (E. Savisaare asemel) allkirjad. Pole kahtlust, et sel kuupäeval, samal ajal kui toimus ENSV RJK likvideerimise lõppakti allakirjutamine, anti allkirjad ka kõnesolevale kokkuleppele. Allkirjastamise juures viibis M. Pedak, kes ulatas dokumente nendele allkirja andmiseks.
Miks seda dokumenti Eestis leitud ei ole? Asjaomaste isikute hinnangul (M. Pedak, R. Vare) pidi selline dokument minema riigiminister R. Vare šeifi. R. Vare on kinnitanud, et kõik dokumendid tema šeifist läksid otse üle tema järglasele riigiminister U. Veeringule. Viimane ütles Riigikogu uurimiskomisjonile, et nn. sotsiaalsete tagatiste kokkulepet temale üleantud dokumentide hulgas ei olnud. (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 15.10.2001 nr 2B-3/19). M. Pedak on kinnitanud nii Riigikogu VII koosseisu ajutisele komisjonile “NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks Eesti” kui ka aruandvale komisjonile, et tema andis kõik valitsuskomisjoni materjalid üle Riigikantselei eriarhiivi, olles need ettenähtud korras köitnud kahte kausta ja varustanud nimestikega. Praeguseks asuvad mõlemad kaustad Riigiarhiivis. Sotsiaalsete tagatiste kaitse lepingut seal ei ole, kuigi on teised ENSV RJK likvideerimise protokollid ja lõppakt. Seda ei leidnud nendest kaustades juba 1992. a. R. Järlik ega olnud seda nendes kaustades 1993. a. algul, kui Kaitsepolitsei koostas tolleaegsele siseministrile õiendi nende materjalide kohta.
Riigikogu uurimiskomisjoni arvates on selle dokumendi kogemata kaotsiminek kahtlane, sest isikute hulk, kes võis dokumendiga pärast sellele allkirja andmist, kokku puutuda, oli sedavõrd piiratud. Kahtlusteks annavad tuge M. Pedaku ütlused Järliku komisjonile, kus ta R. Järliku mäletamist mööda on eitanud sellise kokkuleppe teksti olemasolu (“Hommikuleht”, 20.02.1993, lk. 2 ja Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 05.11.2001 2B-3/21). Ka R. Vare on ajakirjanduses väitnud, et tegemist polnud isegi mitte parafeeritud dokumendiga, vaid pigem töödokumendiga, mis ei pidanudki valitsuse dokumentide hulgas olema (“Hommikuleht”, 27.02.1993, lk. 2 ja “Rahva Hääl”, 05.04.1995, lk. 2).
KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppe allkirjastamisest. Riigikogu uurimiskomisjonile antud ütlustes M. Pedak juba mäletab, et ta tegeles veel viimasel päeval (18. detsember 1991) sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe teksti kooskõlastamisega. Tema arust ei saa antud kokkulepet siiski sõlmituks lugeda, sest teksti järgi oleksid pidanud alla kirjutama E. Savisaar ja V. Bakatin, mitte R. Vare ja V. Šironin. Tema sõnul polnud R. Varel volitusi lepingu sõlmimiseks (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 09. 04. 2001 nr 2B-3/8). R. Vare komisjoni ärakuulamisel eriti ei mäletanud kõnesolevat lepingut ega sellele alla kirjutamist, kuid tunnistas, et tegemist on arvatavasti siiski tema allkirjaga. Samas ei pea ta seda lepingu sõlmimiseks, vaid pigem parafeerimiseks (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 30.04.2001 nr 2B-3/10). Tolleaegne valitsusjuht E. Savisaar kinnitas komisjonile, et valitsus sellist lepingut alla ei kirjutanud (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 31.01.2002 2B-3/31). Endise ENSV RJK viimane juht R. Sillar on nii komisjonile kui ka mitmel pool ajakirjanduses kinnitanud, et tema seisukohalt on tegemist riikide vahel sõlmitud ja kehtiva lepinguga (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 28.05.2001 nr 2B-3/13). Samas mäletab R. Järlik, et Ülemnõukogu komisjonile antud ütlustes kinnitas R. Sillar, et see kokkulepe parafeeriti (“Hommikuleht”, 20.02.1991, lk. 2 ja Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 05.11.2001 nr 2B-3/21).
Välisministeerium on Riigikogu uurimiskomisjonile saadetud kirjas (14.03.2001 nr 7-1/1699) andnud teada, et kõnealust nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkulepet nende lepinguteandmebaasis ei ole. Seda kokkulepet pole ka kirjas Välisministeeriumi teadaandes ”Eesti Vabariigi poolt alates 1990. aastast sõlmitud seisuga 1. mai 1994. a. jõus olevad välislepingud” (RT II 1994, 18. lk.631). Seega Välisministeerium ehk siis Eesti Vabariik ei tunnista, et sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe puhul oleks tegemist välislepinguga, seda enam kehtiva välislepinguga. Teadaolevalt Välisministeerium ENSV RJK likvideerimisega seotud protokollide ja kokkulepete ettevalmistamises ja sõlmimises ei osalenud ning sai mitmete aastatel 1990-1992 sõlmitud lepingute tekstid, sealhulgas 4. septembril 1991 EV Valitsuse ja NSVL RJK vahel sõlmitud protokolli koopia, alles 1992. a. septembris (Riigiministri asetäitaja E. Bekkeri kiri 10. septembrist 1992 nr 15-45/).
Vabariigi Valitsuse esindaja kirjalikus vastuses A. Šapovalovi advokaadi teistmisavaldusele, mis on ära toodud Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses (RT III 2001, 14, 143), väidab valitsuse esindaja, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele polnud R. Varel õigust volitusteta kokkuleppele alla kirjutada ning volitusi R. Varel polnud. Kuna kokkuleppe teksti järgi pidi sellele alla kirjutama valitsuse esimees E. Savisaar, siis saab R. Vare allkirja pidada vaid kokkuleppe parafeerimiseks. Veel toob VV esindaja esile, et ei kokkuleppe ega lõppakti ole nimetatud Välisministeeriumi teadaandes jõusolevate välislepingute kohta.
Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses (RT III 2001, 14, 143) on selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt kirjas, et nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppe osas pooled ei jõudnud siduvale kokkuleppele, vaid nad parafeerisid väljatöötatud teksti. Põhjenduseks viidatakse ka sellele, et kokkuleppele pole alla kirjutanud E. Savisaar ja V. Bakatin, nagu eeldab lepingu tekst, ning kokkulepet pole nimetatud Eesti Välisministeeriumi poolt koostatud ja Riigi Teatajas avaldatud jõus olevate lepingute nimekirjas.
TÜ rahvusvahelise õiguse spetsialistide poolt Riigikogu uurimiskomisjonile koostatud õigusarvamuses on jõutud järeldusele, et kõnealust kokkulepet ei ole sõlmitud ning see ei ole jõustatud, juhul kui poolte kokkuleppel ei muudetud volitatud isikuid ning on olemas mõistlik objektiivne põhjendus vastavate muudatuste lepingu teksti tegemata jätmise kohta.
Riigikogu uurimiskomisjon pole leidnud mingeid andmeid ega dokumente selle kohta, et tolleaegsele riigiministrile R. Varele oleks antud volitused alla kirjutada endistele ENSV RJK töötajate sotsiaalsete tagatiste kaitset puudutavale välislepingule. Samas ei ole leitud ka mingeid objektiivseid põhjendusi, mis oleksid takistanud vastasel juhtumil kokkuleppe teksti vajalikke muudatusi sisse viia.
Seega on kõigest eelpool kirjapandust lähtudes Riigikogu uurimiskomisjoni lõppjäreldus, et kokkulepet ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta alla ei kirjutatud ega jõustatud. Tegemist on kokkuleppe parafeerimisega, mida tõsi küll pole tehtud rahvusvaheliste lepingute õiguses sätestatud norme täpselt järgides. R. Vare ja V. Šironini allkirjad poleks pidanud olema E. Savisaare ja V. Bakatini nimede all, vaid kokkuleppe teksti iga lehekülje allservas.
3.3.3 ENSV RJK likvideerimise lõppakt
Viimaseks, alapunktis 4 nimetatud ENSV RJK likvideerimise lõppakt. Kui eelnevalt käsitletud sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe puhul on kõik asjaomased isikud ühel meelel selles, et vastavat kokkulepet all ei kirjutatud, siis lõppakti puhul on asjad teisiti. Keegi pole eitanud, et lõppakt alla kirjutati. Seda tehti ametlikult 18. detsembril 1991. a., selle kohta avaldati teateid ajakirjanduses ja seda pole kuidagi püütud varjata. Pigem vastupidi, ENSV RJK tegevuse lõpetamise lõppakti allakirjutamist on peetud eesmärgiks ja saavutuseks. Seda on oma ütlustes väljendanud nii valitsuskomisjoni juht H. Aasmäe (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22.11.2001 nr 2B-3/25) kui ka lõppaktile alla kirjutanud tolleaegne riigiminister R. Vare (“Hommikuleht”, 27.02.1993, lk. 2 ja “Rahva Hääl”, 05.04.1995, lk. 2). Iseküsimus on see, milliseks seda dokumenti on hinnatud. R. Vare arvates on tegemist tehnilise dokumendiga, millele tal olid volitused alla kirjutada nn. ministritele antud üldvolituste raames (“Rahva Hääl”, 05. 04. 1995, lk. 2 ja Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 30. 04. 2001 nr 2B-3/10). Ka tolleaegne valitsusjuht E. Savisaar kinnitas, et ministritel, sh R. Varel, olid tol ajal üldvolitused oma valitsusalas lepingutele alla kirjutada (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 31. 01. 2002 nr 2B-3/31). ENSV RJK likvideerimine oli VV korraldusega nr. 292 (06.09.1991) kinnitatud Eesti iseseisvumise kavaga pandud riigiministri ülesandeks.
Nn. A. Šapovalovi juhtumi puhul väitis viimase esindaja vandeadvokaat S. Sillar Riigikohtule esitatud teistmisavalduses, et nii KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkulepe kui ka lõppakt on rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni mõttes kehtivad rahvusvahelised lepingud.
Vabariigi Valitsuse esindaja esitatud seisukoht Riigikohtu Halduskolleegiumile on, et ühestki lõppaktis nimetatud dokumendist ei tulene R. Vare volitust sõlmida lõppakt ning ilma volitusteta polnud tal õigust riiki esindada.
Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses seisab, et tema kasutuses olevatest andmetest ei saa järeldada, et ENSV RJK likvideerimise lõppakt oleks Eestile siduv välisleping. Põhiline argumentatsioon puudutab seda, et kusagilt ei selgu, et R. Varel oleksid olnud volitused mainitud lõppaktile alla kirjutada ning Välisministeeriumi seisukohalt pole lõppakt jõus olev välisleping.
TÜ teadlaste Riigikogu uurimiskomisjonile koostatud õigusarvamuses on kokkuvõtlikult öeldud, et ENSV RJK likvideerimise lõppakt võib olla sõlmitud ja jõustunud, kui R. Varel olid olemas vastav volikiri või kui volitusi tunnustati muul moel. Selliste volituste olemasolu on Vabariigi Valitsus eitanud ning neid ei ole leidnud ei Riigikohus ega ka Riigikogu uurimiskomisjon.
Seega on nii Vabariigi Valitsus (oma esindaja kaudu) ja Riigikohus seisukohal, et ENSV RJK likvideerimise lõppakti puhul pole tegemist välislepinguga, seda enam kehtiva välislepinguga ning ka Riigikogu uurimiskomisjon jõudis samale järeldusele.
Kokkuvõte
Vastavalt Riigikogu otsusele (RT I 2001, 8, 33; 102, 678) oli uurimiskomisjoni ülesandeks endise Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamisega seonduvate asjaolude objektiivne ja erapooletu väljaselgitamine. Suures plaanis keskendus uurimiskomisjon oma tegevuses kahele suunale:
1. Vabariigi Valitsuse ja tema poolt moodustatud valitsuskomisjoni tegevusele ENSV RJK likvideerimise protsessis, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva aruande esimeses ja teises peatükis;
2. ENSV RJK likvideerimise käigus ettevalmistatud ja sõlmitud olulisemate lepingute (protokollid, kokkulepped, lõppakt) analüüsile ja hindamisele, mida käsitletakse aruande kolmandas peatükis.
Kuigi eespool on pühendatud küllalt palju tähelepanu H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoni tegemistele ja tegemata jätmistele, tuleb siiski teadvustada, et antud komisjoni näol oli tegemist nö. VV tööriistaga. Valitsuskomisjoni koosseisu ja esimehe esitas tolleaegse valitsusjuhi E. Savisaare sõnul riigiminister R. Vare (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 31. 01. 2002 nr 2B-3/31). Viimane oli vastavalt VV 6. septembri 1991. a. korraldusele nr. 292 (vt. I ptk. p. 15) pandud vastutama ENSV RJK likvideerimise ja ka valitsuskomisjoni tegevuse eest.
Kokkuvõtvalt on komisjoni põhijäreldused ENSV RJK likvideerimisest järgmised:
1. Komisjon tunnustab tolleaegse Vabariigi Valitsuse tehtud valikut likvideerida ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee ning seda, et RJK legaalne tegevus Eestis lõpetati. Valitsusjuhi E. Savisaare sõnul pakuti välja ka teistsuguseid lepinguid, mis oleksid näinud ette RJK säilitamise või ülevõtmise, millega näiteks mitmed endised Kesk-Aasia ja Taga Kaukaasia liiduvabariigid nõustusid (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 31. 01. 2002 nr 2B-3/31).
2. Komisjoni arvates ei olnud Vabariigi Valitsus piisavalt järjekindel ja nõudlik mitmete 4. septembri ja 9. oktoobri 1991.a. protokollidega (vt. I ptk. p. 13 ja p. 23) kokkulepitud punktide (eelkõige arhiividesse puutuvate) täitmisel või täitmise nõudmisel:
a) ei mindud loogilise lõpuni agentuur- ja operatiivtoimikute tagasisaamise nõudmisel;
Vabariigi Valitsus oleks pidanud tegema seadusandliku algatuse Ülemnõukogule, et leida pooli rahuldavaid seadusandlikke garantiisid, mida NSVL RJK taotles. Vaatamata sellele, et sellistes, nii Eesti Vabariiki kui NSVL RJK rahuldavates, garantiides kokkuleppimine oleks olnud vähe tõenäoline, ei viidud seda protsessi loogilise lõpuni, mis oleks näidanud, kas vastavat arhiivimaterjali oleks olnud võimalik tagasi saada või mitte.
b) ei nõutud muude Eesti kodanike kohta käivate RJK arhiivitoimikute tagastamist, mida NSV RJK lubas ühe aasta jooksul teha;
See etteheide puudutab ka 1992. a. jaanuaris võimule tulnud valitsust. Seetõttu asub praegu Venemaal tuhandeid Eesti kodanikke puudutavaid RJK arhiivitoimikuid, mille tagastamises lepiti 9. oktoobri 1991. a protokolliga kokku (vt. I ptk. p. 23). H. Aasmäe nimetab 25. veebruaril 1993. a. Riigikogule tehtud aruandes näiteks umbes kaht tuhandet (2000) kriminaalfiltratsiooni järelevalvetoimikut (Riigikogu VII koosseisu 25. veebruari 1993. a istungi stenogramm).
3. Valitsus ei olnud piisavalt otsustav ja järjekindel RJK, sealhulgas tema kohalike osakondade, tegevuse peatamisel või takistamisel.
On küsitav, kas RJK peahoone jõuga ülevõtmine oleks olnud võimalik või teostatav, kuid nn. rajooniosakondade ülevõtmine oleks olnud (Tartu näitel) võimalik. Samas tekitab kahtlusi kui täpselt või otsustavalt üldse täideti VV 26.08.1991.a. korraldust nr. 270 (vt. I ptk. p. 6), mis käskis siseministril O. Laanjärvel tagada ENSV RJK tööruumide sulgemine ja pitseerimine. Kui seda tehti, siis jääb arusaamatuks, kuidas ENSV RJK osakondade ülevõtmisel oktoobri lõpus ei leitud neist ühestki mitte mingeid dokumente, samas kui Tartu osakonna nö mitteametlikul ülevõtmisel leiti kõikvõimalikke dokumente hulgaliselt. Paraku anti need, väidetavalt valitsuskomisjoni korraldusel, oktoobris RJK-le tagasi ning hiljem neid Eesti poolele enam üle ei antud. Ei saa öelda, et ENSV RJK oleks punktuaalselt täitnud 4. septembri 1991. a. protokolli, kus kohustuti sulgema ja pitseerima RJK tööruumid ja tagama hoonete ja vara säilimine. Muidugi ei ole protokollis sõnaselgelt öeldud, et tuleb tagada kogu dokumentatsiooni säilimine ja on keelatud selle hävitamine, kuigi seda võinuks protokolli ettevalmistamisel ja sõlmimisel siiski ette näha.
Näide 4. septembri 1991. a. protokolli rikkumisest ENSV RJK poolt on kindlasti Harjumaal Jüri vallas asunud raadioluure objekti (ENSV RJK alluvuses asunud sõjaväeosa nr. 1053) üleandmine 19. septembril 1991. a. vastavalt NSVL RJK esimehe V. Bakatini korraldusele NSV Liidu sõjaväeosa nr. 44417 alluvusse ( “Eesti Aeg” 03.03.1993, lk. 6). Probleemsemaks muudab antud asjaolu veel see, et kõnealuse objekti üleandmise protokoll (ilma kuupäevata) kirjutati ENSV RJK viimase esimehe R. Sillari sõnul riigiminister R. Vare, NSVL RJK esindaja V. Šironini ja R. Sillari poolt alla 18. detsembril 1991. a. ehk siis samal ajal, kui kirjutati alla ENSV RJK likvideerimise lõppakt ja ka vaidlusalune kokkulepe sotsiaalsete tagatiste kaitse kohta (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 28.05.2001 nr. 2B-3/13). Kui R. Sillari väited vastavad tõele, siis võib riigiminister R. Vare tegevust käsitleda kui RJK operatsiooni tagantjärele legaliseerimist.
4. ENSV RJK likvideerimise protsess ei olnud komisjoni arvates piisavalt avalik, kuigi isegi juba mitmel korral mainitud 4. septembri 1991. a. protokoll sätestas, et ENSV RJK likvideerimise läbirääkimistest ja saavutatud kokkulepetest informeeritakse avalikkust perioodiliselt;
Valitsuskomisjoni esimees H. Aasmäe on Riigikogu uurimiskomisjonile väitnud, et tema juhitud komisjoni tegevus oli, vähemalt mingis osas, konspireeritud, millega põhjendatakse ka protokollide, stenogrammide, kirjavahetuse jms. puudumist ning korraldusi või juhiseid sai ta valitsuselt suuliselt (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22. 11. 2001 nr. 2B-3/25).
Tagantjärele tarkusena võib kahelda professionaalse julgeolekuorgani vastu konspireerimise otstarbekuses või edukuses. Pigem võib arvata, et suurema avalikkuse tingimustes poleks RJK-l eeliseid olnud.
5. Komisjoni arvates oli Vabariigi Valitsuse kontroll valitsuskomisjoni tegevuse üle ebapiisav.
Riigiminister R. Vare on Riigikogu uurimiskomisjonile öelnud, et tema osutas valitsuskomisjonile ainult bürooteenuseid ja aitas korraldada vajalikke kohtumisi (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 30.04.2001 nr 2B-3/10).
Kuid nagu eelnevalt on korduvalt rõhutatud, oli riigiminister R. Vare määratud valitsuse korraldusega nr. 292 (06.09.1991) ENSV RJK likvideerimise ja valitsuskomisjoni töö korraldamise eest vastutavaks täitjaks.
6. Komisjoni arvates oli ENSV RJK likvideerimise asjaajamine puudulik.
Eespool on põhjalikumalt käsitlenud puudujääke valitsuskomisjoni asjaajamises (alles ei ole protokolle, stenogramme, kirjavahetust, lõpparuannet jms.)
Riigikantseleis pole säilinud mingeid jälgi ENSV RJK likvideerimise käigus ettevalmistatud protokollide ja kokkulepete algdokumentide ega nende lepete teemal toimunud läbirääkimiste kohta, kuigi on olemas viiteid, et nende dokumentide alg- või töövariandid või projektid olid olemas (vt. I ptk. p. 8 ja 21).
Arusaamatult puuduvad paljudel olulistel dokumentidel kuupäevad, mida on raske pidada ainult juhuseks või näpuveaks. Eelnevalt on mainitud, et ENSV RJK tegevuse lõpetamise lõppaktil ja Harjumaal Jüri vallas asunud raadioluure objekti üleandmise protokollil puudub kuupäev. Riigiarhiivis asuvate valitsuskomisjonist jäänud dokumentide uurimisel selgub, et veel mitmetel riigiminister R. Vare ja NSVL RJK esindaja V. Šironini allkirjadega protokollidel, mis käsitlevad RJK eritehnika ja autotranspordi jagamist Eesti Vabariigi ja NSVL RJK vahel, puuduvad kuupäevad (Riigiarhiiv f. R-1, n. 5, s. 1236, lk. 108 ja 124). Täiesti mõistetamatu on, kuidas sai RJK eritehnika üleandmine toimuda veel 1992. a. jaanuaris, kui vastavalt lõppaktile pidi ENSV RJK olema oma tegevuse lõpetanud 31. detsembriks 1991, ning millises staatuses või kellena esines R. Sillari, kui ta kinnitas 17.01.1992. a. dokumendi, mis kandis märget “Täiesti salajane” ja käsitles teatud eritehnika üleandmist Eesti Vabariigile (st. Eesti Valitsussidele) (Riigiarhiiv, f. R-1, n. 5, s. 1236, lk. 48). Siit tõstatub küsimus, kas ja millal ENSV RJK tegelikult oma tegevuse Eestis lõpetas.
Käsitledes ENSV RJK ligi 10 aasta tagust likvideerimist tuleks pöörata tähelepanu, millised probleemid jäid või on tänaseni jäänud Eesti riigile aktuaalseteks.
Komisjoni arvates võib välja tuua järgmised probleemid:
1. ENSV RJK likvideerimisel ei saanud Eesti pool kätte RJK koosseisu nimestikke.
Selle tõttu on Eesti pädevatel institutsioonidel tulnud teha palju tööd ja kulutada ressursse, et seda lünka täita.
2. Agentuuri ja operatiivmaterjalid ning tuhanded muud Eesti kodanikke puudutavad RJK arhiivitoimikud on jätkuvalt Venemaal.
Sellel on Eesti riigile ühelt poolt riigi julgeoleku-alane aspekt, sest need tuhanded inimesed, kes ei ole oma kaastööd okupatsioonivõimu repressiivorganiga Eesti Vabariigi ees seaduse alusel tunnistanud, on võimaliku mõjutamise objektid. Teiselt poolt on oluline Eesti kodanike õiguste ja huvide kaitse aspekt, mille eest riik on kohustatud hea seisma. Viimane väljendub nii selles, et ENSV RJK operatiivtöö käigus Eesti kodanike kohta kogutud informatsioon asub võõrriigi käsutuses, kui ka selles, et Venemaal asuvad RJK kriminaal- või filtratsiooni- või muud toimikud, mis võiksid olla aluseks inimeste pensioni küsimuste lahendamisel. Mainimata ei saa jätta ka kultuuriloolist ja ajaloolist aspekti, sest tuhanded võõrriigi valduses asuvad ENSV RJK agentuuri, operatiivtööd jms. puudutavad toimikud on asendamatuks allikaks totalitaarse reiimi ja selle repressiivorganite ning okupatsiooniperioodi uurimisel.
3. Väljasõidutoimikute oletatav kadumine.
Kuna on võimalik, et pärast nn. väljasõidutoimikute üleandmist on teadmata kaduma läinud kümneid või sadu või isegi tuhandeid isikutoimikuid, siis on kahtlemata tegemist tõsise probleemiga, mida riik ei saa tähelepanuta jätta.
4. Millistel asjaoludel läks kaduma R. Vare ja V. Šironini allkirjadega nn KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppe tekst.
Kõige eelöeldu taustal on selle dokumendi juhuslik kaotsiminek kaheldav ning selle taustal ei ole mingit lõplikku tagatist, et ENSV RJK likvideerimise kohta ei või tulevikus ilmsiks tulla uusi üllatavaid fakte.
Summeerides Riigikogu uurimiskomisjoni töö tulemusi ja järeldusi on jäänud sõelale küllalt palju kriitilisi aspekte. ENSV RJK likvideerimisele hinnangu andmisel ei tohi tähelepanuta jätta seda, et see oli iseseisvuvale riigile väga keeruline periood, kus määratlematus oli väga suur, riigina toimimise kogemused, oskused ja teadmised olid napid ning vältimatut lahendamist vajavate probleemide hulk Vabariigi Valitsuse ees lõputu.
Kokkuvõttes tuleb tunnustada, et ENSV RJK tegevus Eestis lõpetati. Eesti riik sai ENSV RJK ülevõtmisel märkimisväärse koguse relvi ja arhiividokumente. Peale selle saadi erisidevahendeid ning mitmesugust eriteenistustele vajalikku tehnikat, millel oli tollel ajal veel praktiline väärtus. Üldjoontes võib ENSV RJK likvideerimise protsessi hinnata rahuldavalt, kui ei hakkaks silma, et protsessi kestel valitsuse huvi või tähelepanu või initsiatiiv rauges. Ühelt poolt viitab sellele see, et kui alguses, alates juba 22. augustist 1991, oli ENSV RJK likvideerimise küsimused valitsuses väga sageli ja dokumentaalselt nähtavalt päevakorral, siis alates oktoobri keskpaigast kaob see valitsuses arutavate teemade ja küsimuste hulgast peaaegu ära (vt. I ptk.). Teiselt poolt võib nii tolleaegse valitsusjuhi E. Savisaare, riigiminister R. Vare kui ka siseminister O. Laanjärve uurimiskomisjonile antud ütlustest välja lugeda, et ENSV RJK likvideerimise küsimused ei olnud nende jaoks primaarsed (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokollid 16.04.2001 nr 2B-3/9, 30.04.2001 nr 2B-3/10 ja 31.01.2002 nr 2B-3/31). Arvestades küll seda, et esmatähtsaid lahendamist vajavaid küsimusi seisis nii valitsuse kui ka iga ministri ees küllaga, on siiski üllatav, et riigi iseseisvumise perioodil ei peetud okupatsioonireiimi julgeoleku- ja luureorgani likvideerimisega seonduvat esmatähtsaks ülesandeks.
Aimar Altosaar
Komisjoni esimees
Ants Käärma
Komisjoni aseesimees
27. 03. 2002
