Kuhu kirjanik kirjutab nime
Mulle meeldib hea kirjandus, mulle meeldib lugeda häid raamatuid. Ja eriti tore on siis, kui kirjanik on oma juuresolu minu raamaturiiulil või arhiivis ära fikseerinud omakäelise pühendusega kas siis raamatusse või mõnele muule paberkandjale. Teatud viisil on see ka kogumiskirg, mis ei puuduta sugugi mitte ainult kirjanikke, vaid ka teiste alade tegelasi – kunstnikke, lauljaid, sportlasi, näitlejaid. Kuid piirdugem siinkohal siiski vaid literaariaga.
Kirja kirjutada – hea, kirja saada – parem. Üks esimesi kirju läks ameerika ulmekirjanduse klassikule Ray Bradburyle. Lähetasin talle ka eestikeelse tõlke tema suurromaanist “451° Fah-renheiti”. Sada aastat ootasin, siis tuli äärmiselt sõbralik ja soe vastus: ole sina tubli ja anna edasi minu tervised ka teistele eesti ulmefännidele! Minu saadetud raamatuga oli juhtunud äpardus – see olevat postis nii ära räsitud, et Ray, lahke mees, asendas selle ühe ingliskeelse eksemplariga, lisades sellelegi tulise pühenduse. Olin väga rõõmus ja postitasin hiljem talle sünnipäevaõnnitluse. Tänaseks on Ray saadetud raamatust saanud minu jaoks nagu reliikvia. Aeg-ajalt võtan selle riiulist välja, imetlen ja nuusutan. Sel on väga ise-äralik lõhn!
Praegu on mul niisuguseid ürikuid pisut alla kahesaja, vähetuntud perifeerikutest maailmatippudeni välja. Jacques Derridale saatsin ka kirja, tema saatis vastu. Suvalisel ruudulisel kladelehel oli viis rida jubeda käekirjaga prantsuskeelset juttu, millest mõistsin ainult oma nime ja sõnu cher, autographe, J. Derrida. Kuid igatahes võin õigusega väita, et olen olnud selle maailmakuulsa filosoofiga kirjavahetuses!
Tihti on vastuse saamine õnneasi – kas trehvab adressaadil olema hea tuju või ei trehva. Saksa kirjanikul, 1999. aasta nobelistil, Eestis peamiselt “Plekktrummi” autorina tuntud Günter Grassil trehvas minu jaoks õigel hetkel olema hea tuju. Vastusekirjas nentis tema sekretär, et härra Grass meil siin suur autogrammijagaja ei ole, aga no seekord ikka saab. Ja kirjale seltsiks oli ümbrikusse pandud tõeliselt vahva postkaart Günteri (auto?)portree ja autogrammiga. Nüüdseks üks minu reliikviatest.
Kui Günter Grassile ma ju ei hakanud seda suurt rasket kobakat saatma, siis minu lemmikkirjanikke Kurt Vonnegut sai taas raamatu. Siiski mitte selle põhilise, “Tempionide eine”, vaid kaalult pisut kergema, tegelikult suisa vihikukese “Õnne sünnipäevaks, Wanda June’i”. Kui teos minuni tagasi laekus, oli Kurt kogu tiitellehe ennast täis kritseldanud!
Sama palju kui ülemaailmse esmajärgu kirjameestega kontakti leidmine, on mind õnnelikuks teinud ka minu pisikese kodumaa suurused.
Ühest antikvariaadist leidsin kunagi Anton Hanseni enda signatuuriga rahakaardi lõigendi. Missugune veider ese, eks ole! Üks neid kirjanikke, kelle puhul nagu ei olekski olemas rahalisi väärtusi, vaid ainult puhas anne ja missioon, on äkki tulnud olümposelt maha ja sikutanud taskust lagedale – tengelpunga!
Summa oli 80 krooni ja 00 senti, saatmiskoht Koogiste postiagentuur, saatmiskuupäev 4. III 1931 ja sihtkoht Tallinn. Võib ette kujutada, kuidas klassik oma rumala ja labase naise eest rahu otsides kuhugi maale vaiksesse kohta põgenes ja seal siis “Tõe ja õiguse” kirjutamise vahepeal korraks sides käis, sedamoodi koletul kombel rahakaardile oma maise panuse andis.
Ühes vanaraamatuäris juhtusin peale suurepärasele kraamile – Karl Eduard Söödi kogutud luuletustele, pühendusega sõbrale, lisaks Söödi enda kujundatud jõulupostkaart, seegi koos autograafiga. Kirjeldatud komplekti eest nõudis müüja tookord 300 krooni kandis. Leidsin, et see hind minule ei sobi, jätsin ostmata. Nii see raamat ja postkaart seal seisid, kuni umbes kaks aastat hiljem juhtusin taas peale. Nüüd oli hind langenud 50 kroonile. Ostsin kohe ära. Olen üliväga rahul, et need kaks rariteetset eset kõik selle aja teiste kollektsionääride eest varjul püsisid.
Rääkides pühendustest, siis väärib “nimekatelt nimekatele” kategoorias esiletõstmist veel Friedebert Tuglase ”Kriitika” I köide, pühendustega Eduard Hubelile alias Mait Metsanurgale.
Tuglase suurimaid vaenlasi oli ju vastuoluline ja kurikuulus kultuuriideoloog Endel Sõgel. Veel enne Sõgla surma paar aastat tagasi hakkas tema raamatukogu vaikselt antikvariaatidesse imbuma. Leidsin ta signatuuri päris mitmest raamatust, aga ostsin neist ära Jaan Kärneri vähetuntud näidendi “Usutaganeja” ja noore Ants Orase tõlgitud “Wana-Greeka usu”.
Pisut hiljem märkasin teises poes mingit Sõgla signeeritud marksistlikku käsiraamatut, mille lehtedel mõnes kohas jooned all ja märkmed juures. Jätsin selle rumalasti soetamata. Eks oleks võimas omada teost, millest näpuga rida ajades ja millele tuginedes Sõgel 1940–50-ndatel eesti kultuuri “puhastas”! Otsesemalt või kaudsemalt tänu Sõglale visati Kirjanike Liidust välja ka eespool mainitud Eduard Hubel. Minu riiulil on nad aga kõik sõbralikult koos!
Milline näeb välja üks keskmine eesti kirjaniku raamatupühendus? Tavaliselt on see kirjutatud väikse, koguni tillukese käekirjaga, enamasti tiitellehe ülanurka või kuhugi mujale “kõrvalisemasse” kohta – näiteks Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Betti Alver, Bernard Kangro, Kalju Lepik, Valeeria Villandi, Jaan Kross, Eno Raud, Heljo Mänd, Ellen Niit, Joel Sang, keeleteadlased Elmar Muuk ja Valter Tauli.
Niisugusest minimalismist võib järeldada muuhulgas seda, et vanadel headel aegadel pidas üks keskmine eesti kirjanik ennast üsna tagasihoidlikult üleval ega pretendeerinud ilmasamba staatusele. Vist kõige lõdvemalt on asjasse suhtunud Madis Kõiv. Istusin Mehikoorma bussijaamas pingil ja ajasin inimestega juttu, kui äkki keegi ütles – näe, Madis Kõiv läheb. Tõusin püsti, võtsin kätte mingi paberi ja küsisin maestrolt autogrammi. Tema ütles: “No selle te võite ju isegi teha!” Kuid soostus soovile vastu tulema. Resultaadis on selgelt deifreeritav ainult K-täht. Järgneb mingi suvaline konks. Ja siis on punkt.
Samas on oma nime suurelt ja uhkelt paberile visanud näiteks Karl August Hindrey, Erni Hiir, Juhan Jaik, Paul Kuusberg, Vladimir Beekman ja Manivald Kesamaa.
Kõige uhkema koha peale on oma allkirja andnud romaani- ja näitekirjanik, aastatel 1950–58 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees August Jakobson. Nimelt oli mu vanaema omal ajal vabariigi võimekamaid ja tublimaid zootehnikuid, teenides nii välja peale kümnete muude aukirjade ka kaks eriti pidulikku, kumbki kinnitatud Jakobsoni enda poolt! Vohh!
Autogramme koguda on tore. Isegi Ain Kaalep kirjutas mulle, kuidas temal säärane hobi olnud ja kuidas ta ükskord Gustav Suitsult keset tänavat nime kirja saanud.
Gustav Suitsu mul veel ei ole. Kui kellelgi on, siis palun lahkesti võtta ühendust. Võin anda enda oma vastu.
