Muusikateraapia – helidemaailm tablettide asemel
Aga kas te vahel närvide rahustuseks muusikat kuulate? Kuulate. Aitab? Selleni tahtsingi välja jõuda. Pärast Teist maailmasõda töötati Ameerika Ühendriikide sõjaveteranide taastuskeskustes välja valdkond nimega muusikateraapia, mille laiemaks eesmärgiks on aidata inimesel leida lahendus probleemidele, neid muusika abil teadvustades ja analüüsides.
Kuna muusikat on maailmas ilmatuma palju, leidub tõenäoliselt iga indiviidi jaoks see ainus ja õige, mille ülesotsimine pole aga niisma lihtne ülesanne. Eriti kui inimene parajasti probleemide puntras sipleb. Appi võib siinkohal tulla muusikaterapeut, kellega koos muusikat kuulates, tehes ja analüüsides küsimustele vastuseid otsitakse.
Seda, mida muusikateraapia endast kujutab, millega tegeleb ning kuidas inimene ja muusika aegade jooksul üksteisega seotud on olnud, räägib muusikaterapeut Alice Pehk.
VIIS INIMESI AIDATA. “Muusikateraapia on üks viis inimest aidata, nii hingeliselt, kui ka füüsiliselt. Muusika on inimkonda saatnud tegelikult alates tema lätetest. Teadlased on seisukohal, et inimeste ja nende eellaste suhtlemisviisiks olid muuhulgas erinevad helid. Selle üle, millal ja kuidas tekkis keel, ollakse tänapäevani erinevatel seisukohtadel, aga üksmeeles ollakse selles, et inimene oskas erinevaid helisid kuuldavale tuues ennast väljendada ja “musitseerida”, enne kui rääkima õppis. Kaasajalgi kasutavad neid aastatuhandeid vanu võtteid šamaanid, müstikud jt ürgrahvaste pärandina meie aega kandunud ameteid pidavad tegelased.
SAMASTUMINE VÕI TÜHJA KOHA TÄITMINE. “Väga paljud inimesed korjavad oma tunnetepagasisse lõpuni läbikogemata tundeid, mida nad kardavad läbi elada või pelgalt olemasolugi kardavad tunnistada. Muusikas on kogu see asi olemas, muusika abil saab need peidetud tunded üles otsida ja esile tuua. Mis inimene nendega peale hakkab, sõltub taas temast endast – kas ta tahab muutuda või jääda selliseks nagu ta on. Enamasti on stressi põhjuseks rahulolematus tekkinud olukorra või iseendaga,” kinnitab Alice Pehk.
Traditsioonilise meditsiini poole pealt kohtab muusikateraapia praegu veel küllaltki tugevat ja organiseeritud vastuseisu. “Mitte küll otsest, aga tihtipeale antakse ääri-veeri mõista, et ega see ikka päris tõsiseltvõetav ravimeetod ei ole ja rohtudega ravida on kindlam. Eks see ole ka ravimifirmade ja propageerijate omamoodi kaitserefleks, et kogu maailmas üha rohkem juuri ajav psühhoteraapia oma erinevate vormidega neil leiba käest ära ei võtaks. Traditsiooniline medistsiin kasutab lõdvestava toimega muusikat küllalt palju juba praegugi.
Näiteks operatsioonijärgse intensiivravi puhul, kus sel on lõdvestav ning rahustav, aga ka valualandav toime.
Üldiselt peab muusikaterapeut Alice Pehki sõnul olema väga hea kuulaja ning arenenud tähelepanuvõimega – suur osa esialgsetest järeldustest ning tähelepanekutest inimese kohta tehakse tema miimika ja liigutuste põhjal, mida ta ise võib-olla ei teadvustagi. Ka peab muusikaterapeudil olema väga hea empaatiavõime. Tinglikult tuleb tal end sageli asetada kliendi rolli, et teda paremini mõista. Alice Pehk kinnitab, et tavaliselt on kaks varianti, mida inimene muusikat valides (ükskõik, kus ta seda ka ei teeks – kodus või terapeudi kabinetis) alateadlikult järgib. Ta kas otsib muusikat, millega samastuda või millega täita nn tühja kohta.
“Kõige kuldsemad momendid muusikaterapeudi töös ongi need, kui sa näed, et inimene, kellega oled tükk aega tegelenud, hakkab arengus mingisuguste murdepunktideni jõudma. Teinekord võtab see jõudmise protsess ise ka üsna pikalt aega. Terapeut on selles koostöös vaid abistaja-suunaja-peegeldaja rollis.”
“Muusikaterapeudil peaks kindlasti olema muusikaline haridus,” arvab Alice Pehk. “Suurem osa muusikaterapeute kasutab muusikat ka tegevusena. Lastakse ka ilma igasuguse eelneva muusikalise ettevalmistuseta inimesel võtta instrument kätte ja mängida, väljendada ennast vabalt läbi muusika. See on uskumatu, milliseid emotsioone võib spontaanne musitseerimine endas kanda. Tegelikult on igal inimesel ju üks muusikainstrument endal kogu aeg käepärast – tema isiklik hääl. Ainult et paljud pelgavad seda improviseerimisel kasutada.”
RELAKSATSIOON JA MUUSIKATERAAPIA EI OLE ÜKS JA SEESAMA. Tuleb välja, et vale on arusaam, nagu võiks termini muusikateraapia all mõista ka igasugu hookuspookust, mida pakutakse seanssidena põrandaalustes ravikabinettides, ajalehtede kuulutusterubriikides märksõna “muud” all ja muusikapoodide riiulitel koondnimetuse “relaxation music” jms raames.
“Iga inimene on erinev, tema muusikalised eelistused võivad olla teistest erinevad, seega võib olla unikaalne ka konkreetse muusika toime sellele inimesele.!” hüüatab terapeut Pehk.
Mitmeid teraapiliseks sildistatud muusikakogumikke (“antistress” jms) toodetakse samuti puhtalt äriliste vajaduste rahuldamiseks ja ravi oleks neilt palju loota. Iga inimene vajab individuaalset lähenemist. Naiivne oleks arvata, et muusikateraapias kasutatakse mingisugust põnevat ja tavapäratut elektroonilist muusikat või siis ainult klassikalist muusikat. Aga mõnda inimest Mozart ei köida ju, ta armastab näiteks heavy metalit!”
Teadmiseks neile, kes ikka veel kahtlevad, kuivõrd tasub oma hädaga muusikaterapeudi poole pöörduda, ütleb hiljuti Oxfordi ülikoolis peetud ülemaailmselt muusikateraapia kongressilt naasnud Alice Pehk, et igaüks võib ju esialgu kindluse mõttes asja teoreetilisel tasemel uurida.
“Meil on olemas täiesti toimiv muusikateraapia ühing juba aastast 1990, mis kuulub Ülemaailmsesse Muusikateraapia Föderatsiooni ja Euroopa Muusikateraapia Konföderatsiooni,” naeratab ta.
