LUGEJALT: Kuidas veetorusid lahti sulatada
Kõik saab alguse maja veetorustiku planeerimisest ja paigaldamisest. Ehitusnormide kohaselt tuleb veetoru paigaldada allapoole maapinna külmumispiiri. Mereäärsetel aladel on see 90 cm ja sisemaal 1,5–1,8 m maapinnast allpool. Paljuski sõltub õige sügavus pinnasest. Kindlasti tuleb silmas pidada ka veetorusisendi asukohta. Tihti tuleb ette, et väljaspool hoonet asuv toru vastab ehitusnormile, kuid veetorusisend paigaldatakse vaid 50 cm sügavusele. Sellisel juhul on oht, et käreda külmaga tekib just sisendi juurde külmasild ning veevarustus katkeb.
Üks abinõu veetoru külmumise vastu on veekraani nirisema jätmine, sest kui vesi liigub, siis ta ei külmu. Seda abinõu tuleks aga kasutada mõistlikult.
Torustiku sulatamiseks on mitu võimalust. Metalltorusid on võimalik sulatada madalpinge vooluallikaga (ohutu pingeallikas on kuni 42V). Kuna metall juhib hästi sooja, siis sulab ka torustikus olev külmunud vesi. Seda tööd peaks tegema siiski vaid spetsialist.
Külmunud metalltorustiku kütteelemendiga, näiteks leeklambiga soojendamisel on oluline, et külmunud koht ei oleks väga kaugel maja veesisendist, sest vastasel korral ei anna kütteelemendiga soojendamine tulemust. Loomulikult tuleb silmas pidada ka tuleohutust.
Vanadest aegadest pärit abinõu on asetada õues veetoru kohale söevannid ning seejärel süüdata süsi rennil põlema. Hõõguv süsi soojendab maapinda ning sulatab torus külmunud vee üles.
Kuuma vee kallamine külmunud veetorule eeldab mõne muu veeallika olemas-olu. Siinkohal tuleb silmas pidada, et torule valatud kuum vesi võib pikapeale ka ise ära külmuda.
Plastmasstoru on võimalik lahti sulatada aurugeneraatoriga või kõigi kütteallikatega ja sooja veega. Kindlasti ei tohiks asuda plasttoru sulatama lahtise tulega.
Enamasti külmuvad veetorud hoone sees, kui külmal ajal langeb veemõõdusõlme temperatuur alla nulli. Olukorra lahendaks ajutise küttekeha paigaldamine.
