Tüür katsetab enda peal oma muusika mõju

Laupäeval kõlavad Tallinnas kaks Erkki-Sven Tüüri viimase aja teost Helilooja sõnul kirjutab ta muusikat, mis talle endale tugevat mõju avaldab

Laupäeval tulevad Eestis esiettekandele kaks Erkki-Sven Tüüri viimase aja teost: “Adituse” uus versioon ja marimbakontsert “Ardor”.

Erkki-Sven Tüür, kui tihedasti teie teoseid praegu maailmas mängitakse?

Praegusel kevadhooajal on kõige tihedam märtsikuu – siis on igal nädalal mitmeid ettekandeid, aga vahel tuleb paarinädalane paus. Näiteks “Ardor”, mille esiettekanne toimus möödunud aastal BBC Wales’i Rahvusliku Sümfooniaorkestriga, kõlab pärast Eesti ettekannet lähiajal kaks korda Portugalis ja kaks korda Sao Paulos Brasiilias.

Paavo Järvi juhatab oma Cincinnati orkestri Ameerika-turneel ka minu “Exodust”, muuhulgas ka New Yorgi Carnegie Hall’is. Londoni Wigmore Hall’is toob Grieg Trio esiettekandele täiesti uue teose Fata Morgana.

Mida ettekandele tulevad teosed teile endale tähendavad?

Olen siin teel uut moodi harmoonia käsitluse poole – harmooniline tunglevus on saanud minu jaoks tähtsamaks. Oma-aegne tonaalselt kõlavate lõikude vastandamine seeria-tehnikal üleshitatud osadele on asendunud pideva ümbervärvimisega.

Praegu näen selles ka järgnevate aastate suundumust.

Kui olete muutumises, millised on teie stiili piiripostid?

Alustasin 1980-ndatel – konservatooriumi lõpetades – ameerika minimalismile lähedasest kirjutamisviisist, nüüd olen oma käekirja keerukamaks ja mitmekesisemaks muutnud, aga selles on kõike, ka rockbändi aegade mõju. Praegugi tunnetan alateadlikku soovi pidevalt tehnikat täiustada.

Mis on nende muutuste taga, kas mingi vaimne distsipliin?

Ei tahaks nii kõrgelennuliseks minna ja sellest, mis mind mõjutab, rääkima hakata. Tundlik inimene loeb selle isegi välja, see pole nii üliväga kodeeritud. Tähtis on puudutada kuulajat, tungida tema enda jumaliku algeni.

Loomeprotsessis tegelen mõjujõu ja energiavoo enda peal katsetamisega. Kirjutan seda muusikat, mis mulle mõjuks.

Milline see mõju peab olema, pluss- või miinusväljaga?

Ikka positiivne – minu jaoks tähendab see loovusele ergutavat. Kindlasti mitte destruktiivne.

Teie teostel on tähenduslikud pealkirjad: Ardor tähendab leeki, kirge, II osa kannab märget “tardunud aeg”. Üks armastatumaid teoseid on Lighthouse (Tuletorn). Mis nende taga on?

Mulle meeldivad mitmetähenduslikud pealkirjad, mis vihjavad allusioonide paljususele. Pealkirjad panen tihti tagantjärele – see pole mingi programm, vaid väljendab pigem karakteerset tuuma. “Tuletorni” juures vihjab pealkiri nii Stravinski tsitaadile Bachi kui helilooja-tuletorni kohta, mis mõjutab meid üle sajandite. Samas ka valgusvihus muutuvale maastikule ja veel valguse muutumisele tuletorni enda läätsede süsteemis – sarnaselt muutustele muusika enda tekstuuris.

Teise osa iseloomustav märge on aga pärit teose ehituslikust karkassist, mis on küll enne kirjutama asumist selge.

Milliste heliloojate või stiilimääratlustega tunnete lähedust?

Prantsuse spektralistidelt olen uurinud akustiliste koosluste kõlamõjusid, teatud sidet tunnen Põhjamaade heliloojate Lindbergi, Hillborgi ja Rudersiga. Stiilimääratlused on nii laiaks veninud, et nendega enam arvestada pole mõtet. Rõõmu teeb aga see, et nii muusikud kui tavakuulajad maailma eri paigus ütlevad minu stiili ära tundvat.