JAAN TEPP: Higine elekter
Nagu on kombeks saanud, tehakse värsketele koalitsioonipartneritele erinevaid nutikaid ettepanekuid eesmärgiga juhtida tähelepanu varasema kroonukingsepa poolt tallutamata jäetud või liiga kitsale liistule tõmmatud jalavarjudele.
Varem või hiljem peab olema ka energeetikute kord. Täpsemalt, taastuvenergeetikute, kes kohe valimiste järel saatsid koalitsioonipartneritele nimetatud sektori juhtfiguuride ja akadeemikute allkirjadega märgukirja. Kirja eesmärk on iseenesest lihtne – andke uue põlvkonna energeetikutele võimalus ennast ametlikult väljendada peaministri juurde loodavas taastuvenergeetika ümarlauas.
Taastuvenergia toodi ohvriks tulumaksule
Võiks küsida, kas valdavalt monopoolses olukorras oleva põlevkivienergeetika kõrvale on üldse vaja ebamugavat lärmi ja segadust tekitavaid tuule-, vee-, bio- ja edaspidi ka vesinikuenergeetikuid? Viimase pooleteise aasta valitsuspoliitikat analüüsides võib selgelt öelda, et ega ikka ei ole küll. Lõdva randmega loobutakse tuuleenergia käibemaksusoodustustest, soovist säilitada üldine tulumaksusoodustus, investeeritakse miljardeid “efektiivsemasse” põlevkivi kaevandamisesse ja põletamisesse, jätkuvalt subsideeritakse maksusoodustustega fossiilseid energiakandjaid ega rakendata täies mahus saastetasusid.
Taastuvenergeetikud on tänaseks vist ära kasutanud kõik võimalikud kommunikatsioonikanalid oma sõnumi kuuldavaletoomiseks – on kirjutatud poliitilisi artikleid nii üleriigilisse pressi kui ka teaduslikke analüüse erialastesse ajakirjadesse, vahetatud kilode kaupa korrespondentsi valitsusasutustega ning peetud tundidepikkusi arutelusid parlamendifraktsioonide ja komisjonidega. Ja mis on kõige huvitavam, keegi ei vaidlusta sõnades keskkonnasõbralikult karge elektrienergia vältimatust kaevandustolmu ja higilõhnalise põlevkivienergia kõrval, ent sõnadest ei kipu asjad kaugemale jõudma.
IX parlamendikoosseisu viimastel istungitel kiirkorras vastu võetud elektrituru seaduse arutelu saatis kogu parlamendikoosseisu üldine loidus ja ükskõiksus. See on ka mõistetav, sest pingutamiseks pole lahkuval parlamendiliikmel sügavat mõtet.
Kas on tegemist, nagu tehniliselt keeruliste seaduste puhul ikka, vastutuse veeretamisega seaduse välja töötanud ministrile? Antud juhul majandus- ja kommunikatsiooniministrile, kes sotsiaalpoliitiliste valimislubadusega elektrihinna teemal blokeeris vähimagi läbimurdevõimaluse taastuvatele.
Olukord on naljakas ka seetõttu, et vastavalt EL-i direktiivile peavad ka tulevased liikmesriigid kasvatama oma rohelise elektri mahtu aastaks 2010 üsna märkimisväärsele tasandile. Eesti valitsus väljendas euroläbirääkimistel selget valmidust tõsta taastuvelektri osakaalu nimetatud aastaks 5,1%-ni elektri kogutarbimisest. Ükski turuosaliste koostatud majandusanalüüs ei suutnud veenda valimismantrat kordavat ministeeriumi asjaolus, et seadusesse raiutud toetusmehhanism pole piisav nende mahtude saavutamiseks.
Ainuüksi 3% tuuleenergia tootmine eeldaks umbes 2,5 miljardi krooni suurust investeeringut 7 aasta jooksul, millele seadus ei taga arukat investeeringutootlust.
Minister kinnitab, et valitsus on vastu võtnud määruse “Keskkonnakaitsele suunatud riigiabi andmise eritingimuste kohta” ja puuduvad investeeringud on võimalik katta riigiabi vahenditest. Järelepärimisel aga selgub, et katet lubadusele plaanitakse saada EL-i struktuurifondidest, kuid praegu pole veel määruse rakendussätteidki, rahalisest kattest rääkimata.
Sihitu loksutamine monopoli kasuks
Struktuurifondide raha kasutamise riiklik arengukava ei näe ette vajalikku investeeringumahtu rohelise elektri tootmises 5,1% saavutamiseks Eestis lähiaastate jooksul. Keerulistest bürokraatlikest takistustest rääkimata. Taastuvenergeetika rahastamise lõiku on loksutatud mööda arengukava edasi tagasi, küll pandud raha juurde ja siis jälle võetud vähemaks nii, et täna ei tea ka mitmed asjaosalised ametnikud enam täpselt, kui palju ja millal on reaalselt võimalik toetusraha saada.
Just mitmed reaalsed tagasilöögid taastuvenergia sektoris on sundinud turuosalisi taotlema peaministri alluvusse ministeeriumide vahelise ümarlaua loomist eesmärgiga otsida üheskoos probleemile lahendust. On kurb vaadata, kuidas riik võtab endale EL-i ees kohustusi ja erasektori esindajad üritavad seda särgist välja hüpates riigi eest ära teha.
Kuna üks ministeerium on praeguseks selgelt väljendanud oma küünilist hoiakut rohelise elektri osas, siis tuleb nõukoda luua sinna, kus selle ministeeriumi blokeeriv pädevus on kõige väiksem. Loodan, et uus peaminister tajub teema olulisust ja võtab taastuvenergeetikud oma eestkoste alla. Lisaks annab säärase nõukoja loomiseks kõige otsesemad suunised just nimelt valitsuses heaks kiidetud riiklik arengukava.
Rõõmustavaks asjaoluks on ka fakt, et kõik koalitsiooni moodustavad erakonnad kinnitavad oma programmides nagu ühest suust toetust säästvale arengule ja taastuvenergeetikale. Nüüd ongi käes reaalne võimalus vaadata, kas uute poliitikute retoorika ja tegelikud kavatsused ka ühtivad. Loodan südamest, et see nii on. Vastasel juhul jääb tuul Eestis endistviisi kasutult puhuma.
