EKMA sündi nimetab Kuntu suureks juhuseks. “Mul oli kuus lugu, mille üle ise uhke olin ja arvasin, et neid ei sünni mitte sahtlisse panna, ja nii ta tuligi.” Esimesel viiel tegutsemisaastal juhtus lõviosa EKMA kontsertetendustest väljaspool Eestit. “Piiride avanedes algas asi tänavatel mängimisest, kihutasime metsikult mööda Euroopat ringi, esinesime klubides, väikestes teatrites, pidudel, festivalidel – asi kasvas lumepallina. EKMA algus oli ikka paras seiklemine ja hullumaja, ilmselt oli meie elu palju rokim kui nii mõnelgi rajul rockbändil. Kihvt aeg, sellist asja väga pikalt muidugi ei jaksaks teha,” tunnistab Kuntu.

Praegu tunneb ta, et tänaval esinemist võiks ürituse enda nimel veel korrata. “Meie esinemistele seabki tegelikult piiri see, et kõrtsi me väga hästi ei sobi, meie esinemine tahab teatrilaadset kohta.”

EKMA on seni välja andnud kolm helikandjat: 1995. aastal ilmus kassett “Suur näitemäng”, 1998 “Narride sõda” ja 2000 plaat “Haua plaadi lood”. EKMA lugude sünd on alati alguse saanud sõnadest.

“Mis puudutab muusikat, siis meie jaoks on tähtis luua ruum või vorm edasiantavale sõnumile, olles seda tehes nende sõnade suhtes aus, mitte lihtsalt neile tapeeti taha kleepida. Kindlasti ei ole meie muusika mingite kaanonite ja kompositsiooni reeglite järgi paika pandud,” lausub Kuntu.

EKMA värske plaat on Kuntu sõnul muusikaliselt varasematest mitmekihilisem. “Esimesed plaadid olid pungilikumad, nüüd oleme küpsemad. Uus materjal mängib selle ümber, mis oleks võinud olla, kui poleks nii, nagu on praegu – siit ka nimi “Ebafolkloor”.”

Ka Kuntu enda lemmikud muusikas on tegelased, kes oskavad sõnaga ümber käia. “Kui inimene laval suu lahti teeb, siis tal peab midagi ütelda olema, teistmoodi ei suuda ma laulmist aktsepteerida.” Eesti muusikutest peab Kuntu lugu Lauri Saatpalust ja Tõnis Mägist, mujalt meeldivad Tom Waits, Leonard Cohen ja Tiger Lily, kuigi viimast teab ta esialgu vaid kirjelduste järgi.