”Aida” kired täidavad homme Tartu laululava
Teisipäeva hommikul teeb “Aida” täiskoosseis esimest korda proovi lauluväljakul, seni on harjutatud Vanemuise saalis. Kui solistide laulupartiisid on ”sisehooajal” juba kõvasti lihvitud, siis väliproovis kulub peamine aur sellele, et solistid, tantsijad ja koor laulukaare all lõpututel treppidel korralikult liikuma panna.
Laululaval lahti rulluv lugu keskendub kolme peaosalise: Liisi Koiksoni (Egiptuse vaarao tütar Amneris), Janika Sillamaa (röövitud Nuubia printsess) ja Lauri Liivi (sõdalane Radames) dramaatilisele armastuskolmnurgale, mis kirglike stseenide komplektina uhke valgusshow saatel publiku ette tuuakse. Kui parim roll publiku südame ja kaastunde võitmiseks on Koiksonil, siis värvikaima kõrvalosatäitjana jääb silma Tõnis Mägi Radamese kuritahtliku isana. Mägi lavaminutitel kuuleb laulukaare alt eht-eltonlikku rokkimist.
##Teksti kärbiti
Esietenduse eel 20. sünnipäeva tähistanud Liisi Koikson on esimese suure lava proovi vahe-ajal rahulik ja usub, et vaatamata esialgsele pisikesele kaosele saab uuel laval kõik paika. “Minu roll on lihtsam kui Aida oma, aga eks Amneris üks peenutseja on, üritan endas leida vajalikku daamilikkust,” räägib Koikson, kes pärast proovi pitsseeliku seljast viskab ja ratta seljas minema tuiskab. “Mati Unt pakub vahel välja väga ootamatuid ideid, selline lähenemine on minu jaoks uus, aga tegelikult väga kihvt.” Koikson esietenduse-eelset närvi veel ei tunne, kõige rohkem vajabki harjumist hiiglaslik kostüüm, tunnistab piiga.
Lavastaja Mati Unt käeliigutused proovi jõulisematele momentidele kaasa elades võtavad lausa dirigentlikke mõõtmeid. Undi sõnul on suure muusikali lavaletoomine väsitav töö, sest trupp on tema jaoks harjumus-pärasest kordi suurem. Samas kiidab ta pikalt muusikali lavastustiimi ega taha show lavaletoomise au kaugeltki ainuüksi oma õlule võtta.
Võrreldes originaaliga on Tartu-“Aida” tekste veidi kärbitud, nii on teos nii vabas õhus paremini jälgitav. “Suurimad muutused, mida olen teinud, on see, et ma olen inimsuhteid laval natuke keerulisemaks muutnud,” tunnistab Unt. Vaatamata Egiptuse-Nuubia olustikule on “Aida”-lugu lavastaja sõnul iseenesest ajatu stoori.
“Tegemist on suhteliselt kommertsliku etendusega, kuhu olen siiski püüdnud mahutada nii palju oma lähenemist kui vähegi võimalik,” märgib Unt. Lavastaja erisoovidena pääsesid lavale näiteks hiiglaslik kass ja pürotehnikaga laetud vene sõjaväe veoauto “Katjuša”, Tartu etenduse väikeste krutskitena jäävad laval silma veel automaadid ja kuldsed rehad.
Produtsent Paavo Nõgene, kes proovi sekkumata lauluväljakul ringi jalutab ja sageli telefoniga vestleb, veeretab osa ”süüst” muusikalivalikus homme esireas istuva libretist Tim Rice’i kaela. Rice pakkus mullu Tartus ”Evitat” vaadates Nõgesele võimalike järgmiste muusikalide hulgas välja ka ”Aida” ja see variant tundus vabasse õhku sobivaim.
Suurim välimuusikal
Nõgene räägib erilise uhkusega, et Tartu ”Aida” on selle suve Euroopa suurim vabaõhumuusikal ning et Eesti oma on alles kolmas maailmas lavale jõudev ”Aida”, kusjuures muusikali esimene vabaõhu-versioon.
Nõgese sõnul on “Aida” viiele etendusele seni ostetud üle 10 000 pileti. “Ootame, et tuleb kokku 30 000 vaatajat, aga midagi pole katki, kui tuleb 20 000,” ütleb ta. “Kuna plats on suur, siis paljud ostavad pileti kindlasti alles kohapeal.”
Dirigent Tarmo Leinatamm toriseb lõbusalt, et eesti lavastajad ja kunstnikud tavatsevad muusikali orkestrisse suhtuda kui segavasse elementi – küll paigutatakse pillimehed lava taha, “Evita” ajal taheti orkestrit lausa raekotta peita. Seekord on orkestri päralt laulukaare-alused kõige ülemised trepiastmed.
Dirigendi sõnul sobib “Aida” ometi hästi just suveõhtu vabasse õhku. “Muusikali täidab otsast lõpuni Elton Johni magusapoolne muusika, taustaks ilus lava ja lõpus saab tiba nutta ka,” kommenteerib dirigent. “Elton on helilooja, kelle tunneb kohe ära, ta käekiri on läbinisti positiivne.”
Leinatammel jätkub ainult häid sõnu ka muusikali solistide jaoks. “Lauri Liiv on väga hästi arenenud ja täidab tühimikku Eesti muusikalilauljate seas, Liisi Koiksonit tean ammu, ka tema on hääle mõttes suureks saanud. Janika laulab iseennast, Mati Unt ei ole temast teinud mitte haletsemist väärt orja-tüüpi, vaid isepäise, uhke kuningatütre, kes kasutab iga sekundi ära, et Koiksoni ja Liivi karakteritele kohta kätte näidata,” kiidab ta.
Produtsent tunneb uhkust valgusefektide üle
Päeval proovis ei saa päris täpselt aimu ühest ”Aida” välja lubatud tõmbenumbrist – vingest valgusshowst. Rootsi valguskunstnik Palle Palmé teeb lauluväljakul suurema osa tööst öösiti, pimedas.
Muusikali produtsent Paavo Nõgene, kes ka ise on valguskujundaja, on ”Aida” valgustuslahenduse üle eriliselt uhke ja näitab lavast eelmisel õhtul tehtud pilte – valgusefektidega lava näeb välja hoopis võimsam kui ilma. “Laulukaare-alune on suur betoonmonstrum ja siin lihtsalt tuleb visuaalselt midagi väga jõulist ette võtta. Palle Palmé on selle töö jaoks parim mees,” usub Nõgene.
Palmé oli ka linnahallis män-gitud muusikalide ”Hüljatud” ja ”Miss Saigon” valguskunstnik, kodumaal on ta teinud terve hulga muusikale, rockkontserte ja teleshow’sid. ”Mul pole varsti aasta otsa ühtegi vaba päeva olnud,” muigab mees, kes alles eelmisel nädalal töötas Austraalias. Sel suvel näevad eestlased Palmé käekirja veel Georg Malviuse ”Cabaret’s”.
Palmé töö teeb keeruliseks see, et eriti ”Aida” esimese vaatuse ajal on väljas veel väga valge. ”Minu ülesanne on teha nii, et päevavalgus töötaks meie kasuks,” räägib ta.
Proovimuusikali eristab pärisshow’st suurte videoekraanide puudumine, etendustel tuuakse tegelased publikule lähemale videotehnika abi.
