Kuidas kõik algas

“Käisin Tartus laste kunstikoolis, kus oli selline kunstiajaloo õpetaja, kes alati nõudis, et meie vihikud oleksid ilusti kujundatud. Lisaks kunstiajaloo eksamile oli ka hinne, mille saime konspekti eest. Tema ütles alati: sina, Regina, peaksid minema õppima raamatukujundust! Nii et idee saada raamatuillustraatoriks tekkis vist viiendas klassis,” muigab kunstnik, meenutades, kuidas kõik alguse sai.

Nii läkski Regina pärast keskkooli lõpetamist ERKI-sse graafikat õppima. “Ega ma graafikat ei armasta – eriti värvigraafikat,” tunnistab ta tagantjärele. “Tahtsin teha värvilisi asju. Aga mingi mõju kool siiski jättis: olen hästi värviline, aga samas graafiline.”

Diplomitööna valmisid Ernst Enno luuletuse “Üks rohutirts läks kõndima” illustratsioonid – väikelastele mõeldud pappraamat, milles kujutatakse rohutirtsu teekonda.

“Diplomitöödega oli ju nõu-kogude ajal nii, et kirjastusest tuli kateedrisse nimekiri, missugused raamatud on plaanis välja anda. Nende hulgast siis valisin. Raamat tuli väike, aga pildid pidi tegema topeltsuuruses. Ja kõige kihvtim oli see, et raamat pidi trükki minema varem, kui toimus diplomitöö kaitsmine! Nii et seda on tehtud kahes eksemplaris: maalisin korraga kahte pilti – pintslitõmme ühele lehele, teine samasugune teisele!”

See rohutirtsu-raamat oli ilm-selt kodus olemas kõigil 1980. aastate alguses sündinud lastel. Olid ju nõukogude ajal müstiliselt suured tiraaĻid, raamat odav ja inimestel soov seda osta.

Enno luule jõud

“Seoses selle raamatuga kujunes mu ampluaa alguses pisut ühetaoliseks – nii kui mingi loodusega seotud teema oli, nii see mulle kaela määriti,” sõnab kunstnik. “Ühel hetkel tekkis tunne, justkui ma millegi muuga hakkama ei saakski.”

Ernst Enno luulel on nagu mingi vägi, mis kunstniku ikka ja jälle ta loomingu juurde tagasi toob. Näitusel on väljas värviraamatu “Laps ja tuul” illustratsioonid – paraku jäi see raamat muutuvale ajale jalgu ja ilmus vormis, millega Regina ise rahul pole. Selle kõrval näeb näitusel aga “suure” kirjanduse klassikasse kuuluvaid Enno luule illustratsioone, kus pilt hingab tekstiga ühes rütmis. Neid on kunstnik teinud pigem enda hinge tarbeks, leivatöö kõrvalt.

“Enno luule on mulle väga lähedane. Aga ma ei tea, kas leidub selline kirjastus, mis paneb oma raha ühe iluraamatu alla. Juba formaat ja köide on selline, mis nõuab lisakulu. Kahjuks ei anna kultuurkapital ega muud fondid raamatuillustraatoreile kuigi sageli toetusi,” nimetab Lukk.

Toetuse puudumine on probleem, miks Eestis ilmub praegu harva proffide illustreeritud raamatuid. Kirjastustele jagatakse selle jaoks raha näpuotsaga ja summat, mis sedasorti projektide peale kulub, kultuurkapitali toetused kahjuks ei korva.

”Kui ma näiteks tahaks, et see Enno luuleraamat kord raamatuks saaks, peaksin ajama ühe inimese rida. Kõik toetussummad läheks selleks, et raamat ilmuks. Sellele, et kunstnik oma töö mingilgi kombel makstud saaks, ei maksa mõelda,” räägib Lukk-Toompere.

Muinasjutud ja Lotte-lood

Näitusel on väljas mitme muinasjuturaamatu illustratsioone. “Nigeeria muinasjutud” ja “Kašuubi muinasjutud” kuuluvad “Saja rahva lugude” sarja – siin sai omal ajal kätt proovida peaaegu iga eesti raamatuillustraator.

Kirjastuses Varrak värskelt ilmunud muinasjuturaamat “Knut Pillimees” pidi aga oma ilmumisjärge ootama kaks aastat. “Nende mitu aastat hiljem ilmunud asjadega on alati see kurb lugu, et hakkad tagantjärele märkama oma vigu. Kui pilt värskelt ilmub, siis naudid tulemust ja tunned rõõmu, kui asi on hästi valja tulnud.”

Esimene asi, mis näitusekü-lastajale vastu vaatab, on aga muidugi lasteraamatu “Lotte reis lõunamaale” illustratsioonid. Raamat on valminud Janno Põldma ja Heiki Ernitsa tuntud multifilmi põhjal, milles Regina oli ka foonikunstnik.

“Tüübid on muidugi Heiki Ernitsa loodud – kuigi peab ütlema, et paljusid minu piltidel esinevaid kõrvaltegelasi filmis ei kohta. Tegelikult pole ükski pilt selline nagu filmis. Raamatu formaat tingib hoopis teistsuguse kompositsiooni, teistsuguse ruumi.”

Raamatutes ilmunud piltide kõrval leiab näitusel ka neid, mida kunstnik on teinud näituste jaoks. Paljud ei teagi, et lisaks raamatuillustratsioonidele on Lukk-Toompere loonud vahvaid akvarelle Donald Bisseti raamatu “Kõnelused tiigriga” juttude põhjal. Kahjuks ei saa need raamatuna ilmuda: teadupärast illustreeris kirjanik oma raamatud ise.

Regina Lukk-Toompere ei kasuta oma töös arvutit. “Vaid siis, kui layout ja illustratsioonid valmivad koos või kui on vaja midagi parandada,” tunnistab ta. Ja oma töös on ta truuks jäänud akvarellile – tehnikale, mis Eestis ei köida just paljusid kunstnikke. “Ma ei tee kunagi oma töid üle. Et kõigepealt teen kollase värvi, siis muudan selle oranĻiks, siis pruuniks jne. Arvan, et ühekordselt tegemine on minu nipp.”

Lõpetuseks küsin, kuivõrd on kunstnik aastate jooksul muutunud. “Viskasime näituse avamisel nalja, et vanadus mängib nii palju rolli, et rohukõrs on muutunud jämedamaks,” naerab Regina. “Arvan, et põhiolemuselt olen ikka samasugune. Kindlasti olen osavamaks ja enesekindlamaks muutunud. Armastan rikkaid detaile ja erksaid värve. Ja üritan arvestada, et mu pildid oleks raamatu nägu. Tahan, et kõigil raamatutel oleks oma iseloom. Et nad oleks iseenda, mitte kunstniku nägu. Ja et lasteraamatud meeldiks ka lastele, mitte ainult täiskasvanutele!”