HARRI TIIDO: Ivanovid ja ida-lääne suhted
Ivanovide puuduse üle Venemaal kurta ei saa, kuid Moskva välissuhetes mängivad suurt rolli kaks sellenimelist meest – Igor ja Sergei, neist esimene välis- ja teine kaitseminister. Mullu detsembris Maastrichtis OSCE välisministrite kohtumisel oli Igor Ivanov see, kes Moskva jäika joont esindades aitas saavutada ühiskommünikee ärajätmise. Maastrichti õhus heljunud pinget oli tunda veel ka Brüsselis kohe järgnenud NATO välisministrite kohtumisel.
Ülemöödunud nädalavahetusel oli kaitseminister Sergei Ivanovi kord Münchenis läänele koht kätte näidata. Kõigepealt teatas Vene kaitseminister, et kuna neli seitsmest uuest NATO liikmest ei ole Euroopa tavarelvastuslepingu (CFE) liikmed, siis muutub kogu lepingu edasine vajadus küsitavaks. Samas teab Ivanov hästi, et kolm Balti riiki ja Sloveenia ei saagi praegu selle lepinguga ühineda, sest vana leping on suletud, uus ei ole aga veel ratifitseeritud ning seega ei ole meil millegagi liituda. Hästi teab Vene kaitseminister kindlasti ka seda, et kõik neli riiki on selgelt väljendanud kavatsust lepinguga selle jõustumisel ühineda. Dokumendi jõustamiseks on eelkõige vaja Venemaa poolt Istanbulis võetud kohustuste täitmist Gruusiast ja Moldovast vägede ja relvastuse väljaviimise osas.
Vene vaatlejad Eesti baasidesse!?
Teiseks avaldas Sergei Ivanov muret NATO infrastruktuuri itta laienemise pärast. Konkreetselt viskas minister õhku retoorilise küsimuse, et milliseid terrorismivastase võitluse eesmärke peaks täitma alliansi sõjaline infrastruktuur Poolas ja Balti riikides. Kui Ivanov pidas silmas välisbaase, siis peaks ta hästi teadma, et Balti riikidesse ei kavatse keegi uusi baase rajada. Kui ta aga peab silmas Eesti, Läti ja Leedu sõjalist infrastruktuuri, mis liitumise järel on NATO osa, siis kas peaksime pärast allianssi astumist end täielikult ja lõplikult desarmeerima?
Lahke inimesena pakkus kaitseametkonna juht välja ka lahenduse – me peaksime lubama oma sõjalistele objektidele alaliselt Vene vaatlejad koos tehnilise varustusega. Pean tunnistama, et sellise pakkumise peale ei oska öelda mitte mõhkugi. Sergei Ivanovi põhjendus väljaöeldud muremõtetele oli igilihtne – tegemist olla Venemaa eluliste huvide piirkonnaga.
Kaitseministrile tõttas appi Vene välisministeeriumi NATO lauaülem Enver Ahmedov, kes meedia teateil on ähvardanud, et enne Balti riikide ja Sloveenia liitumist CFE lepinguga Venemaa neid NATO-Vene Nõukogu laua taha ei luba. Et sõnum selgem oleks, korraldab Venemaa sel nädalal suured tuumavägede õppused, millesarnaseid ajaloos seni olnud vaid üks – 1982. aastal.
Tekib paralleel Euroopa Liidu laienemisega, mille puhul Venemaa on samuti esitanud oma tingimuste nimistu ja ähvardanud, et nende täitmatajätmise korral uued liikmed EL-i ja Venemaa partnerlus- ja koostöökokkuleppe liikmeiks ei saa. Ka peab neist igaühe, eriti aga Läti ja Eesti asjus, eraldi läbi rääkima.
Seega on idast läände saadetud teele mitu soovide/nõudmiste paketti. Eks neid hoiatusi-ähvardusi on varemgi kostunud ja tihti on nad olnud seotud Moskva sooviga midagi välja pressida. Meenub Viktor Jerofejevi mõttetera tema “Vene hinge entsüklopeediast” – “Aga iseenda kohta mõtleb venelane: “Aidake mind, aidake. Kui ei aita, siis läheb see teile endile kalliks maksma”.
Venemaa on hakanud taas jõudu tunnetama ja seda ei saa teps mitte pelgalt valimiskampaaniate kraesse kirjutada. Gorbatšovi ajal lohutati läänes, et Mihhail Sergejevitš peab vanameelsetele mööndusi tegema, et võimu hoida. Jeltsini ajal viidati, et “tal seal need irinovskid ja kommunistid”. Putini ajastu algul viidati samuti kommunistide mõjule riigiduumas. Mida nüüd öelda? Duuma on Putini täieliku kontrolli all, arvestatavaid sisepoliitilisi vastaseid ei ole. Seega on president ja tema meeskond nüüd ise vastutavad kõige eest. Venemaal on tipp alati kujundanud rahva arvamust, mitte vastupidi. Ka viimased küsitlused näitavad, et esikohale seatakse riigi võimsuse taastamine, heaolu on teisel kohal.
Pööre lääneriikide suhtumises
Kõike seda on tähele pandud ka läänes, eelkõige USA-s, kelle pööre suhetes Moskvaga toimus teadjamate sõnul mullu 20. novembril Londonis, George Bushi ja Tony Blairi kohtumisel. Sellest ajast alates on Washingtoni varasemast jäigem suhtumine kasvanud avalikeks etteheideteks. Samasugune areng kriitilisuse suunas ilmneb ka EL-is ja NATO-s.
USA administratsiooni esindajad esitavad etteheiteid diplomaatiliselt, kuid on ka otsekohesemaid seisukohavõtte. Näiteks senaator John McCain on avalikult soovitanud tööstusmaade seitsmiku (G7) laua äärde Venemaa jaoks paigutatud tabureti nurkaviskamist.
Võib eeldada, et Venemaa jäikus jätkub ka EL-i ja NATO laienemise järel, vähemalt Balti riikide puhul. Omaette küsimus on lääne suhtumise edasine areng. Ilmne, et ühistest väärtustest Venemaaga pole eriti mõtet rääkida. Küll aga saab rääkida ühistest huvidest teatud valdkondades. Esialgu saabki neile ühishuvidele keskenduda, sest solvunult Venemaad jalaga põtkida ei ole kah mõtet. Kätlemise komme olevat tekkinud omal ajal soovist haarata vastase mõõgakäsi, et too ei saaks relva tupest tõmmata.
Eksivad aga need, kelle arvates võiks Moskva ultimaatumitele vastutulek olukorda parandada. Venemaal võetakse vastutulekut kui nõrkuse ilmingut ja märki võimalusest edasist survet avaldada.
Venemaa on vähem muutunud, kui läänes loodeti. Tasub ehk taas lugeda prantsuse aristokraadi Astolphe de Custini 1842. aastal avaldatud reisikirja Venemaast. Tollaseid tähelepanekuid tänapäevaga võrreldes võib näha, kui palju neist tänaselgi päeval kehtib.
