Oli küla, ei ole küla
Lagunemine
Kakskümmend aastat tagasi seisis keset elutuba kirst vanaisa surnukehaga. Lõhnas viiruki ning kevade järele. Nüüd paistab seintes haigutavatest aukudest mädanev palgisisu. Kõikjal pudelikillud ja praht.
Leian Stalini-aegse keemiaõpiku, mille kokkukleepunud lehtede vahel on mu onule adresseeritud ümbrik. Onu suri aastaid tagasi. Ümbrikus on saatmata jäänud õnnitlustelegramm teisele onule tädilt, kes aastaid Saksamaal mehel.
Ronin toapealsele. Sarikatel vedelesid hobuseriistad ja lambanahksed kasukad, kirstudes kopitanud riideesemed, räästaalustes salapäraste kirjadega pudelid ja ajakirjad. Lakauksel oli mõnus jalgu kõigutades päikese käes lugeda ja pilte vaadata: vabariigiaegseid Mareteid ja tsaariaegseid Nivasid.
Nüüd ei suuda valgus tungida läbi jändrikute sammaldunud õunapuude tiheda rägastiku. Aida ja kuuri on maadligi surunud tormis murdunud hiigelkuused. Kolhoosi lõpuaegade “maaparanduse” tulemusena lirtsub maja ümber soo ning kadakase karjamaa asemel kõrgub läbipääsmatu lepatihnik.
Mahajäetud on kogu küla: võsastikust vilksavad tontlike skelettidena hoonete varemed.
Mõisnik
Tsaariajal kuulusid Kunila suured laaned Tuudi mõisnik Rennenkamffile. Paljud said puude juurimise tööd ning kuusejõmikad saeti Tuudi saeveskis laudadeks. Mõisnik oli haruldane linnuke: käis ringi pleekinud jopes ning kraakles nagu ihne talunik.
Kunila metsas kasvas üks suur kuusk, mille oksad ulatusid maani. 1905. aastal peitis mässavate talupoegade eest põgenev mõisaproua end koos lastega sinna alla ära ning jäi nii puutumata.
Rennenklamff lasi 1906. aastal Kunilasse ehitada moodsa karjalauda, kus lehmad asusid teisel korrusel ning sõnnik aeti läbi põrandaluukide allkorrusele. Ta värbas eesti moonakate asemel vene põllutöölisi, öeldes: “Mul pole neid kuradi eestlasi vaja.”
Sõnnikuveo alates ajasid venelased sõrad vastu, nõudes kummisaapaid. Mõisnik lubas “kuraditele näidata” ning kihutas Kunilasse. Tema sõim ei heidutanud töölisi, kelle hoiak võttis ähvardava ilme. Mõisnik ronis ahvikiirusel hobuse selga ning kihutas koju tagasi; varsti kadusid ka vene põllutöölised.
Pärast Vabadussõda jagatati mõisamaa asunikutaludeks ning Kunilasse tekkis ligi 10 suitsu.
Sõda
1939. aastal ostis mu preestrist vaarisa Kunilasse kaks kohta koos majaga mu vanavanematele pulmakingiks. Kihnlasest vanaema ootas seda kosimist kaua: enne jõudis ta tagasi lükata kuued kosjad. Kunilas, elujõulises ja rahvarohkes külas, sai temast suure talu perenaine.
1941. aastal andis Stalin käsu, et sakslane ei tohi leida eest poolt kilogi liha. Loomad viidi Kunilast ära; ka vanaema kuus lüpsilehma, kaks mullikat ja pull. Loomakari aeti Tallinna poole. Kaua sa loomi nii ajad – kallatud siis bensiiniga üle ja pandud põlema. Aga mõned loomad said jooksu, ka üks vanaema lehm, mille ta läbi ime tagasi sai.
Algasid peitemanöövrid mu vanaisa ja võimude vahel. Vanaisal õnnestus kõrvale hoida kõikidest armeedest. Vähemalt ühel korral pääses ta küll kindlast surmast: 1941. aasta palaval suvepäeval tulid mootorrattal Saksa sõdurid teda otsima. Et pererahvas parajasti väljal niitis, ei õnnestunud vanaisa pageda metsa - nagu ta tavaliselt tegi. Ronis siis keset põldu kasvava hiiglasliku jändriku männipuu otsa. Ja teda ei leitud.
Arreteeritud paigutati Lihula kiriku lähedal asuvasse kivimajja. Järgmisel päeval toimus Nõukogude armee pealetung ning sakslased lasksid enne lahkumist vangla õhku. Tapeti 17 vangi, vaid üks pääses eluga.
Kool
Minu vanaemal oli viis last ning ega teisteski peredes lapsi vähe olnud. Kunila kõige kaunimas majas tegutses algkool, kus käisid ka Tuhu küla lapsed. Parimatel aegadel oli koolis 15 last. Alates viiendast klassist tuli minna Lihulasse, enamasti käidi mööda vana Tallinna–Haapsalu kitsarööpmelise raudteed.
Peale sõda pidasid külanoored prallesid, kus siis tantsiti ja akordioni saatel lauldi. Hiljem tekkis Tuudile kolhoosi keskus, siis käisid külanoored seal peol: seitse kilomeetrit sinna ja tagasi.
Kuti
Kuti – õigemini küll Gustav – elas minu vanavanemate köögist eraldatud toapugerikus, kus ta õhtuti võidunud kaartidega pasjanssi ladus. Vahel võttis ta meid, lapsi, kaasa oma kodutallu Petersonile: meie meelest oli tema maja otsast otsani põnevaid vidinaid täis.
Kuti ema oli Petersoni talu edev peretütar, kes rasedana oma piha tugevalt kokku nööris. Nii sündiski laps invaliidina: liikumatud käe-ja jalalabad tugevalt sissepoole pöördunud, samuti kõnedefektid. Kui perenaine suri, võttis ta mu vanaemalt sõna, et see Kuti eest edasi hoolitseb.
Kuti oli oma puudele vaatamata haruldaselt osavate näppudega meistrimees – ta õmbles endale saapadki valmis. Kord tuli Lihula kooli võimlemisõpetaja uurima, kas kuulus töömees maadlusmatte oskaks õmmelda. Ta näis üsna üllatunud: ilmselt ei osanud ta arvata, et reklaamitud töömees tõelise sandina välja näeb.
Vanaisa surmaga lõppes ka Kuti kodu; mõne aasta pärast suri ta vanadekodus.
Mets
Sõitsime Kunilasse Tartu–Kuressaare ööbussiga, kus varahommikul tuli Tuudil peatust paluda. Järgnes pikk rännak läbi metsa. Maja oli külas viimane, mets algas otse õunapuuaia tagant. Nii harjus kiiresti metsloomade lähedusega: rästikud, kitsed ja rebased olid igapäevased külalised.
Kord tahtsime vanaemaga naabritele head uut aastat soovima minna. Tol hilisõhtul me kohale ei jõudnudki: tagasi ei hirmutanud meid mitte kõva pakane, vaid mitmehäälne hundkoor ning metsa ääres hüplevad silmad. Ei kartnud soed vanaisa püssi paugutamistki.
Kunila oli minu jaoks metsa sünonüüm. Metsaskäimise indu ei suutnud isegi kahandada varakevadine eksimine, mis lõppes Tuhu soos magistraalkraavi kukkumise, kopsupõletiku ning siniste kül-mavõetud jalgadega.
Loomad
Pere lemmiklugu on targast hobusest, kes kord koju saabudes nagu naelutatult väravale seisma jäi. Ei hoolinud karmi käega vanaisa piitsutamisest. Kui ta lõpuks vankrilt maha asja uurima ronis, leidis oma pisikese tütre keset teed mängimas. Vankrilt ei olnud tüdrukut näha; küll nägi aga hobune.
Unustamatu mulje jättis meile, lastele, talus võimutsenud lehm Maala. Sama erakordne kui oli Maala piima rasva-protsent, oli õel tema loomus. Et hiiglaslikus koplis asus ka küla parim kukeseenemets, tuli mõnigi kord elu eest lipata lehma eest, kes armastas rünnata. Sarved ees, nagu pull.
Ka mõningad Kunilas elanud koerad hiilgasid oma nutikusega. Vanaema õpetas lemmikkoera Maksi kuurist puid tassima. Hommikul pidi ta trepil oma jalad murdma, komistades puuhunniku otsa, mille hundikoer öö jooksul kokku oli lohistanud.
Ülle
Minu lapsepõlve aegadel elas Kunilas vaid üks, täpselt minuvanune laps – Ülle. Tütarlapse lüpsjast ema oli kaunis naine, särava naeratusega ja sõnakas. Tänu temale pesitses minus arusaam, et lüpsja amet on midagi erilist. Suure linnakooli lapsena kadestasin Üllet veel teiselgi põhjusel: ta käis kilomeetrit paarküm-mend eemal Paadrema 3-klassilises koolis.
Üllega ajasime loomi õhtul karjamaale ja mängisime peitust kolhoosilaudas. Ehitasime heinapallidest hiigelpikki tunneleid ja turnisime lõputult puude otsas. Ülle õpetas mind ka lüpsma. Talle ei tehtud hinnalandust isegi elektrikatkestuse ajal: koos teiste külanaistega läks ta siis appi emale ja vanaemale – lüpsma kolhoosi 60 lehma.
Peale vanaisa matust ei kohtunud me enam. 1980ndatel kirjutas Türi näidissovhoostehnikumis õppiv Ülle, et talle meeldib üks poiss – farmide elektrifitseerimist õppiv Arvi.
Nüüd – kakskümmend aastat hiljem – otsin Ülle üles. Kohtun ka Arvi ja nende kolme lapsega. Pere elab Tuudi kolhoosikeskuse karpmajas, olles sektsiooni ainukesed elanikud: rahvas pageb siit tööpuuduse tõttu. 10 000 krooni eest ostavad kortereid ainult soomlased, kes käivad Matsalus linde jälgimas. Hakkaja Ülle ise ei kurda: nende perel on tööd.
Väljasuremine
Sõidame Kunilasse Üllega, kus vaid tema vanaisa ehitatud telliskividest elamu püsti ja rüüstamata, ümber hooldatud muru ja juurviljaaed. “Mul ükstapuha, kes siia maja ostaks – olgu see eestlane või soomlane,” ütleb Ülle. “Kui see vaid maa väljasuremisest päästaks”
Nõukogude korra lõppemise aegu elasid külas vaid mõned vanainimesed. Tuudi kolhoosi esimees müüs maha Kangru, kus oli tegutsenud aastaid algkool. Ehkki sõbratari pere soovis maja endale, müüdi maja võõrale.
Ühel ööl põles Kangru ootamatult maha, millest sai alguse võimaliku kindlustuspettuse uurimine. Ülle ütleb vaid, et enne põlengut nägi peremees kõvasti vaeva kraami äraviimisega. Oli see juhuslik või mitte, kes seda enam kindlaks teeb. Kangrut – nagu teisigi - ei too miski enam tagasi.
Ega Ülle ema, kes viimasena üksinda külla elama jäi.
Kapp
Kunilast on viidud kõik, mis vähegi viia annab. Lammutati tükkideks ja viidi teise kohta vanaema talugi.
Ainult Kuti vana riidekappi ei tahtnud keegi. Petersonil kukkus kokku terve katus; vaid kapi kohal oli arusaamatul kombel alles lagi. Ülle vaatas aastaid imestusega kõrvalt. Ära puutu võõrast vara, see toob õnnetust, ütles talle ema. “Kuti oli nagu teie pere liige – sina võiksid kapi ju võtta,” ütleb Ülle.
Ühel jahedal sügispäeval sõidan teise Eesti otsa. Mu sõbratar laenab kaubiku, millega uljalt läbi õunapuuaia maja varemeteni põrutab. Mingi imenipiga nõksutame kahekesi ränkraske kapi kaubikusse. Siis kaevame tunde kaubikut välja, kuni kohalik metsavaht oma Nivaga appi tuleb.
Paar kuud hiljem tuleb Petersonil lagi alla. Aga restaureeritud kapp seisab köögis ja on viimane habras side Kunilaga.
