Beria, “väike kuradike suure saatana Stalini juures”
Selle tõestuseks on järjest kasvav dokumentide publikatsioonide hulk, monograafiliste käsitluste avaldamine ja lugematud artiklid ajakirjades. Selge huvi on selle temaatika vastu olemas ka laiema lugejaskonna seas, kes aga teaduskirjandusega eriti kokku ei puutu. Kuid seal, kus on nõudmine, on kindlasti ka pakkumine.
##Rahva “ajaloonälga” on viimastel aastatel Venemaal üsna edukalt kustutanud televisioon dokumentaalfilmide näitamisega. Samas ei ole ka ajaloohuvilist lugejat vaeslapse ossa jäetud.
Venemaal on mitmed autorid spetsialiseerunud sellele, et vahendavad uuema ajalookirjanduse saavutusi “söödavamas” ehk siis populaarsemas vormis laiemale lugejaskonnale. Sellise “meetodi” kasutamine välistab täpse viitamise, mis annab võimaluse autoril endal välja tulla “teaduslike avastustega”,
n-ö tõestada, kuidas asi tegelikult oli. Kirjeldatud “meetodi” silmapaistvateks esindajateks Venemaal on näiteks ka eesti lugejale tuntud Leonid Mletšin ja Nikolai Zenkovitš, kellest viimast sageli tutvustatakse kui “faktikirjanduse” suurmeistrit.
Nende seltskonda sobib kenasti ka Boriss Sokolov, kelle raamat “Beria. Kõikvõimsa rahvakomissari saatus” hiljuti meie keelde jõudis. Siinkohal on sobilik meenutada, et see on juba teine eestikeelne Beria elulugu. 2000. aastal üllitas kirjastus Olion Nikolai Rubini raamatu “Beria. Müüt ja reaalsus”. Aga kahe raamatu võrdluses langeb vaekauss kahtlematult Sokolovi käsitluse kasuks.
Sokolovist (1957) on kujunenud viimaste aastate Venemaa üks viljakamaid 20. sajandi teemadel kirjutavaid autoreid. Ta on lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli geograafina, kaitsnud kandidaadikraadi ajaloo alal (1987) ning tagatipuks väidelnud end Mihhail Bulgakovi loomingu uurijana kirjandusteaduste doktoriks (1992). Seega on tegemist sõna otseses mõttes “kirjandusliku fakti” suurmeistriga, kes tänasel päeval töötab Moskvas Maailmakirjanduse Instituudis juhtivteadurina ja Moskva Riikliku Sotsiaalülikooli sotsiaalse antropoloogia kateedri professorina.
Temalt on ilmunud üle 20 raamatu, viimasel ajal 2-3 raamatut aastas, peamiselt biograafilises anris. Nii on tegemist ka viljaka publitsistiga. Autori huvi Beria vastu on mõistetav. 20. sajandi Venemaa ajaloo ühe kõige salapärasema võimuri elulugu pakub kirjutajale palju erinevaid käsitlemisvõimalusi, omapoolsete hüpoteeside esitamist ning juba avaldatud arhiivimaterjalide lahtimõtestamist – kõiki neid võimalusi ka raamatus kasutatakse.
Kõigil käed verega koos
Beria oli pikka aega Jossif Stalini lähikondlane, keda teatakse eelkõige kui tolleaegset salapolitsei juhti, repressioonide peaorganisaatorit ja aatomirelva tootmise juhti. Kuid tema “tähetund” saabus siiski alles pärast Stalini surma, mil Beriast sai Kremli võimuladviku võtmefiguure, kes alustas ulatuslike reformide läbiviimist. Beria mõjukuse kasv oli pinnuks silmas tema kaasvõitlejatele, kes nägid selles ohtu enda võimupositsioonidele. Georgi Malenkovi ja Nikita Hruštšovi organiseeritud vandenõu tagajärjel arreteeriti Beria 26. juunil 1953. aastal.
Juuli alguses toimus Moskvas NLKP Keskkomitee pleenum, kus leidis aset tema parteiline hukkamine. Temast tehti kõigi timukas, “rahvusvahelise imperialismi agent”, seksmaniakk ning nõukogude võimu vastane, kes olevat soovinud “restaureerida kapitalismi” NSV Liidus. Järgnes “õiglane” kohus ning 1953. aasta detsembris lasti Beria koos oma lähimate kaaslastega maha.
Tollal alguse saanud müüt Verisest Beriast kinnistus aastateks inimeste teadvuses, samuti ajalookirjanduses. Sellise müüdi loomine (millega eriti aktiivselt tegeles Hruštšov) võimaldas Beria endistel kaasvõitlejatel vastutusest kõrvale hiilida ja süüdistada kõiges toimunus üksnes timukas Beriat, Stalinit ja tema isikukultust. Ühtlasi sillutada teed ajastule, mille lõpus – nagu on pisut parafraseerides tõdetud – oli küll kultus, kuid polnud enam isikut.
Tänaseks on müüt Beriast kui ainukesest verisest timukast juba paljuski õigusega ajaloo prügikasti heidetud, sest ka kõigil teistel selleaegsetel võimuritel olid käed küünarnukkideni verega koos. Uuemas ajalookirjanduses on “Lubjanka marssali” tegevust kardinaalselt ümber hindama hakatud, eriti seoses tema reformidega 1953. aastal. Võib isegi öelda, et kohati on pendel kaldunud juba teise äärmusesse ja temast on mõnedes kirjutistes saanud lausa õilis rüütel. Seda on mõneti tunda ka Sokolovi käsitluses, kus autor siiski ise ütleb oma kangelase kohta, et ta oli “väike kuradike suure saatana Stalini juures”, kelle elu ja tegevust tahab ta käsitleda “ilma viha ja hukkamõistuta”. Beria eluloo raamat tugineb üldises plaanis juba seniavaldatud venekeelsele kirjandusele ja publitseeritud arhiividokumentidele.
Tõsiseks vajakajäämiseks on Läänes ilmunud käsitluste välistamine, mis annab eriti tunda 1953. aastal Beria välispoliitiliste initsiatiivide käsitlemisel. Mõistetavalt on raamatus rohkem tähelepanu pööratud Beria reformidele, tema parteilisele hukkamõistmisele ning mahalaskmisele. Beria “uue rahvuspoliitika” käsitlus, mille põhisisuks oli kohaliku kaadri edutamine juhtivatele ametikohtadele impeeriumi ääreliiduvabariikides, on esitatud eelkõige Ukraina ja Leedu näitel. Samas jääb selles küsimuses tervikpilt loomata ning nii ei ole juttu ka Beria kavadest näiteks Eesti suhtes. Loomulikult pole raamatus kõrvale jäetud Beria puhul lausa kohustuslikku teemat – suhteid naistega.
Liiga palju seiklusjuttu
Käsitlus on enamasti faktitruu, kuid sageli tuleb siiski ette sellelt teelt libastumisi ning kunstlikke targutusi, kas või naiste teema puhul. Võõrkehana tundusid osad Beriast kui inimesest, kus autori sõnul sai ta üksnes “fantaseerida”. Kriitikat ei kannata samuti versioon Beria tapmisest enne kohtuprotsessi, kus süüpingis olevat olnud hoopis tema teisik. Varasemas kirjanduses on aeg-ajalt spekuleeritud selle üle, et Stalinil aitasid siit maisest ilmast lahkuda tema lähikondlased. Sokolov ütleb selle versiooni kohta õigustatult, et see sobib pigem seiklusromaani. Kuid tema nägemus kõikvõimsa rahvakomissari tapmisest on sama seikluslik. Ja seda seikluslikkust kohtab mujalgi.
Sokolovi raamatu tõlge ja kujundus on tasemel. Pärt Liase tõlkele ei ole suurt midagi ette heita, kuigi väikeseid eksimusi ja möödalaskmisi leidub – nii nagu ilmselt igas teiseski tõlkeraamatus. Kasutatud kirjanduse nimekirjas on võrreldes originaaliga küllalt palju vigu ja ebatäpsusi, ka mõned terminid väärinuks täpsemat eestindamist. Eestikeelne väljaanne on ehk isegi liiga esinduslik, kui arvestada raamatu populaarset sisu. See eeldanuks võib-olla hoopis pehmekaanelist üllitist, mis olnuks lugejale taskukohasem: Eestis võib osta originaali vähemalt neli korda odavamalt kui tõlke.
Raamatu kujundanud Andres Tali oli muuseas ka Rubini raamatu kunstnikuks, küllap sellest ka teatud kujundusmotiivide sarnasus mõlema väljaande puhul. Beria ja Venemaa 20. sajandi poliitilise ajaloo huvilistel tasuks kindlasti muretseda uus versioon tema eluloost, mis pakub põnevat lugemist, kuid eeldab samas ka kriitilist suhtumist esitatud väidetesse.
