Vennad Johansonid ehitavad silda iiri ja eesti kultuuri vahele

Mirjam Tally vestles vendade Johansonidega Eesti-Iiri sidemetest ja kooslaulmise traditsioonidest. Põhjuseks täna Viljandi pärimusmuusika lõikuspeol algav Johanson & Vendade ning iiri ansambli Anoise’i ühine kontserttuur.

Johansonid on omal erilisel viisil hoidnud ja toestanud Eesti-Iiri silda. Õigemini peegeldub selles tegevuses “puhtast muusikast” tunduvalt avaram iiriliku mõtteruumi austus. Lavale astutakse pigem sõprade ja mõttekaaslastena, kellele muusika on vaid üks võimalik tee ennast väljendada. Kohtume vendade Jaagu-Mardi-Antsuga sügise päikeselisel keskpäeval Kuku klubi hämaras keldris. Muusikast ei taha vennad suurt kõneleda, on teisigi teemasid, mis muusikale tausta ja värvi lisavad. Näiteks Eesti-Iiri Seltsi lugu ja kuidas iiri mõtteviis üldse Eestisse imbuma hakkas.

•• Kuidas see kõik alguse sai?

Jaak: “Lugu algaski Harry Bendist. See oli ilmselt 1985. aasta, kui toimus esimene soome ansamblite suur ületoomine. Tallinna linnahallis toimus kontsert, kus esines teiste hulgas ka soome-iiri bänd Korkkijalka. Lauljaks Harry Bent, ametilt arhitekt, kes oli Soome tulnud huvist puitarhitektuuri vastu ja üldse mitte selleks, et seal hakata iiri laule laulma.”

•• Kuidas ta arhitektuuri juurest muusika juurde jõudis?

Jaak: “Nagu öeldakse – iirlased, laulurahvas – ju talle kusagil seltskonnas siis laulda meeldis. Nii nad nabisid ta oma bändi. Anoise aga tuli juba hiljem. Korkkijalka oli tekkinud samamoodi nagu iiri huvi siin Eestiski: tõlkijate, näitemängude, kirjanduse kaudu. Põhiline side tekkis ikka sellelt pinnalt, kuidas põlisrahval on võimalik alles jääda, oma asja ajada ja emakeelt hoida. Iirlased tunduvad kaugelt vaadates eriti romantilised, eriti vaprad ja eriti…”

Ants: “…haldjad.”

Jaak: “Pärast seda linnahalli kontserti helistas Toomas Lunge – Justament esines kah seal –, et Virus on pärast tore olemine, võiks midagi laulda, et üllatus-üllatus, me laulame siin Eestis ka iiri laule. Sellest ajast sõlmus siis reaalne kontakt. Ühesõnaga – taust oli see, et iiri seos oli kuidagi mudel mõtlemiseks, see teine, kelle kaudu ennast selgemalt ära tunda.”

“Teisalt, too iiri-suhe on mingis mõttes jäänudki platooniliseks. Nagu ei tahaks Iirimaale kanu kitkuma minna.” (Kõik naeravad.)

Ants: “Kui Rolling Estoniansidega seal käisin, siis oli väga mõnus. Kui Waterfordi ühes kõrtsus pilli välja võtsin, et Harryga midagi laulda, öeldi, et ei, täna siin mingit nurgas laulmist ei toimu. Niipalju siis sellest muinasjutust, et iiri pubides käib kogu aeg musitseerimine.

Johansone on ikka peetud iiri laulude “maaletoojaks”, aga see iiri lauludega esinemine lõppes siis, kui iirlased hakkasid ise Eestisse tulema. Omavahel oleme neid ikka edasi laulnud.”

•• Kuidas üldse on laulmisega? Laval laulmine on ju midagi muud, kui et kõrtsus saavad sõbrad kokku, võtavad pillid kätte... Nagu üks vabas vormis mõnus musitseerimine olla võiks.

Ants: “Ideaaljuhtumil võiks see õhkkond ju tekkida ka saalis.”

•• Saalis tekib siiski distants kuulaja ja esineja vahel, äkki läheb soojus kaduma?

Jaak: “Kõrtsis laulmine ja mängimine algas Iirimaal ju alles pärast Teist maailmasõda, linnakultuuri laienemisega, perekondliku koosolemise lagunemisega… Kodu, küla ja küünilaulmine läks muidugi kaotsi ja seda ei tulegi tagasi. Selles mõttes ongi laulmine muutunud millekski väga imelikuks.”

Mart: “Esinemiseks.”

•• Kas te tahate “esineda” oma kuulajatele?

Ants: “Ma vaatan oma vendi – minu meelest me tahame esineda, ja samas me tahame päriselt laulda. See annab võimaluse, mingite mõtete, või nagu Jaak ütleb – piltide liikumiseks.”

Mart: “See jõud ei tule küll sellest, et tahame esineda. Ega me praegu väga palju ei teegi. Asume ikkagi mingil kummalisel äärealal, ei saa aru, mis ääreala see on. Anoise’ist rääkides – nendega on analoogsed äratundmised kui vendadega. Asi polegi muusikas. Jõu annab kokkusaamine. Teinekord on kaugelt tulnud inimestega lihtsam saada iseendaks, mõtteid vahetada.”

•• Siis on see muusika pigem nagu teraapiaseanss.

Mart: “Minu jaoks kindlasti. Üldse on laulmine väga erinev pillimängust. Kui see kooskõla kätte saada, siis hakkabki energia liikuma. Minu meelest ei õnnestu meil kunagi see “päris” kontserttegevus, jääme lihtsalt mõtisklema, nukrutsema, kahtlema. Selles mõttes ei ole me kindlasti mingi Ansambel.”

Jaak: “On, mis ta on. Ennastki huvitavad sedasorti juhtumised, kus toimub mingi maailmade kokkupanemine ja mina olen palutud asjaosaliseks, kõik on asjaosalised...”

•• Kas kontserttuuril teete vanu või ka uusi lugusid?

Jaak: “Teeme uut ja vana, aga päriselt paika saab see siis, kui lõikuspeol kohtume.”

•• Aga tervik – on see iiri-eesti ühendumine?

Ants: “Loodetavasti on see ühtede ja samade mõtete laulmine eri keeltes. Või samade pillidega, aga erinevat moodi.”