TOOMAS LIIV: Sotsialiseerunud bi-seksuaalsus kui Noor-Eesti keskne probleem
Tõepoolest. Noor-Eesti algusest saab tänavu juba sada aastat. Alles see oli... otsekui eile... Aastad lendavad sõna üsna otseses mõttes linnutiivul! Meenub muidugi koolis õpitu, Gustav Suitsu kurikuulus loosung 1905. aastast – olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Sellest on palju kirjutatud, aga peab veel kirjutama, ja trendikamalt. Käesolevaga püüamegi Noor-Eestit iseloomustada kui ideoloogilise Eesti teatavat bioloogilist, seksualiseerivatki konstrueerimist.
Niisiis – Noor-Eesti kui sotsialiseeritav bioloogia, kui bi-poliitikat loov/loonud seksuaalsus. See tähendab eelkõige eelnenud eestikeelse literatuursuse põhimõttelist feminiseerimist, naisestamist. Sageli on seda seostatud estetismi mõistega. See ei ole täpne. Estetism võib olla ka maskuliinne, nö lipsuline & ülikondlik. Kõige ilmekamalt avaldub maskuliinne estetism loomulikult militaaresteetikas (sõjaväelised paraadvormid, paraad kui perverssus iseeneses jne).
Nooreestlastel, paraku, militaristikaga praktilisemat kokkupuutumist ei olnud. Nemad olid bi-likud, st soo-demokraatiat konstrueerivad. Nad olid naiselikumad kui neile eelnenud eestlased. “Bi-seksuaalsus” on ju suguline sättumus mõlema sugupoole suhtes. Selle vastand on teatavasti “hetero-seksuaalsus”, mis tähendab sugutungi suundumust ainuüksi vastassoo poole. Loodetavasti on heale lugejale selge, et bi-seksuaalsus on heterost demokraatlikum, mis samas ei tähenda väärtustamist, paremust. Nii et Noor-Eesti oli demokraatlikum eelnenust (näiteks paadunult heterolisest Eduard Vildest!).
Kellena ärgata täna?
Ka Gustav Suitsu pop-palas “Noored sepad” kirjeldatav sepatöö on ju naiselikult nähtud: “Loitku lõke, / käigu rõke, / alasile löögi lootus / meie rõõm ja meie ootus!”. Jne. Iga analüütilisem lugeja saab ju aru, mida tähendab nn euroopalikus kontekstis see suitsulik “löögi lootus” kui “rõõm” ja “ootus” – see on ju (olnud läbi aastasadade) naisuse/naisena-olemise kinnitus, otsekui notariaalselt kinnitatud volitus naisena tegutsemiseks.
Naisena-olemine, naiseks-saamine oligi Noor-Eesti keskne probleem. Toome mõned näited. Teatavasti oli noor-eestluse ideoloogil Johannes Aavikul probleeme just oma seksuaalse sättumuse osas (ta abiellus alles 60-aastaselt). Teda vaevas teatav transvestiitne kompleks, mida ta programmiliselt deklareeris traktaadis “Ruth” (1909). See tekst kirjeldab Noor-Eesti ideaali, keda Aavik märgistab sõnaga “õpetatud naene, teaduslik naesterahvas” ja kelle kohta ta tunnistab: “Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideal? See on õpetatud naene, teaduslik naesterahvas. Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin. Jah, kõrgemat liiki naene olla on minu meelest mõnikord näidanud nagu midagi peenemat, suurtsugusemat olevat kui mees. Naesterahvas näib mulle suuremat kunstitööd eneses realiseerida võivat.”
Siin peitubki Noor-Eesti olemuslik transvestitia, keha/body kui avatud/valitav soolisus. Siin peitubki Noor-Eesti semantika. Siin ongi konks, mis oma olemuselt on füsioloogiline. Kusjuures Aaviku Ruthi kui Noor-Eesti, kui ideoloogilise body olemus, kvintessents on kõhus, seedimises: “Üks vähe estetilik asi, mis aga keha estetikas suurt rolli mängib, on seedimine, rääkimata sellest, et tal määratu suur tähtsus, pääle vere ja närvide, üleüldises organismuse majapidamises on. Hää seedimine tähendab sisemist puhtust, ja see on Ruthil olemas; mikroskopilik floora ta sees on võrdlemisi väga väike. Sest ta seedimise organid, maovedelik, sooled, maks, neerud, põrn, töötavad tugevasti ega lase mingisuguseid segadusi tulla, mis oma halba järelmõju kohe terve organismuse pääle tunda laseksivad.Ta assimileerib kergesti toiduaineid ega kannata mingisuguste düspepsiate all; tal ei ole sugugi katarrisid, konstipatsionisid, diarröet, flatulentsisid, millede all suur hulk inimesi kannatab, ehk küll romanides imelikul kombel kellegil niisuguseid enam-vähem igapäevasid haigusi ei ole.”
Poliitika metafooristav käsitamine sotsiaalse seedimistegevusena on post-modernsuses ootuspärane, Eesti NSV-s oli see küll dissidentlus. Kusjuures nooreestlaste sättumusliku bi-demokraatia suurim ideoloog oli ikkagi Friedebert Tuglas (1886–1971), kes selle markeerimiseks kasutas androgüünluse (meesnaiselikkuse, mõlemasoolisuse, hermafrodiitsuse) fenomeni. See oli kindlasti literatuurse demokraatia otsustav maaletoomine, natukene perversnegi euroopastamine. Aga see toimis, see müüs. Kõige ühemõttelisemalt fikseeris Tuglas selle novellis “Androgüüni päev” (1925). Peategelane Androgüün on alguses ärkamatu-sündimatu, otsekui olemasolu esi-akord, kes/mis arutleb: “Kellena ärgata täna? uneles mõte. Olla noor kütt rohelises kuues, hallpäine rauk või rändav mustlane kuljustega – ? Olla lamburneitsi haljal niidul, must moorlane palmimetsas või sõdur kaugeis liivakõrbeis – ?”
Prints ja neegritar
Tuglasliku bi-seksuaalsuse lõpp kõnesolevas tekstis on kõnekas ja, paraku, otsesõnaliselt rassistlik. Novelli lõpetab bi-seksi mees-väljund, prints: “Neegritar vajus voodisse ja prints temaga. Nad olid elajad ja elajalik nende armastus. (---) Tõustes oli printsil imelik tundmus, nagu oleks tal täna veel midagi tegemata jäänud. Midagi, milles oleks kulmineerunud kogu ta olemasolu mõte. Ja ta tuikus välja, jättes negressi-lihamäe liikumata lamama. (---) Kuid vaevalt oli prints tänavale jõudnud, kui kolm ihualasti neegrit ta kallale langesid. Ta nägi neid ainult välkuvate hammaste tõttu. Ta torkas kaks kallaletungijat pistodaga surnuks, kuna üks kadus ulgudes pimedusse. Prints taarus üksi keset tänavat. (---) Ta kukkus pimedas kuhugi, roomas mööda mudast maad, ajas enese uuesti püsti. (---) Ta toetus seljaga vastu müüri. Tema nägu paistis pimedaski läila ja hirmus. Ta oli vana ning vastik kui poolmädanud korjus. Kuid nõnda seistes hakkasid ta jalad pikkamisi müürist eemale libisema. Tema juuksetu kukal rabises vastu müüri kive. Ta langes istuli, paindus siis pikali kui ront. Ja ta vajus korinal unne, et ärgata hommikul uuesti – kas kuningatütrena või söepõletajana, lamburneitsina või merimehena kaugeil ulguvetel – kas mina tean!”
Kui nüüd semantiseerida Eesti ajalugu nii, et Euroopa oleks naisterahvas, Venemaa jällegi meesterahvas (mida tegid vene mehed kevadel 1945 Berliinis Euroopa naistega!), siis oleks Noor-Eesti kui rahvuslik, kui ideoloogiline transvestitia ju mingis mõttes lõppenud... Vene keisrihärrade tekitatud eestlaskond (oo, ärkamisaeg! oo, Koidula! au Aleksandril igavest!) on purskunud Euroopa üssa. See on kahtlemata lõpp.
