Ladusalt loetav Tšehhovi biograafia
##Henri Troyat on üks selliseid, kes hästi ja arukalt kirjutada oskab. Lisaks hiilgavale jutuvestmisoskusele, mida võib imetleda ka tema üsna lihtsates ja südamlikes romaanides, on tal üks biograafi jaoks ülioluline anne: jääda ise tagaplaanile.
Troyat pakub meile kena lineaarset jutustust kirjaniku elust ja loomingust, käimata ülearu peale oma interpretatsioonidega. See jutustus on ka piisavalt, aga mitte liiga tihkelt pikitud tsitaatidega kirjadest, päevikutest, mälestustest. Need on alati kümme korda rohkem väärt kui biograafi targad mõlgutused.
Pesueht venelane
“Tšehhovi” impressumis märgitakse tagasihoidlikult, et Troyat on “vene juurtega” kirjanik. Täpsustagem siiski, et tegemist on pesueht venelasega, kelle kodanikunimi on Lev Tarassov ja kes on sündinud 1911. aastal Moskva kaupmehe perekonnas, mis revolutsiooni järel (1920), nagu paljudki vene perekonnad, Prantsusmaale pidama jäi. Teistpidi on Troyat muidugi prantslane, kirjutanud minu teada ainult prantsuse keeles ja 1959. aastast ka Prantsuse Akadeemia “surematute” hulka valitud. Tegemist pole ehk küll esimese suurusjärgu, aga igal juhul sümpaatse autoriga, kes ühendab endas vene sentimentalismi prantsuse kainuse ja ratsionaalsusega.
Oma päritolult ja positsioonilt kahe kultuuri piiril on Troyat ideaalne vene kirjaniku biograaf (ja ta ongi valmis vihtunud praktiliselt kõigi “suurte” elulood). Koduvenelaste kirjutatud raamatud kipuvad olema kas liiga põhjalikud ja liiga sügavaid kummardusi tegevad pühakutelood, või siis, vastupidi, neid pühakulugusid vihaselt kummutavad kontralähenemised. Mõlemad on aga mittevenelase jaoks, kes küll vene kirjandust armastab, natuke tüütud ja ülepakutud. Nii et kokkuvõttes: Troyat’ “Tšehhov” pole midagi erilist, põhjalikku ega põrutavat, kuid on igati aus, ülevaatlik ja hästi loetav raamat. Selle taustal saab päris hästi taas “külastada” Tšehhovi loomingut ja mõtiskleda laiemaltki kirjaniku ja kirjanduse saatuse üle meie sajandil.
