JAAK URMET: Suur chicagolane Saul Bellow – muretseja homse päeva pärast
Viljakat kirjanikku (kolmteist romaani, pluss jutukogud jm) on korralikult eesti keeldegi tõlgitud – Enn Soosaare tõlkes on ilmunud romaanid “Püüa päeva” (1968), “Herzog (1972), “Mr Sammleri planeet” (1973) ja “Vargus” (1993), Vilma Jürisalu tõlkes “Vihmakuningas Henderson” (2000) ja Lia Rajandi tõlkes “Tõeline” (2004).
Bellow sündis 10. juulil 1915. aastal Kanadas, kuhu tema vanemad, vene juudid, olid kaks aastat varem Tsaari-Venemaalt ümber asunud. Aastal 1924 koliti edasi Chicagosse. Selle linnaga seostaski Bellow ennast kõige tihedamalt. “Siin olen ma üles kasvanud ja pean ennast chicagolaseks läbi ja lõhki,” kirjutas ta hiljem. Järgnesid ülikooliõpingud – erialaks antropoloogia ja sotsioloogia –, sõja ajal teenistus kaubalaevastikus, pärast sõda elu boheemlasena New Yorgi Greenwich Village’is. Esimese romaani avaldas kirjutajateed raamatuarvustustega alustanud mees 1944. aastal.
Bellow on olnud usin publitsist ja endaasutatud kirjandusliku ajakirja toimetaja, aga ta on olnud ka õppejõud mitmes Ameerika ülikoolis. Viimast tegevust on ta ise oma teistest kõrvaltöödest ja -tegemistest tähtsamaks pidanud, leides, et loovale kirjanikule on kasulikum olla vastutust tundev noorte õpetaja kui pahna produtseeriv leheneeger või elu põletav boheemlane.
Bellow jõudis abielluda viis korda ja saada neli last. Viimase neist, tütre Naomi Rose’i, tõi Bellow’ viies naine Janis Freedman ilmale 1999. aastal, mil kirjanik oli 84-aastane. Oma suure naistelembuse üle ei tundnud kirjanik tagantjärele sugugi rõõmu. Kui temalt mõned aastad tagasi intervjuus küsiti, mida ta oma elatud elust kahetseb, vastas Bellow: “Ma pühendasin palju aega naistele. Kui ma saaksin elu uuesti elada, siis ma ei usu, et toimiksin samamoodi.”
Bellow’d on tema silmapaistva haarde, keele rikkuse ja probleemide sügavuse pärast kirjeldatud kui ameerika kõige intellektuaalsemat kirjanikku, nimetatud William Faulknerist ja Ernest Hemingwayst tühjaks jäänud trooni täitjaks, võrreldud Charles Dickensiga. Juba 30 aastat tagasi oli tema kohta ilmunud monograafiad rohkem kui temalt teoseid.
Juudi intellektuaalid
Bellow’ romaanid, millele on sügava jälje jätnud autori suurlinna-kogemus, puudutavad inimeksistentsi olemust, immigrantide ja juutide elu, ühiskonna ja klasside palet. Neid kannab mõtleva inimese ja humanisti mure tänase ning homse päeva pärast. Nende tegelased on tihti juudi intellektuaalid.
“Herzogi”, Bellow’ ühe kuulsaima romaani kangelane on neurootiline keskealine professor, kelle on naise abielurikkumine viinud närvivapustuse äärele. Selles romaanis kirjeldab Bellow inimest, kes viibib kriisiolukorras ja keda lahutab lõplikust hävingust veel vaid viimane samm, kuid kes ometi otsib meeleheitlikult väljapääsu ja protestib ümbritseva vastu.
Kõigil Bellow’ raamatutel on suurem mõõde, peen kultuurianalüüs, milles vaadeldakse isiksuse allakäiku moodsas linnaühiskonnas. Hilisemad romaanid nagu “Dekaani detsember” ja “Paljud surevad südamemurdumisest” peegeldavad Bellow’ kasvavat pessimismi kaasaegse lääne tsivilisatsiooni suhtes.
Inimene suurlinnast, oma olemasolu mõistatusega kimpus olev inimene urbaniseerunud, standardiseerunud massiühiskonnas – see on Bellow’ teoste peaobjekte.
Viimasel hetkel enne ukse sulgumist
Enn Soosaar, tõlkija
Minu tutvus Saul Bellow’ga algas “Herzogist”. Sain aasta või kaks pärast originaali ilmumist (1964) välismaa sugulaste käest romaani ja sattusin suurde vaimustusse. Kirjutasin “Sirbile ja Vasarale” tutvustuse, mida siiski ei söandatud avaldada. “Loomingu Raamatukogu” toimetus oli julgem vene keeles tundmatuid autorid tutvustama ja nii ilmuski 1968. aastal eesti keeles esimene Bellow, lühiromaan “Püüa päeva”. Viimasel hetkel, just enne ukse lõplikku sulgumist jõudsid meie lugeja kätte “Herzog” (1972) ja “Mr Sammleri planeet” (1973).
Järgmisel 15 aastal ei leidunud Eestis enam kirjastust, kes julgenuks Moskva tahet ignoreerida. Olgu märgitud, et nimetatud kolm teost olid Saul Bellow’lt ainukesed vahendused, mis nägid ilmavalgust toonases Nõukogude Liidus. Venelased said tolle ameeriklase romaane emakeeles esmakordselt lugeda alles päris 1980-ndate lõpus.
Esimene tutvus ei jäänud viimaseks. Mul läks korda hankida ka teised Bellow’ romaanid, mis kinnitasid esmamuljet. Tegemist on erakordselt huvitava, palju pakkuva ja jõulise sõnameistriga. Bellow’ kõrgperiood oli 1960-ndatel ja 1970-ndatel, mil ta kinnistus 20. sajandi teise poole juhtprosaistiks Ameerikas, aga võib-olla terves maailmas.
