AADO LINTROP: August Annisti raamat-Kalevipoeg

Annisti hiigelmonograafias on olulisi puudujääke isegi oma aja taustal.

See, et August Annisti “Kalevipoja” aineline monograafia oli ühtede kaante vahele saamise ajaks jõudnud üsna auväärsesse ikka – esimene osa ilmus juba 1934. aastal –, on asjaolu, mis teadustöö puhul sunnib küsima, mida see lisaks teadus- ja kultuuriloolisele väärtusele suudab tänapäeva postmodernistlikule lugejale pakkuda.

##Autori eessõna esimese osa esimesele väljaandele algas retoorilise küsimusega: “Kes tahaks praegu veel kõnelda “Kalevipojast”?” See küsimus on möödunud sajandi vältel aeg-ajalt ikka üles kerkinud, samas on alati leidunud nii rääkijaid ja kirjutajaid kui ka kuulajaid ja lugejaid. Ka paari aasta tagune Kreutzwaldi ümmargune sünniaastapäev andis põhjust taas eepose juurde pöörduda, ometi ei toonud see kaasa ühegi uue monumentaalse Kalevipoja-uurimuse sündi. Kui üldse sobib Kreutzwaldi aasta järellainetusena ilmunud Annisti 910 lehekülje paksuse raamatu kõrval rääkida muudest monumentaalsetest uurimustest.

Kummalised võrdlused

Folkloristina huvitab mind eelkõige töö esimene osa “Kalevipoeg rahvaluules”. Toimetaja väitel kirjutas Annist selle põhjalikult ümber uut rahvaluuleainest ja lisandunud uurimusi silmas pidades. Paraku jäi oluliselt avardamata uurimuse taust. Annist oli ja jäi teadlaseks, kes lisaks eesti rahvaluulele tundis hästi soome ja vene eepilist folkloori ning antiikeeposeid, orienteerus muinasskandinaavia ja germaani materjalis, kuid ei kasutanud analüüsis kuigivõrd idapoolsete soome-ugri ja Siberi rahvaste folkloori.

Seda kummalisemad ja vägivaldsemad tunduvad 14. ja 17. peatükis domineerima pääsevad võrdlused Kaukaasia rahvaste materjaliga. Kas muutusid Kaukaasia paralleelid aktuaalseteks tänu osalemisele mõnel Nõukogude Liidus toimunud eeposte-teemalisel konverentsil või oli sellealane kirjandus paremini kättesaadav, on tagantjärele raske öelda. Mingil põhjusel jäävad vaatluse alt välja obiugrilaste metsahiiud menkvid, udmurdi hiiglased alangasaarid ja teised sedalaadi tegelased, kelle jumal olevat loonud enne inimesi, otsekui prooviks.

Hiidudega seoses ei tooda näiteid ka Põhja-Euraasia rahvaste rikkalikust metshaldjapärimusest, kus leidub ka hiigelkasvuga tegelasi, kellega seotud muistendid sisaldavad mitmeid ühisjooni rumala Vanapagana, Kaval-Antsu (viimane on Annistil teenimatult fookusest välja jäänud) ja Kalevipoja lugudega. Loomulikult ei esita Annist ka vene vägilaste kõrvale võrdluseks volga, permi ja obiugri rahvaste kangelasi-vägimehi (näiteks udmurdi Idna, Dondõ, Gurja jt, kelle tegevust ühendatakse samanimeliste linnamägedega). Komi tsŠuudidega (paganlike esivanemate või vägimeestega) seotud pärimus aitaks ehk paremini mõista eesti Vanapagana (ja samuti ehk Kalevipoja) kujunemist.

Hoolimata sellest, et meie rahvaluule Kalevipojas on õige palju jumalikule vembumehele viitavaid jooni, pole Annist oma tööd täiendanud ka 1950-ndatel levima hakanud triksterikäsitluste valguses. Kõige selle tõttu tundub mulle kohatuna järjekindel ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamine ühe või teise motiivi või tervikteksti lähtepaiga ja leviku näitamiseks.

Võinuks piirduda Eestiga

Tulemuseks on, et kogu eesti hiiupärimust peetakse germaanipäraseks, seda isegi 1939. aastal Wolfgang Steinitzi poolt Tartus publitseeritud ja seega hästi kättesaadavate saksakeelse tõlkega varustatud handi tekstide taustal, mis ometi kubisevad kiviviskevõistlusi korraldavatest vägimeestest ja nende poegadest. Muuseas on tegemist sellesama Steinitziga, kellel Saksa DV Teaduste Akadeemia abipresidendina oli Ülo Tedre andmetel ülisuur roll Annisti doktorikraadi taastamisel. Mul on tõsiselt kahju, et aja- või huvipuudus ei võimaldanud Annistil tutvuda ka Bernįt Munkįcsi, Arturi Kannisto, Uno Harva ja teiste teadlaste 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel avaldatud soome-ugri rahvaste rahvaluule ja usundi alaste töödega.

Nii jäi ta “Kalevipoja” folkloorset konteksti käsitlev uurimus piiratuks isegi omas ajas. Kuna sellele pole midagi olulist ette heita eesti materjali kasutamise osas, oleks tulemus tänapäeva lugeja seisukohast vaadatuna olnud parem, kui Annist poleks üritanud teha kaugeleulatuvaid järeldusi ideede, motiivide ja süžeede rahvusvahelise päritolu või leviku kohta.

Võib-olla vaidlevad kirjandusteadlased järgnevale vastu, kuid mulle kui folkloristile tundub, et rahvaluuleteadlane Annist jääb monograafias alla kirjandusteadlasele Annistile. Igatahes mõjuvad töö osad ““Kalevipoja” saamislugu” ja ““Kalevipoeg” kui kunstiteos” (viimane jõuab sellise tervikuna esmakordselt lugeja kätte) uurimustena, mille üksikuid seisukohti või hinnanguid võib küll vaidlustada, kuid mida ei kägista järelduste tegemisel tausta piiratus. Ent neid osi peaks analüüsima juba kirjandusteadlane.