TÕNU ÕNNEPALU: Maailmamajanduskošmaar

Mida rohkem on maailmas rikkust, seda rohkem on õnnetuid inimesi

Seekord jutustan ühest filmist. Mis parata, on asju, mida oma silmaga ei näe, ja filme, mida Eestis suurt ei näidata.

Lugu ise, Hubert Sauperi dokumentaal “Darwini kosŠmaar” (Austria-Prantsuse 2004) räägib ühest järvest ja ühest kalast. Järv on Victoria ja kala kutsutakse Niiluse ahvenaks. Eestis on ta vist kaunis tundmatu, aga Prantsusmaa hüpermarketites on Niiluse ahvena külmutatud filee harilik odavapoolne kalatoode.

See, kuidas see ahvenafilee Euroopa külmlettidele jõuab, on aga värvikas, et mitte öelda sünge näide maailmamajanduse toimimisest. Iga päev maandub väiksel tolmusel Tansaania lennuväljal paar hiigel-IljusŠinit. Väidetavalt lendavad Vene piloodid kohale tühjade lennukitega, aga tegelikult muidugi nii ebaökonoomselt ei käituta. Kesk-Aafrika üks õitsvamaid majandusharusid on sõjapidamine ja see vajab relvi. Ja elu tahab elamist. Hiljemalt järgmisel päeval laaditakse nende IljusŠini kõhtu 150 tonni külmutatud Niiluse ahvena fileed, umbes kolmandik kohaliku tehase päevatoodangust.

Tehase tulek muutis elu

Alles enne 1960. aastaid oli Victoria, maailma suuruselt teine järv, oma 78 miljoni ruutkilomeetriga selgeveeline ja haruldaselt kalarikas veekogu, kus loendati ligi kakssada kalaliiki, paljud neist sellised, keda ei leia kusagilt mujalt. See kalarikkus toitis tervet suurt kohalikku majandust. Võib kujutleda midagi sellist, nagu Eestis 60–70 aastat tagasi, kui rannakalurid käisid sisemaal oma soolasilku vilja vastu vahetamas. Ainult hoopis teises maastaabis, arvestades selle Aafrika järve tohutut produktiivsust ja ümbruskonna rahvarohkust.

Siis aga tekkis tehas. Ja kellelgi (nagu ikka, jääb see “keegi” igavesti anonüümseks) tuli hea mõte valada järve paar ämbritäit Niilus ahvena marja. Niiluse ahven on väga suur röövkala, tõeline monstrum, kes kasvab mitmekümne kiloseks. Ja väga ablas. Tema kodukohas, Niiluse alamjooksul hoiavad tema arvukust vaos krokodillid. Krokodille on küllalt ka Victorias, aga ilmselt ei uju nad järve keskele. Igatahes on nüüdseks Victoria järve jäänudki peamiselt need kaks elukat: Niiluse ahven ja krokodill. Üle saja kalaliigi on täielikult välja surnud. Ja kuna Niiluse ahven ei söö vetikaid, on Victoria vesi nüüd sogane, järv lämbub. Ja Niiluse ahven ise peab aina enam toituma iseenda järglastest.

Euroopa “abikäsi”

Aga seni püütakse teda veel hulgi, nii palju, et filee hind maailmaturul kukub. Tehas siiski töötab. Ja vastab kõigile Euroopa Liidu sanitaarnõuetele. Selle eest on hoolt kandnud Euroopa Liit ise oma arenguabiga, samuti Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Euroopa Komisjoni esindaja on tehtud töö üle uhke. “Oleme järve ümbruse infrastruktuuride arengule tohutult kaasa aidanud.”

Infrastruktuuride… Jah, kindlasti. Majandus õitseb. Vähemalt kellegi jaoks ja kuskil. Noh, järvel saavadki kalurid tööd. Rikkamad vee peal oma väikeste puust paadikestega, vaesemad… vee all. Kellel paati pole, võib töötada sukeldujana – kalade võrkuajajana. Ja kui krokodill tal jala otsast rebib või kui ta aidsist liiga viletsaks jääb, siis leidub tema asemele sisemaa küladest alati uusi soovijaid. Sest hoolimata sellest õitsvast ja tootlikust kalamajandusest ähvardab Tansaaniat alatihti näljahäda. Siis toimetavad Vene piloodid kohale ka täiesti legaalseid ÜRO kirjadega kaste ja kotte: jahu, suhkrut, õli…

Tõenäoliselt ei kujuta Euroopa Komisjoni kõrge ametnik ette selle majanduse “kohalikku” poolt. Fileedest jääb teatavasti midagi järele: suur irevil hammastega pea ja sabaga roots selle taga. Vähemalt sada tonni päevas. Veoauto kalarootsudega, kärbsepilv taga, õõtsub mööda kivist ja tolmust infrastruktuuri üles mäkke. Seal ootavad teise, nähtamatu tööstuse töötajad. Muidugi ei kanna nad valgeid kitleid, mütse ega maske nagu vabriku omad. Kuigi maske oleks just siin vaja. Naine, kes kalarootsusid roigastele päikese kätte kuivama laob, näitab oma paremat silma. Seda ei ole enam. Ammoniaak, mis kala roiskumisel lendub, on nii vänge, et võib silmad mõne aastaga hävitada.

Aga ühesõnaga, neist peadest-luudest (nii palju kui kärbsevakladest üle jääb) kuivatatakse või keedetakse sellest samuti inimtoitu. Ja seda toodet, mis pole aafriklaste jaoks sugugi liiga odav, võib osta järveümbruse külade ja linnade turgudelt. Just samamoodi kui fileed Euroopa hüpermarketitest.

Aga kalatööstusel on muidki kõrvalharusid. Pakendiplastist keedavad väikesed tänavapoisid endale liimisarnast ollust. Selle auru saab sisse hingata. Mõned ei ärkagi õndsalikust unest, teisi võib pilves olles tabada vägistamine või nad võidakse ajaviiteks lihtsalt ära tappa.

Õudustele lõpu tegijat pole

Ja kõige kummalisem on see, et tegelikult pole isegi võimalik öelda, kes sellele õudusele peaks lõpu tegema. Victoria järve ei päästa enam keegi. Ei ÜRO, Euroopa Liit, IMF ega Tansaania valitsus… Masinavärk töötab, keegi rikastub, paljud surevad… inimesed, kalad, järved, maad. Ja ikka see töötab edasi.

Nagu Hubert Sauper ise ütleb: “Sama skeemi võiks näidata ka muude näidete varal. Sierra Leones oleks kalade asemel teemandid, Hondurases banaanid, Iraagis, Nigeerias või Angolas toornafta.”

Ja Eestis? Kala, mets? Õnneks pole meil eriti ihaldusäärseid loodusressursse. Õnneks kuulume me tsooni, kus nende ekspluateerimisel siiski mingit piiri peetakse. Õnneks ei ole ka riiklik korruptsioon meil ohjeldamatu… Õnneks, õnneks. Nende Aafrika maailmamajandusohvritega võrreldes elame meie nagu kuningad. Ja kuigi me jääme “maha” keskmisest eurooplasest, ja isegi kui me kunagi ei söö Niiluse ahvena fileed, tarbime elu jooksul ikkagi kümneid kordi rohkem maakera loodusressursse kui keskmine tansaanlane. Mis ei tähenda, et me oleksime rahul. Tahaks nagu ikka veel midagi…